Tere, kas sa kuulad saadet, käbi ei kuku. Tänane reis lapsepõlve viib meid emotsioonide spektril ühest äärmusest teise. Kuulete kurba, mis teeb haiget vanadele hingehaavadele, aga helged, mis demonstreerib elus hakkama saamise kunsti. Aimi Milling on üles kasvatanud kolm oma last madise Tõnise ja Kadri Need, kes tema kui lasteaiaõpetaja 100 juures aastakümnete jooksul julgust on saanud, ei jõua aga kokku lugeda ema Aimiga, kes ise jäi pisikese preilina küüditamise tõttu aastateks ilma. Oma perekonnast. Tuli saatesse lastest vanim ja ehk kõige tuntum näitleja ja poliitik Madis Milling, mis vempude ka tema enda nooruspõlves maksma pani. Muuhulgas seda saate teada kohe algavas vestluses, mida juhib Sten Teppan. Head kuulamist. Aimi tere tulemast vikerraadiosse. Tere, tere. Näha teid siini Aimiga kaasas? Kolmest lapsest kõige vanem minu teada, eks ole, Madis nii on. Tere, tere tulemast. Madisel on vend ja Madisel on õde. Venna nimi on Tõnis, keda ma arvan päris paljud inimesed teavad päris hästi, sest ta on tuntud tegelane meelelahutusest millega Kadri tegeleb, kus tema on? Kadri on Brüsselis, Euroopa nõukogus töötab. Aimi on mul oleks eriti hea meel, kui te läbi ema pilgu kirjeldaksite natukene kolme last, nende iseloomu ja isiksust tõepoolest kui erinevad, kui sarnased nad omavahel on, midagi igaühe kohta. Nad on väga erinevad. Madis oli lapsena väga rahutu, tal oli juba väga kirja ilma tulekuga, sest ta sündis enneaegsena. Ta ei olnud mitte laps, vaid meessoost loode. Nii oli kirjas ja oli kilo 300 grammi. Kui palju ta varem sündis? Ta sündis enne seitsmendat kuud ja Madisson lapsena olnud alati väga rahutu, väga rahutu, temaga on hästi palju tegu olnud. Tõnis seevastu oli hästi rahulik, hästi rahulik. Kui Madis on praeguseks nagu maha rahunenud, siis Tõnis ikka rahmeldab, teeb sporti kõvasti ja, ja meelelahutuses ka. Kadri on niisugune rohkanisasse kinnisem. Aga oli siis ikkagi pesamuna nagu pere noorima kohta tavaliselt öeldakse. Kuid pesamuna loomulikult. Me tuleme siin teatud teemade juurde kindlasti varsti ringiga tagasi. Aga siin saate esimeses pooles me läheme teie lapsepõlve ja meenutame sealt kaugete aastakümnete tagant, mis teile on tähtis olnud, kes on need inimesed ja mis on olnud olukorrad, mis teid kujundanud. Minu lapsepõlv oli niisugune, ma sündisin Maal, Mulgimaal, meile oli oma talu omad loomad, oma pere. Ja see kestis rahulikult, kuni tulid need segased ajad, isa oli meil kaitseliitlane. Omakaitses oli ja isa peitis ennast seal kusagil kodus, millest meie lapsed alguses ei teadnudki. Ja isa viidi vangi. Meid saeti sinna seina äärde ritta, öeldi nii, et kui isa nüüd välja ilmus, siis laseme teid kõiki maha ja isa tuli mad peidukohast välja, mis oli köögi all konkus. Ja isa viidi vangi. Et siis tuli 49. aasta ja terve pereema nelja lapsega pinnaline, viies viidi Siberisse, mina jäin kogemata ta maha. Sest meie vanaema, kes elas ka meie juures, temal tekkis insulti. Üks kaks nädalat ennem ja minu ema õde tädi riista enda juurte aleviku keskele, et arstil oleks parem süstimas käia. Aga tädi oli õpetaja kohalikus koolis, temal läks Viljandisse mingisugusele õpetajate seminarile sel küüditamisega ja just. Ja mina läksin siis vanaemale sinna, kus abiks seltsiks. Ma olin üheksa-aastane. Öösel hakkas see asi pihta, tuldi tädit otsima, teda ei olnud, taheti vanaema ära viia, see oli pikali voodis maas. Mina nii abitruh, kui ma seal olin. Niimoodi see lapsepõlv lõppeski. Te viisite meid väga dramaatiliste sündmuste keskele kohe niimoodi. Kas need ongi esimesed lapsepõlvepildid, mis teie silme ees jooksma hakkavad, ikkagi nende traagiliste aegadega seoses? Või mahub sinna kõrvale niisugusi, helgeid? Ei, ennem oli ikka helge lapsepõlv. Helge lapsepõlv oli kuni nende dramaatiliste sündmusteni. See oli niisugune asundustalu nagu tol ajal öeldi, aga omad loomad olid ja omad põllud olid omad, heinamaad olid. Ja kõik oli, mis vaja oli. Isa oli meil niisugune hästi aktiivne, tema siis nagu ema ütles, et et ikka on vaja joosta sinna kaitseliitu. Ikka on vaja mind omakaitsesse igale poole. Ta oli tubli töömees, aga ta oli väga aktiivne poliitikas. Mis ema ja isa taust oli, kes nad kutse poolest olid? Tol ajal olid maal ju kõik põllupidajad? Jah, tal oligi töö, aga ema oli väga niisugune, kes armastas näputööd tema tema tikkis ja tema heegeldas ja kudus ja ema oli niisugune. Aga kumb oli rangem ema või isa? Eks ikka isa ema oli väga leebe meil. Kui ikka mingisuguse pahandustega hakkama ei saanud, siis siis isa kõva sõna oli, mis aitas? Ma ei mäleta, ma lits oleks saanud, seda ma küll lennata. Aga vennatist ikka said küll, vahel. Ükskord isa ütles, et mine too kaseits, akum pale vennale, ta ütles. Madis, missugused sinu mälestused on vanavanematest, kui palju seal isiklikke kokkupuuteid on? Mul ei ole kokkupuudet, ma olen näinud ainult ühte vanaema ja see oli siis minu isa, ema, emapoolseid vanavanematega ma ei ole kohtunud, sest nad surid enne minu sündi küll, aga mul on siis ema-isaga ehk emapoolse vanaisaga tekkinud side tänu ajalooallikatele. Nagu siin ema rääkis, oli ta, oli ta kaitseliitlane, omakaitses metsavend ja erinevatest ajalooraamatutest, et nagu näiteks Mart Laari suvesõjasarja raamatud raamatust Suvesõda Viljandimaal on kirjeldatud siis ka Mustla lahingut tänase Mustla kultuurimaja taga, sooheinamaal oli siis lahing metsavendade ja hävituspataljoni vahel seal lahingukirjeldus on suhteliselt detailne ja seal on ka osales minu vanaisa, kes on ka nime poolest ära mainitud. Ja nii nagu mul on raamatutega eluaeg olnud, et kui ma loen raamatut või mingit haaravat kirjeldust, siis mul hakkab peas jooksma nii-öelda oma film. Ja, ja just tänu sellele kirjeldusele mul mul tekkis nagu selline visualiseeritud, kindlasti idealistlik pilt oma oma vanaisast. Ja võib-olla siin on ka midagi geenides, et et niipea kui Eestis kaitseliit taasloodi, siis sinna, aga ma läksin, rääkige veel perekonnast, mis siis õigupoolest sai, kui isa raviidi. Kuidas te hakkama saite, mida sa perekonnale tähenda? See tähendas ikka suuri raskusi, sellepärast et noh, olime ema ja vanaema pidid nagu praktiliselt kõik tööd ära tegema, vanem vend ka. Ja, ja noorem vend ka aitasid. Aga ikkagi noh, raske oli küll tol ajal raske oli ikkagi, aga tööd said tehtud. Kas sa ise ka mingi kontakt jäi üleüldse? Isaga isaga jäi, Ma ei mäleta, millal need kirjad sealt tulema hakkasid, oli Vorkult taas. Aga kunagi alguses nagu ei olnud ja siis käisid ringi ju igasugused petturid ka, ma mäletan, et ükskord tuli keegi, et vaat tema on, sealt, tuli sealt varakult aasta läheb tagasi ja ta on nagu vabakäigu vangi ja ja siis tahtis, et need saadaks isale vist raha või mingid toiduained. Midagi see ema saada siis, aga mida ma, seda ma ei mäleta, ja siis isa kirjutas, et mitte mingisuguseid selliseid ei tohi uskuda. Neid liikus väga palju ringi. Ehk kes käisid, korjasid küla pealt endale? Kõigepealt viidi isa vangi, 49. viidi kogu pere Siberisse. Ema jäi ainsana Eestisse. Me ei, me vanaemaga kahekesi, siis me jäimegi nagu tädi juurde elama. Aga paat, siis võib öelda, et minu lapsepõlv lõppes. Tädi oli täielik vastand minu emale. Ta oli eluaegne õpetaja, oman laps, et tal ei olnud ja ta räägiti alati hoidankuri, õpetaja, temas puudus niisugune hellus ja südamlikus. Aga selle kompenseeris mu vanaema, kes oli väga hea, jälle. See oli siis, kui te olete vanuses üheksa, 10. Et umbes siis sai see teie lapsepõlvest. Jah, jah, jah, et ma kogu aeg ainult nagu oli niuke rusutud ja ma ainult unistasin ja mõtlesin ja elasin sissepoole, kui väljendanud ennast. Kas te mäletate seda, kuidas nägi välja see hetk, kui te saite teada, et pere viidi ära? See oli nii, et ma sain öösel teada, sest võid ju selle tädi järgi tädi otsima ja siis siis taheti vana ära viia, sest tähtis oli arm ka. Aga vanaema tegi veel häbi hädisemas, kui ta oli, ta ikka sai muidu istuda voodi äärel, siis käidi küsimas, et üks hakkab kohe surema, et kas me võime jätta Nossis vanema jäeti sinna. Ja siis ma ütlesin vanaemale, et ma lähen nüüd vaatan, mis ma lähen vahepeal koju. Siis ma tulen tagasi ja läksin siis minema. Ja aleviku ääretaja tulid naabrinaised vastud, kus sa lapsekene lähed? Sul pole enam kodu. Ja siis ma kippusin minema sinna, kultuurimajja viidi nad kõik kokku, sinna need küüditatud või rahvamaja, mis ta tol ajal oli ja ma tahtsin minna sinna, tahtsin ka ema juht. Aga aga ikka ikka mõistus tuli, vanaema ütles, ema oli öelnud niimoodi naabrinaistele niimoodi, et ma päästan äkki ühegi lapse. Sest no küsiti ka, et kus üks laps on, emal ei olnud nii, et on Tartu haiglas. Ja siis üks pat, väldin Mannulised ka juute üks naab, naaber oli nagu juures emale ütlen niimoodi, et ma päästan vähemalt ühegi lapsed. Et las ta jääb siia ja nii oligi. Millal ta oma inimestega uuesti kohtasite oma perega? Ma lõpetasin keskkooli, sel ajal See pidi siis olema seitse-kaheksa aastat vähemalt. Ja, ja, ja tagasi tuli ütlus, kes ema tuli tagasi koos koos siis venna ja kahe õega. Vanem vend jäi Siberi mulda. Ei olnud ju süüa seal ega midagi, ega siis niimoodi töö eest anti, Terri ja vend läks siis need teri kusagile kaugemale veskisse viima. Kelguga ja tagasi tulles lumetormi, siis ta jõudis küll koju, aga sai kopsupõletiku ja suri. Aga noh, siis ma nagu koos ei saanudki elada enam, sest mina lõpetasin keskkooli ja mina tulin siia Tallinna õppima ja isa tuli ka tagasi ja ema jäi vähki üsna pea ja suri ära. Eks elu, mis seal siberis oli, see jättis oma jälje. Päris kindlasti, nad tulid tagasi teistsuguste inimestena. Mis ma õdede tugev vene aktsent patsi nunny tulid niimoodi siin laulis vene laule vaja. Teistsuguseid, muidugi, ema oli ikka nagu ema. Õed olid muutunud ja vend põdes seal lastehalvatuse läbi, tema tervis oli ikka korrast ära ja nii et jah, ega midagi head enam ei tulnud. Elulika rikutud täielikult. Me jõudsime sinna, kus te lõpetasite keskkooli mis sel hetkel arvasite, mis elust saama hakkab või mis teid huvitas, kuhu te kujutasite ette end edasi liikuvat. Ma mõtlesin, et kas ma lähen õppima raamatu kogundust või siis tahtsin saada taga lasteaiakasvatajaks kuskohast oli minu tädi, kes oli ennem õpetaja, ta ei tohtinud, tähendab koolis õpetaja ei tohtinud enam koolis töötada, aga lasteaias töötamise võimalust talle anti. Ja siis ma käisin seal käike abis ja mulle meeldis nende väikeste lastega tegeleda. Kuidas ja kus ja mis asjaoludel teie enda pere tekkis? Nagu noorterikka kohtusime ja ja nii ta tekkiski. Mis on teie lugu madise isaga? Niisugune vastastikune sümpaatia tekkis, ebadsin, ta on niisugune väga töökas ja Tal oli mootorratas selle siis mootorrattaga sõitma ja ta on siiamaani niisugune väga rahulik. Mõtlesin, et elus on niisugune sellise inimesega hea elada, et kes on niisugune rahulik. Me põgusalt jõudsime, saate alguses juba rääkida, sellest ka, et madise tuleks siia ilma, oli üks. Ilmselt üsna närves aeg, eks. Ja väga, kohe väga suur murerikas aeg oli. Esiteks mõtlesin, et, et kasta ma küsisin, kas ta jääb elama, sest lastele pannakse niuke sildikene külgi ja laps, laps sünnikaal temale pandi meessoost loodekilo 300 grammi ja ta pandi sinnaku vöösid. Seal ta siis oli niisugune abita ja ja kui mind esmakordselt niidi sinna, siis ma nutsin seal ja arst ütles nii toredasti, mis te nutate, teil vajatel piin tuleks rinna, et hakkaks last toitma ja siis mattis, jäigi sinna vist nädal aega lasti olla seal haiglas ja, aga siis löödi koju. Ja minul hakkas siis lüpsiperiood. Isegi siis löödi nii kiiresti koju nädala ajaga. Ja minu meelest oli nädal või oli natukene rohkem, kuigi kaua ei olnud, sest mul ei olnud seal midagi teha. Sest et poiss oli siis niisama ju ei hoitud mind seal ja siis ma ja tõesti piim tuli rinda ja, ja mina lüpsin siis. Ma kas neli-viis korda päevas lüpsin ennast? Aga kuidas nii väikese armetus seisus lapsega saab kodus oma jõududega hakkama, lihtsalt tundub täitsa uskumatu. Ei, ega tema, tema jäi sinna haiglasse öösi aga mind löödi koju, mina lüpsin oma piima välja, külmkapis olid pudelid reas ja siis iga päev viisin need pudelid haiglasse. Ja teda dist pipetiga või millega, millega toideti seal? Ja kui ta ükskord koju sain, siis ta ei tahtnudki rinda enam. See lüpsiperiood kestis mul seitse kuud. Kui kaua poisi elu nii-öelda kriitilises faasis oli? Õnneks ta, ta, ta läks väga ruttu, kastas järgi teistele lastele. Lastearst imestas. Ma mäletan ta pooleaastane, ütles Asta. Arst ütles nii, mutid täiesti uskumatu, et ta on peaaegu oma kaalul täis saanud. Siis hakkas juba kergem. Alguses oli ta niisugune pisikene, et vaatasime, et siin ei ole vanniga midagi teha. Kausikese sees pesin. Te ütlesite, et talilapsena üsna rahutu hing ta oli küll, milles see väljendus, mida ta ette võttis, siis kui jalad alla sai? Eks ta meelitas siia ja sinna ja siia ja sinna ja. Ei püsinud paigal sugugi ei püsinud paigal. Sulle endale seda muidugi raske kommenteerida, Madis aga noh, tunned sa nendest juttudest ennast mingil moel ära, et see võis niimoodi olla ja kas on hiljem ka avaldunud? Ma arvan küll, et tunnen, eks minu sellised nii-öelda selle rahutu tuse mälestused on ikkagi seotud rohkem kooliajast, et ega, ega mind väga väga nagu raamidesse ei saanud suruda, et see lõppes, küsimus polnud, kas see lõpeb konfliktiga koolis küsimusele, millal see lõpeb? Praegugi tulevad meelde sellised jaburdused, et tol ajal ju vahetunnis, mis on tänapäeval normaalne, lapsed hüppavad, kargavad, mängivad palli, tol ajal pidid sa käest kinni ringiratast jalutama mööda mööda mööda vahetunniruumi ja loomulikult, ega mulle see ei meeldinud. Ja noh, mul on siiamaani meeles üks üks punasega kirjutatud märkus minu koolipäevikus, mis oli adresseeritud emaga, eks ole, kes, kes oli pedagoog ja selle sisu oli umbes selline, et lugupeetud seltsimees Milling ise olete, lugupeetud pedagoog, aga oma poja kasvatamisega hakkama ei saa. Ja siis oli veel, mäletan märkused Madis jookset vahetunnis mille peale isa ütles, niimoodi tunnis joosta ei saa. Ja veel üks tore oli. Mul hästi meelde jäänud, et Madis vahetunnis ronib mööda WC seina. Minu sõbranna ütles, et on ta sul siis kärbes. Aga üks asi, mis Madist maha rahustas, enne kooli igal väiksena juba oli raamat. Ta tahtis pidevalt, et talle loetakse etteraamat, unejutud olid need nagunii. Aga raamat tuli keegi külla, matist läks nende juurde, loe mulle raamatud. Ja nii see asi meil käis. See oli Kalju Kanguri raamat, kimbu limbo õukond ja lumemöldrid, soli madise lemmikraamat. Ja seda me pidime tõesti iga päev peaaegu lugema. Ja siis ükskord oli mattis selle lasteaeda kaasa võtnud. Kõik sõbrad ümber kogunentali, umbes viieaastane või nii, et ma hakkan teile nüüd lugema raamatut. Raamat oli ees ja Madis luges, Mattis't, luges, Madisel oli pool raamatut peas, tõesti, päris peas oli sõna-sõnalt lugeda. Lugeda ta veel ei oskanud, teised vahtisid ammuli sui. Maadis loeb. Oled sa kunagi mõelnud või kui ei ole, siis ma nüüd palun sul seda teha siin saata sees. Missugused su esimesed päris oma mälupildid. Neid on. Ma mäletan meie kesklinna korterit siinsamas, suhteliselt lähedal tollel Lomonossovi tänaval tänasel Gonsiori tänaval, pruun maja, mis jookseb nurkapidi kokku nüüd tänase Tallinki hotelliga, enne oli see teenindusmaja. Seal me elasime ühiskorteris, kus igal perel oli siis üks tuba ja ühine kööki, vannituba ja WC. Ma mäletan, et suur riietekapp, minu voodi oli selle riietekapi taga ja seal ees oli kardin. Ja mulle meeldis kohvik seda kardinat nihutada, sellepärast et siis kardina prao vahelt ma nägin telekat. Siis peale seda, kui mind oli magama pandud. Emal on meeles siis ta, mis, mis sa ütlesid? Mina ütlesin, et Madis ei tohi telekat vaadata, Madis ütleb, ma ei vaata, ma vaatan pilti seina peal. Siis on mul mälupildid, ema oli Pirita-Kose Kose-Lükati lasteaias kasvataja ja mina pean lasteaia käinud, aga ma olin emal tööl kaasas ja siis suuremad lapsed kantserdasid mind sellest lasteaiast on mul selliseid selliseid mälupilte aga ütleme jada, mis on tänaseni salvestunud, hakkas jooksma ikkagi järjepidevalt juba õismäelt, kuhu me kolisime 74. oli vist jah. No ja muidugi suved mustlasvanaisa vanaema maja, jah, kus ta veetis oma lõppenud lapsepõlve nii-öelda on, on tänaseni tänaseni suvekodukoht, et Mustla ümbruse metsad on, on ka selline tugevalt salvestunud. Ütle, kas niisugune professionaalne lasteaiakasvataja tegutses ka kodus? Ma saan öelda, et professionaalne lasteaiakasvataja tegutseb ka täna. Tegutseb ka täna on, kus ma kohe hakkan 50 saama, et et lihtne näide, kui ema saab teada, et, et ma kaitseliiduga metsa lähen. Vaatamata sellele, et mul kohe saab kaitseliidus oldud 30 aastat, küsib ta ikka, et kas mul on mitu paari sokke kaasas ja kas mul on need asjad kaasas ja kas mul on soe pesu, aga noh, seda ei saa talle pahaks panna. Aga kord oli majas ja asi pidi käima ikka plaani järgi. Muidugi oma loomusele kohaselt üritasin seda plaani endale sobivaks õgvendada igal võimalikul hetkel. Aga, aga nii see oli. Mis eluala, mees, isa, isa töötas eluaeg tehases, punane RET mehaanik, Luksepp, tööpinkide seadistaja, mida iganes. No isa on selline mees, nagu Peeter Oja kunagi laulis, kes teeb peedist pesumasinale trumli. Ta oskab parandada kõiki maailma asju, oskab teha kõiki maailmatöid. Lapsepõlvest on meeles. Muidugi emale ei meeldinud, oli see, pidevalt, oli köögilaua peal mingi parandusse toodud televiisor, kellelegi oma Kuudasid installeeris, soomeplokke ja kõike muud. Et isa, jah, oskab parandada kõiki maailma asju, viitsisid ja tahtsid seal ninapidi juures olla. Ja ma olen isale meeletult tänulik, et sealt mulle midagi külge hakkas, et sest mulle meeldib asju ehitada. Kuskohast raamatut olid või see huvi, mida ema kirjeldas, mis võiks selle põhjus, seda, seda ma ei mäleta, kus see raamatute huvi tuli, ma mäletan seda, et huvi raamatute vastu tekitas ka selliseid väikseid naginaid. Kusk oli käsk, et nüüd tuli surnuks ja magama jääda, siis ma jätkasin raamatu lugemistaskulambiga teki alla. See tähendab aga seda, kus see raamatute huvi. Meil oli palju raamatuid, ma ise olen väga lugemislembeline ja meil oli palju raamatuid ja lastel alati sai toodud ja ja eks ta sellest ikka tuli. Kas isa proovis ka sellesse samasse kasvatamise protsessi kuidagi sekkuda, et kelle käes oli see kõvem sõna kodus? Ei, tegelikult ema ja isa on, on väga erinevad selles mõttes, et isa annab nõu siis, kui tema käest küsitakse. Ema annab teinekord nõu ka siis, kui seda vaja. Sest et talongi emal on kindel nägemus, kuidas maailma asjad peavad käima, kuidas igaüks oma elu peab elama seal tema plaan, eks ole, ja kui keegi üritab kõigutada nagu tema plaani sisse ei ole nagu hea, eks ole. Et aga, aga see ongi see, et vastandid ju täiendavad teineteist, et selles mõttes, kui ma vaatan oma ema ja isa, siis nad on, on selline ideaalne kooslus. Ja ma muretsen asjade pärast, mis Madis ütleb, et mis ei ole üldse muretsemist väärt. Muretsen kogu aeg kõikide laste pärast, igasuguste olukordade pärast. Nii et ma olen üks supermuret. Jah, me vennaga ütleme selle kohta, et kui emal ei ole mitte millegi pärast muretseda, siis ta muretseb selle pärast või teistpidi, et kui ülejäänud inimesed aeg-ajalt muretsevad millegipärast siis ema aeg-ajalt millegipärast ei muretse. Varna aime, kas teile meenub madise lapse- või nooruspõlvest kooliaastatest hetki, kus ta põhjustas teile nii-öelda halle juuksekarvu, et tema pärast oli ka päriselt põhjust muretseda, et ta sattus mingi sündmuse keskele, kus võis jamaks minna? Ei, niisugust asja ma ei mäleta. Ma tean, et ta ei olnud niisugune kakleja poiss, ta oli südamest hea poiss, aga ta lihtsalt niukene. Üleannetu oli naabripoisiga hammast trepikojas, nad ikka mõtlesid midagi välja. Aga midagi, et oleks midagi katastroofilist, ei olnud. Minule meenub küll üks selline ärev olukord, minu parim sõber, üheksanda korruse naaber, tuntud maastikuarhitektuurifotograaf Arne Maasik. Meil tekkis üks hetk huvi erinevate plahvatavate ainete lendavate projektiilide vastu, ehk siis me hakkasime ehitama erinevaid pomme ja rakette, ma ei teagi. Nüüd sa siis saad teada, et tol ajal ju jumal vanemate poiste käest kuulsid, et, et ma ei mäleta, oli see filmi ilmuti või filmikinniti ja vesinikutabletid tegid koos pauku ja loomulikult karbiidi ja vesi ja keemiakaupade poest sai ostetud aviobensiin ja heidetud ise rakett. Et õnneks kõik lõppes hästi ja fataalseid traumasid ei tekkinud, aga, aga sellest oli küll natukene pahandust kodus ja kui ema siin ennem rääkis vitsa saamisest, siis mul tuli ka meelde. Eks nad mingeid selliseid sakutamisi nähvakaid ikka saadud, aga ükskord kus ma sant tõsiselt vitsa. Ma ei mäleta, kui vana ma olin, no tõenäoliselt suht algklassides. Kui linnas õismäel, siis vanemad poisid õpetasid, et jube vinge värk on, kui sa võtad kummiliimi ja siis heleda tänava äärekivi peale, kirjutad kummiliimiga oma nime ja siis paned selle põlema, siis on jube lahe vaadata. Ja ma otsustasin ka seda proovida, aga ma valisin natukese vale koha. Me olime maal mustas ja noh, tuleb ikka silma alt ära minna selle kummiliimikatsega ja otsustasin minna puukuuri ja puulõhkumis paku peal seda katsetada, ümberringi on halupuru laastud puuriidad ja siis mulle satuti peale ja see on üks selliseid väheseid kordi, kus, kus mul on meeles, kus ma sain ikka vitsa ja asjas. Kui sa mainisid eespool, et koolis ikkagi polnud küsimus, et kas vaid millal see konflikt tekib, siis mida sa mõtlesid selle all, et et kas see tähendab, et sa olid õpetajate jaoks kuidagi pinnuks silmas või et noh, et sinuga selles mõttes ei saadud hakkama või et sa esitasid pidevalt justkui väljakutseid, hakates valitsevale korrale vastu mingil moel? Ega see ei olnud teadlik tegevus, et ma oleksin mingi vabadusvõitleja olnud hilini ütleme keskkoolis ma küll mäletan, et ma korraldasin korraliku revolutsiooni, läksin direktsiooni õppenõukoguga vastuollu. Tollel keskkoolina pidime ülikonda kandma, ülikond, lips jalast tagant lahtised tuhvlid, hallo ja mina keeldusin. Mina ütlesin, et mul on vahetuskingad. Mul on vahetusjalatsite kingad, sest ma ei kanna pintsaku ja lipsuga tagant lahtiseid tahvleid. Ja see konflikt kestis päris pikalt, aga lõpuks ka seal õppenõukogus veidi direktsioonis võeti nagu mõistus pähe ja siis tänu minu ennastsalgava võitlusele lubati keskkoolipoistel kanda vahetusjalatsite kingi. Varasemas eas, no ütleme, algklassideks tekkis pigem konflikt sellest, et. Ma tahtsin vahetunnis hüpata ja karata, kui ma olen 45 minutit paigal istunud siis tahad ju natukene rahmeldada, aga noh, nagu me rääkisime, et tol ajal pidid sa jalutama käest kinni mööda ringi ja see tekitas konflikte. Hiljem. Ega ma ei saanud võib-olla päris täpselt aru, millal midagi ütlemata jätta ja mulle meeldis nagu vaielda või argumenteerida või isegi esitada selliseid väljakutseid õpetajatele laseri kõik sellise, ütleme noh, intellektuaalsel tasandil konflikt, ajaloo tund, see oli põhikooli lõpupoole oli siis etapp, kus räägiti töörahvarevolutsioonist Eestis 40. aastal ja sellest, kuidas Eesti palus ennast vastu võtta Nõukogude Liidu rahvaste perre. Aga mina olin tol ajal juba suhteliselt ajalooteadlik, kuna maal olin ma leidnud üles peidetud raamatud alates nimed marmortahvlil, vabadussõjaköited, lõpetades siis koguteosega eesti rahva kannatus, aasta ma olin nad ikka korralikult mitu korda läbi lugenud ja olin suhteliselt ajalooteadlik ääremärkusena, et ka meil kodus kõik need küüditamise jutud ja asjad. Ma olin suhteliselt varakult sellega teadlik, muidugi sinna juurde käis alati klausel, et väljaspool kodu sellest ei räägita. Tuleme tagasi siin ajaloo tunni juurde, räägiti siis Eesti astumisest nõukogude liitu. Ja loomulikult Madisel oli vaja õpetajale vastu plõksima hakata. Õpetaja osavalt suunas nagu jutu mujale ja vahetunnil haaras mul nööbist, ütles mulle härra Milling, seltsimees millik, särmiling, ma näen, et te olete raamatuid lugenud, uskuge mind, mina olen ka raamatuid lugenud, aga lepime kokku, et tunnis räägime seda juttu, mis õpikus kirjas. Ehk siis ajaloo õpetaja oleks võinud tasside direktori juurde korraldada hirmsa jama, eks õpetaja kadus seda, et ega minul mingit probleeme poleks tulnud, aga vanematel ja selle asemel et mind karistada tegid minust oma liitlase. Et jah, sellelt pinnalt sellised, noh, ma ei ütleks, et nad olid konfliktid, aga need olid sellised väikesed vastasseisud süsteemil, et ma mäletan, et mina ei tahtnud pioneeriks astuda. Ja, ja isa andis mulle parima nõu, mis ta mul eales on andnud. Marutasin isaga, et aga kui mu käest küsitakse, et miks ma ei taha pioneeriks astuda. Isa ütles, et ära ütle, et sa ei taha. Ütle, et sa ei saa pioneeriks astuda, sellepärast et sinu õppeedukus ei vasta Pioneeril eliimaga õpetajale, ütlesin, ma mäletan, kuidas õpetaja nägu värvus lillast kuni roheliseni kogu spektrivärvides ja ma ei ostnudki pioneeriks, jah, muidugi hiljem siis hakkas selline terror pihta. Ta ei võetud kuskile klassiekskursioonidele ja ühesõnaga selline Ta hakkas kooli tasemel koolikius peale. Ja isa ütles, et ah, mis sa jamad, et astu ära, ega sul tükki küljest ära ei võta. No ja siis ma astusin takkajärgi kunagi viiendas vesises pioneeriks. Palju sul on venna ja õega vanusevahet vennaga viis aastat aega kuus aastat. See on vist piisavalt suured. Et sa juba otsisid endale ise tegevust teiste tegelastega, kui, kui väiksemad vend ja õde vanuses nagu täna ei ole viis aastat mingi vahe, eks ole, aga aga, aga lastel on seal väga suur vahe ja no eks teinekord sai venda võetud ka kaasa suuremate poiste mängudele, mis oli tema jaoks nagu väga suur tunnustus. Õe ja vendade koos mängimised jäid ikkagi suviti muslasse. Aimi, kuidas Madis suhtus tagant tulijatesse, viitsis ta nendega? Ma ütlen, et noh, ikka mängis, ikka mängis, aga ma mäletan, kui tal vaid temal oli väiksena niuke esinemistahe, ma mäletan ainult lasteaiast, et ikka lugema seal luuletus ja tema siis julgelt luges, midagi ei kartnud ja siis tal tekkis näitlemishuvi. Ja kui siis sai teada, et seal pioneeride palees ja ring siis tema sinna läks juba kolmas klass, kolmas klass ja, ja siis ta rahunes maha, siis ta võttis seda asja täie hingega. Ja seal olid omad sõbrad, kellega ta rohkem käis ja. Mul on üks mõned sellised mälupildid lapsepõlvest, et kui oli asjad, mida tänapäeval ei toimu, on sellised korteri sünnipäevad, et keset elutuba suur pikk laud ja mis on nagu äge ja siis lapsed surutakse kuskile teise tuppa oma asju mängima, suured inimesed on siis suuremas toas. Aga meil hakkas seal igav seal tagatoas ja ikka noh, põnev on ju ka kuulata, mida suured inimesed räägivad ja ja mul on meeles, et, et ma suutsin kogu selle laste seltskonna organiseerida mingisugust esinemist või näitemängu või nukuteatrit tegema panna, mis me tegime tagatoas proovi ja siis läksime suurde nii-öelda pidu tuppa täiskasvanutele mingit esinemist tegema, et, et sellised hetked on, on mul meeles. Aga ma ei tea, kust kohast see tegelikult on, on, on tulnud. Eks see ole natuke minust ka, sest mina olen oma lasteaiapidudel olnud ka kõikvõimalik tegelane, me hakkasime ka lavastama seal igasuguseid muinasjutt, D ja ja nii lapsed kostüümides kui ka õpetajad kostüümides. Ja nii et ma olen olnud küll tsirkusekloun, küll kuri võõrasema, küll krõll, küll kõik võimalik tegelane. Ja eks Madis alguses käis ka ikka neid asju vaatamas. Nii et mina looma näitlemist vajaduses ja Sand täielikult. Mul ei ole kunagi olnud nagu hirmu võõraste inimeste ees, et või, või noh, nendega kontakti leidmisel, et ma mäletan neid selliseid südantlõhestavaid seenelasteaiast, kus Ps jäeti röökides lasteaedade lohises, hoidis ema mantli äärest kinni ja lohises trepikotta järge ei tahtnud lasteaeda jääda. Mina oleksin suurima rõõmuga. Sellepärast seal olid teised lapsed, ei saa mängida, seal oli põnev. Võib-olla sealt tulenes ka see, ma ei kartnud ka teiste inimeste ette astuda misiganes mingi esinemisega, et noh, ma ei, ma ei tea, see on praegu selline minu meelevaldne spekulatsioon. Maris rääkis oma tõsisema kohtumise vitsaga juba ära. Aga teie käest taimi oleks eriti huvitav ja põnev kuulda, et missugune teie nii-öelda karistus, metoodika või põhimõtted lasteaia juures üldse on. Võttes arvesse, et te olete väga pika staažiga lasteaiakasvataja olnud ja siis endal lapsed kodus, et ikka tekib situatsioone, mis on vaja kuidagi lahendada. Laps käitub niimoodi, nagu ta ei tohi, mida teie. Laps on vaja võtta enda juurde enda juurde, kohe niimoodi rääkida temaga mitte nii, et üle terve rühma pat sinna, nii või naa. Aga kui sa võtad ta enda juurde ja räägid temaga ja ja kui on veel kehaline kontakt mingisugune, siis laps kuuletub paIju paremini. Ja see on samamoodi nii kodus kui lasteaias. Ehk madise Tõnise ja kadrikate kodus tegite samamoodi, kui oli mingi probleem? Ajas väikese hüppe. Kas selline koht on, kas te mäletate, millal te nägite oma vanemat poega esimest korda purjus? Ma hakkan nüüd mõtlema et lausa purjus, seda ma ei mäleta, aga ei võtnud, seda ma, küll me. Siis ta oli v elavam ja rääkis palju, kui nii, aga lausa purjus. Mina mäletan küll see oli, see oli keskkooli keskkooli lõpupoole siis mul oli juba nagunii palju iseseisvust, et see oli mingi vana-aastavahetuse õhtu, et siis 12-ni sai kodus oldud ja, ja siis sai Õismäe peale mindud klassikaaslastega hängima, moodsad keelt kasutada ja eks me siis mingisugust õlut kuskil timmisime, midagi liiga dramaatilist ei meenu seoses sellega, et on vaja vanemate eest peita või ei, ei võimalikust hüpoteetilisest halvale teele minekust hoidis mind ära tegelikult näitering, mis võttis punkt üks hästi palju aega ja, ja seda näiteringi ma meenutan oma oma surmatunnini selle poolest, et me ei tegelenud seal ainult nii-öelda kooliteatriga. See näitering õpetas mind mõtlema, analüüsima, aru saama teistest inimestest, õpetas eristama õiget valest. Ta oli selline ajugümnastika koht. Ma olin keskkooli viimases klassis, kus me võtsime sellise väga ambitsioonika projekti. Me avastasime Hamletit, kus, millega me käisime isegi Moskvas ja Tšeljabinskis esinemas festivalidel. No ja sai sai, mängi Jošeiks piiri, kui sa teda ei analüüsi. No ja selle pealt ma lasin liugu ka oma keskkooli lõpukirjandi kirjutasin Hamleti teemal, mis õnneks satused. Kirjandusõpetaja oigas vaimustusest, kui ta lõpukirjandit luges, aga noh, ta ei teadnud, et me oleme selle näitemängu etendust tehes nii üksipulgi iga viimse kui alltekstini läbi analüüsinud, et. Kooli selle lõpukõne sa kirjutasid rahvaluules. Ma natuke andsin sulle nõuga, sest ma olen ise suur rahvaluulefänn. Sellega tuleb mul kohe üks sugu meelde. Kuna ma põhikooli lõpus pidasin lõpukõne õpilaste poolt, siis eeldati, et keskkooli lõpus, kes see muu ikka mina pean lõpukõne jah, ja keskkooli lõpp hakkas kätte jõudma. Ääremärkusena saab öelda, et reaalained pole kunagi minu tugev külg olnud seal minust, minust. Et ikka oli ka neid, et matemaatika või keemia veerandeid, mille ma kahe sain, eks ole, ja pidevat paran tööde parandamised ja järelevastamise, et see oli minu igapäevaelu matemaatika ja keemia ja füüsikaga. Aga okei, no oli siis, hakkas lähenema juba lõpukell oli vist ära olnud keskkoolis ja eksamid hakkasid tulema ja mingi moment, direktor haarab mul koridori peal nööbist ja küsib, et nimillinget kuidas teil selle lõpukõne ettevalmistamisega on. Ja siis mul süttis, süttis peas pirnikene Manasin ette sellise kurva näo ja ütlesin, teate, ma pole absoluutselt selle lõpukõnedele mõtelnud, sellepärast et see matemaatika eksam, see on nii raske, et ma ainult sellega tegelane, et mina ei tea küll, mis sellest lõpukõnest saab, et mina tegelen praegu ainult matemaatika lõpueksamiga. Direktor läks jah, mis, mis nüüd? Ei, niimoodi ei saa niimoodi, sa ei, kes siis selle kõne diabeedi madismadis külge, selle matemaatikaeksamitega hakkama saate, sinnapaika see jutt, okei, jõudis kätte matemaatika lõpueksam. Eksamipilet koosneb kolmest punktist. Esimeses punktis ma teadsin, mis värk on. Tegin elegantsed lahenduskäigud, valemid olid meeles, no loomulikult, tegin arvutusvigu sisse, nii et lõppvastus oli vale, aga põhimõtteliselt asi õige. Teises punktis ma midagi teadsin, siis ma hästi palju kirjutasin, hästi, palju tõmbasin maha, sodisin nagu näidata, et ma olen meeletult ajusid ragistanud. Sealt midagi ei tulnud. Viimase punkti peale tõmbasin pikka kriipsu sellepärast, et ma ei teadnud sellest ööd ega mütsi. Ta andis oma paberiga matemaatikaõpetajat, kes oli väga karm, aga õiglane õpetaja. Ta vaatas mu paberit, vaatas mulle väga kurbade silmadega otsa ja hakkas minu käest küsima küsimusi, millele ta oli kindel, et ma oskan vastata. No aga see ei ole ju päris normaalne, kui keskkooli matemaatika lõpueksamil küsitakse õpilase käest, et kuidas arvutada kolmnurga pindala on, loomulikult ma teadsin seda. Ja siis ma andsin talle elegantselt õigeid vastuseid. Ja siis ta vaatas mind veel kurvemate silmadega, ütles, et Milling kolm käinud seda lõpukõnet kirjutama ja mu silmad teid iial ei näeks enam. Loomulikult lõpukõne sai ka peetud ja selline seik tuli meelde. See oli 80.-te lõpp, kas Nõukogude armee oht oli sinu jaoks olemas ja, ja see oli väga reaalne, sellepärast et kool, kus ma õppisin. Jevgeni Nikonov nimeline Tallinna seitsmeteistkümnes keskkool oli sõjalise alg baaskool, Tallinnas õppisime süvendatult sõjalist algõpet, ehk siis vene keeles mõttes eelnõu ei anna. Katovkad. Pluss me saime keskkoolist TheB ja C-kategooria juhiload täis C-kategooria siis professionaalse veoautojuhiload. Et me olime line, eriti magus saak sõjakomissariaadis. Põhimõtteliselt pidises olukord sulle meele järgi olema. Talle meeldis, vastupidi, jälestasin seda militaarvärk sind ei huvitanud siis? Ei noh, automaatil ikka tore kokku-lahti võtta, aga, aga ta ei huvitanud mind nüüd nii meeletult, et ma oleksin kibelenud Nõukogude armeesse minema, eks ole. Ja sealt tulenevalt tuli ka minna Pedasse ehk tollasesse Tallinna Pedagoogilise instituuti, sest sel aastal, kui ma lõpetasin keskkooli, ei olnud lavakunstikateedrisse vastu võtta. Muidu oleks kohe läinud Nõukogude armeesse. Ja õnneks samal aastal või siis järgmine 90. aastal võttis Eesti NSV ülemnõukogu vastu seaduse et ülikoolist enam ei pea minema sõjaväkke ja kõik, kes olid ülikoolist sõjaväkke võetud, kutsuti tagasi, nii et siis nagu oht kadus pea kohalt ära. Kogu meie kursusel tegelikult Pedas poistel oli plaan, et tuleme aastaks Pedasse seltsimees last ära siis name rikk lavakasse ja mitte keegi ei läinud isegi mitte katsetele, sest kursus sai lihtsalt niivõrd hea. Kuidas lenda poistega on ja vaatab kõrvalt ennast isana. Seal on kolm poissi vist, jah, ma olen kaks kasupoega üks, üks, üks poeg, nii kui palju sa kellegi ellu olete sekkunud? Just see vanema vastutus, kuidas sina seda tajud, mina olen valinud sellise oma isa mudeli. Ma annan nõu siis, kui seda küsitakse. Aga ma pean vajalikuks sekkuda, kui ma iseenda elukogemusele tuginedes näen juba kolm sammu ette, et see asi ei ole nüüd kõige õigem valik või või mul on selline kahtlus. Ma ei ole nõuannetega nii-öelda peale suru ja minu jaoks, kui neid nõuandeid on nagu hästi palju ja ridamisi sisse nõuanne hakkab devalveeruma. Kui seda nõuannet antakse õigel hetkel õiges koguses, siis, siis seda äkki võetakse ka kuulda. Kõrvalt vaadates tundub võib-olla oma konkreetsuse ja sirgjoonelisus tõttu avalikus elus pigem üsna range isana. Ei, ma ütleks, et vanemana ma olen andnud nii palju vabadust ja otsustusõigust millega minu ema näiteks iial nõus ei oleks. Võib-olla see mulje tekib sellepärast, et kui ma näen kellelegi seljas mundrit, see kohe loob niisuguse teatud sellise. Ja, aga, aga ütleme ka, kui me räägime nüüd sellisest militaarmaailmast, et ega kõike pedagoogika algtõed peavad seal ka paika lihtsalt seal on reegleid tiba rohkem kui, kui igapäevaelus, et kas või seesama mida ema ennem rääkis, et laste selline karistamine või suunamine, et kõige paremat tulemust annab ikkagi neljasilmavestlus. Et kui sa kedagi arvustat või alavääristavat või karistad grupi ees ja see tulemus on vastupidine, siis tekib trots. Ja sa saad endale vastase sinu kogemuse põhjal, kuidas järeltulevate põlvedega ümber käiakse Eestis kasvatamise kasvatuse mõttes. Seinast seina. Ma olin enne riigikogu kuus aastat gümnaasiumis riigikaitse õpetaja. Läbiv joon, mida ma nägin, oli ikkagi selline õpitud abituse pidev kasv. Lihtne näide. Riigikaitsekursuse lõpus on välilaager metsas. Õhtu telgid on püsti, on kätte jõudnud hetk hakata instrueerima, kuidas telgiahju kütta. Tõstke palun käed püsti, kes oskab kirvega puid lõhkuda. 10-st õpilasest mitte ükski käsi tõuseb. Järgmine küsimus, tõstke palun käed püsti, kes on näinud, kuidas Kerdaga puit lõhutakse kaks kätt. Aga see oli ka Tallinna Kesklinna kool, sest noh, kõige suurem mets, kus nii mõnigi õpilane oma elu sees on käinud, on Kadrioru park. Minul nii hulle asju ei olnud, kui ühel teisel kolleegil oma laagris oli see, et esimesel õhtul metsas said ju telefonid tühjaks laadida, neid ei olnud kuskil. Ja ühel õpilasel tekkisid sõna otseses mõttes võõrutusnähud ja paanikahäired sellest, et ta ei saanud oma telefoni vaadata. Ja asi läks ikka nii hulluks, et midagi muud ei jäänud. Ülejärgmine hommik kutsuti vanemad laagrisse järginud viisite minema, sealt mida rohkem täiustub tehnika meie ümber, seda seda abitumateks. Me eneselegi märkamatult muutuma. Ta on väga niimoodi, aga ma ei tahaks kuidagi siia saate lõppu jätta seda nooti kõlama, sellepärast ma küsin Aimi teie käest. Kas lasteaia tasemel vähemalt on lapsed ikka sama toredad, kui nad olid aegu tagasi. No laps on ikka laps, minu meelest, aga praegust on ikka vist natukene teistsuguse ma, et ma mäletan Pirita Kose lasteaeda, see oli ööpäeval aste, aed olid sellised lapsed, kellel vanemad olid pikad komandeeringuid või Jel õhtused tööd ja lapsed olid nädal aega seal vahel kolmapäeviti olid, käisid vanemad vaatamas ja need lapsed vajasid nii palju helgust, et iga õhtu pidin nad kõik siia kitli alla võtma, kallistama ja ärkasite üles jälle suur kallistus ja kuidagi niimoodi palju õrnemad ja ja soojemad. Ja muidugi loodus aitas ka, seal oli suur aed meil ja me käisime seal Pirita jõe ääres ja metsas ja aga siin kivilinna lapsed, need juba pisikesest peale näpivad oma mobiile ja pest sugusemad natukene. Praegust ikka öeldakse kasvatajale kalet täitsa halvasti vastu. Mõned ütlevad nii, mis sülg suhu toob. Seda ma olen ka kuulnud, minu arust nagu ei olnud teile. Nojah, ma ei tea sa ise nooti, lõpu siia, parem või mitte, aga aga selline on olukord. Mul on väga hea meel, et te tulite, aitäh nende juttudest. Soovin teile pärituult. Aitäh-aitäh saates olid külas ema ja poeg Aimi ja Madis Milling. Mina olen Sten Teppan kuulajatele ka suur tänu nädala pärast.