Tere hommikust. Mul on hea meel, et võin jagada teiega sel nädalal hommikumõtisklusi. Paljudel meist on kauneid mälestusi aegadest ja inimestest ja kohtadest, kus tundsime end tõeliselt koduselt. Ent kui meil avaneb võimalus kaunite mälestustega seotud paiku taas külastada, me tavaliselt pettuma see, mis oli lagunenud, muudetud võssa kasvanud. Kuid asi pole ainult majades, puudes ja asjades ei ole enam neid inimesi, suhteid, olukordi. See maailm ei vasta igatsustele. Igatseme kehasid, mis toimiks, ega väsikesega sureks. Aga haigused, vananemine ja surm, igatseme kestvat armastust. Aga aja jooksul lõpevad kõik suhted, isegi need, kes jäävad oma kaaslastele ustavaks, surevad lõpeks. Soovime maailma oma tööga muuta, kuid kogeme pettumust. Unistused ja lootused ei saa iial täielikult teoks. Asjad, tervis ja elu on haprad, kergesti haavatavad. Minu jaoks sümboliseerib seda lugu minu esimese sülearvutiga. Aasta oli siis 2003. Olin noor üliõpilane, ma olin seda sülearvutit nii kaua aega tahtnud. Perekondlik finantskontroll andis lõpuks arvuti ostuloa välja. Selleks oli vaja muidugi esitada täisprojekt koos viidetega sügava vajaduse järele antud ostuks samuti allikaid, kust tulevad vahendid selle ostmiseks. Nõnda siis avasin ma ühel kaunil sügispäeval õnnest värisevate kätega põlvili põrandal maas seda pappkasti, milles mu tuliuus arvuti igavesti uhke oli. Paar kuud hiljem kiirustasin ühele koosolekule, harjusin tuvastama, rüperaali kaenlasse ja kiirustasin autosse. Autojuht sõitis paigast, enne kui ma ukse kinni sain. Mu kallis arvuti libises põlvedelt otse sõitma hakanud auto ratta alla. Esiteks vaatasin ma kiiresti ülevälised vigastused. Ma tundsin omaeneselihasvalu, kui nägin kriime korpusel. Kuid ma polnud kaant veel avanud. Ekraani nurk oli must, kuid ma polnud proovinud seda veel käivitada. Ei võtnudki hinge sisse. Kas tõesti ainult nii väheseks pidigi mul seda õnne olema. Siiski, see ripperaal teenis mind mitmeid aastaid suurepäraselt, ilma, et selles oleks miskit vahetatud või parandatud. Peale mind kasutas seda veel mu isa ja veel vähemalt üks inimene kuid peale kriimude korpusel oli selle ekraani parem nurk must. Just sealt kohalt, kus Windowsi akendel asetsevad mõned väga olulised nupud. Must surnud A ekraani nurgas meenutas mulle alati, et see arvuti oli kaduv, et krõks ja seda ei pruugi enam olla. Sellest sai minu jaoks sümboolne lugu kõige kohta, mis või kes mul siin kaduvas elus on. Briti mõtleja teoloogi ja kirjamees Clive Lewis räägib igatsusest oma raamatus lihtsalt kristlus. Kui minus on igatsus pida, miski siin ilmas ei rahulda. On tõenäoline, et olen loodud mingi teistsuguse maailma jaoks tõenäoliselt Polegi maised rõõmud, mõeldud seda igatsust rahuldama, vaid hoopis äratama. Et tekitada vajadust millegi tõelise järele. Teekond tõelise kodumaa poole peab saama meie elu põhieesmärgiks. Tervet piiblit esitatavat sõnumit läbib teadmine, et jumal loob kord selle maa uueks. Et jumal teeb lõpu kurjusele, haigusele ja õnnetusele piiblis kirjas heebrealastele on öeldud jumala otsijate kohta. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast, kodumaad. Seetõttu ei ole jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna. Meie praegune katkine maailm ei ole mõeldud täitma kõiki meie igatsusi. Jumalal on meile midagi paremat plaanis. Jumal, kui me kogeme täna pettumust, kaotust või leinaluba meil leida lohutust teadmises, et sina teed ühel päeval kõik kuueks. Et sul on meile igaühele midagi paremat plaanis. Ilusat päeva.