Head kuulajad, täname, palusime külla mehe kell viis elunähtusi mõtestada on kuulajatele alati korda läinud. Meie saates on külas psühholoog, pedagoog, perenõustaja Tõnu Ots. Tere. Tere. Tere. Mina olen küsitleja, Kaja Kärner. Kuidas see eriolukord on sinu elu Tõnu mõjutanud? Noh, enda elust ei kõlbagi rääkida, siis minu eluga on, tegelikult on teistega võrreldes kõik kõik väga hästi. Eriolukord tabas meid siis, kui, kui mul olid külas minu lapsed viis lapselast ja nii nad sinna asumisele jäidki. Ja nii me elame siiamaani, see on minu jaoks andisse tagasi vanaisa saatuse. Varem olid nad mul käisid külas ja ja siis olid need viisakalt küsimus, kuidas sa elad ja aga nüüd on hoopis teine teema, nüüd me elame enam ei käi külas, vaid me elame koos ja ja see on täitsa täitsa huvitav. Aga samal ajal ka mõned traditsioonid on kadunud. Sest meil on ka juba ligi viiekümneaastane traditsioon hommikuti kohtudes kättpidi teretada. Tutkit nüüd tuleb isegi oma kodus hoida kahte meil siis me muidugi ei hoia, aga kättpidi nagu ei ole enam teretanud ja ma kardan, et see ei tulegi enam tagasi, sest harjunud teistmoodi ära ja nii lähebki, et viipad lihtsalt start ja kõik. Ja aga noh, ega maisanest lahutada nüüd maailmas ainukene kõneside maailmaga on ju kogu selle traadistiku või eetri kaudu ja seal on andnud võimaluse sirvida neid maailma kanaleid rohkem kui tavaliselt ja nii, et eks ta segaduseni parasjagu siis kõige suurem tarkus, mis mina olen endale saanud aru kogu maailmatarkusest, on see, et me oleme saanud nii targaks. Et me teame seda ulatust sellest, millest me midagi ei tea. Tarkolongi teadmatus, avastamine kui tead, siis veel paras loll, eks ole, aga me ei tea ju mitte millestki mitte midagi. Tänase hommikuni enne siia tulekut ma kuulasin, kas on midagi öelda, ei, ainult on teada see, et, et tuleb hoida kaks meetrit mitte teretada või saad siis ära, hinga. Ära puuduta ukselinki, vaid löö uks jalaga lahti. No see on niisugune. Aga kõik, kust see on tulnud? Miks on tulnud, mis on juhtunud, see on ka igalühel erinev. Ja kõige hullem on see, et see teadmatuse kõige suurem osa on see, et me ju ei tea, mis tule kuhu see pöörab ja selle seisundi nimi on marginaalsus. Ja ma tunnen, et kogu maailm elab selles marginaalse seisundis, kus ta lihtsalt ootab midagi, ootab ära, mõni ootab midagi, mõni ei oota mitte midagi. Minu nõustamistegevus on ka nüüd taandunud ainult telefoni ja internetitasandile. Ja mulle helistajad võib, noh, võiks öelda siis minu patsientuur on sellekteerunud just see rühm, keda alguses nimetati uhkusega see seeniorrühm või või siis noh, vanurid või mis kõik see oli, alguses tundub väga uhke olema. Ise ma oma pika elu jooksul pole kunagi kuulunud eliiti ja ei ole ma pääsenud neljandas haiglasse ja pole ka nomenklatuur olnud, et valuutapoes käia. Päris sant tunne oli vaadata, et osa on ikkagi eliit. No nüüd ma olen eliit, minu arust räägivad kõik, kõik räägivad ikkagi see eestigrupp ja, ja vanurid ja armaalsin, issand jumal võtku ja maailm on vahetanud hoolitsemise hoolimise vastu. Täiesti totaalselt. Aga mida päev edasi, seda rohkem ma tundsin, et tutkit kogu aeg räägitakse, et sina oled süüdi või sinusugusel süüdi, et me peame eristatud olema, et Eikleb hoida eesiga ametlikus meedias on ju võrreldadel, kui palju maksab selle riskigruppi ühe vanuri haiglas hoidmine ja kui palju majandus sellega kaotab. Isegi need helistajad, kes helistavad, kurdavad selle üle, et nendega nagu ei taheta tegemist teha, et vanur ja sa oled juba oma elu ära elanud ja nüüd segad meid ja sinu pärast sinu ümber käib meil kogu seent. No minul on kergem, mina ise seda ei tunne, aga paljud, ma kujutan küll ette, kes helistavad, kui ta on aheldatud oma korterisse, me vist nii hullu olukorda ei ole, tuleks kellelgi uksed kinni keevitatud, nagu on kuulda olnud. Aga kui ikkagi välja ei pääse ja täiesti üksinda ja terveid anekdootlike lugusid on, on mulle juba kogunenud selle peale, kus raadiost kuuled soovitust, et kui sul on tuttav vanainimene, helista ja küsi, kuidas ta läheb. See kena, soovitasime, helistab, ütleme hästi, aitäh, head aega. Noh, tähendab, et mis kasu on, helista ja küsi, kuidas läheb, aga aga see ei ole ju suhtlemine. Aga rääkisin, ausalt öelda ei ole ju mitte millestki. Sest et uudiseid on ühesugused kõigile, jõuad ühtemoodi oma lastega, me teeme praegu seda koduajalugu, uurime, mis siin varem oli ja, ja kuna nad on linnalapsed, siis nende jaoks on päris põnev see maaelu, mis meil seal on, nendega saab hakkama. Lehmja arutlevad omavahel, et need lehmad emasid, hobused lisasid, et on. See palju meil seda isast lehma näha on olnud, aga, ja piim ikkagi lastakse lehma seest välja lüpsta ja me võtsime endale kanad, igal lapsel kanalid, meil on neli, neli kana ja suur lõbu, on neil seal nendega rääkida ja tahavad sülle võtta ja paitada ja ja pahased, kui kana eest ära jookseb. Aga no elavate teistsugust elu ja muidugi iseseisvus on kasvanud ja see on täitsa meeldiv elu minu jaoks. Aga maailm on tegelikult muidugi selles mõttes hulluks läinud, et enam ei tee vahet mis on abstraktne ja mis on absurdne. Kõik seletusele viiruse kohta on niivõrd abstraktseks aetud, et mina veel hädaga mõistan, aga ma kujutan ette, et paljud üldse ei saa aru, kust ta tuli, mis ta on, mis ta teeb meiega absurdi abstraktse vahel on ju väga õhuke vahesein ainult võtavadki, kui sa jama niukse suure absurdini ja absurdne paljude jaoks mäng. Ja nii nad võtavadki, et see on mäng, mängime mingid niuksed, veidrad mängus, mitte millestki aru ei saa nagu mina, kui mind pannakse monopoli mängima. Kui lapsed on targemad kui mina ja pärast nad üteldud pankrotis kõik olemegi kogu kogu elu on praegu pankrotis. Aga ükstaskõik, mis seal kuskil kuulate, imestan, et kas sa nüüd teaduse Jon esoteerika? No mina vaatan Ameerika NASA saateid. Seal on praegu räägitud, on avastatud, et need viirused, nad ei ole üldse bioloogilised olendid ja pole maa pealt pärit. Bioloogiline elu on seotud ikka ainevahetuse ja klorofülli ka. Aga enamusel viirustel DNA-d ei ole. Nii et nad ise ei paljune, ise ei hinga, aineti vahetaja ja need vajavad ainult peremeesorganismi kelle kaudu siis paljundada, levida? Jah, kuigi see tekitab kohe küsimusi, et miks ta sinna peremeesorganismi siis pidama jää ja, ja kuidas seal välja pääseb, nüüd räägitakse, et isegi õhk võib olla saastunud ja isegi on, on räägitud, kui palju seda vett, eriti reovett, võib-olla selle pisikuga saastunud. Et mõnda asja on raske uskuda, et mis on tõde, mis ei ole aga seda uskuda, et meile on sisse imporditud, kui inimene seda kuuleb, siis talle kohe arusaam, et elu ongi imporditud kan osakaal üks aadet. Nii et ega see bioloogiline elu ei pruugi olla universumi ainus eluvorm. Kindlasti on ka teisi eluvorme, mis ei ole bioloogilised, mis on kosmilises mõttes täitsa erandlik maa peal on nihukest pehmet maad, kus on kõik niisugused pehmed ollused nagu inimeseloomad ja taimed. Seda tegelikult ju mujal ei ole avastatud, kõik on kõva ja mateeria on ikkagi rohkem siis keemiline selles mõttes, et niuksed keemilisi ühendeid, mis moodustaksid elu, ei ole mujal veel siiamaani leitud. Ja et võib-olla, et see on teiste planeetide äkkrünnak selle lollaka maa vastu, kes on enda pinnale lasknud tekkida sellise veidra asja nagu bioloogiline eluvorm siis räägiti täiesti tõsiselt. No ülekantud tähenduses kellegi poolt suunatud, aga ega see kaugel ka ei ole see mõtlemine, kui inimesele kuuleb, hakkab kohe mõtlema. Ahaa, kuskil on olendid, kes meie üle otsustavad. Ja noh, nii et me oleme, liigume äärmusest äärmusse ja oleviku hindame ju väga erinevalt. Kellele meeldib, kellele ei meeldi, kõik ütlevad, et midagi muutub. Aga mis puutub, ei tea keegi, olge julge ütelda, mis muutub. Mina olen enda jaoks kindlaks teinud endale veendumused, mis, mis ei tohi tagasi tulla ja millest ei tohi loobuda, on minu arust tagasi. Ei tohi tulla. Liigkasuvõtmine, tähendab üldse pakutakse praegu ma kuulasin ka Soome üle saada ühte saadet, kus umbes samal teemal arutati ja seal pakuti välja, et taju, ma hakkab viis sellist muudatust ja üks on siis rahasüsteem, et raha ei tohi olla inimestevahelise suhtlemise ekvivalent, nagu meil praegu on, palju laps maksab ja palju auto maksab, kas avarii auto on sai suuremat kahju kui pere oma lapse kaotusega rahasüsteem ja neid katseid ilma rahata elada on maailmas ju kogu aeg olnud ja praegugi tehakse ja mina olen ka üle elanud seal ühe niisuguse katse, kuna püüdsime asutada oma külaraha. Maailmas on see Kanada eksperiment, on lõugade ökonoomikal treiding, süsteem, lets süsteem. Kanadas leiutati see süsteem, et igal vallal on oma raha. Põhiliselt on raha mitterahaline väärtus vaid loetelu teenetest, mida te üksteisele osutame, või teenused, et need peavad olema tasakaalus, et üks ei kasutaks rohkem kui teine. Ja siis on Soomes oli güro vallas, ma olin Soomes tööl, käisin vaatamas seda güro valda. Seal oli sellel vallal ka oma samasugune süsteem et kõik meil alustame üksteisele teenustega ja mina tegin sulle head sõrmulat, head nagu vastastikune abi, aga seal oli ka rahaga märgiti ära, kes kui palju head on teinud ja selle järgi siis vald lõpuks need, kellel palju neid heateomärke sellel tasustas, sellega reaalses rahas. Ülo Vooglaiuga, no mina olen pärast külavanem ja Ülo Vooglaid oli, oli lohul külavanem, siis me püüdsime teha ka oma küla külaraha, aga kukkus kolinal kokku, sest et rahastussüsteem või kas maksukogujad, maksumäärajad, need hakkasid kohe, no mis õigus, see tuleb, kõik töö tuleb arvestada rahalise ekvivalenti ja selle pealt peab maksma riigi maksu, kui keegi osutab teenust ja on töötu, samal ajal võetakse töötu abiraha ära, nii et tuli ära keelata. Praegu meil salaja ta töötab ikkagi, me lepime kokku juba ette, kes kellele maasikaid kasvatab. Ma ütlesin, tekkiv kohustused karavustadalt, kes kartulit kasutab. Lihaga me enam ei kauple, kunagi oli meil ka nii, et üks talunik kasvatad meile jõuluks pool siga seal, tegelikult olid nad tembeldamine, küsimused, et nüüd peab olema tembeldatud ja nii, et neid seadusi on, kuhu on raha oma haarmed ulatanud. Neid on nii palju, et nende käte suretki ära. Ma arvan, et raha on tulnud selleks, et jääda. No, ma ei räägi seda päris omast peast, praegu käibki? No neid filosoofid on nii palju, et vali, mida tahad, kõik on õiged, et otsitaksegi varianti rahale, mis, mis oled raha asendaja. Kui nii võtta, võin rääkida, et noh, võib-olla ma ei tea, peale moslemitest, kus liigkasu võtmist ei tohi olla seal sufismis või rääkida marksist, kes rääkis, et tulevikuühiskond on rahata ühiskond, et inimene peab ühiskonnale andma vastavalt oma võimetele ja saama ühiskonnalt vastavalt oma vajadustele, mis hiljem koonismiks tembeldati, aga ideaalse ühiskonna seisukohalt on see päris õige, noh me teeme ka külale, teeme palju vabatahtlikult üksnes eak käime poes praegu ja no praegu küll mitte sellel ühiskondliku vabaduse ajal või mis ta nüüd on meil, aga see oli täitsa normaalne, aga seda rahaks ümber arvestada kuidagi saanud, kellele andis vastu näiteks rabarberit või mune või see niisugune vastastikkuse abistamise vastastikkuse jagamise süsteem küla piires. Nüüd on meil küla on jäänud nagu tarbetuks. Aga no ma räägin edasi, mis meil on see, et rahasüsteemis tekib mingi muutus või otsitakse muutusi. Teine on see, et sotsiaalsüsteem peab muutuma just selles suunas. Ma rääkisin, et see hoolitsemise ühiskond asendub hoolimise ühiskonnaga hoolitsemine on, saab riiklikult seadusega määrata mida tuleb teha inimese eest hoolitsedes, vanadekodud, lastetoetused, seal koolisöök ja kõik see. Nüüd saab määrata. Aga need inimesed alati jäävad märkamatuks, võtavad seda kui loomulikku. Aga kui sinna asemele tuleb hoolimine, hoolitsemine, kohtlemine, hoolitsetakse loomaaiast taimi eest ja võib-olla oma iluaia eest ja aga inimesega suheldakse. Üks kohtamine, teine suhtlemine. Ja nüüd praegu ma tunnen küll, et me olime sunnitud suhtlema ja see on see asi, mis peaks jääma, et selle hoolitsemise asemel tuleks suhtlemisühiskond, kus me, kus me suhtleme ka vabatahtlikud ja mitte ainult nüüd internetti ja ruuvia Skype'i kaudu vaid ka otseselt peaks jääma suhtlemise kogemus, mis meil praegu on. Mulle tundub küll, et isegi kui kõik see kooliülesannete tegemine ja kui kõik see kunst ja kultuur on suunatud veebi, siis see tähendab ikkagi, et me veel vähem suhtleme üksteisega. Nõustun. Vaata, kas joon, kellelt kolmas punkt oli siis see, et kultuur ja koolitus peab olema ka oma loomult, peab muutuma. Koolitusega on lihtne. Soomlased pakuvad välja, et kohustuslik kooliharidus peab üldse ära. See on igaühe omavastutus nagu praegugi. Mis immuunsüsteem on, mille kallal minu suus kannatavad sooned, minu kohustuslik omaosalus elus on puudu jäänud ja minu immuunsüsteem on nõrk. Et ei suuda sellega võidelda, need, kes on oma omaosaluse täitnud ehk hoolitsevad enda eest, need ei sure nii ruttu, nagu oodatakse, võib olla. Ja koolitusega samuti, et esimesed neli või kuus klassi on kohustuslikud. Ja edasi on kõik, elad, elad siis selle trükitud või seal pilvetarkuse varal, mida lapsed ma näen, kui oskuslikult nad kasutavad, on küll elukutselt õpetaja, aga praegu ma näen, et ma olen orel, kuvernant, kodukooli, õpetaja ja mõnda asja ise ka teada, mida, mida on ammu ära unustanud selle viimase 70 aasta jooksul. Aga et edasi on, kõik jääb oma vastutusele, kes ikkagi on laisk või rumalavõitu, eksib, hakkab asendama neid poolakaid, keda me praegu hirmsa, aga välismaalt sisse toome, omavastutus ei õppinud, siis teen seda tööd, mis sulle Parlikke kohane. Ja nii on võimalik ju väga palju erineval tasandil inimesi õpetada. Ja kultuurid on täpselt samuti, eks meil kultuur ju tarbib niikuinii juba väga palju vahendeid kirjaniku trükikunsti, aga nad ei ütle eriti, palju lauljaid kasutavad, ikkagi trügivad plaat ja laulavad raadiosse ja ainukene asi on niisugune kunst, mis live kunst tähendab, hetkega sünnib laulukoor näiteks ja näidend ja kui need on ka võimalik võtta ju linti ja mina uue hommikuti panen kohe ülikonna selga ja ja vaatan seda ülekannet, mis tuleb, kus ta sellel aastal oligi Leipzigis, õiguskord, ta tuli, see suur uusaasta, Hainesingute uusaastakontsert ja ma tundsin, et ma osalesin seal ja täpselt samuti turismiga. Ma olen elu jooksul küll turistina vähem käinud, aga ma olen see rohkem konverentsiturist ja käinud väga paljudes maades. Ja tuhkakee meelde. Aga jõuan kohale, võtan kaasa ostetud selle albumi, pildialbumi ja materjali. Ahaa, näed jah, see on, see oli, ei märganudki, aga näed, ma tean, et seal võimule trüginud Mona lisa pildi ees seal väikeste jaapanlastega niimoodi võidu ja vaatan, mõni istub seal ees tundide viisi, istub seal sees, aga ei ole võimalust, kõik trügivad ümberringi. Ja siis ma ostsin selle tema portree, no seal paljundatud portree kaasa ja see ripub mul praegu endal seina peal. Ja nüüd vaatame, kas ta naeratab või ravitav, kas ta naeratab, firmitav tähendab, et ikkagi see kultuur on samuti muutunud kuigivõrd vahendatuks, et võib-olla kõik ei pea olema, aga suur osa ta kindlasti muutub vahendatuks ja neljas on, on valitsemise struktuur, meil on koos selle globaliseerumise ka on, on, see, valitsemise struktuur on muutunud inimkaugeks. Kuigi me räägime uuest demokraatiast toimunud presidendi, ütles, et demokraatia on ekspertide hinnang pluss inimeste tahe. Aga mõlemad on udused, terminud, kes ekspertiis on, mida nüüd saated tulevad, meil valitsejad sinna räägivad, ütlevad eksperthinnang. Mis on eksperthinnangu, ei ole. No sotsioloogid ja ühiskonnauurijad, kindlasti on eksperdid. Seda küll, aga nende nende hinnanguid vahendavad jälle ametnikud, kes võivad oma marsruudi moodustada, lühendada, lisada midagi juurde. Ja kui silla tikub veel poliitiline maik juurde tulema siis on ta ju ta oli eksperthinnangutest asi kaugel ja peale säilita ka, eksperti on, on erinevaid ja vastukäivaid juba meie enda praegusel ajal vaatad eksperte, üks räägib ühte, teine teist, mis nägu ei erinegi, aga siiski mõningaid erinevat ja kui Elisusest hakata minema päris lahku jõuda. Ja teine on see rahva tahe. No mismoodi meil see rahva tahet teada saame? Meil Lihulas. Me püüdsime kasutada sellised väikest ka võib-olla seeniorklubi mõtlejate inimeste klubi ja võtame mingisuguse teema, lihtsalt teritame hambaid selle kallal. Ja üks teema oli meil veel, see oli veel küll siis keele aasta kohtumine, kus me arutasime sõnu ja siis me võtsime ühe sõna, mis ei tähenda mitte midagi. Seal meel, meel, võtan entsüklopeedia kätte kas aru või või arvamusega. Aga liitsõna, nagu me hakkasime sealt liitsõnu moodustama, saime üle 200 erineva tähendusega sõna. Ma leidsin, terve psühholoogia võib selle sõnameele abil ära jutustada kurvameelse rahumeelsust, tõsimeelsust, seal, no mis kõik meelsus. Ja siis me jõudsime selleni, et on üks selline, et sinna on peidetud ka see sõna, mis peaks, ütle väljendama rahva tahet, on, on kõik meelega, on üksmeelne rahvas siis rahva vastumeelselt peaks olema siis see, kui meed oleme millelegi vastumeelt ja meelsus lisa organiseerida. No laulupidu oli ju suur ilmu organiseerimata üks meelerahva tahteavaldus. Ja töötas ja samuti kui taheti Tartu ehitada seda hiinlaste kempsupaberitehast siis oli rahvas selle vastu ja väljendasid oma vastumeelsust. Minu teada polnud see ka organiseeritud, lihtsalt tuldi välja ja avaldati vastumeelsust. Vaat nii saaks ära määrata seda, aga seda ei saa ju väga suures ütleme, sootsiumis määrata, selleks peab olema olema väike, hoomatav sootsium, küla näiteks. Sest meil see valis süsteemis puudub üldse see rida, kuidas üksik inimene tema arvamus jõuab, jõuab valitsusse. Kunagi Me püüdsime seda tekitada, kui me tegime, tegime küla vanematekogu, mina olin külavanem, aga mul polnud sellega mitte midagi peale hakata, sest et see kuskile edasi ei läinud, teisel oli ka külavanem, aga me ei saanud kokku. Peaks olema külavanemate nõukogu valas külavanemate nõukogu otsus peaks minema siis valda. Vallas kajab pidama ka seal olema. Selles maakonnas on kõikide valdade juhtide konsiilium. No see pole midagi järel, see rida on ju maailmas välja mõeldud. Siis ta peaks maakonda ja maavanemad peaksid olema, moodustavad jälle eraldi, need edastavad siis seda trepiastmeid pidi. Inimeste arvamused, see, mis peab lõpuks jõudma välja kas mingi ministeeriumi valitsuseni välja allapoole ta töötab, kui antakse, mingi käskis kõik telligeerivad vodka allapoole, millele ma olen pidanud aegade juurde vastama, mis tuleb kuskilt mingi rööv, kas rahvaloendus on vaja teada, kes tegelikult elab seal või kes ei ela ja viimati uuriti veel mõni aasta tagasi, otsiti, kuhu mõjutada neid sisserändajaid, palju teie külas on tühje maju? Osakond kaebama, palju meil suvitajaid, kes tegelikult seal ei käi või mis aga keegi teine ei tahtnud tegeleda või ei suutnud tegeleda, aga öeldi, et sinult külavanem, käi läbi ja küsi, eks ole, nii et see on. Ma saan aru, et valimiste korraldamine on, on kiirem ja odavam. Jah, aga noh, valimised on, kui ta oleks ainult isikuvalimised, siis inimene pääseks mõjule. Aga kui ta on, on ikkagi delegeeritud valimine seal kellelegi teisele ja siis ta seda eesmärki ei täida. Sinna juurde gurukassis, tee, globaliseerumine, kuskil on globaliseerumise piir. Praegu me märkame, me kogeme seda aega, kus me oleme praktiliselt ju praegu tee globaliseerunud. Piirid on kinni. Vähemalt liikumise suhtes me oleme, piirid on kinni. Aga muidugi see raha leidis seal kaubanduse kaudu selle oma tee, kuidas mitte globaliseerunud. Aga kõik muu oli ju, praegu on tee globaliseerunud kultuurivahetus ja siis on inimeste ütleme, turism või rändevabadus on piiratud. Mul on meeles üks Kersti Merilaasi kunagine luuletus, kui ma ei tea, 40 aastat vana, võib-olla rohkemgi veel. Mis lõppes sõnadega, et et mis te muudkui kolite. Olge seal, kus olite. Hakata seda, miks, eks ole. Ja viimane omased isiksuslikud väärtushinnangud. Me räägime väärtustest, kogu aeg valesti. Väärtus on see, mis on loodud ja on olemas. Raha on, on loodud, on olemas, maja on loodud, on olemas nii-öelda väärtus. Aga hinnangud tuvad ühele ei maksa see raha mitte midagi. Teisele on ta väga oluline. Pensionilisa seal 30 eurot, palju seeemm juurde saime, on väga suur raha. Rikkur ta ei küsi, kes vaatab seda juurde hüvitada. Hinnangud on erinevad. Vana hinnangute süsteem, me oleme elus paljusid asju ümber hindama mis on väärtuslik minu jaoks ja mis on väärtuslik sinu jaoks. Ehk siis hinnangute süsteem muutus. Ja see on minu jaoks väga oluline, et meil ei ole, ei püüta luua mingit ühtset väärtust, nagu ütleb, et seal on meie ühtne väärtus, on see ei ole ühtset väärtused on väga raske saavutada, sest inimesel on, on loomupärane, et ta vaatab seda asja oma pilguga üle, ütleb seal väärtushinnang. Samuti nagu arvamused, arvamus, pärit on arvamus mingisuguseid teadmisest. Ja venelase teadmine on akadeemiline, mõned on turult kuuldud. Aga hinnangud on, on arvamused, mida me kõik on kogu see suur säutsu pidumis paides toimub igal augustil ja see on arvamusfestival nimi on arvamusfestival keda kotivad arvab, et kõik nii palju arutleb kokku, et kokku on ikka täielik segapudru või, või siis samasugune abstraktne olukord või absurd. Tõnu, aga millest see tuleb, et nii palju on tarku inimesi, kes ütlevad, mis tuleks maailmas muuta, samal ajal kõik Need halvad suunad aina süvenevad ikka rohkem ja rohkem koguneb rikkust vähemate inimeste kätte ja ikka vaesemaks vaesemaks jäävad need, kel vahepeal veel midagigi oli. Millest see tuleb? No vot see tulenebki sellest, et kuskil see tasakaal saab nii palju rikutud, et ta variseb kokku. Minu lemmikfilosoof. Almen Tohvler, tema rääkis seda ka juba aastaid tagasi, põhjendas seda võimalikku niisugust raha krahvi sellega et võrdles, et rikkus on nagu liiv, mida saab hunnikusse kokku ajada. Aga vaesel nagu vesi ja seda hunnikusse ajada ei saa. Vaesus, kui ta tekib, ta vajub laiali ja kui ta vaesust on, juba vajub laiali, ta neid hakkab nüüd liivahunnikuid laiali kandma siis see on CD. Sisuliselt on see ongi see, mis on noh, revolutsiooniline situatsioon, et need on rõhutatud, lassid rõhutud sertifikaadid tõusevad üles ja hakkavad millegi vastu protestima. Praegu on, ma vaatasin seda Inglismaa ühte demonstratsiooni ja mõtlesin, ma ei tea, mille vaatavad, seal protestivad, et täna oli Kuda. Ei, tuli välja, et nad protestivad raha vastu. Aeti kumminuiadega laiali see demonstratsioon, kus rahvas tuli välja, ei protestis raha vastu, aga mis järgmine sammun on sellel teel, võib-olla on kodanikuallumatus? Keelduvad üldisel tänavalt ära minemast, keelduvad täitmast korraldusi ja kodanikuallumatuse eest on väga lühike teega kodanike vägivalla, nii et lihtsalt ilma organiseerimata anarhia puhangud. Ja ega igal pool pole suudetud, kui me vaatame, mis toimub, kas Ladina-Ameerikas, seal on ju Need, rahvarahutused ongi protest millegi vastu. Ja kui see proteste haarab üha rohkem inimesi ja kui sellel tiivahunnikul ei ole jõudu, millega teda tasakaalu hoida, jääb neil üle lihtsalt kahaneda. Minu üks kõige kõrgematasemelisi kohtumisi oli küll, mõni minut alt oli veel kes George Soros. Ja see oli just meie iseseisvusaja alguses ja tal oli mingisugune. Ma ei tea, mis seal olime, olime, sattusime ühte hotelli. Minul oli seal psühholoogide nõupidamine ja tema oli mingi eliidiga, kus oma asju ajas. Ja ma tulin oma jutu lõppedes tuli välja ja mul oli silt rinnas psühholoog. Ja vaatasin tühi, kohtlesin ühte lauda, kus üks härrasnukruses vist oli, oli Maria Hellam ka seal kõrva peal. Ja tema noh, viisakad inimesed ei tee ja vaata viltimise maha, et mul on hea meel, et psühholoogid tunnevad ka inimese rikkuse ja vaese probleemide vastu huvi. Ma mõtlesin, et ma olen psühholoogia, minul on hoopis teine teema. Mis minul on minu teemal headusega kurjus. Ja siis ta võttis selle Salfetka ja tõmbasin niukse risti diagonaali ja sinna ühte otsa, kirjutas seal vaesuse seisavad rikkus ja vertikaali peale kirjutas headus ja kurjus. Ja siis ta küsib, aga mis need siia tekivad? Mismoodi näeb välja rikkuse headus? Selgem ja öelda, et see on Soros, kes, kes annab oma rikkuse teistele, jagab laiali metseen aga samuti ka see, kes ei, ei võta liigkasu seal rikkuse headus. No peaaegu jäid nõusse, kui luges mulle veel variante, mis saavad olla seal rahva rahvakapitalism ja mis kõik, missugune on rikkuse kurjus. Tookord oli see ärastajate teema, Need, kes harrastavad, kasutavad rikkust ära selleks, et tõsta kaupade hinda, tõsta ravimite hinda, tõsta muudkui oma teenuste hinda, et saada omakasu. Kolmas see on siis, et missugune on, On vaesuse kurjus, oli järgmine jaht ja vaese kurjus on need sulid. Et on ise vaene ja varastab ja nihverdab ja, ja spekuleerib ja noh, need nagu meil on see niukene korteritega ja Augeldad ja vanainimeste just selle, mis selle daami nimi oligi sind kõnepruugiks saanud, see, kes otsib ohvreid sihtgrupi hulgas või siis selle riskigrupi hulgast, et neid tühjaks imeda. Ja siis ta küsis 400 tühjaks, mis see on, et mis on vaesuse headus. Siis juhatus on see, et on, oled vaene, aga teed teed teistele head. Muuseas, see seal fetka oli tükk aega alles, aga kadus ära. Tema tegi mulle puust ja paberi solfedka peal selgeks, et selle, selle filosoofilise probleemi, mida ma olen lugenud, et ma olen pidanud õppima teadusliku kommunismi ja dialektiliselt materialismi kapitalismi kui sotsialismi dialektris materialismi. Aga selgelt pani kirja seal fetka peale kohe. Ja ütlesite, et seda teil veel ei ole, no see oli see aeg, kus meil polnud veel MTÜsid. Teil, teil hakkavad tekkima siin ka MTÜd ja noh, praegu on tekkinud MTÜd on tihtipeale juba omandanud nagu äriühingu maine, seal on juba kõik on palgal ja saavad raha küll, aga, aga head teod vähe. Aga kõik näitavad oma oma kulusid, mis on kõik kaetud selle rahaga, mis nad selle arvel saavad kas siis riigilt või metseeridelt ja kasutavad selle ära seal vaesuse headus. Ja ta ütlesite, selleni jõuate, noh, kas me oleme jõudnud selle veel 30 või 20 aasta, aga seal selleni, et vist ei ole, aga seda on ennustatud, et see nii, nii võib hakata muutuma. Meil on täna külas psühholoog-pedagoog perenõustaja Tõnu Ots. Ma tean, et sa oled kõigi nende eriolukorra kuude jooksul pidanud päevikut või teinud märkmeid, mis sinu salvrätiku pealkirjas on. Ja osa ma rääkisin nüüd juba juba ära, et see et ma pidin määratlema, kes siis mina, mina olen selles süsteemis ja endaga sellega, mis minule kujule Suisaator kätte mängis, et ma sattusin koos perega perega kokku, sealt on, on muidugi palju rääkida mida, mida lapsed teevad ja, ja kuidas me oleme avastanud enda jaoks lapselapsed ja kuidas lapselapsed on veid enda jaoks avastanud ja et noh küll oluline, aga teine asi on see, et, et kuskil on pääsenud valla see suhtumine. Et see riskirühm peabki surema, ei lugenud seda tarandit lõbuniga, aga tal oli pealkirjad vanad surevadki teistest varem. Ja et seda ei tasu tasu nagu kurta, et me oleme kurvad kui surev noor inimene. Muidugi ma olen palju matustel käinud ja kui sured minust noorem inimene. On kurb, kui ma pean matma endast nooremat, puutud uued oma perest nooremate jahmatama. Aga matame endast vanemat, siis me endale märk oskamatult lubame selle mõttelaadi, et noh, ta on oma elu juba juba elanud, eriti mina, kes ma olen ise juba nüüd 80 aastat elanud. Ma ei taha surra sellepärast et mul on kahju, et lastel on kahju, kui nad, kui nad virust ilma jäävad ja ma pean elama, niiet neil olekski kahju minust. Aga, aga siis on, kõigil on tekkinud siis see arusaam, et vanurid ongi koormaks üldse ja see on muidugi kurb, et niisugune suhtumine on tekkinud juba ta majanduslikult mõtlema siis see pension, mida riik maksab seal meie eelarvest ju tohutu summa. Kui seda poleks vaja välja maksta, siis riik võiks päris rikas olla, viie rikkama riigi hulgas. Aga. Kas sulle tundub, et see kriisiaeg, need kaks kuu võib-olla isegi kauem on hakanud seda arvamust süvendama, et vanad inimesed on koormaks? Vaat vanad inimesed ise arvavad nii, mul on neid, neid, kes, kes mulle praegu helistavad, nad on minu patsientuur, on, on nüüd kihistunud enam mul ei ole palju suhteprobleeme, aga Lun isiksuse probleemid ja vanad inimesed helistavad ja paljud muidugi helistavad sellepärast, et, et igav on, ma saan Seura uuega, räägib igavuse pärast. Aga on ka neid, kelle jaoks probleemid väga tähtsaks harud millega varem tegeles rohkem psühhiaatria ja võib-olla ka siis kontakt, psühhoteraapia, seal on, neid. Enesetapu mõtteid on, on, on rohkem. Isa on küsitud, et kas koroonaga saab pärast, kui teda ära tappa. Siis un avaldab niuksed protestijad, et minust keegi hooli, lähegi tänavale ja sülitan igale poole, et las teised saavad ka haigi jäävad õigeks. Tähendab selline protestivorm, et levitan oma haigust. Siis on need, kes ütlevad, et pole selle aja jooksul mitte kellegagi kohtunud ja keegi ei helista ka. Ja kõige hullem on see olukord, mida mulle küll ta ise ei saanud rääkida, aga räägiti, et on inimesi, kes ei teagi, mis on toimunud mitte oma vaimse nõtruse pärast vaid sellepärast, et tal ei olegi intelleti. Tal ei ole varvutibki. Ja kui võib-olla pole ka telekat ja kogu info tuleb raadio kaudu, aga siia tuleb ühest kõrvast sisse, teisest välja. See sõnum kogutab seaduse jõu, mida sa pead tegema ka telekas, see, mida nüüd meie ministrid selle salvrätiku tagant räägivad. Nad ütlevad küll, et selle niipea plii peab, aga kui seaduse jõud on siis kui ma saan seda kirjalikult lugeda. Aga meil ei ole põhiseaduse punkti, mis nõuab, et igal kodanikul peab olema arvuti peab olema internetiühendus ja peab olema koolitus, et oskab seda kasutada. Minu lapsed on interneti kasutamises häbi tulistada, isegi nelja aastane tütrepoeg on internetis targem kui mina. Ta oskab õigeid kanaleid valida ja, ja kuigi muidu see pole lastekanal. No ja siis keerab kohe kuskile mujale ja nelja aastane. Sa tahad öelda, et osa inimesi jääb ühiskonnaelust kõrvale sellepärast, et nad ei pääse informatsioonile ligi. Seal on kindlasti väga väike osa aga ma ma tean, et neid on, kes sinna ei pääse ja eriti on palju vene rahvusest inimeste hulgas kellel niikuinii on see info ja kuigi palju võõraks, aga siis ütleb, et ta ei näinud, et need olid nii-öelda, mis kujutab ette, et kui internetti pole, siis ma ei pea käsku täitma, võitjagi peagi tegema või mida öeldakse. Aga noh, see on üks, üks märk, et kogu meie suure hariduspubi juures ja meie tiiger pole ikka nii kaugele veel karanud, et et teeks seadusandlusega kohustuslikuks internetti osutamise oskuse. No ega igal pool ei ole ühendust ka Ma tahan su mõtet juhtida sel nädalal tulnud pressiteatele, mille kohaselt aprillis tuli ohvriabi telefonile kõnesid ligi kaks korda rohkem kui varasematel kuudel. Aga lähisuhtevägivallakõnet on asendunud vaimse tervise ja suitsiiditeemaga. Millest see selle vägivallaga on oletatavasti keda ma ei ole saanud kuidagi kontrollida ja selle kohta on mul ka mingit telefoninõustamise infot ei ole, aga on kindlasti neid, kes lihtsalt ei teavita seda ei saa ju minna ka kuskil abi otsima või ära joosta või, aga lähisuhtevägivald on asendunud praegu ju omadusega suuresti ja joodiku vastu rohtu käitub nagu joodik ja saab kaineks, siis on ehk parem. Aga see, et on, on neid, neid enesetapu mõtteid on on küll küll palju. Kusjuures nad ei ütlegi, toetab, nad tahavad ennast tappa, teda ei ole niukene, akuutne suitsiid. Aga ta on, on meeleolu, suitsiid kas tasubki olemas olla või, või noh, see laul juba mitu korda niimoodi küsitud, et kas, kas mitte olemas olla on kergem kui olemas olla. Ja mis sa vastad? Ma ütlengi, et ma ei tea, mina räägin, ma ei ole usklik. Aga, aga selle tohutu esoteerikalaine peale ütlen ikkagi, et aga et mõtle nii, et on ka elu pärast surma. Sul tuleb kuskil edasi elada. Sul tuleb siit elust lahkuda väärikalt ja mõtle, mismoodi sa edasi, mida sa ütleksid neile, kes enne sind on sinna jõudnud. Ma ei räägi Taevustega paradiisist teispoolsusesse, see on niisugune. Nad küsivad, kus on, ma ei tea, kus see on, et see võib olla olla kosmoses, võib olla kosmiline elu, mida me ei ole kogenud. See, mis meist alles jääb olnud. Kui nüüd uskuda seda jälle religioosseid arusaami, elusat jumala andis meile kunagi ihu mille me peame tagasi andma nende kolme biotee mullaga, millega viseerust lahkume. Siis ta andis meile hinge, mida ta samuti tahab tagasi saada ja see jääb, tema käsutas hing. Aga see, mida oma eluga loonud oleme, on vaim, vaimsus, vaimutöö, see, mida on praegu, kui me räägime, on siin mingisugune fluidum vaim, mis meid ümbritseb, mida ei saa talletada, mida ei saa kinni püüda, kui paberile paneme siis info juba. Aga see vaim, kus see läheb ja vaim jääb elama, nii me räägime, et on Tartu vaim, mis elab Tartu kohal, on selle koha vaim, läigib oreool, siin on väga hea aura, ütleme seal, neid ei saa kuidagi mõõta. Ja inimene jääb seda kuuldes tõepoolest, et et mis on see minu vaim, mis, mis minust alles jääb ja millel ei ole materiaalset keha, ei ole bioloogiliste omadus, paljuneda ja klorofülli tarbida ja et võib-olla meid ümbritsev maailmas selline vaimude pill, mida me ei oska leida, on, on küll leitud väikegi, missugune kiirgus väga väike, küll need stringid ja Pramsid on nüüd need nimetatud niukseks kiirgus ühikuteks, midagi seiklevad planeetide vahel ja mille otstarvet ei tea, aga on avastatud selline kiirguse moodi. Lainetus on olemas, võib-olla see ongi see, aga noh, nii-öelda kodukootud filosoofiat ei räägi nendele inimestele, aga räägin, et mõtle selle peale, et missugust järele jääb. Ja siit tuleneb. No ma ei tea, sa seda ei küsinud, aga mina peanud sellest praegusest olukorrast kas või nimetame seda kriisiks või, või mis ta siis on kriis või sundseis või et kui ükstaskõik, mis muudab seda, võiksime eraldi rääkida, mis võiks kõik olla. Aga minu arvates peaksime praegu tegema kõik, et meile jääks inimene. Peab säilitama igas olukorras väärikuse. Ka selles olukorras, kus saad üksinda nelja toa vahel käidud väärikalt. Tähendab ei tee väärituid, tegus ideede alatusi seal, nii palju seda teha saab. Teine on, et sinu tegudes peab olema siirus. Et halvad teod ja siirad teod. Nii et on olnud ausad keskkonnast tingitud ja, ja ausus on alati millegi taustal, kas seaduste taustal või, aga siirus on peeglisse vaatamise ausus. Et tee kõik, mis sa dieeti Teed siirusega, teadetsionausliku isegi seekord vale tegu, on ta Zeusi, mis on ta siis siiras tegu? Võid võiks öelda sinisilmsus ja usk headusesse, kui laps teeb midagi seal, sodib seal maali peale oma nime ja. Ta tegi siiralt, ta tahtis selle maali ära kinkida ja tegi talle ema pildi peal ja jabur kodud läbi elatud ukras. Ja kolmas, et sa ei tohi mingil hetkel kaotada ka eneseväärikust. Väärikus on olek teiste silmis, mida teised ütlevad, see on väärikas inimene. Vääritu inimene. Aga eneseväärikus on seen, kui väärikas sa oled, iseenda silmis. Austan ennast nii palju vett ja siis no mina ei ole, ütlevad, et ma ajan habet, aga ma olen selle pooleteist kuuga paraja habemed teete saanud, aga see on puhtmugavusest või lohakusest ja see ei ole ka. Oli eneseväärikusega seotud, et kui seni pidasin, vääriks oluliseks seda, et ma ikka ajan habet, tüdorne laisaks jäänud? Ei aja, aga teised ütlevad, et pidi koroonaviirust eemal hoidma, abimeesteks läbi ei tungi, pole maski vajagi, aga lastehinnangu, eriti. Need kolm asja aitavad meil selle üle elada. Ja need peavad asjad olema, mis ei tohi muutuda pärast seda, kui see saatuslik aeg on meil lõppenud. See aeg, mida me tulevikus hakkame rääkima Kristusest enne koroonat ja pärast koroonat hiljem kriisulisest kellelegi, mis oli enne Kristust ja mis oli pärast Kristust. Ja seal otsime ka neid omadusi, mis on hea, mis on halb. Ja nii me peaksime mõtlema, milline on see ühiskond, inimkond, võib-olla kogu maailm pärast koroonat. Kahju, et tal selline loll nimi oli teda seal lapsed mängivad praegu koroonat ja ja proovivad nuppe läbi traataia toppida, et kas mahub viirus läheb ju ei mahu, aga seal see on praegu kõige tähtsam küsimus, milliseks me saame pärast seda, kui ise kõik teame, et mitte midagi ei tea. Aga teame, et midagi peabki muutuma. Praegu kõigepealt tuleb tagasi majanduskaubavahetus ja turism. Sa siis ei usu, et kui see kõik lõpeb et siis me jätkame sealt, kus enne kriisi pooleli jäi? See on sinu mõttes, kui sa ütled, et kui see kõik lõpeb kas see on see, et me pöördume tagasi selle juurde, mis oli või võtame ennast kokku ja suudame kuidagi teistmoodi edasi minna. Vot lõpp on, on alati kõigel olemas, ega ma ei tea, mida lõbuna nüüd määratletakse. Kas lõpp on see, kui, kui nominakatukas haiguse otsas, aga no me oleme üle elanud ju igasuguseid viirusi seal laste halvatusest peale pärast sõda ja kõigil on nii, et midagi messi jäänud ka kõige hullemad haigused, mille läbi põdenud viirushaigused, need jätavad organismi mingi jälje ja peame kogu aeg siis uuesti inimeste vaktsineerima ellu ei ärkaks. Võib-olla jõuab karoono ka sellesse staadiumi, kus nad on meis kõigis olemas, aga teda ei ole sealhulgal, et ta võiks vallutada nii palju vereliblesid, et ta hakkaks meid tapma. Üks võimalused lõpeb. Teine on see, et, et me oleme, oleme kõik haiged ja siis anname ennast täiesti looduse meelevalda või siis iseregulatsiooni või isepuhastumise meelevalda. Ja siis hakkab loodus tegema ise valikuid. Ja seal noh, minusugusel kannatavad siis kohedale loodri jooks tarbetu ja pole, pole olemas, et on surma, me olime ka liiga palju kartnud ja kogu maailmas on ikkagi neid religioone, kes ei usu, et surmaga kõik lõpp ja surma ei pruugigi karta. Surm on elu loomulik osa, ainult. Aga ma mõtlen seda, kui me saame uuesti tööle funktsioneerima need süsteemid, mis praegu on vägivaldselt peatatud sinna võiks hulka arvata siis et no uutmoodi koolisüsteem näiteks uus voodi, teadussüsteem ma ei tea, mis sul see välja peaks nägema, aga teed on näidanud, et nad on, on osutunud juba enne koroonat jõuetuks osutunud. Mõneti võib-olla ka tervishoius see haigekassa räägitakse juba ka tuleb teistmoodi formeerida, teistsuguseks siis on eneseabi. Me oleme, oleme kogu aeg õpetanud inimesele abituse sündroomi ja me oleme harjunud, mees hoolitsetakse. Aga see õpetas meile, et tuleb suuta ka enda eest hoolitseda. Kõigil ei ole sellist head võimalust nagu minul, et on. Lapsed, ma ei tea, kui palju nad neid peenraid on juba teinud sinna, aga aga noh, see on selgelt tuleb see niisugune noh, võib-olla potipõllumajanduses on vale nimetada, aga potiaiandus tuleb küll. Aga kui nüüd jälle, mida mul on helistatud ja räägitud, on rõduaiandus olemas, kus isegi rõdul olevat karu peetud. Tähendab, inimene otsib seda võimalust, kuidas endaga toime tulla keerulises olukorras. Ja võib-olla on üks arengustsenaarium see, et meil tulebki täiesti isemajandav kultuur, kus tõusevad esiplaanile perekond, suutlikkus elada perekondlikud süsteemis. Et meie aja kõigi sarnaseks, et kõik on ühesugused. Et on olemas kolm eraldi põlvkonda, kes peavad edasi andma ka neid väärtusi, mida ei anta edasi paberil, vaid perekonna väärtused, traditsioonid, viron, praegu hea võimalus rääkida lastel neid teadmisi, mis on minul minu vanaisa kohta. See on siis 18.-sse sajandisse, ulatub otsapidi välja, räägin, kõik see oli, mul on õnneks isegi see talupilt küll kulaku talu, aga kus mu vanaisa ära küüditati või küüditatud taheti, on alles, on siis ja lapsed kuulavad suure huviga. Koolis seda ei räägita, koolis räägitakse Buuria sõjas Mahtra sõjani võib-olla, aga et see, mis on, on need sõjad, mis meil on igaüks pidanud läbi elama, sellest ju meil nagu niuhti emotsionaalset tõlgendust ei ole. Ja see on meile tulnud. Ja kui sa nüüd küsisid neid märkmeid, siis ma olen selle lõpukohta endale kirja pannud seda, et me oleme õppinud elama aeglaselt selle pooleteise kuu jooksul. Minu elustiil on aeglane. Isegi autoga siia tulles ma sõitsin 80-ga, mõtlesin, et kus kurat mul kiire on. Sest ma tean, et kiirustada saab ainult lõpupoole olematuse poole. Meie maailmas on kogu aeg idealiseeritud kiirustamist, aina kiire, kiire, kiire ja kelgime, tal on kogu aeg kiire, tal kogu aeg tegemist. Võib-olla on lihtsalt loll, et peab nagu 1000 seal jänes seal ringi kargama hüppama näitamata, tegutseb nagu ametnikud otsivad endale ise tegevust palka õigustada. Hommikul ärgates tabanud mõttelt, et mis päev tänavalt. Kui ma kellegagi helistan, siis ma lepin aja kokku nagu neegrid. No räägime kolmapäeva õhtupoolikul. Ei lepi kokku, et vot sellisel kuupäeval sellisel kellaajal Kiirus oleks tal mingi väärtus, mille poolesid kiirustada. Kunagi kiirustasime kommunismi poole olemine siis seal vä? Õnneks mitte jah. Aga võib-olla see, mis praegu on, ongi see, et see kiirustamise tulemus ütles, et mitte kuskil välja jõua. Kiirustamine on tihtipeale niisugune nagu orav rattas, kiirustab, kirjutab kuskile jõua. Kiirustamine on see, mis minu arvates on, õpetas meid elama, elama aeglaselt. Ja koos sellega tuli ka veel tekkis motivatsiooni muudatus, seni oli veel hirmus saavutusmotivatsioon, et midagi tuleb saavutada. Praegu ma avastasin oma laste juures ja sealtkaudu enda juures. Et kui meil on hoopis tähtsam, on tegutsemismotivatsioon mitte midagi saavutada, ka tegutseda, nagu õppiminegi hindeid ei panda, enam ei ole seal saavutust. Isi uurivad igast asju, mida, mida isegi nutta. Sessioonide tegevus, pulgevad, need imeline teadus ja imeline ajalugu. Loevad kolmanda klassi tüdruk jalgadel istub ja loeb seda ja tema ei osanud. Lugemine on tegevus, tegevused taga, on mõte talle midagi meelde ta midagi teab, ta saab targemaks. Ja see on tegevuse motivatsioon, mis on tulnud. Ja peale selle, et me oleme, kuna meiega hierarhia on nii-öelda naturaalne, peres on täitsa selgelt teine põlvkond on kõige tähtsam põlvkond. Nii et nende, nende tuleviku pärast või nende heaolu pärast me tegutseme kõik. Aga see niisugune hierarhia järsku märkan, et, et on olulised ka vanaisa, jumalaema tarkused. Vanaema õpetab, kuidas tomateid ei tule mitte augu kaevata nagu Surbaraks auku vaid tuleb tomatitaim paneb pikali sinna kasvuhoonesse ta ikkagi juured igale põõsas ajada. Kui sa tead. Minu ema õpetas, tema ütleb seda, mida tema ema õpetas, seda edasi. Kindlasti on selle kohta ka raamatus kirjandust olemas. Aga need on need Se tarkuse määratlus on, on muutunud kõvasti meil seal ja seal on neid anekdoote hunnikute viisi, Visvule siin on, on kogunud lastest, seal lastejuttudest seal, aga no see on hoopis teine. Teine teema. Ma arvan, et me peame siin nüüd selle jutuajamise selleks korraks lõpetama. Oli huvitav kuulda ja võrrelda oma ja oma perekonna ja tuttavate eluga, mis kõik on muutunud selle poolteise ja kahe kuu jooksul ja mine tea, kui see kaks pluss kaks ja aeglane elu ja aiapidamine ja kanade kasvatamine veel jätkub, et mine tea, kuhu see võib välja viia. Jah, meil on võimalik isegi teha plaane, mis me tahame, sest et ma ütlen veel kord, me oleme kõige targemad, mis olla saab. Sest meil on määratu hulk teadmatust, millest mitte midagi ei tea. Täna oli saates külas psühholoog-pedagoog ja perenõustaja Tõnu Ots. Palju tänu intervjuu eest.