Tere laupäeva hommikust. Vaid nädal tagasi oli meie laupäev niinimetatud vaikne laupäev mil mõtlesime vaikses leinas hauas puhkavale Jeesusele. Täna võime rõõmu tunda sellest, et Jeesus ei jäänud kaljuhauavaikusesse. Võime rõõmu tunda sellest, et Jeesus tahab elavana kõndida meie igaühe kõrval ja olla osaks meie elust. See on ülestõusmise rõõmusõnum. Tahaksin aga täna koos teiega piiblist lugeda napisõnalist kirjeldust mehest, kelle jaoks Jeesuse haudapanekuga näibki justkui kõik lõppevad. Näib lõpule jõudvat kogu tema lugu koos Jeesusega. See on kirjas kõigis neljas evangeeliumis, aga loeme praegu üheskoos Matteuse evangeeliumi 27. peatüki salmid 57 kuni 60. Aga õhtu jõudes tuli rikas mees arimaatiast nimega Joosep, kes oli ka Jeesuse jõnger. See läks Pilatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu. Siis Pilaatus käskis anda. Joosep võttis ihu, mässis selle puhtasse linasse ja pani oma uude kaljusse raiutud hauakambrisse ning veeretanud haua ukse ette. Suure kivi läks ära. Aga Maarja Magdaleena ja teine Maarja olid ka seal. Nad istusid haua vastas. Minu jaoks on siinkohal tegemist ühe intrigeeriva looga. Joosep parimaatiast on ka Jeesuse jünger, kellest me ometi kuigi palju ei tea. Kelle nime me kusagil rohkem ei kohta. Erinevad evangeeliumid siiski iseloomustavad teda pisut. Meile öeldakse, et ta oli Jeesuse jünger salaja, sest ta kartis juute. Ta oli suur kohtunõunik. Ta oli lugupeetud mees. Ta oli hea ja õiglane mees, kes ei olnud leppinud suur kohtuotsuse ja teoga. Ta oli mees, kes ootas jumalariiki. Jeesuse surma. Hetkel on Joosep parimaatiast aga päris kindlasti üks tegus ja sirge seljaga mees. Ta läheb isiklikult Pilatuse juurde Jeesuse surnukeha küsima. Milleks tal on väidetavalt vaja oma julgus kokku võtta. Ta annetab oma uhiuue, ilmselt iseenda tarbeks muretsetud kaljusse raiutud hauakambri Jeesuse matmiseks. Ta ostab selleks uue surilina. Ta võtab hingamispäeva eel isiklikult aega esmaste matuserituaalide toimetamiseks, et Jeesuse surnukeha võiks kombe kohaselt ja väärikalt hauakambrisse paigutada. Ta kannab isiklikult hoolt ka selle eest, et hauakamber oleks turvaliselt suletud, et metsloomad sinna sisse ei pääseks. Ja siis ta lihtsalt läheb ära. On neid, kes jäävad veel haua juurde. Joosep parimaatiast aga läheb ära. Ja me ei kuule temast enam mitte kunagi mitte midagi. Ma tahaksin küsida, kas nii võiks lõppeda ka sinu ja minu lugu Jeesusega, kõik on lõpetatud, Jeesus on surnud. Ta on väärikal viisil hauda pandud ja kivi on hauaette veeretatud. Kõik on tehtud korra kohaselt, täies lugupidamises on antud oma parim selleks, et otsad kokku tõmmata. Ta ja lugu lõpetada võiks ju öelda. Oli üks ilus lugu, oli üks väärt õpetaja, oli üks õpetlik episood, mis üle kohtuste inimeste tegutsemise tõttu kahjuks enneaegselt otsa sai. Aga elu läheb edasi kusagil mujal ja kellegi teise järel käies. Aga ma tegelikult ikkagi väga tahaksin loota, et Joosep parimaatiast mingil kombel veel kohtus ka ülestõusnud Jeesusega, et ta ei jäänud Jeesuse jüngriks salaja ja hirmuga vaid elas oma edasise elu sama sirge seljaga ja tegusalt, nagu ta oli toimetanud Jeesuse surmapäeval. Et ta ei mõelnud endast kui surnud Jeesuse endisest jõngrist, vaid kui elava Jeesuse järgiast läbi kogu oma elu. Me palvetame issand Jeesus, anna meile andeks, kui me ei ole osanud sind oma elus elava issand ana tähele panna. Ära lase meid sinu haua juurest minema kõndida ilma ülestõusmise rõõmusõnumist, osa saamata. Puuduta meie südameid oma armastusega ja näita ennast meile elava, issand täna, nii et meie usk saaks kinnitatud ja meie südamed rõõmustatud. Aamen.