Tere hommikust. Mul on hea meel, et võin jagada teiega sel nädalal hommikumõtisklusi. Kas tuleb ette olukord, kus toimub midagi väga olulist või räägitakse millestki olulisest sügavast keset sellist kaalukat sündmust tormab keegi sisse, kellel ei ole sellist mingit aimu. Tal on hoopis argisem ja pakilisem mure. Saan suure ja tähtsa asja juures täiesti tühine. Aga sissetormaja on just selle asjaga kimpus ja ta ei taju suurt ja olulist, millesse ta sisse lõikes. See on justkui näiteks keset abielu sõlmimise tseremooniat astub keegi sisse kõrvaluksest ja küsib kõva häälega, kas keegi tema hambaharja on näinud. Arst Luukas räägib Jeesuse elust ühe sellise loo. See on kirjas piiblis Luuka evangeeliumi 12. peatükis. Mis oli ajal, kui Jeesuse õpetamist tulid kuulama tuhanded inimesed. Lucas kirjutab, et neid oli nii palju, et 11 tallati. Jeesus õpetas. Alguses rääkis ta peamiselt oma lähematele õpilastele, kes istusid ta ümber. Ta rääkis väga olulistest asjadest. Kuidas eristada tõde valest, mida toob tulevik jumala hoolitsusest ja nii edasi. Ja siis see juhtus. Üks mees rahva hulgast ei suutnud ennast enam tagasi hoida. Karges püsti, tormas Jeesuse juurde ja pahvatas. Õpetaja ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga. Puh no mis me ütleme nagu ikka Jeesus rääkis selle peale ühe loo. See lugu oli inimesest, kes ei saanud aru, mis on oluline, mitte nii ühekordselt, hoopis kogu elu. Ta elaski kogu oma elu niimoodi mõistmata, mis on oluline. Ta ei saanud aru, kuhu ta sattunud oli. Ma loen luuka evangeeliumist. Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud ja ta arutas endamisi, mis ma pean tegema. Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda. Ja ta ütles, seda ma teen. Ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremat ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele hing, sul on tagavaraks palju vara, mitmeks aastaks. Puhka, söö, joo ja ole rõõmus. Aga jumal ütles talle, sina, arutu, selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud? Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas, jumalas. Elustame pisut seda Jeesuse räägitud lühikest lugu. Selles loos oli üks mees, kellel läks hästi. Ta oli väga töökas ja pühendunud, ta oli valmis tegema, mida vaja, et tema eesmärgid teoks saaksid ja vaja oli kõike. Tema naine üritas teda veenda aega maha võtma. Aeg-ajalt ta lapsed tulid, mangusid teda, et ta loeks neile mingit raamatut või mängiks mingit mängu. Kuid lõpuks peale teatud hulk lugemata raamatuid, mängimata mänge lõpetasid kaeblemise, sest nad lakkasid lootmast. Üks tema lemmikfraasi oli, kui olukorrad muutuvad stabiilsemaks. Ja kuigi see mees oli väga terava taibuga, ei tundunud, märkavad tõsiasja, et olukorrad ei muutu kunagi stabiilsemaks. Et teha pikk jutt lühemaks. Ükskord ta leitakse raske südamerabandus, surnud juba mitu tundi. Mehe surm on majandusringkondade pommuudis. Nad korraldavad selle mälestusteenistuse tema auks. Kõik need tulevad sinna ning liiguvad rongistama kirstust mööda. Inimesed tõusevad üles teda kiita. Aga jumal ütles talle, sina arutu, selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud? Seda öelnud Jeesus, pöördus jälle oma õpilaste poole ja ütles muuhulgas. Elu on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas. Jumal, aita meil täna tähele panna, mis on tõeliselt oluline ja mis on tõeliselt see, mille nimel me pingutame. Ilusat päeva.