Tere, head sõbrad, lugupeetud kuulajad. Viker raadio tervitab teid sel kaunil pühapäeval peaaegu vabariigi keskpunktist, no enam-vähem sinna kanti, kui niimoodi jämedalt võtame. Ma olen Sten Teppan, mul on hea meel juhatada meie järgmine kahetunnine programm siis imekaunist linnast, mille nimi on Põltsamaa. Põhjus, miks me siin oleme see kõik või need põhjused hakkavad varsti selguma. Sissejuhatuseks omalt poolt ütlen, et me oleme eeskätt tänu ühele kolleegile sellesse paaritunnises saates väga palju investeerinud. Esiteks te kõik, vaadake, missugune ilm on spetsiaalselt selleks kokkusaamiseks korraldatud. Me saame, loodan teada ka, kui palju see kõik maksma läks. Teiseks, seda natukene keerulisem edasi anda, aga võib-olla mõned satuvad meie seltskonda lähitulevikus ja kogevad omal nahal, missugune on siin hoovis atmosfäär, õhustik, meeleolu veel kord, tere tulemast meie sagedustele, ma pole siin üksi. Kõigepealt minu paremal käel, ma loodan, kes teeb sellel palaval suvepäeval kõige suurema osa tööst ära, sest see päev töö tegemiseks väga hea ei ole. Maian Kärmas. Tere, tere, tere ja mina siis kohe ringina, tutvustan ka järgmisena oma paremal käel Taavi otsust ja tema koduõuel oleme saabunudki. Põltsamaa üks armastatud poega said ja mis seal salata, meeleolu on tõesti juba paljulubav, sellepärast et siin sagin, käib siingi ju, täna avatakse kohvik ja tehakse muusikat. Aga enne veel, kui siin kohvik avatakse, jõuamegi siis eetrisse teha intervjuusid siinse kandi inimestega. Õige pea teeme juttu ka siin tehtud ühest muusikaprojektist, mis võiks olla üsna südantsoojendav pärast avamuusikapala Peterkop Williamilt seda ka teine. Aga ma tahaks ikkagi Taavi häält ka kuulata ja, ja ma saan aru, et võib-olla niimoodi visuaalselt seda kõike raadioeetris edasi anda. Taavi ei ole väga lihtne. Aga kui sa püüad neid inimestele, kes Põltsamaaga väga hästi kursis ei ole, anda edasi, kuskohas täpsemalt geograafilises aspektis siin paiknema, siis sinu selgitus oleks, missugune. See on tegelikult väga-väga lihtne, siin on. Tere kõigepealt ja me oleme jõe ääres ja siin on üks kirik, see peaks olema Vene õigeusu kirik ja selle järgi leiab väga hästi üles, on selline maamärk, tänav on tamme ja maja number on kuus ja siin vikerraadiogi olemegi, see on strateegiliselt tähtis teadmine, see polnud niisama maha öeldud, sest ees ootab ju väga tore pärastlõuna ja õhtupoolik. Ning et oleks ikkagi kõik ausalt ära räägitud. Lubage mul tutvustada võib-olla natukene statisti rollis olevat kaastegijad siin saates aga, aga samas väga tähtsad hääl, täna peaks kostuma umbes niisugune. Nii kantri tema hääl kostub kantri. Ja selleks, et meil ikka meeleolukas olevat Muidugi kitarril on minu vend Mikk otsus. Kuidas ta hakkama saab, selle kõigega. Olge tunnistajad meie kahetunnisele saatele, mis on sissejuhatuse nüüd saanud ning kuulame Peterkop Villemit ning siis jätkame. Hellitusi vaikselt sosistavad. Kelly naeratus. Mu hinge tärkab ärevus tulema välja paistab ja. Ega ma ei looda, et siin juhtuks palju. Teinud ma ei oota, et oleks. Aga Jaanimeetrile ära ta ei näita. Ja tulema väljapaistvatele. Üleval on ta ja lai naer. Tuules taeva all löövee öised tantsulaager tulema välja. Vikerraadio me oleme täna oma stuudioga, mitte Tallinnas, vaid oleme imelises Põltsamaas või imelisel Põltsamaal. Vabandust. Ilm on kaunis ja olud poleks ausalt öeldes osanud loota, et midagi niisugust või sellist veel suve jooksul kogeda saab. Igal juhul on palav ja kõik tingimused toredaks kokkusaamiseks. Kas siin meie hea sõbra ja kolleegi Taavi aias on olemas? Villem laulis Peetrist kindlasti, pikemalt on juttu ka homme vikerraadios. Tema jõuab puhkama, kodu mulda. Homme õhtul toimub ka KUMUs kontsert, kuhu kõik on oodatud, et seda meest mälestada, aga nüüd on meie välisstuudios külalisi. Ja kuskilt lugesin mina üsna hiljuti, kuivõrd tõhusalt areneb ühe lapse aju, kui teda harida osaliselt, kui talle pakkuda muusikat ja seda võimalikult mitmekülgselt ja võimalikult varakult ja Põltsamaa lasteaed MARI andis välja, näitas üles väga head initsiatiivikust juunikuus CD ja laululauliku linnulaulud ja sellele siis kõlavad 12 lugu sinna juurde ka loodushääli natukene näidet teile pakkuda, mis see endast kujutab, siis paneme käima ühe näite sellelt plaadilt. Hakka või uskuma, et spetsiaalselt tänaseks loodud lugu jõgi on siit meie välistuudiost umbes 80 meetri kaugusel ja ma käisin kontrollimas enne ülekande algust. Pardid on kohal, Maian. Ja Tuuli Juke, Tiia Kaeramaa eestvedajad, sellel võib olla halb sõna projektil, aga selle plaadi ja selle laulu õpiku valmimisel on siin meie juures selles ilusas aias, selle ilusa varikatuse all. Mis lugu me kuulsime, kes esitas ja, ja kes need autorid olid sellel lool näiteks? Lugu, mida me just kuulsime, kandis nime pardipere pühatav ja selle vahva laulu autoriks on Riina Pajusaar. Tekib kohe küsimus, et kust te need vahvad lapsed kõik oma ridadest võtsite, kes praegu laulis näiteks laps, kes laulis, oli Eliise Adeliine Reinberg, sellel hetkel on ta seitsme aastane, oli meie lasteaia kasvandik, nüüd on ta juba koolitüdrukuks saanud ja lähed sügisel teise klassi. No teades natuke aimata nii ise kui ka meie kolleegi Taavi otsese kaudu, mida tähendab ühe plaadi kokkupanemine, Teil on ju kõik originaallood, mida selle salvestamine, seadmine, inimeste kokkukutsumine, kõik see, mida see kõik endast kujutab, meeletud projektid, juhtimist, meeletult eelarvet. Miks te seda üldse tegite, et üks lasteaed võtab sellise asja ette? Tegelikult selle suure ettevõtmise esimene punkt oli hoopis midagi muud. Oli keskkonnainvesteeringutele kirjutatud projekt Teele teele Kurekesed Põltsamaalt, Egiptimaale mis kätkes siis endast terve aasta vältel kestvate loodusõppe projekti lasteaias mari. Aga kuna lasteaias käib ju õpe läbi mängu ja väga-väga lõimitult muude teiste ainetega siis lisaks sellele loodusõpet seotud seoti matemaatika ja emakeele ja kunstiga tuli meie muusikaõpetajal Tuuli Yukil niisugune hiilgav idee et võiks välja anda uute linnulaulude lauliku ja plaadi lastele. Alguses oli see lihtsalt, et ilus mõte. Ega me muidugi päris hästi ei kujutanud ette, missugune töö selle taga olema saab aga töö oli suur, aga, aga rõõm sellest on ikkagi veel suurem. Plaat on juunikuust väljas ja see õpigaa, kas noh, praeguseks on lapsed selleks hetkeks juba siis läinud suvepuhkusele, kui see ilmus. Aga kas on juba need laulud läinud siin Põltsamaa peal peredesse ka laiali või kas juba tulevad vastu ja laulavad seda? Võime öelda, et meil on ikka üks esimesed 700 plaati on laiali jagatud ja, ja ka ära müüdud. Nii et pole võib-olla paha, äkki äkki on oodata kordustrükki? Loodame küll. Ja näiteks oligi väga tore, kui üks õhtul kell pool üheksa tuli minu telefoni peale sõnum ühelt lapsevanemalt. Lihtsalt väike sõnum, teil on ikka väga hea plaat. Mina külastasin täna kohvikus ühe inimesega, kes just ütles, et no näed, ühe plaadi saatsime Soome. Nii et eks eestlase on ju siin ja seal ja vanemaid ja liikumist ja kõike, nii et tore, et see levib siia-sinnapoole. Ühtepidi te olete ise loominguliselt et panustanud, aga te olete kutsunud ka Eesti mõistes sellise noh, ikka kahuriväe endale appi ikkagi Riine Pajusaare nime, Piret Laikre Ki nime, Marek Sadama nime me ju kõik teame ja nii edasi, et kuidas te nemad nõusse saite? Sellest on nüüd mina rääkida niimoodi, et kui oli mõte, et teeme linnulaulud, siis minu ettekujutuses oli kohe see, et sellest peab saama nüüd niisugune plaat, mida tahad kuulata algusest lõpuni. Ja mis oleks mitmekesine selles mõttes, et oleks päris väikeste laste hääli, et oleks suuremate laste hääli ja et oleks päris linnulauluhääl, et seal vahel. Ja te näete, need loodushelid annavad nii palju sellele plaadi meeleolule juurde tervikmeeleolule. Ja ma mõtlesin nende inimeste peale, kelle laulud mulle väga meeldivad. Ja mõnda neist ma tunnen, tundsin juba varem isiklikult mõnega sain selle plaadi tegemise kaudu tuttava kaudu tuttavaks, aga oli lihtne inimesi ära rääkida, sest tegemist oli ilmselt hea ideega, nii et kui ma palusin kedagi, et kas sa oled nõus meie linnulaadi projektis osalema siis jaht oli alati väga, väga kärmelt. Ja me mõtlesime ka seda, et, et muusika peaks olema ikkagi päris professionaalsetel pillimeestelt, et see annab sellele lapsele ka väga palju tuge ja siukest ägedust juurde. Ennast. Ma just need nimed, keda Maian loetles, need on ju tõesti hästi tuntud ja saavad oma tööga geniaalselt hakkama, aga kuidas pisikesed tegelased ennast selle protsessi käigus tundsid, et missugune see õhustik oli ja kui palju professionaalsust neist välja pigistati, et ma kujutan ette, töö käigus tuli ikka õige hoiak juba sisse? No algus oli väga tavaline selles mõttes, et koolilapsed harjutasid ühisgümnaasiumis ja kultuurikeskuses, õpetaja Meeli, Nõmme ka lasteaialapsed harjutasid lasteaias meiega täiesti igapäevaselt rühma tunni sees. Õppisime neid lugusid, nii et neid õppisid väga-väga paljud lapsed ja siis hakkas muidugi kooruma, kellele, mis laul võiks sobida. Kes võiks tulla, mis võiks olla solisti laul, mis võiks olla grupilaul ja siis hakkasime sealt vaikselt valima. No ja siis, kui saabus kätte salvestuspäev, siis oli see meile endalegi üllatuseks, sest me pole ju ise ka sellist tööd varem teinud. Ehk siis esimesel salvestuspäeval oli lihtsalt meie ajagraafik planeeritud natukene liiga tihe, niiet Se Gustavi lause Väike-Gustav ütles ühel hetkel, et ma saan ennem vanaks, kui see asi siin kõik läbi saab. Sest ma mõtlen, et võib-olla natukene. Sten vihjas ka siin sellele, et no isegi täiskasvanud inimesel, kui panna talle esimest korda elus mikrofon nina, et mis juhtub väikese lapsega, et nad on küll väga vahetud ja võib-olla ei oska karta. Aga ikkagi mis juhtub nendega, kui nad panna stuudiosse ja mikrofoni enne oli erinevat? Oli selles mõttes erinevad, et mõni laps, kes on oma lasteaiakeskkonnas väga vapper ja väga julge, oli seal esimese otsaga kartlik ja võttis natukene aega see arusaamine, et nüüd nüüd jälle laulad ja laulad veel ja veel, aga kuna see lindistus toimus kõika stuudiotööna sai mitu-mitu-mitu korda laulda, siis sai lõpuks alati kätte valida selle kõige vahvam variandi. Ma venitaks meie jutu teema natukene laiemaks, ma ei usu, et ta nüüd päris kindlalt kõikide laste kohta teate, aga aga kui te mõtlete Põltsamaa ja siinse elanikkonna peale, kas või needsamad lapsed, kes salvestamisega ametis olid, siis mida Põltsamaa suvel endast kujutab, kas need lapsed veedavad ikkagi oma suve pigem siin linnas hakeses ütleme, koht, kus meie oleme, sa isegi ei ole nii väga linna moodi enam selline aedlinna efekt kuidagi või ikkagi ka Põltsamaalt reisitakse suvel ära minnakse veel rohkem maale, kui Põltsamaa seda on. Põltsamaa on vist ikkagi piisavalt niisugune linn, kus lapsed enamuse suvest veedavad ikkagi oma kodulinnas. Muidugi on see, et ikkagi käiakse peredega avastamas Eestimaa teisi paiku ja võib-olla ka lähemaid lähemaid riike, Läti, Leedu, kus palju palju on kuulda, käiakse peredega. Aga enamuse ajast on siin, Põltsamaal ikkagi lastel niisugust täiesti tavalist, traditsioonilist lapsepõlve õues, kulli mängimist, jooksmist, vee ääres käimist. Aga ma tahtsin öelda, et, aga on ka laagreid, mis on nagu väga lahedad. Et kas on seda välja pakkunud siin linnas näiteks? Just nüüd hiljuti oli emadeklubi eestvõttel lastele laager, mis päädib ka nende siin kohvikutepäeval osalemisega siinsamas Põltsamaa külje all on Kamari Haridusselts kes just tegi sellise väikese laagri, kahepäevase üks oli ilusa ilmaga teinud vihmase ilmaga, aga et kus said, said ka linnalapsed osaleda ja, ja käiakse siit ka laagrites ka mujale. Aga linn ise on ta suvel pigem nagu vanajumala selja taga, vaikne paik, kuhu keegi naljalt ei satu, või vastupidi, et, et on märgata võõraid, kes liiguvad läbi. Ma ise elasin siin ju püsivamalt, et umbes 20 aastat tagasi ja ma pean ütlema, et ega ma väga palju siia vahepeal sattunud ei ole, mistõttu näiteks jõe ümbrus ja, ja kogu see vaev, mis on nähtavad, hakkab kohe silma mulle see kõik on nii teistmoodi võrreldes 90.-te keskpaigaga, kuidas, kuidas see linn võõrastele praegu magneti mõjub? No me loodame, et mõjub ikka positiivselt ja tegelikult on Põltsamaal väga ilusaid kohti ja on niisugust head õhustikku, et me ise siin võib-olla mõnede asjade suhtes. Me peamegi olema kriitilised, mis meil ei ole hästi olgu need siis kasvõi teed kesklinnas, mis kindlasti vajavad hoolt. Aga see ei üllata meid ka mõnes teises Eesti linnas ja kindlasti Tallinnas ei ole ta ja imelikult ja lossihoov on kindlasti see, mis turiste siin ikkagi endiselt vaelub. Kuigi ega seal ka nüüd niisugust nii väga midagi atraktiivset nüüd ei ole, kui võrrelda, võib-olla mõne teise kohaga aga käib väga palju turiste ja, ja väga-väga erinevatelt ja kaugetelt maadelt. Oli meeldiv teiega juttu ajada ja kohtuda. Aitäh teile tulemast. Ma loodan teil kuhugi kiire, täna ei ole. Kas sagimist, mis te arvate kohvikutepäeval Põltsamaal näeb rohkem kui tavaliselt. Tundub päris äge. Me võime kohvikutepäeva suhtes öelda, et kahel eelmisel aastal on meie lasteaiad ise ka kohvikut teinud ja siis oli küll kõva sebimine kuskile mujale ka jõuda. Sellel aastal pidasime nüüd kohviku pausi, nii et naudime täiel rinnal, mis meil linnas toimub. Saame ise kohvikusse üks kord. Suur aitäh, Tuuli Jõkja, Tiia Kaeramaa, veel kord, palju õnne selle ilusa plaadi sünni puhul ja mõnusat kohvikutepäeva jätku teile. Aitäh. Ei ole midagi öelda, laste hääled teevad ikka relvituks ja, ja see on alati niimoodi tervise kõikidele vikerraadiokuulajatele, Tamme tänavalt Põltsamaal, kus avatakse kella kahest muusika kohvik. Meie oleme saanud eksklusiivse võimaluse perekond otsuse aias end sisse sättida juba natuke oleme varem, ehk nimetagem meid Maieniga siis soojendusansamblites, kõigele sellele, mis edasi juhtuma hakkab. Mul on hea meel näha, et inimesed tänaval liiguvad ja kes tahab kasvatada eksklusiivset võimalust pääseda vikerraadio otse-eetrisse, siis tarvitseb neil ainult siin tamme tänaval aia taha ilmuda midagi valjuhäälselt hõigata ja eetris. Te oletegi täpselt. Sellised üleskutsed muidugi maksab teha, võib-olla siis tulevadki äkki mõni koor ilmub meile siia selja taha ja teeb eestlasi esinemise meelele. See oleks muidugi super. Ma näen praegu palju inimesi ringi liikumas, arbuusid kaenlas ja siis sellised koogitaldrikud või kandikut, et see kohvikutepäev ma ei ole iial varem ühelegi kunagi sattunud. Kuule, mina nägin just tunnike tagasi, keegi saabus siia suure suure ülisuure kausitäie soolaubadega. Nii et me meil on väga hea šanss. Me oleme siin esimesena jaol. Aga need meie lisaks Mayanyleya Stenile On ju ka Taavi, kes peaks olema kusagil Põltsamaalt, igal juhul võttis ta jalgratta ja sõitis ära. Ma usun, et linnast välja ta ei ole jõudnud, aga ma loodan, et ta kuuleb ja saab öelda, kust asub. Ja kuulun küll ja olen jõudnud Põltsamaa kultuurikeskuse juurde, kus on minu teada rahvakultuurikohvik ja leidsin üles ka selle kohviku eestvedaja Janne Karu. Tere. Kuidas siis teie kohvik sündis, miks selline nimi ja kas oli ainus variant, kuna te olete ikkagi kultuurikeskuse juures oma kohvikuga? Tekkis idee, et teha avatud uste päev ja kuna me oleme ikkagi rahvakultuuriga viljelev asutus, siis tuli seal ska ideed rahvakultuurikohvik ja Pealkiri tuli, et kõik inimesed tuleksid tule osa saama. Millised rahvakultuuris nautida saama juba siin oodates nägin, et lapsed tantsivad siis oli midagi natukene sellist idamaist isegi ja isegi lõõts Monic mängis, mis veel tuleb? Jah, just hetkel lõpetasid siis ingeri folkloorifront ront Juske ja siis tuleb, praegu tuleb lastetantsurühm therukesed, siis tulevad murakad, siis hakkab laste laulustuudio ja nii edasi ja nii edasi. Kuna seal on ikkagi kohvik, siis ma saan aru, et te pakute ikkagi kohvi ja mida veel, mis teie kohvikus pakutakse? Kuna tegemist on rahvakultuuriga ja Eesti maitsetega nii-öelda, siis meie pakume ise põhiline Me kiluleib kamamagustoit ja, ja kama vedelal kujul. Kuid meile kohe varsti peaks jõudma siia soome-ugri maitseid pakkuma Ljudmila soomaalt. Et kuna tal juhtus väike õnnetus, siis ta on teel siia ja tema teeb pelmeenide tööduga. Sten mainis saate alguses, et keegi on maksnud selle ilma eest. Kas teie olete ka selles osaline, et ilm ilusam ja kultuur õitseb ja ikka oleme osalised. Kuidas läheb Põltsamaa kultuurikeskusele kultuurile üldse täna? Ma arvan, et läheb väga hästi, et ta on väga töine suvi olnud ja väga positiivset tagasisidet oleme saatnud saanud kõigele, mis me oleme toimetanud ja teinud. Oskate te nimetada midagi väga põnevat, mis võiks Põltsamaal siin kultuuri vallas toimuda lähiajal? Ja esimene oktoober tähistame Karl August Hermanni 160 viiendat sünnipäeva ja sellel puhul on suur maakondlik laulupäev, nii et ootame kõiki osa saama. Väga vahva. Annan nüüd sõnajärje jälle Stenile Bayernile edasi ja aitäh jame sulle rääkimast. Aitäh. Aitäh Taavile ka, kes on meie tänane püstolreporter? Ma tean. Jalgrattavisiite Põltsamaa eri paikades on tal plaanis v? Mis need on, see jääb üllatuseks meiega, ütleme sisse järgmise laulu, mis on ka võiks ütelda tänasele päevale kohane Lauri Saatpalu kohvik. Päevased ilusad hetked kohvikus koomine, leerustatoosikatasid suhkrule r läind läks uudis on kellegi poolt tuvi tükikest saiast, kelluke ongi ta võiduvad juurde suu jooksadal häljuva tuules. Joonistab ja tund. Headus on alati olnud mu isikus, suuresti sai tunneliselt madala jutuga Rustmad hetkedes ilusat päeva uniselt täiendamas. Lauri Saatpalu laulis, Põltsamaa on tervitanud meid siiamaani ja võõrustanud ikkagi absoluutselt eeskujulikult. Vikerraadio on Põltsamaa kohvikutepäeval. Me istume Maieniga ühes kenas aias Tamme tänaval õunapuu all. Ja mitte enam meie kahekesi, meil on. Külalisi ja Põltsamaarahvas raudselt teab, vähemalt need, kellel on lemmikloomasid või loomi, kes on vajanud tohterdamist, siis kindlasti teavad nad sellist naist nagu Kaja Kivi. Tere tulemast meie kodusesse stuudiosse. Jah, tegelikult teie puhul ei oskagi otsustada, et millest nüüd rääkida, kas rääkida loomadest, kes rääkida rahvatantsust, võib-olla ka natuke psühholoogiast? Kas rääkida sellest kohvikust, mida te täna peate, nii et ma ei teagi, millest alustada? No alustame siis sellest kohvikust kella 10-st on juba lahti ja see on teiste Põltsamaalt kohvikute seas erakordne. Just selles mõttes, et see on koertekohvik. Miks just nii? Tegelikult mõtlesin, et tehnika päris kohviku koogid kohviinimestele, aga minu noored kolleegid pakkusid välja, et no miks mitte koerte kohvik, et seda pole enne olnud ja läheb kokku meie erialade ja, ja ma arvan, et saab väga kasulik olla selle koha pealt. Teil on Loomakliinik Põltsamaa linna keskel ja kuivõrd nõutud te olete, et kuivõrd palju on meil siin pikas pigem ollakse koertearmastajad, kastide armastajad, miks ainult koerte kohvik, miks mitte näiteks kassid lambad kaasa võtta? No me pidime valiku tegema, kassid on väga sihukesed strissajad ja tekib päris palju probleeme, kui nad on mitmekesi koos koertega koos, et meil tuli valik teha siis koerte kohvik, et koerad on natuke rohkem nagu sotsialiseeruvad? Jaa, jaa, kasvatatud, hästi kasvatatud, siis nad ei karda teineteist. Mis te pakute nendele koertele, kes täna teie kohvikusse tulevad, kella 10-st olete te juba avatud vist kella kolmeni, eks ole, ja mis te neile pakutasis head-paremat? Minu noor kolleeg Kristiina, tema oli valmis küpsetama spetskooke koerale, lihapallid, Jõmmu, mingid naljakoogid ja need läksid päris hästi peale ja lisaks sellele, et meil on Meie firma toidupakid ja Royal Caniini firma on meil nagu peasponsor sealt firmast on kaks inimest kohal. Kell 12 algas suur loeng loomade toitmisest ja, ja me pakume kaasa, pakume kaasa ka erinevate firmade väikseid toidupakikesi. No tegelikult firmad, firmad, eks, aga kui rääkida üleüldiselt sellest, et millest hakkab üldse koduloomatervis, hakkab toitumisest pihta, täpselt nagu inimesel. Mis on need kõige suuremad vead, mida me tavaliselt teeme, meie lähme võib-olla inimesena kohvikusse ja teame, et see on vale. Me sööme liiga palju kooki ja võib-olla paneme liiga palju suhkrut kohvi sisse, eks ju. Aga, aga mis on need vead, mida koertega sageli tehakse? Nagu hakata algusest peale, siis tegelikult kutsika toitmine on väga-väga tähtis. Kui kutsika eas loom saab oma oma õige toidu, siis ta on terve, tan luud, liigesed hästi arenenud talongide süsteem hästi arenenud. Mis on immuunsüsteemi aluseks. Väga rõhutame seda, et just kutsikale kutsika jaoks ja kutsika peale natuke raha raiskama. Et, et ta oleks terve, tugev, siis hiljem ei ole see asi noh, probleem omaniku jaoks, kui see kutsikas on nõrk ja kehva, siis hakkab, hakkab üks häda ja viletsus ja loomakliiniku vahet tuleb hakata käima. No mis on need kõige absurdsed asjad, mida inimesed annavad? No otseselt koogist rääkimata, eks ole, ja antaksegi kooki päris päris palju kooki antakse, mett antakse kommi, inimeste küpsiseid Kont antakse, mis ei ole üldse eriti head asjad, suitsuvorsti, grill-liha, kõiki asju antakse, kõiki asju, heiti, lapsed annavad, arvad, et noh, see on nagu pisike inimene, et laps, ta komistab korga kummi. Kõik need aastad, mis te loomakliinikut olete pidanud, no tegelikult teil veterinaari staaž on ikka väga pikk, kui pikk see juba on, olete kokku, rehkendan 35 aastat paabulinnust hiireni olete pidanud tohterdama ja sinna veel veidrusi vahele mahub? No kõiki loomi olnud, aga madudega ei ole kokku puutunud, oleks huvi, ei ole huvi. Tsirkus oli siis tsirkus, inimesed tahtsid lepingut teha, et me tuleksime häda puhul appi neile, et karu või koer või seal oli sebrad ja, ja ma olin vähemalt lubasime neile, et kui häda on, siis me tuleme appi. Kui te tänaval kohtate mõne loomaga On ette tulnud olukordi, kus seda mingil põhjusel vertil Jaa, on küll ja, ja ma arvan, et mida vanemaks saad, seda rohkem nagu julged minna ütlema. Ma olen läinud ütleme inimesele, et, et vaadake, et et ei, koer niimoodi lonkab kõiki jalgu, et mis nendega kõnnite, nii pikka maad ja muid asju tähele tegelikult, et on silmad, on haiged või on, kõrvad on sky Grabbi kraabitud, et noh, probleem on, aga inimene ei märka või ei taha märgata, nii et jah. Kui needsamad loomad tänaval vastu satuvad tulema, siis kas nende hulgas leidub selliseid, kes teid märgates otsa ümber pööravad? Niimoodi viisakalt ja taktitundeliselt lahkuvad. Otseselt märganud ei ole ka täna hommikul külmutatuna tulid sinna kliiniku maja juurde, siis osad tahtsid ikka väga kiiresti ära ära minna. Nii et perenaine oli lennus seal nööri otsas. Ma tean ühest intervjuust, mida ma lugesin teie kohta, noh, lapsepõlves te kasvasite üles sellises keskkonnas, kus oli hulka loomi ümber. Kui palju teil endal kodus praegu loomi on? Meil on kodus kaks suurt koera ja üks kass, kes on lapse kass ja siis on meil kliinikusse minuga asja, läheb nüüd kliinikusse. Need on seal selline väikene hea vaim, kes valvab kõige ja ma pidin selle kodunt ära tooma, sest laps kolis koju elama oma perega ja oma kassiga. Ja siis ma sain aru, et need kaks kassi ei sobi kokku ja, ja siis teise ära tooma. Me teeme ühe suure teemapöörde, ma enne mainisin, et on väga palju ameteid, mida te olete pidanud ja peade ja justkui nagu töö ja samas harrastus on teie jaoks ka rahvatants. Jõgeval toimus naiste tantsupidu sel suvel ja nüüd on natukene selline ajalõtk vahele tekkinud. Kindlasti oli see väga stressirohke sel hetkel, nagu alati kõik tantsupeod on. Kuidas nüüd tagasi vaatate, meeste temaatiline, see oli ja, ja mis võib-olla praegu nagu kõige paremate rosinate meelde tuletada. Noh, esimene esimene mõte on, see oli väga-väga meeldiv pidu ja väga palju positiivset tagasisidet on tulnud nii rühmadelt kui pealtvaatajatelt. Kuna ma olin n ühe liigi lavastaja tähendab naiste n üks liigse, tähendab, et kõrgema kategooria rühmad, kes on väga-väga head, väga targad siis mul olin noh, lihtne teha seda asja, et ma ei pidanud põdema, kas saavad oma väljaku peal ma teadsin, et nad saavad hakkama aga naised tantsivad välja selle mehe Tennis mehed neist arvavad, mõtlevad, unistavad ma arvan, see tuli täiega välja, sealt peolt. Mitmest pidu see teie jaoks üldse on, te olete ka üldtantsupidudel kaasa löönud. Naiste tantsupidu oli teine jaamale mõlema Peoga olnud need seotud ja olen mõlemal korral olnud kõrgema kategooria rühmade lavastaja. Aga üldtantsupidudest, vabariiklikest pidudest olin ma 2009 olin naiste hästi liigi liigi lavastaja assistent, mis see tähendab siis, et teie abilised loomakliinikusse võtavad üle, sest et see on tohutu töö, tegelikult inimesed võib-olla ei aima seda, et nad tulevad, vaatavad tantsuetendust, mis seal ikka oige Vazenbaja ja läheb, eks ju. Aga tegelikult see on meeletu töö, see ettevalmistamine, et mis siis on, kliinik seisab siin Põltsamaal, siis ei saa. Mul on väga head abilised, mul on väga head kolleegid, noored loomaarstid Kristiina, Henri Kadi käib meil abis ja mul on väga hea, väga hea töökaaslane Aimi, kes on asendamatu tõesti, ilma ilma selliste inimesteta, ma ei saaks teha niisugust tööd. Et ma vahest lähen minema, mul on vaja minna oma tantsurühmaga tantsuproovi või me tegime siin jooniseid, sain iga kell ära minna ja süda oli rahul, et töö on tehtud. Aga kuidas ikkagi tantsuking tantsusussid jalga tikkus või mis hetkest teie saaksite rahvatantsuga tegelema? Mul on õnn olnud tantsida seitsmeaastasest peale. Just eile oli mul esimese tantsurühmaga kokkusaamine ja, ja mõtlesime, et vaatasime, vanun, memuaare, rääkisime, vaatasime kroonikat. Nii et aastal 65 ma käisin juba esimesel tantsupeol, siis ma olin lõpetanud esimese klassi ja meil oli tõesti väga-väga hea rühm. Me võistlesime vabariigi parimate rihmadega ja kogu aeg oli esimene, teine koht. Filosofeerida natuke selle üle, eks ole, et et mis seisus meil rahvatantsu on ja, ja kuidas seda huvi süstida ikkagi lastesse, eks ju. Eriti veel, ma saan aru, poisid ja noored mehed on üsna haruldane kraam, et et mida me teeme valesti või mida saaks parandada, siinkohal see ikkagi see huvi ei rauge, eks neil on kõik hästi. Kui vaadata neid täiskasvanute rihmasid, kes tantsivad, siis minu arust on päris palju. Aga need on need ilmselt, kes on lapsest peale tantsinud, tulekski hakata juba lasteaiast esimesest klassist peale. Tundub, et Põltsamaalt ka on tekkinud väike vahe sisse juba natuke hakkab minema, aga, aga nii palju ahvatlusi vahele tulnud need tänavatantsud, breiktantsud sõutantsud. Et püüan, õpetaja, kes seda veab, siis ma arvan, et, et igas koolis peaks olema ikka mitu-mitu. Tantsurühmades hakkavad algusest peale, esimesest klassist peale. Oma minevikku meenutades siis võib-olla alguses ei tundugi see rahva tantsimine kõige atraktiivsem, aga küll hiljem on palju häid mälestusi sellega seoses nendest mälestustest ja emotsioonidest rääkides siis kas ma mäletan väga valesti, et tantsupidu toimus ilmastiku mõttes ikkagi peaaegu katastroofi lähedastes tingimustes? Seekord oli nii, oligi. Kohe jätkuküsimus siia, et ma kuulsin, kohalik kaubandus osteti tühjaks keepidest kummikutest kalossidest ütleme see linn, Jõgeva pole ka ju kõige suurem, et põhimõtteliselt on võimalik kõik asjad kõikidest kauplustest ära osta. Kas see tekitab osalejatesse, mis emotsioone on see mingil hetkel juba naljakas või, või on see ikkagi kurb ja tuju tuju rikkuv? Mulle ikka meeldib ütelda, et rahvatantsija on üks väga eriline inimene ja tagantjärgi no võib-olla hetkel oli seal külm, märg, aga tegelikult rahvatantsija vapper, ta on vastupidav. See on ikkagi see eesmärk, mille nimel tehakse, ei olnud, ei olnud ühtegi vingujatega, hädaldajat, pandi keebid selga, pandi kiled susside peale saabaste peale, kummikud jalas, kindlad olidki käest need nõudepesukindlad, vett, läbilase, et käed oleksid märjad. Nii et ei olnud ühtegi hädaldajad ja tagantjärgi tundus nii ilus olevat, sest see kontserdipäev oli ilus tegelikult. Et see oli mitmest halvast hea variant, et see trennipäev oli selline. Nojah, kui tõesti on tehtud pikalt pikalt tööd, siis sellel päeval sajab, ega siis tantsid ära küll selle vihmaga ei ole midagi, laulupeol on täpselt sama lugu, kui sa oled ikka aasta otsa neid laulusid õpetanud, siis naabri koer tahab ka saatest osa saada. Siis küll sa lähed ja teed selle asja ära, nii et pole probleemi. Paremini meelde jäävadki, täitsa õige, aga käekiri, kuigi meil jätkuks juttu teiega pikemalt küll loomadest rahvatantsust ja ka mainisin veel psühholoogiast, mida teiegi olete õppinud, väga mitmekülgne, te olete. Siiski peame lubama teid tagasi oma toimetuste juurde, kindlasti kibelete, sest päev, kui sa juba tegeled seal, siis sul on, sul peaks olema 10 kätte toime tulla. Et aitäh tulemast ja jõudu. Ma vaatan muidugi siit läbi aia, kas need seltsimehed tunnevad teid või kaks tükki? Seal valge üks on pruun. Tunnevadki, helista. Mina tunnen. Tulid tere ütlema. Nad ei ole siin meie pärast, ma sain aru, kohe seda, aga me kuulame Silver Sepa laulmas musitseerimas, aitäh tulemast. Aitäh teile. Kaariga kuin ta lood. Olen looduselaps, kuid ka see maailm minna alla neelab muidu ära ei suuda hallata või ta kaabib kallata kurjaks noored kui ja kotkad kodugana, olgu kaheksandikud, pulmad või matused. Kohvi saatel. Ja ta ei, ta nagu kui murre, need on head küll või siis on lihtsalt topelt kofeiini. Kerib tempot. Päikese treeni. Topsi sisu ongi maailma tuumaRev kerjus. Või. Mind sikutab argine, aga täis targile magus võõru hammustab kee. Tuule. Olen laaduseleb Scott ega sema ilmidalaneela. Olgu kantslikud, pulmad või matused, kohvisaatenud õnn. Silver Sepp laulis ja Tervise Silverile ning Kristiinale, kes kasvatavad nüüd juba siis umbes vist teist nädalat või midagi niimoodi oma pisikest lapsukest kellega ma loodan, kõik sujub ja, ja miks ei pea, suvine aeg ikkagi meie veedame seda suvist aega veel tund ja natukene enam siin Põltsamaal see meie vikerraadio siis osaleb Põltsamaa kohvikutepäeval ja peab ütlema, et ikkagi lihtsama vastupanu teed minek oli trügida siia Taavi otsuse koduhoovi, Taavi on meie kolleeg vikerraadios ja kuidas ta saaks, ei öelda, eks see taavi, et muusikakohvik sinu vanemate hoovis nüüd siis juba teist aastat toimub jah, Liis on, kelle või mille süü täpsemalt Sa ise oled ju laulja ja muusik ja kas sealt kuidagi haka hakkab midagi hargnema või hoopis teine teema? Selleks, et see kohviksin sünniks on, ma arvan, ikka pigem minu vanemad suurema töö ära teinud. Eks, eks ta on siin sellepärast, et seda kohvikutepäeva hakati korraldama üle linna, eks ole, siis see esimene aasta, kus meie ei teinud oma kohvikut, siis tundus, et kõik, kõik on hästi tore. Ma käisin isaga ühes kohvikus, Põldsam orkestrijuhi Urmas mäe kohvikus ja seal oli väga mängis ja niimoodi ja siis me mõtlesime, et noh, et, aga, aga miks meie ei võiks midagi sellist teha, eks ole, teeme oma hoovis ka meil siin hoov olemas ja tegime eelmisel aastal ja ja väga vahva oli ja siis eks kui ta läbi sai ja need mälestused olid kuidagi nagu eriti soojad ja toredad, siis eks ema jälle ütles, et aga teeme veel. No Põltsamaa ei ole ju väga suur linn, aga sellest hoolimata isegi sina vist kõiki kohalikke inimesi ei tea, kaasa arvatud neid, kes kohvikutepäevi korraldavad, aga ma küsin siiski, et kas selleks kaasa lüüa, kui sa mõtled nende inimeste peale, kes Põltsamaal seda teevad, peab ikkagi olema mingit kindlat liiki tõug või inimtüüp, et see asi ette võtta, et kas nad on keskmisest aktiivsemad siin, kui sa mõtled nende peale, keda sa tead, kes asjaga on seotud. Iga korraldamine nõuab mingisugust sisemist sellist jõudu ja tahet, eks ole, tahtmisest hakkab kõik pihta, et kui ei taha teha, siis ega need ei tee ka, kes ei taha teha. No tegelikult mulle tundub, et see eeldab unistust ja ja isiklikult ma poetan vahele näiteks, et minul küll sõrm sügeleb, kui mul oleks selline aed ja selline võimalus, siis ma tahaks küll seda teha. Et see just see, et sa pakud inimestele midagi, et see pakub teile toitu vaid see pakutele olemist, sa pakud neile elamust? Ma ei tea, milline sinu vanemate jaoks võib-olla see kõige olulisem nüanss oli selle asja juures. Selle unistusega ma olen nõus, võib-olla aasta aega, kui seda on tegelikult aega ette mõelda, siis sa loodad täpselt seda, mis täna siin on ja me oleme, ma arvan, päeva lõpuks kõik väga tänulikud selle eest, et ilm on väga kena, inimesed liiguvad, vahvaid vahvaid inimesi on tegelikult kõik kohad täis ja see ongi, et inimesed tulevad külla, pakun neile head-paremat, eks ole, loodad, et neil on mõnus olla ja see on võib-olla see, mida kõik, ka teised kohvikutegijad ootavad. Neljandat aastat seda asja siin aetakse, 23. Kohvikute peaks olema täna siin üldse tegemises. Huvitav, kas on ka selliseid inimesi? Ma ei tea, sa oled sellele nimekirjale silma peale visanud, keda sa enne ei teadnud, et sinul seal kohvikuid pidanud Põltsamaa kohvikupäevadel? No nagu Sten ütles, Põldsam on väike linn, aga ega ma kõiki niikuinii tead. Pluss, ma olen olnud tegelikult väga kaua ära juba nüüd 12 aastat siit Põltsamaalt, et samamoodi Sten oli ka siin mingisuguse perioodi, eks ta siis õppis inimesi tundma ja siis kui jälle aetud ka minna, siis lihtsalt noh, need kontaktid ei ole enam nii tihedad, eks need inimesed, kellega sa tutvusid, need jäävad ja teised lihtsalt ei tule juurde. Aga mul tekkis kohe küsimus, et mis on parim, mida kohvikus saab pakkuda, mis, mis on teie ideaalne kohvikuelamus? Perfektne vastus, ma ei oska seda kuidagi täiendada, sest ma olen kohvikute osas ikka tõsiselt kehv kuju. Tihti satun sinna üli harva, ma isegi ei oska praegu niimoodi viimast mälestust lauda lüüa, aga ma niimoodi sujuvalt välja vingerdada, et sellest olukorrast kuidagi võtaksin Põltsamaa teema hoopis käsile, mina olin siin kolm aastat 90.-te keskel ja kummaline on see, et kuigi ma põhimõtteliselt kõik need kolm aastat siin ka ju elasin siis see linnaosa või see piirkond Põltsamaast praegu oleme. Ma ei mäleta, et ma siia kunagi sattunud olen, võib-olla äärmisel juhul ka sõidu ajal suure veoautoga, kui neid lubati siia kitsastele tänavatele sõitma. Ma arvan, et umbes kusagil siin sai ka ikkagi tiirutatud. Kas sul on Põltsamaaga Maian oma, mingi puude? Minu ainuke puude on see, et ka mina oma harrastusliku muusikukarjääri jooksul olen käinud siin esinemas. See on see ainuke asi, mis mind on suuresti selle nimega varem sidunud. Ja väga-väga ilusa mulje, see jättis mulle kohe, ma tervitan seda kahte väikest tütarlast, kes võtsid mul käest kinni, ühel talvisel päeval viisid mind kättpidi kultuurimajja, et ma Ma suutsin isegi nii väike distants, bussipeatusest kultuurimajja. Ma suutsin ennast ära eksitada selle linna peal, et, et parimat tervishoid ja, ja ma mäletan, et kui ma kohalikele õpetajatele rääkisin neist kahest lapsest, siis on jah ja, ja vot just need plikad, need, need on, need. Prints on kusjuures väga loomulik, et linn on küll väike, aga ta on oma planeeringult, nii nagu paljud teisedki eesti linnad, üsna ebaloogiline, et kui ta siia ei ole tegelikult sattunud, siis eksimine on väga inimlik. Ja just see, et öeldaksegi tere öeldaksegi. Tere, kuigi sa oled täiesti suvaline inimene, kes just astus Tallinna. Aga tead, miks tere öeldakse, sest tere öelda viisakas. Kuulajatele jäi vahepeal mulje, et siin on hakanud vihma sadama, siis see päris nii ei ole, lihtsalt Taavi majaka kõrval kõrguv suurkasepuu kohiseb tuule käes ja korraks tundus, et juba hakkab Sabistamaga. Ilm on endiselt väga palav ja päikeseline. Ja see viimane minut, Taavi, mis meid lahutab saatetundi lõpetama jäävast loost on sinu päralt, et öelda paar sissejuhatavat sõnaprogrammile, mis stardib siin kella kahest alates siis kui muusikakohvik ametlikult avatakse, kas annab vihjeid, mis siin täna juhtub? Võin vihjeid anda, siin juhtub täna see, et nii nagu teisteski kohvikutes pakume kohvi ja kooki ja igasuguseid muid maitsvaid asju, mida on siis ülejäänud perekond, ma kahjuks ei saanud selles kaasa lüüa. Sest et mul on käed tööd täis, aga perekond siis koos sugulastega valmistanud, mis on kindlasti kõik väga maitsev ja mida me veel plaanime siis täpselt nii nagu eelmisel aastal alustame kella neljast väikese kontsertprogrammiga välja on reklaamitud, sest tegemist on kontserdiga Taavi ja sõbrad. Mis tähendab seda, et ehk tuleb mõni sõber külla, aitab mul musitseerida, muidugi on päris üksi. Nagu juba mõnusad sõbrad Ma näen siin minu vend küll sõbra alla, lend on ikka hoopis teistmoodi. Kitarr riba mängib taustal Ivar võttis kitarrimängu üleja, aga suurepärane suvine lugu ansamblilt Magnetic Band, mille pealkiri on kohtumine jääb siia tunni lõppu kõlama ja siis on Maian Taavi ja Sten oma suvestuudioga eetris jälle tagasi, kui uudised kuulatada.