Tere, hea kuulaja, sa kuulad peresaadet, mina olen pereterapeut, Katrin saali, Saul. Sellel nädala lõpus on emadepäev ja emadepäeva ümber räägitakse palju emaduse ilust. Meedia on täis õnnelikult naeratavaid emasid, kes kallistavad oma armsaid kahupäiseid, lapsi ja naisi ülistatakse kui maiseid jumalikke loojaid, kelle emaka ürgpimeduses areneb ime. Aga nende naiste kõrval ja ka neil vägevatel looja naistel endil on rääkida ka teised valusad ja verised lood. Lood, mida sotsiaalmeedias naljalt jagama ei kiputa. Need on lood, kus ime loomine pole õnnestunud. Kui ei õnnestu rasestuda, kui rasedus katkeb või kui naine on sunnitud raseduse katkestama või sünnitama oma üsas surnud beebi. Kui sünnitus läheb kehvasti, kui laps sureb sünnitusel, kui laps sünnib puudega, kui laps sureb beebi eas või siis suurema lapsena. Mõnedel naistel lõigatakse emakas mingil tervislikul põhjusel välja ja ta ei saagi seda imeloomise protsessi enda kehas kogeda. Minu tänane saatekülaline on kliiniline psühholoog Inna Norra ja meie jututeemaks on, kuidas elada edasi pärast emadusega seotud dusi. Pereina, tere õhtust. Naiste emaduse ja emakalugudes on elu ja surm, looming ja kaos läbi põimunud. Olukorrad, mis ma küll ette lugesid, on erinevad aga neil on üks sarnane ühisosa, see on naistele tohutu trauma. Neid naisi vaevab pärast seda kogemust, valu ja kurbus ja hirm, et äkki järgmisel korral kordub see sama asi uuesti. Ja sellepärast leppisime me sinuga hinna täna kokku, et keskendume selles saates emadusele ja Emakale kui emaduse lättele. Ja läbi selle nende naiste, kes on kaotanud oma emaka püüame mõtestada ka teiste naiste emadusega seotud valusid ja kaotusi ja rääkida, kuidas pärast seda ellu jääda. Kõigepealt ma mõtestaksin lahti, mis emakas üldse on. Kui me tunneme oma keha, siis me kindlasti ei mõtle iga päev oma organitele. Aga igal meie organil igal mehel rakul on, tegelikult on ajalugu ju oma lugu. Ja emakas on olnud läbi sajandite niisugune organ, mis on põhjustanud palju vaidlusi nii filosoofias kui meditsiinis. Ja emakat on seostatud ka naiste puhul. Ühe psüühikahäirega, nagu hüsteeria millele on omane siis liigne teatraalsus, egoism ja tähelepanu vajadus. Neli aastatuhanded tagasi Egiptuses, esimesed künkoloogilised tekstid viitavad hüsteeriale kui haigusele, mille puhul naise emakas liigub kehas ringi, nagu rändneer on rändemakas. Täpselt nagu rändemakas. Ja sellest lähtuvalt on nii. Ta on kui ka Hippokrates seda seostanud naise isiksusehäirega. Üsna huvitav on Platoni lähenemine naise isiksusele, kellel on hüsteeriliselt nähud, emakas luurab kehas ringi ja tekitab hüsteeriat. Hippokrates jälle veenis oma patsiente, et see on kuiva emaka tagajärg ehk kuiva emakasündroom, mille puhul emakas, kes tahab niiskust kogeda, tõuseb kurku põhjustab ja sellega siis naisel hingamisraskusi õhupuudust. Alles 19. sajandil lükkas prantsuse päritolu arst pea brike selle teooria ümber ja tuues välja selle, et emakas on iseseisev organ. Ja kindlasti ei ole seadushüsteeriaga kelle lugu üldiselt emaka eemaldamine on paraku naise jaoks traumeeriv ja mida, mida nooremas eas, mida vertiilsema seas protseduur toimub, seda suuremat psühhotraumat sega tegelikult tekitab. Ühelt poolt on see võimetus kogeda emadust ja teiselt poolt võib see põhjustada nii sellist naiselikkuse-ga seotud sooidentiteedipõhist, alaväärsust. Jah, sest et emakas, eks ole, on ju, kui, kui sümbol sageli naisele, et ma olen naine just nimelt sellepärast, et mul on emakas. Just nimelt edena emakas on olnud läbi aastatuhande nii seksuaalsuse huga, viljakuse sümbol. Paraku on meie tänapäeva ühiskonnas kuskil 30 35 protsenti naistest kellel on emaka eemaldamine toimunud ja eriti riskigrupp bee kuuluvad naised, kes on neljakümnendates aastates. Ja kui ksiini meditsiini poolt natukene musta huumorit sisse tuua, siis kirurgide naljatlemisi loetlevad siis tänaval naisi ja iga kolmas on nii-öelda ilma Emakata. Ma ei teadnudki, et see protsent nii suur on. Üldiselt on küll jah, mu enda tutvusringkonnas on viis naist või nende kolleegide hulgas ka kellel on see emaka eemaldamise protseduur toimunud midagi tean päris mitut. Kahjuks on emaka eemaldamise protseduur kooliga seotud väga palju müüte ja naised, kellele siis seda protseduuri tahetakse teha. Need võivad nii-öelda siis doktor Google'ist leida väga vastuolulist informatsiooni. Ja üks levinumaid müüte emaka eemaldamise kohta on see, et nüüd tekib vananemine. Siinkohal tasub kindlasti rõhutada, et emaka eemaldamisega jäävad alles munasarjad, mis toodavad östrogeeni ja see vananemine ei toimu momentaanselt emaka eemaldamisega. Emaka eemaldamine toob kaasa menstruaaltsükli ärajäämise mitte vananemise, mitte mehistumise, mitte karvakasvu kehal. Et ida need müüdid võivad olla ka põhjuseks, mille pärast naised võivad sellest operatsioonist esialgu keelduda. Ja paraku kui operatsioonist keedetakse, siis need füüsilised vaevused näiteks liigne veri, veritsemine, valud võivad hakata mõjutama tema naise igapäevast elukvaliteeti nii füüsiliselt kui psüühiliselt tasemel. Mind huvitab just see psüühiline tase, et meil siin naised jagunevad ju kaheks. See, kellel see operatsioon on, et ühed, kellel see juhtub, siis, kui naine on oma emaka sihtotstarbelise kasutamise lõpetanud, et kui tal on lapsed olemas ja siis on see ka raske kaotus, aga siiski. Ta on saanud seda emaka võlu kogeda, et ta saab läbi selle luua. Aga mis siis, kui see emakas eemaldatakse, siis kui sa pole selle sihtotstarbelist kasutamist veel õieti suutnud? Alustadagi? Kui me nüüd räägime healoomulistest kasvavatest ehme loomist, mis on üks levinumaid emakakasvajaid, siis olles kokku puutunud oma tööalaselt selliste naistega, siis valdavalt võiks öelda, et ligi 90 protsenti kohanevad selle uue olukorraga väga kiiresti. Ja samas see, see 10 protsenti jälle leiab, et emakakaotus on mõjunud nende naiselikkusele nende seksuaalsusele. Nende keha ei ole enam see, mis enne. Ja kahjuks on mul tulnud ka tõdeda, et on olnud juhtumeid, kus paarisuhe laguneb sest naisel ei ole enam emakat ja mehe sõnul naine ei ole enam läbinisti naine. Selle emaga eemaldusega ma olen kuulnud naisi rääkivate mitut asja. Mõned naised räägivad, et mis on siis need hirmud, mispärast on, et üks ütleb, et ma ei olegi enam nagu päris naine justkui kui see naiselikkuse allikas emakas ära võetakse. Et on võetud ära nagu see mingi pärisosa. Et ilma Emakata naine justkui ei olegi päris naine. Ühed leiavad, et see tagajärg võib-olla oma keha kuidagi nii muutununa tundmine. Et muutunud keha ei võimalda sellel naisel justkui mulla terviklik. Mida sina oled oma töös näinud? Kogenud, mida naised ütlevad? Eks siinkohal on jälle väga individuaalne et on kogemusi nii ühe kui teise poole pealt. Üldiselt iga kirurgiline sekkumine kehasse mingisuguse organi eemaldamine põhjustab teatud muutusi ja eelkõige just naiselikkus kui emakas. Pluss veel sinna juurde emakas kui üks seksuaalne organ. Üsna tihti kardetakse, et emaka eemaldamise järgselt naine ei ole enam seksuaalselt atraktiivne seksuaalselt võimekas ja selle müüdi tahan ma siin ümber lükata. Et seksimiseks meil on vaja tuppa, meil on vaja emakakaela, mõnikord isegi emakakael ei ole vajalik. Aga emakas emaka eemaldamine tegelikult otseselt suguakti kvaliteedis erilist rolli ei mängi. Selle müüdi maha ja lükkaks ümber. Ja paraku, mis me, mis me saame öelda. Nii naine kui mees ikkagi oma identiteeti võtavad, nii soo kui seksuaalpõhiselt. Seksuaalsus käib meiega kaasas hommikust õhtuni. Nonii sõltumata organite olemasolust täpselt nii või nende puudumisest. Ja ma olen kuulnud ka rääkimas mitut naist selle üle, et päris tore on olla pärast seda, kui emakat ei ole. Et see ju toob kaasa selle, et nendel naistel pole enam igakuist veritsust see annab vabaduse võtab maha ärevuse, milliseid riideid ma pean valima Nendel päevadel? Nii kui pikaks ajaks ma võin minna kuskile eemale, nii et ei ole mingisuguseid pesemisvõimalusi. Ta on kindlasti üks probleeme tekitav organ samuti. Kuigi emakas loob meile imet, siis teiselt poolt võib ta muuta naise elukvaliteedi sõna otseses mõttes põrguks. Müoom, kasvajad, emakasisesed, müoom, müoomid, mis on üsna levinud tegelikult isegi võib öelda, et noh, igal igal naisel on kuskil, kus riskasime, 40 tekivad teatud nii-öelda kassalaadsed moodustised mis nii-öelda elavadki koos nendega ühes rütmis ja häiri teatude ajaks naisele kvaliteeti. Kui nüüdse müoom muutub nii-öelda ohtlikuks hakkab põhjustama vaevusi, siis alakõhu valud, väga vererohked, menstruatsioonid, väga väga ebaregulaarne menstruaaltsükkel siis naine ei sama tegevusi planeerida, see tekitab talle psüühilisi vaevusi, ärevust tal on, isegi see võib olla väga suureks probleemiks seksuaalelus nii-öelda vererohked, menstruatsioonid, ebaregulaarne tsükkel ja sellisel puhul tuleks kindlasti kaaluda meditsiinilist sekkumist, sest iga kasvaja inimeses võib minna pahaloomuliseks koomioom. Kui ta läheb pahaloomuliseks, siis kahjuks on sealt tagasitee üsna harv ja ka igasugusT risk. Kuid ega, ja eks ole, need müoomid võivad kaasa tuua, nagu sa ütlesid ka hästi vererohked, kuupuhastused ja võib-olla ka ju niimoodi, et kui tavanorm naisel on see, et on kolm nädalat või neli nädalat, kast vaba aega ja siis viis päeva veritsust, siis on olnud ka juhtumeid, kus on olnud vastupidine, et seal on kolm nädalat veritsust ja mõni üksik päev, mis on veritsuse vaba. Ja see toob kaasa vere rauasisalduse languse. Ja et need naised kõnnivad ringi kogu aeg nagu zombid, väsinud. Paraku ta nii on iga kasvaja, kas hea või pahaloomuline on nagu vampiir kehas, kes lihtsalt nii-öelda sööb organismi verest tühjaks. Ja tegelikult vereloome on meie eluõli ja see tegelikult seid põhjustab tulevikus tunduvalt olulisemaid terviseprobleeme. No eelkõige tahaksin tänases saates tõsta fookusesse just küsimust, et mis iganes meil siis selle Emakaga, kui rasedusega juhtub kuidas pärast seda ellu jääda, kuidas leida jõudu edasi elamiseks, kuidas toime tulla juba paljalt inimeste lähedaste peale mõeldes ka lähedased on sageli segaduses ja nad ei tea, mida teha, kas rääkida naisega, kui tal on siis midagi juhtunud mingi kaotusel? Sellel alal? Ei tea, kas rääkimine suurendab valu või mitte ja lähedased sageli, kui nad ei tea, mida teha siis nad ei teegi midagi. Iga kaotus, olgu see siis organi kaotas töö, kaotus, lähedase inimese kaotus on seotud tegelikult leinaga ja naised, kellel on siis tehtud see emakaeemalduse protseduur ka teatud mõttes kogevad vähemalt mõnda leinafaasi. See, et see abi, palumine või, või mure, jagamine või see rääkimine rääkimine pereliikmetega, eriti just abikaasade vaheline usalduslik suhe on tegelikult üks psüühilise paranemise alustalasid pärast seda keerukat ja, ja psühhotraumeeriv operatsiooni ta paraku psüühiliselt teeb rohkem haiget kui füüsiliselt ja kui on vaja tegelikult ikkagi toetus, siis nii-öelda abikaasade vaheline usalduslik suhe peaks olema nagu selle alus. Tunne, mis naise sees, võib-olla on nagunii tühi, nii õõnes, nii õhuke. Kõrvaltvaataja võib mõelda ja vaadata, et noh, mis seal siis nüüd ikka pole hullu, läheb üle. Oled siin juba kaks päeva toimetanud, et vaata, kus vanasti, eks ole. Kartulipõllul vagude vahel sünnitati ära ja nopiti kartuleid edasi, et mis sa siin hädaldad. Tühjusetunne, mis selle naise sees võib olla kursselle identiteedikaoga võib kogu maailma muuta sihukeseks mustvalgeks, et sealt kaovad värvid ära. Vaid leiavad. Sellise kaotusega kogetud hingetühjust ei saa ravida pelgalt mõttega, sõnaga siin on ka üks oluline paranemisfaktor, on aeg. Kui kaotusele antakse tähendus katsele antakse mõte siis on selle kaotusega tunduvalt lihtsam kohaneda. Kaotust ei tohi kunagi eirata, maha vaikida, keda ega alla suruda. Sest seedejääb psühholoogiliselt naise verre igasse tema keha raku ja iga temasse tema mõttesse. Et siin jälle rõhutan, et jagatud valu inimestele, kellel on samalaadne kogemus, on ka üks paranemise teel läbitav samm. Alguses võib see teema kaotus olla nii nagu on nahkpõletusjärgselt iga pisemgi puudutus, kui sa seda teemat puudutad, isegi kui keegi teeb seda heast tahtest justkui nagu paitada püüdes siis kase paitus, kui su nahk on põlenud, võib teha kuuluuüdini põhjustavad valu. Aga noh, paraneb hiljem on see koht küll õrn than hell, aga mitte enam ju nii valus. Jah, paraku valu tuleb endast läbi varutada. Monoolen oma töös puutunud kokku emadega, kes on kaotanud erinevas vanuses oma lapsed alates siis sünnihetkel lõpetades aastakümnetevanuste lastega, aga et see valutamine tuleb valutada, see valutamine tuleb välja rääkida, see valutamine tuleb välja nutta. Sest nutmine on üks evolutsiooniliselt väga hea toimetuleku mehhanism, nimelt ta leevendab stressihormooni mõju meie kehas. Kui nüüd rääkida nendest emadest, kes oma lapsed kaotanud sündimise hetkel et siis see kuulub veel nii-öelda omaette leina, käsitusse ja omaette teemakäsitluse. Ja see valu on ju alguses lausa nagu põletav ja naine käib läbi selle valu justkui nagu puhastustulest läbi. See valu toob kaasa täiesti peaaegu nagu muutunud teadvuse seisundi. Ja kui nüüd sellest palust mitte julgeda rääkida ja sant iseenda sisse maha matta, siis justkui see tuli, mis peaks olema puhastustuli, mis selle valu lõpuks ära põletab. Siis tuli võib tuha alla jääda hingitsema, juhastataks kogu aeg endast märku anda. Ei jah, see puhastustule metafoor on väga hästi öeldud. Ma ei oleks ise seda osanud paremini sõnastada. Et see samane tulena põlev valu on tegelikult nimel nagu mitmest valu alagrupist koosnedes, tulel on ju ka mitmeid komponente ja üheks valuks ongi niinimetatud tühja sülevalu. Kui beebi sünnib vaikselt, siis on see hetk, kus elu ja surm kohtuvad ühes samas hetkes. Ja sellel emal ei ole selle lapsega otsest mälestust, tal ei ole olnud silmsidet, et seda valu võivad toitu Ta ära jäänud, usud, lootused? Kõik need ootused, mis on selle lapsega seoses juba ette ära mõeldud. Ja, ja kui on need mõeldud, siis siitpoolt ongi nüüd üks valuleevendus. Kui ema loob endale sellise unistuse, millest tahaks saada reaalsus, siis nendest unistustest saavadki ise lapsega seotud mälestused ja neid siis võiks kellegagi jagada jagada selle selle mälestuse, ilu ja valu. Palju räägitakse ka nii-öelda fantoom tunne, sest sellises olukorras ema, kellel ei ole olnud võimalik oma süle nii-öelda lapse eluga täita siis võivad tekkida sellised sündroomi detavaid kuulda lapse nuttu või seal lapsed tema kehas liigutada, selliseid tajusid on. Ja no mis siis teha, palju küsitakse minu käest, et mida ma siis teen ja annaks väga kena metafoor nagu ingel, laps et emad, kellel ei ole õnn kogeda oma lapsega silmsidet loobu oma lapsest, nii-öelda ingel lab, see mõte on palju ilusam. Kui oma väiksest beebist hauas. Ja ingel, laps on, siis võiks olla saatja siis teatud ajahetkel ja eluetapil, kui see valu kõige põletavam. Sest emad tegelikult valutavad ka südant ja hinge sellepärast mis neil ei ole, teistel on. Kuidas siis vaikselt sündinud laste vanemad võiksid kohaneda ja missugused vajadused neil on, et eelkõige peab see ema saama puhata ennast nii füüsiliselt kui vaimselt välja peale sünnitust. Ja talle peaks andma piisavalt aega leinamist. Ja nad on mõni naine ju toibubki nagu üksikhaavad tema hunt põõsa all, et ta ronib sinna kuskile oma urgu ja lakub seal ennast ja ta on nagu tohletunud ja küljed vajuvad sisse ja sõna otseses mõttes hundi Metafor, kes siis ennast lakub ja kuidas pärast seda ta toibub. Aga mõni ei suuda jälle selle üksindusega üldse hakkama saada ja tähendab põgeneda. Paraku põgenemine ei ole kõige parem variant, et kuhu põgenetakse, põgenetakse siis nii-öelda asendustegevustesse üsna tihti ja paraku need asendustegevus ei, ei pruugi olla alati kõige tervislikumad. Kõige sagedasemaks leevendatakse muidugi alkohol, seda eriti meeste puhul, sinine paneksingi tegelikult ka isadele südamele, kes nad on nii-öelda selle ema ja ema valuga seotud seal kõrval, et ärge häbenege olla sel hetkel üksteise vastu hellad. Mehed panevad oma valud öösse. Ja muidugi meie ühiskonnas ikkagi ei juleta rääkida, inimesed häbenevad teise inimese valu ja sageli ei osata jätkuvalt käituda nende emadega, kes on oma beebit kaotanud. Jumala lapsed. Kaotanud vist, eks ole, et kui sa ei tea, mida teha, siis sa ei teegi midagi. Sa ei oska seda teha. Ei tea, mida sa peaksid ütlema või, või kuidas, kuidas olema sealjuures? Et mida me kindlasti peame, mis ei aita, on siis, kui öelda naisele pole hullu, läheb üle või kui seista lihtsalt tummalt kõrval ja, ja eemalduda nii-öelda ma tulen tagasi, kui tal on, on parem, või veel mida ma tean, mida mõned püüavad teha, püüavad lõbustada seda inimest. Kuidagi ma tahaksin naerma ajada või et vii oma mõte ja meel oma valust eemale. See ei aita. Valusid, kus mõte ja meel on hea, kui viiakse kõrvale näiteks operatsioonijärgsed, valud, amputatsioonijärgsed, valud, hingevalu kohe ei ole niisugune valu, mida jäetakse kõrvale ja asendatakse asendustegevusega. Hingevalu tuleb nii-öelda välja rääkida, läbi mõelda, tuleb võtta endale aega ja üsna sageli olen ma andnud soovitusi nendele inimestele, kellel on lähiringkonnas või sõpruskonnas just sellised emad, kes on oma beebit kaotanud. Tuleb julgustada seda ema rääkima oma lapsest, oma lapsega seotud ootustest, oma unistustest ja ka sellest valust, mida selle lapse kaotus kaasa tõi. Mind selle juures närvi ajab, on see, kui, kui tullakse lohutama, öeldakse, et no vaata, see katsumus on kindlasti ükski hea, et nad ja ütleme, nendel juhtumitel, kui naine kaotab lapse raseduse ajal, et see on siis kas nurisünnitus või, või midagi juhtub raseduse ajal, siis tõesti võib-olla oli see parem, et ei sündinud, kas raske puudega laps, kellega oleks pärast olnud nagu nii raske, nii sellel emal kui sellel lapsel enesel siis võib-olla on hea. Aga kui on ikka mingid teised juhtumeid, näiteks laps sureb siis hilisema elu käigus või kui sul emakas ära võetakse ja siis on need abistajad, kes juskui tahavad seda asja pöörata mingisugusesse vaimsesse dimensioon ja ütlevad, et see kindlasti on millekski hea, siis see sel hetkel ka seda naist ei aita. Inimesed paraku võtavad meeriast neid metafoore ja see on millekski hea, nad on üsna alternatiivmeditsiinipõhine metafoor. Öeldakse, et iga kogemus, mis on, see arendab meid, see rikastab meid siin paneks selle kuulajale südamele, et on asju, mis on millekski head ja on asju, mis ei ole millekski hea. Ja lapsega seotud kaotused paraku enamjaolt ei ole kunagi vähemalt ema jaoks hea. See kass, kaotus oli ema jaoks hea või halb selle mõtestamiseni ta võib jõuda ise mingid aja. Hetkel jah, et see lükkas mind mingisugusel arenguteel, aga sel hetkel on see nagunii nii valus lause, mida ükski naine kuulda ei taha. Ma ei ole mitte kunagi öelnud isegi oma onkoloogilistele patsientidele, et juhus on millekski hea. Iseenesest ma võin küll lohutada ja et see nohu on millekski hea või et köhatasin, räägib mulle midagi, et mu kehas on midagi valesti. Minu elustiilis on midagi valesti, aga öelda emale, et sinu lapse kaotus on millekski hea. Ma usun, et see oli, kui ma oleksin ise ema, kes on lapse kaotanud ja kiidu oleks mulle niimoodi ütlema siis ma arvan, et ma ei oskaks isegi ennast sel hetkel päris hästi valitseda. Jaa, aga mis siis aitab tulla toimetundega, et miks minul, miks minu lapsega on juhtunud, ma ise olen seda mõelnud nii, et et läbi sajandite on naised kaotanud lapsi ja ise sünnituse käigus surnud. Ja tänapäeva meditsiini areng on, on neid numbreid drastiliselt vähendanud. Aga neid olematuks teha ju pole ikkagi kunagi võimalik. Laste surm vanasti oli kahjuks tavapärane elu osa, peaaegu igal naisel oli selline kogemus ette näidata. Külaelus oli ju kõigil teada, eks ole, et Madli laps suri sünnitusel või et Krõõt suri ise sünnitusel või et Tiiu lapse viis mingi kuri tõbi? Mis sa arvad, et kas äkki vana ja naised olid tra köidetaks isegi emadusega seotud tragöödiat, eks rohkem ette valmistatud, kuna surm oli, oli pidevalt lähedal. Mis sa arvad, kas vana aja naised küsisid rohkem, miks minu laps, miks minuga või või pigem need sagedased kogemused, mida nad ümbruskonnas nägid, panid neid asjasse suhtuma enam kui mitte isikliku tragöödias, vaid kui elu paratamatusega? Tõenäoliselt siin mängib tõesti rolli meditsiini areng. Kui me võtame nüüd aastasadu tagasi, siis ühiskondlik kord oli teine kõiksuguelu hüved olid teised. See toitumine, meditsiiniabi, võime rääkida ka siin psühholoogiast. Et inimese inimestel ei olnud aega tegeleda sisekaemusega elu filosoofiliste küsimuste üle. Sel ajal pidi tegema tegelikult üsna rasket tööd. Sünd ja surm elasid regulaarselt ühe tare katuse all ja see laste surm, see oli paratamatus teatud mõttes isegi võib-olla enesestmõistetav, eriti kui olid katkuda siis nende lastehaigused, mis massiliselt võtsid lapsi veel siin üle-eelmisel sajandil. Et nad võtsidki seda kui paratamatust. Aga sündivus oli ka sel ajal suurem. Et naistel oli tavaliselt ikkagi keskmiselt seal mingi viis, kuus last. Minu vanavanaemal oli näiteks üheksa last kellest ka kolm surid noorelt. Minu vanaisa oli 12 lapselisest perekonnast, et et seal ka, et ikkagi noh, ka kaks, kolm kui suri, siis ikka järele jäi päris palju, et aga ma ei tea, kas, kas need naised tookord oskasid seda Ta vähem traagilisemalt, et just nimelt siis oli see kõigil teistel juhtus ka seal ei tekkinud seda küsimust, et aga miks minuga, sest et kõigil juhtus, aga praegu meil tekib just see küsimus, et aga miks minuga teistel ju ei juhtu või vähemalt ei juhtu nähtavalt sotsiaalmeedia meile ju ikkagi kogu aeg näitab küllap ilmselt võltsi pilguga näed, kõigil läheb nii hästi, see on see tunne, mis meil on, kõigil läheb rasedus nii hästi nendest koledates veristest, luudest, kaotustest ja sotsiaalmeedia ei pakata. Paraku need uudised ka ei müüks vist nii hästi, et meie ühiskond on ikkagi orienteeritud edule, ilule, täiuslikkusele, tervisele ja samuti ka sellele, et kõik saavad õnnelikult emaks, kannavad oma raseduse lõpuni. Et nendest asja sellest verest ja valust. Higist ja pisaratest ei taheta rääkida või mitte, see ei ole ainuke müügiks, eks ole, ei lähe, aga et ka neid kogemusi sotsiaalmeedias me ju ei anna seda müügiks, aga me lihtsalt tahame endast välja jätta kuvandit ja me näitame maailmale seda, mis on hästi ja me ei näita maailmale. Me varjame seda, mis on minu valusad kogemused ja sellepärast me teame palju vähem teiste valusatest kogemustest kui vanal ajal, kus lihtsalt küla peal need uudised parandamatult levisid. Nad olid nähtaval, sai saanud varjata seda, kui sa enam ei olnud ema. No eks see on just see sealt enne välja käidud, see üksiku hundisündroom. Et ma olen oma valuga üksi külla karmav rõõme jagama, kõigiga võiks mõelda mõnikord natuke vastupidisel moel, et ka oma kurbust jagama, just mitte kõigega ja kõigiga. Kuid ma jagan oma kurbust ikkagi välja nendele headele sõpradele, kes oma kõrval oma elukaaslasele, abikaasale võib-olla oma täiskasvanud lastele. Et see üksiku hundisündroom on minu arust praegu nii-öelda sotsiaalmeedia kõrghetkel kuidagi veel rohkem tulnud esile. Ma usun, et vanal ajal, ütleme siis veel siin 100 aastat tagasi naised ikkagi said kokku ja jagasid oma lugusid, kui Veebeeti videviku või kedrati lõnga või, või gooti, siis tänapäeval on ikkagi see suhtlemine natukene teistsugune, et räägitakse rohkem seda, mis mul on ja muretsetakse, mis ei ole aga see, mis oluliselt tähtis on, see läheb siis nii-öelda üksiku hundina kuskile koopasse iseenda omadele. Miks on nii, et paljud naised seda ei, ei teagi, et väga paljudel naistel võib igal teisel igal kolmandal on see oma lugu rääkida, mitte nüüd sedapuhku siis ahistamisest, vaid sellest emadusega kaotuse kogemusest ja veel tuleb mul nagu tahket. Paljudel naistel juhtuvad need lood, kui nad on ju väga noored, 20 kolmekümnesed ja võib-olla need sõbrannad, kellega nad on siiamaani oma neid toredaid lugusid jaganud. Võib-olla sõbrannadel ei ole ka sel teemal üldse kogemustki, et kaasa rääkida ja sellepärast jääbki sinna üksiku hundilõksu kinni ja võib-olla veel, kui nagu partneriga ei ole ka see suhe kõige parem. Ja partner ei ole võib-olla ka nii sõnarikas ja läheb tööle, siis oledki kodus ja, ja leinad leinad oma lugu. Paraku on siin ka võimalus oma lugu jagada ja on olemas tegelikult ka tugigrupid. Ma tean, et aeg-ajalt käib koos leinagrupp. Muidugi võiks soovitada esimese sammuna pöörduda psühholoogi juurde ja ma usun, et meie ei ole piisavalt pädevad neid siis nõustama läbi viima teraapiaid või siis leida neile tugigrupid või kogemusnõustajad. Meil on see raseduskriisi nõustamine, mis tänapäeval aitab, aga ütleme, sel ajal, kui meie olime noored meie emad olid noored, ei olnud mingit raseduskriisi nõustamist. Ja ühest küljest ei olnud tulnud veel need tänapäeva uue elu võimalused, raseduskriisi, nõustamine ja kus on nii palju raamatuid sellest lugeda, aga ei olnud enam seda sotsiaalse sidusama külaühiskonna, naiste toekaid õlgu, et seal on niisugune, vahepeal on olnud vaakumetapp, kus naised on olnud väga üksi ja kus näed. Me ei saanud ka jääda pikalt koju puhkama, vaid pidid tööle tagasi minema. No raseduskriisi niisugust ma ei ole üldse olemaski. Ja üks tubli Nõukogude naine läks perse endast kohe tööle. Aga see veel ei tähendanud, et tema seiskunud traumat. Et kõigi nende olukordade tulemus on ju üks veritsev haav, mis jääb, kui isegi veritsus on lõppenud, jääb tükiks ajaks hingetrauma, teeb naise sisse oma pesa ja ta jääb kummitama mitmete aastate vältel võib olla. Siis võikski tuua tänu, et meie tänu selle eest, et meie aeg on teatud mõttes nii hästi edasi arenenud et see on alati võimalik leida endale abi, mis aitab laeval paraneda. Armistuda armi ei võta kunagi keegi ära. Arniga kohanetakse ja kui armiga seonduvad, ühel hetkel meeldivad mälestused, meeldivad tunded, jagase kurbus sisaldab endas tänutunnet, et siis arm tegelikult kaunistab inimest. Kujutad õnnetumaks, teeb kaunistada. Küll kaunistab küll, aga see hirm jääb naise sisse ju ikka, et noh, välja arvatud siis emaka äravõtmine, see on nagu üks on ühekordne ühekordne protsess, seda enam teist korda juhtuda ei saa. Aga kui ei ole asjad läinud ikkagi nii dramaatiliseks välja, et sul seda emakat seda loomisorganit enam pole. Kui naine läheb uuele katsele uuele katsele rasestuda, siis jääb see hirm, et aga nii kordub see sama asi uuesti. Öeldakse ju, et raseduse ajal eriti praegu öeldakse seda nii palju, et sa pead olema rõõsa ja roosa ja sa ei tohi mitte stressita, aga kuidas sai stressa, kui sul on, eks ole, see trauma on jäänud sisse. Sul on see hirm jäänud, sina võrdlikud, aga mul läks ju halvasti. Näed, ja seda juhtub võib-olla. No ma ei tea, 900-st ühega 1000-st, aga näed, mina olin tookord see väljavalitu, kust ma tean, et saatuse sõrm jälle minu peale ei osuta. Kui naine satub oma kaotust aga just sellesse sihtgruppi, mis juhtub üks miljonist või üks mitmest miljonist siis minevikusündmused jäävad alati mõjutama eriti just negatiivsed. Ja on täiesti normaalne, et niisuguses olukorras tekib kartus ja hirm, et see kordub uuesti. Sellistel puhkudel on, ma ütlen ausalt teraapiatest üsna palju kasu sest see naine peab saama oma hirmud analüüsida, välja rääkida need negatiivsed. Ta kognitsioonid, mis selle situatsiooniga kaasnevad, tuleb tegelikult professionaalse psühholoogiga läbi arutada. Ja see aitab, see hirm võib jääda. Aga kui, kui naine ütleme aktsepteerib seda hirme sellega seonduvaid tundeid siis selle, selle, see hirm võib taanduda, selle teadmisega on nii-öelda võimalik koosneda, tuleb mõelda, aga see ei pruugi nii minna. Ja ma olen mitut naist kuulnud ütlemas, et mind lohutab see teadmine, et teised naised ka kardavad. Mul on selline tunne, et kõigil läheb see rasedus nii hästi, et aga mina olen nagu närvipundar, et ma kardan, et mul on kogu aeg fantaasiat peas. Mis võib veel juhtuda? Teadmine, et hirm on see sild mingis mõttes, mis ühendab elu ja surma. Et sellel sillal käimine on, on alati hirmutav. Isegi siis tuleb võtta lihtsalt kellelgi käest kinni ja selles hirmus kellegagi koos minna. Kui nüüd lähme selle selle selle mõtte või sellise filosoofilise käigu juurde, et kaks korda ühte jõkke ei astu siis mul on üks praktiline töökogemus, kus ema kaotas nurisünnituste järgi kolm järjestikust last. Ja siin ilmselgelt seda metafoori kasutavat kaks korda ühte jõkke ei astu, et siis tuleb ikkagi uurida täpsemalt, et mis need terviseprobleemid on? Sisel neljanda lapsega õnnestus järgmised jälle pargid, täpselt samamoodi. Ta on käinud alternatiiv sätest teraapiat selgeltnägijate juures. Seal on just tulnud ka see, et et ju see on millekski hea. Mille jaoks see hea on? Eks see sõltub tulevikus, kui sellisesse pidevas hirmuse teadmises elav ema selle ühel päeval enda jaoks lahti mõtestab. Aga paraku see hirm on nagu üks osa ja me ei saa öelda, et ära karda. Üks on see, et hirm kindlasti on, aga just nimelt, et omase kurbus selle kurbusega tuleks ikkagi hästi lubada endale olla koos, et mitte seda leina endast eemale lükata. Sest et osad, eks nagu me ennegi rääkisime, et osad lähevad väga toimekaks kätte ja, ja toimetavad, ei luba endale leinata ja osad jälle jäävad sinna leina väga pikaks kinni ja nad on hästi. Kalt kurvad, kui säile Teeella käpa mulla olla kurb ja sosinad on suur nutsu mullas olla koor, kuni ta läks. Mul käed kogu aeg ja. Ma olen üksjagu veendunud, et üks parim rohi emadusega seotud valude leevendamiseks on see rääkimine ja just rääkimine nende naistega, kellel on samalaadseid kogemusi, no nii, nagu me rääkisime, eks ole, see kogemusnõustamine ja naised kinnitavad seda mõtet ja ütlevad, et nii hea on kuulata kedagi, kellel on endal sarnane lugu ja näha näed, ta elab rõõmsat elu, et järelikult see on võimalik. Et kui tema suutis, dissuudan ehk mina ka, et see annab mingit lootust ja julgustab. Tean, et need naised just nagu uurivad, et mis sul juhtus, kuidas sulle mõjus. Kuidas sa sellest üle said ja mäletan kunagi, Nad, tegin naiste koolitusi, naiste arhitektide koolitusi ja seal siis ühe arheotüübina. Me käsitlesime ema. Ja see oli selline väiksem grupp ja just seal olid koos juhtumisi kogenud naised juba sünnitanud naised lastega suuremat-väiksemat ära ja siis kuidagi nad hakkasid kõik jagama neid oma lugusid. See oli üks hästi õrn. Hästi valus ring, kuidagi, naised läksid lahti. Ja naised said nii palju tuge sellest, et nad kuulsid just nimelt neid teiste naiste lugusid, et ma ei ole üksi, nagu paljud naised ütlevad, et see on kõige ravitsevam kogemus. Et ma kuulen, kuidas teistel läheb. Selline nii-öelda siis tervendamise viis nagu grupis kooskäimine, see mõjub nagu grupiteraapia ja mille pärast on grupiteraapia äärmiselt oluline. Uuringud on näidanud, et grupiteraapias osalevad inimesed saavad ühelt poolt olla nii abistajad kui abivajajad jagades oma kogemusi nad samas on ka nõustajad. Nad mõtestavad oma selle kurva kogemuse, jagades seda teistega, avatakse oma tundeid, kui vaja, nutetakse ka koos. Aga see koos jagamine juba see kogemuse mõtestamine kellelegi teisele toe andmine on juba üks selliseid meetodeid, mis seda haava paitab. Ta ei paranda, aga ta leevendab seda haavavalu. Ja sest, et seal tuleb ka võimalus võrdluseks, et vaata, loll inimene võrdleb ennast sellega, kes, kellel läheb temast paremini kelle mätas on justkui rohelisem, meda saab sellest haiget, aga see on see koht näha, kus teistel on samasugused mättad kui minul. Ja võib-olla kellelgi on läinud minust veel kehvemini. Või et keegi teab, vähemalt kuidas selle minu mätta peal olla on, sest et ega ega ükski mees tegelikult ju päris täpselt ükskõik kui empaatiline ta ka ei ole, tegelikult päris ikkagi ei tea, mis sinuga toimub ja just nimelt see, et nad keegi mõistab. Minned, naiste vennaskond, naiste õeskond on siin hästi abiks. See on äärmiselt hea tähelepanek, see võrdlusmoment, inimesed kipuvad ennast alati võrdlema tõesti nendega, kellel on midagi rohkem kui neil, kellel on lennuk paremini ja kellel on läinud paremini ja kes on rikkamad, ilusamad ja kellel pole ühtegi õnnetust. Aga siis küsib, et miks minul ja ma siin ei oskagi öelda, kas inimesed kuidagi häbenevad vaadata nende peale või nad parasjagu ei tule selle peale, et vaadata nende nende peale, kellel on läinud kas samaväärselt nagu neil või isegi natukene kurvemini. Sest see mõõt paraku on meist alati ikkagi rohkem kõrgemal ja eespool, mille järgi joonduda. Ja nii, et minu kogemus ütleb küll, et naisi aitab siinse nii do koht, et nad teavad, et nad pole üksi. Ma tean, et sina oled nõustanud mitmeid lapsi ja paare, kes on kaotanud oma lapse. Sa pole teinud saladust, et sul on isiklik kogemus ja me leppisime kokku, et sa oled täna siin nõus oma isiklikku kogemust jagama. Ja nii ta tõesti on, et, et 30 aastat tagasi on mul üks selline kogemus, kus minu enda laps, kes oli kaheksakuune, suri hällisurma, et sel päeval hommikul tegid oma esimesed sammud ja pärastlõunast und. Mul ei olnud enam kedagi, ei helistata. Kas sa veel nüüd, tänasel päeval, 30 aastat hiljem, mäletad neid tundeid, mõtteid, seda hetke? Ja ma mäletan, kuidas ma tundsin, et noh, kõik oli tähtsusetu siis ja, ja mul tekkis ka küsimus, et kui ma pole ema, kes ma siis olen olin sel perioodil põhiliselt oma identiteedi rajanud, just ju emaduse peale. Kogu ülejäänud maailm ei huvitanud mind teps mitte ja mul oli nii raske vaadata, Ta teisi emasid ja teisi beebisid, kes olid kärudes. Et see oli selline hästi rõõmutu aeg. Ja samas ma tundsin hästi palju süüdistusi enda suhtes ja, ja mul oli kahetsustunnet, aga aga kui ma oleksin vaadanud äkki pool tundi varem, et äkki ma tegin valesti ikkagi midagi, et äkki oleks pidanud see magamisasend olema tal kuidagi teine kuidas tuli siis leppimine ühel hetkel, et. Kas see tee leppimiseni ja tee toibumiseni ja selle kogemuse mõtestamine võttis sul palju aega? Ta võttis ikkagi jah, nii nagu lein võtabki ikkagi päris mitu aastat, ma tean, mis mind aitas. Olin küll väga noor ja sel hetkel ei olnud ju mitte mingisugust psühholoogilist abi. Ja nii nagu ma ka enne rääkisin, et, et sageli juhtuvad need asjad siis, kui sa oled noored, et ühelgi minu sõbral ei olnud ka enne veel sellist kogemust olnud, polnud isegi veel emad, ma olin oma sõprade ringkonnast esimene ema armid aitas mingisugune seest tulnud distsipliin, et ma ütlesin, et ei ole mõtet kogu aeg nutta vaid ma hakkasin tegema, niiet et et ma mõtlesin selle peale umbes iga paari tunni tagant, ma vahepeal andsin endale puhkust, ma andsin endale armama, tegelesin muude asjadega ja siis umbes iga paari tunni tagant, umbes igal täistunnil lubasin endale uuesti mõelda oma tütre peale. Väga õige metoodika sest luues tiini, loome me turvalisuse. Me loome teatud sihipärasuse oma ellu, korrastame oma mõtteid korrastama, päevama tegevust. Ükskõik kui valus ei kurb sündmus Meide minevikust varjuna jälitaks rutiin on see, mida tasub järgida. Just enesedistsipliin on selle rutiini alusel. Ja, ja siis ma ühel hetkel mõtlesin niimoodi, et ma mõtlen ainult hommikul ainult õhtul ja siis hakkasid sisse lipsama juba päevad, kus ei läinud isegi enam päeval mõtte lapse juurde ja siis said päevadest nädalad teha. Ja see ei ole mitte see, et ma nüüd armastan teda kuidagi vähem, et kui ma ta peale enam ei mõtle, ma lasen ta lahti. Ma lasen tal minna, ma tean, et väga paljud ei lase minna. Ütlevad, et, aga siis ma justkui nagu unustaksin ta ei Need asjad, need inimesed, need lapsed, need ei unune meil kunagi iial, nad on meie sügaval kehamälus. Aga minna tasub neil lasta ikka enese pärast, need, kellel on teised lapsed teiste laste pärast. Et aga jaa, minuga jäi alatiseks hirme, et järgmiste laste puhul, siis ma olen pärast seda veel olnud kolm last. Ma olen iga lapse voodi kõrval kartnud seda, et aga mis siis saab, kui ta täna ei ärka, sest et ega tookord ei olnud ka mitte ühtegi märki, mis oleks viidanud seda, et see lõunauni saab saatuslikuks. Ja see hirme ei saada ja ei saatnud üksi mitte ainult mind, vaid ka mu abikaasat, kes samuti järgmise lapse juures kogu aeg seda hirmu tundis, nii et sellest hirmust enam nagu need naised, kes on midagi sellist kogenud. Selle hirmuga tuleb õppida elama. Küll on aga mul üks asi, mida ma, mida ma oskaks soovitusena anda sealt, et ma olin tookord nii loll ja ma ise mõtlesin, et ma ei suuda elada seda matust üle. Ja kuidagi need inimesed siis, kes andsid mingeid soovitusi, ütlesid, et et ära mine ise matustele. Ja ma ei läinud ja vot see on üks kõige nagu suurem asi, mida ma kahetsen. Et matus on, on tegelikult midagi väga, püha, see on, ta on riitus. See on sümboolne lõpetatus, üleminek reaalsest elust teispoolsusesse, vot ma ei teinud seda läbi ja sellepärast minu soovitused kõigile, kes küsivad, aga mida ma siis nüüd teen, on igal juhul teie enese jaoks mingisugune rituaal, kas, kuidas pakid asjad kokku või kuidas sa jätad hüvasti, see hüvastijätt peab olema. Sest kui sa ei tee üht nagu hüvastijätu, nagu venelased ütlevad, et enne teele minekut peab maha istuma. Et kui sa istu maha selle oma valu juures siis siis jääb sinu sisse kuidagi väga-väga pikaks ajaks. Tavaliselt niisugustel puhkudel see nii-öelda vein, leina ja valu ja ühe ajasta protsess jääb lõpetamata. Kas ma võin küsida veel ühe küsimuse? Kui tihti sinu hingel laps sind praegusel hetkel külastab? Praktiliselt mitte. Ma mõtlen tema peale harva. Kuigi jaanud Alex tänasel päeval kolmekümneaastane oleks võib-olla vanaema ma mõtlen tema peale mõnikord ikka suure kurbuse ja kahetsusega. Aga Ta ei ole mul praktiliselt üldse käinud unedes. Kuigi ma mäletan alguses seda, et ma tihti kuulsin ta nuttu, ma kuulsin ta nuttu veel ütleme kuid mõnikord aastaid, eriti kui kuskil olid mingis kohas laps nuttis ja enne kui tuli veel mul endal järgmine laps, siis kuidagi mulle tundus, et tema nutab. No siin ongi see eelpool öeldud, see fantoomvalu fantoom tundmused tõenäoliselt oled siis sina, katrin erand oma elu niivõrd hästi, et su hingel laps ei pruugi sind kogu aeg vaatamas käia. Ja, ja, ja ega see pole kahjuks ainus valu ja kaotus, mis mul sellest emadusega seotud valude listist läbi elada on tulnud. Kas sinulgi on midagi sellest listist Polnud vaja läbi kogeda? Võiks öelda jah, et mitsu jah, mitsu, nii et meie ümber on nii palju naisi, et tegelikult me ei tea sellest, et meil igalühel on oma mitsu lugu ja kui ka sina hea kuulaja oled üks neist naistest, kellel on emadusega tud valu kuskil sügavale hingesoppi peidetud, siis pai sinu hingele ei kipu enda kaotatud verest kaotustest palju rääkima. Aga see on just selline valu, kus usaldada see valu teiste naiste silmadele ja kõrvadele. Ja nutta ainult tühjaks. Aja jooksul läheb kergemaks. Vastu aga ongi meil aeg tänasele saatele joon alla tõmmata. Aitäh sulle, hinnanar, aitäh kutsumast. Aitäh sulle. Ja peresaate kuulaja. Mina olen Katrin saali, Saul. Kohtume järgmisel neljapäeval taas. Peresaateid saab ikka enda jaoks järelkuulata sobival ajal. Sel nädalal, aga nüüd, kui emadepäev tuleb, teeme pai kõigile emadele ja vaatame sügavale emale silma. Iga ema silmas on mõlemad nii naeratus kui pisar.