Ööüli. Kool teda on nimetatud ka talupojatehnikaks, et tänases päevas üha aktuaalsemaks muutuv teema iseenda kasutuse teema ökonoomsuse teema võib tellile tagasitulemise teema või siis enne mõtle ja siis ütle enne analüüsi. Ja siis alles tegutseb. Koole. Alexanderi tehnika õpetaja Maret Mursa Tormis räägib teemal Aleksander Minu nimi on Maret tornis näitleja nimi Mursa. Ja ma olen siin Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikoolis nüüd töötanud juba 20 aastat, Alexanderi tehnika õpetaja, noh ja ma väga, väga tänan kõiki, kes tänasel ilusa ilmaga raatsinud Po tulla siia lavakunstikooli valgesse saali kaasa mõtlema, küsimusi esitama ja sellega seoses kohe meenub see kevadpäev meie õpetajakoolituse viimasel aastal, kui meie õpetaja andis meile ülesandeks minna õue seal sama ilus ilm ja minna turule ja leida turul siis oma saagi müüa see, kes on päris talunik, kes ise omad saaki müüb ja teha temaga juttu saada temaga jutu peale ja siis küsida, kas ta teab midagi Alexanderi tehnikast. Ja nii me siis läksimegi. Ja minu mälestus, minu kogemus oli väga huvitav, sellepärast et sellel hetkel, kui me rääkisime tehnikast või kui ta küsis, mis asi see on, loomulikult ei teadnud see naine, kes turul oma kartuleid ja muid tooteid müüs, ta sai väga ruttu aru, milles asi on. Me rääkisime kehakasutusest, kehakasutuse, ökonoomiast või tegevuse ökonoomsusest või töö asenditest, siis tal oli väga lihtne seda selgitada. Nii et täna ma olen natukene seadnud ennast raskesse olukorda kuulaja ees, sellepärast et mul ei ole seda visuaalmaterjali ega seda praktilist tundi, mida siis praegu teile näidata. Ja ma loodan väga teie toetusele oma endiste ja praeguste õpilaste toetusele, kes on siis tulnud küsimusi esitama läbi tee küsimuste läbi erinevate eluvaldkondade natukenegi avada kuulajale, mis Alexanderi printsiip siis on, teda on nimetatud ka talupojatehnikaks, nii et tänases päevas üha aktuaalsemaks muutuv teema iseenda kasutuse teema, ökonoomsuse teema või tellile tagasitulemise teema või siis enne mõtle ja siis ütle enne analüüsi ja sisaldust tegutseb nüüd Aleksander ist endast nii palju, et ta sündis Austraalias Tasmaania väiksel saarel 1869 20. jaanuaril, nii et 150 aastat tema sünnist ja talle siis näitleja, kes kaotas hääle ja oli väga motiveeritud, et saada lavale tagasi, hakkas uurima, mis sul selle häälekaotuse põhjused, sest ajutiselt abi saades meditsiinil ta kas puhkas häält, tegi pause ja galatiivida lavale naases, siis ta oli sama probleemiga silmitsi, et kõik tema kaasaegsed, kes on teda kirjeldanud, on teda kirjeldanud kui väga Jonjaka jäärapäise, noh sellise mitte all andvanatuurina, nii et tal oli ühel hetkel selge, et tal tuleb ise toime tulla, et ta on üksi oma probleemiga ja see, mida ta siis tegi, oli see, et hakkas uurima, mis toimub sellel ajahetkel, kui ta alustab teksti andmist peeglite vahendusel, sel ajal ei olnud ju muid vahendeid ja ta üsna pea märkas et hetk juba enne, kui ta teksti alustas, ta võttis teatud kehalise positsiooni, ehk siis ta viis pea kuklasse, rindkere tõusis, hingas kuuldavalt sisse, alaselg oli koormatud ja oli kahandatud ja edasi uurides oma seda reaktsiooni või seda kehaasendivõttu juba enne tegevust alustades. Ta püüdis seda muuta pea asendi kaudu, et ta tuli küllaltki ruttu järeldusele, et pea asend määrab kogu postuuri või torso või keha kehaasendit või tema avatust tema valmisolekut siis tegevuseks, nii et ta hiljem sõnastas selle avastuse. Pea juhib keha, järgneb nüüd selle reaktsiooniga silmitsi seistes. Ta sai ühel hetkel aru töötada sisenda reaktsiooniga peeglite vahendusel et pea asendi või hoiaku kehaasendi muutmine või selle hoidmine teatud nii-öelda õiges asendis seal mitte midagi. Reaktsioon, mis käivitus kukli lihastes või kaelas ainuüksi mõtte peale, et nüüd ma alustan teksti andmist selle reaktsiooni vastu oli ta võimetu, mida ta ei proovinud. Ta sai aru, et see mõte käivitab või valmisolek mõte tegevuse alustamisest juba kehareaktsioonide ootab teda ees. Võib-olla ma siia vahepeale, nüüd loeksin 1983. aastal neuroloogi pensionini Libee hämmastava avastuse et vaimne sündmus algab ajus 350 kuni 400 millisekundit umbes kolmandik sekundit enne, kui oleme teadlikud tahtliku liigutuse kavatsusest kuid 200 millisekundit umbes viiendik sekundit enne tegevuse algust. Selle ajalise lünga tulemusel võib tegevuse keelata tegevust valikuliselt kontrollida. Et mis mõttes see avastus praegu tekitab, on mu esimene küsimus. Kaasamõtlejatele. Ja eriti kui on väga juurdunud harjumus, eks või sisseõpitud harjumus või mõte, kuidas asjad peaksid olema või kui ma olen imiteerinud. Ma olen õppinud imiteerimise kaudu, et neid on lõputult võimalusi, nii palju, kui on inimesi, eluvaldkondi või professioone. Aleksander tegi ikkagi lavastusele, ta leidis selle töövahendi, millega muuta seda sissejuurdunud harjumust. Ta nimetas seda hiljem teadlikuks inhibitsiooniks. Freud kasutas infibitsiooni mõistet. Kui tunnete pärssimise, kirjeldas, kui tunnete pärssimiski, tunnete allasurumist, emotsioonide allasurumist Alexanderi tehnikas. Nüüd, kui ma püüaks ka väga lihtsa sõnastusega leida selle kujundi siis tan olemasoleva kasutuselevõtt, sest meil on kõigil lihas-närvi retseptorites inhibiitorid, mille ülesandeks on sissetulev informatsioon hetkeks peatada, et analüüsida, kuidas, kuidas tegutseda, kuidas toolilt tõusta või kuidas antud tegevust alustada. Ehk siis tegelikult Aleksander leidis, uurides ennast tema reaktsiooni jõudes selle hetkeni, et ta ei suuda seda reaktsiooni peatada enne, kui ta peab andma endale vastupidise käskluse. Ma ei tee mitte midagi, olen tegemata selles aja sekundis tegelikult, mis juhtub, on meie lihasmantel nii kujundlikult öelda, ta rahuneb, see mõte, impulss, mis juba käivitas antud tegevuseks kogu valmisoleku, kõik rahuneb sellel ajahetkel. See stiimul, eks see reaktsioon stiimulile võetakse maha ja selles teadlikus ajahetkes töötas Aleksandr välja suunadeksis suunised mõttekäsklused ehk ta viisist tähelepanu oma kaelale ja mõtles, mu kael on vaba, et peasaks suunduda ette üles seid pikeneda, laieneda, ehk ta oli juba taibanud pea asendi või peatasakaalu suhet kogu lülisambaga. Kas keegi aitab mind? Tere, Kaur, Mareti õpilane, et võib-olla ka jah, aitaks natukese taine ambitsiooni mõtet või mõistet lahti rääkida, kuna see on väga keskne teema Alexanderi tehnika puhul ja üks asi, mida võib-olla Maret ei maininud, veel on see Aleksandr jaoks oli väga suur ja väga üllatav avastus läbi praktika, et kuidas stiimul ja reaktsioon on meie tavapärases kasutuses täiesti kokku sulanud omavahel, meil ei ole üldiselt seda eristusvõimet stiimuli tuleku ja siis meie reaktsiooni vahel ja see, mida inhibitsioon nagu siis, milles see seisneb, ongi just see Benjamin libe avastus, mida Maret mainis, et see väike aken on olemas, mida me saame kasutada ja kus me saame luua selle peatuse aga ilma ütleme siis teadliku harjutamiseta selleks tegelikult võimelised teole enamjaolt ja Aleksander ka oma hilisemas töös õpilastega ja teisi õpetajaid välja treenides ta mainis, et see on täiesti valdav, kuidas inimestel üldiselt ei ole võimet alguses ilma teadliku harjutamise, et ta ei ole võimet eristada stiimulit ja siis enda reaktsiooni sellele stiimulid, jäätinhibitsioon siis võiks olla treening või harjutamine seda peatust eneses luu. Tsiteerida Aleksandrit, minu tehnika aluseks on inhibitsioon ärritusele või stiimulile järgnenud soovimatute tahtmatute reaktsioonide inhibeerimine. Seega on tegemist eelkõige tehnikaga, mis arendab kontrolli inimese reaktsioonile. Aleksandrit võib-olla nii palju te jõuate, kes huvi tunnevad temast lugeda? Ta sai jagu oma juurdunud harjumusest, naases lavale, tegin veel näitlejana väga head tööd temalt nõu küsima ja sellel austraalia perioodil, kui ta läks Inglismaale, oli tal koostöös juba ka mitme arstiga ja sellel perioodil ta ka avastas, et tal on lihtsam inimesi, kes tulid ta õpilaseks või soovisid tualt abi saada, käeliselt juhendada, käeliselt suunata. Nii et meie kui Aleksandertehnikaõpetajate töö on siis käeline suunamine või käeline juhtimine võiks nii sõnastada. 1903 oli ta Londonis ja kuni 1930. aastani ta põhiliselt andis tunde, oli ära praktik ja väga paljud tuntud nimed. Nii näitlejate, teadlaste kui kirjanike näol oli tema õpilased väga hindasid kõrgelt oma tööd, nii et 1000 930. aastal avasta kooli et oma oskusi edasi anda, oma teadmisi ja kogemusi edasi anda. Teise maailmasõja ajal töötas ta Ameerikas selle perioodi lastega, kellel olid koordinatsiooniprobleemid. Alexanderi tehnikast on kirjutatud sadu ja sadu raamatuid läbi erinevate professioonide läbi erinevate eluvaldkondade. Iga lugu on erinev printsiip on üks. Et kui me vaatame inimese enesekasutust, siis ta on kõikides valdkondades samad, kuni tippsoorituseni välja igapäevases enesekasutuses, aga kui meil on juba juurdunud takistav harjumus, mis meie rühimehhanismi takistab, siis ühel hetkel võib see tehnika aidata väga motiveeritud õpilased. Juhul kui tõesti tahab midagi muuta oma harjumustes, ehk siis ma siin rõhutan, et on elu edasi viivad harjumused ja on elu takistavad harjumused. Maret Mursa tormis jätkab teemal Alexanderi tehnika. Ja nüüd, kui vaadata väga Kitsalt ma ütlen väga kitsalt läbi näitlejatehnika siis näitleja tudengi jaoks, miks ta on oluline, kui rühimehhanism on juba pärsitud, eksis rühimehhanismi, kolm põhikomponenti, mis teda juhivad, on nägemiskeskus tasakaaluorganit kõrvades jaa, proopriaatseptiivne ehk siis asendi taju lihtsalt öeldes. Kui neist kolmest on On üks väär või problemaatiline, siis nad kolme peale saavad hakkama nii-öelda see, see kolm komponenti omavahel täiendavad. Aga näitleja jaoks on see kehaasendi taju üks olulisemaid, eriti tema ettevalmistava streeningus. Nüüd Aleksander kirjeldas ka väärast tagasisides, kui see tsensuurne, kui ma olen kasutanud väga deme harjumuslikult pärssivalt või kössis väga olnud või, või oma teljelt või joondumiselt väga väljas, siis tegelikult mu enesetaju ta ühel hetkel tongi samale. Mulle tundub see õige, see, mis on teiste jaoks viltune, on minu jaoks aseni, tajus otse et selle korrastamine on üks esimesi tingimusi näitlejaõppes, et ta Ennast muudes treeningutes ei kahjustaks või suure tagasiside oleks adekvaatne. Selle taastamine on nagu esimene samm ja see puudutab täpselt samamoodi siis kõiki kõnetehnilisi harjutusi, häälekasutust, liikumisest rääkimata. Ma võin tuua väga lihtsa näite, kui üliõpilane saab mõne diktsiooni, harjutuse või keeleharjutuseks ja siis ta väga usinalt tasub seda ülesannet täitma. Tema fookus on siis kogu suuaparatuuri või siis keele asendil ja ta võib isegi peegli ees seista ja seda väga hoolikalt teha, aga ta tegelikult tema keha joondumine meile antigravitatsiooni teljelt väljas olek põhjustab seda, et ta tegelikult harjutab sisse valelihaspinget. Nii et esimene asi on siis keha joondumine või nimetame seda kanti gravitatsiooniteljeks, mis võimaldab, mis on üks eeltingimusi, et meie kõik liikuvus ja kõik tegevused on hästi kerged ja seal ei ole ületööd kalatööd, vaatame lihasmantlit tervikuna. Aleksandr sõnastus, et ei ole õiget või vale asendit, on, eks õige või vale suund, ehk siis kui ta avastas selle pea ja kaela ja ülaselja või kogu selja dünaamilise omavahelise suhte või selle avatuse või liikuma minekul hästi olulise printsiibina olulise eeldusena siis. Me ei räägi mitte kehahoiakust või õieti seismisest või asendist, vaid pigem keha ise hoiab end kehahoiust. See füüsilises kehas tähendab skeletilihaste aktiivset tööd, mis antigravitatsioonitelg võiks olla. Et üles, et see mõte peasuunast ette ülesse korrastab juba lülisamba kaarte omavahelise suhte, ehk siis lülisamba kaart, omavaheline suhe, pidevalt muutuv, dünaamiline suhe on see, mis avab meid siis kergeks liikumiseks või? Siin on siis noored Aleksandri tehnika, õpetajad. Kadri tahad sa midagi sõna sekka öelda? Tere, mina olen Kadri ja mina olen elukutselt perearst, Alexanderi tehnika, nii jõudsin ma eelkõige läbi oma hobi, milleks on pikka aega olnud koorilaul ja meie koor oli ses mõttes õnnelik, et Maret tegi meiega oma esimese suuremaid võrksoppe. Ja kuigi see oli väga lühikene ja põgus kohtumine, siis see oli ikkagi sedavõrd nagu mõjuv ja ma tabasin seal enda jaoks nii palju erinevaid olulisi aspekte, see jäi mind kummitama. Ja ühel hetkel ma olin oma elus sellises punktis, kus ma ei olnud iseendaga väga rahul. Ma vaatasin nii-öelda tahapoole, ei olnud rahul oma valikutega, ma ei olnud rahul selle seisuga, kus ma parajasti olin ja kõik, mis ees oli, see tundus ka üsna hirmutav ja siis ma võtsin sellise peatuse, kus ma siis panin paberile kirja kõik need asjad, mis mind justkui võiksid huvitada ja mida ma võib-olla tahaksin veel proovida. Ja Alexanderi tehnika sattus ühena sinna paberile ja nii mul ei olnudki nagu teist võimalust, kui hakata siis võtma tunde ja see nii-öelda kergus ja avarus ja mõtteselgus, mis mind alati pärast neid tunde nagu tabas. Et siis see ikkagi motiveeris sedavõrd seda teed jätkama, et ma leidsin ennast ühel hetkel õpetajakoolituses. Me ikkagi oma nii-öelda tahtmiste ettekujutustega suudame endale väga palju takistusi luua ja ja Alexanderi tehnika on selles mõttes väga huvitav õppevorm, kus sa siis tegelikult ka pead, nagu päevast päeva vaatame otsa sellele iseendale, kes siis alguses võib-olla tundubki üsna meeldiv, aga siis need nii-öelda ebavajalikud harjumused, mida meil absoluutselt kõigil on ja võib-olla isegi rohkem, kui me nagu tahaksime siis need vaatavad igapäevaselt sulle seal koolis vastu ja võivad ikkagi muutuda sedavõrd häirivaks, et on üsna ebameeldivad. Aga samas ma ikkagi ütleks, et see on hea avastus selles mõttes, et siis sa tegelikult oledki lõpuks vastamisi selle tõelise iseendaga ja, ja tõeline töö saab nagu hakata just siis, kui sa aktsepteerita iseennast tõepoolest sellisena nagu sa siis nagu oledki, et sa enam ei varja, sai suru maha ja siis ongi võimalik nii-öelda hakata tegema tõelist tööd seal inhibitsiooniga, ehk et on, et stiimulid ja need reaktsioonid ja siis see sinu teadlikus, millega sa tegelikult ka võid ühel hetkel nagu valida. Et kas ma tahan nüüd reageerida nii või on mul hoopis võib-olla teisi valikuid ja võib-olla läbi nende valikute avastamise, see sinu maailm avardub sedavõrd laiaks, sa ühel hetkel leiad ennast hoopis teisest olukorrast ja arstina ma seal koolis olen olnud suhteliselt vähe, et ma olen seal ikkagi olnud nii-öelda iseenda pärast ja külma võiksin seda tehnikat soovitada kõikidele oma patsientidele. Et selles mõttes see tehnika oma nii-öelda lihtsuses, mille alustaladeks on ikkagi see inhibitsioonia suunad, et on sedavõrd nagu mitmekülgne, et iga inimene leiab sellest midagi, aga nagu ma ütlesingi, et see lihtsus ei tähenda seda, et tehnika omandamine on nagu kerge, et selleks, et ütleme seda tehnikat kasutada, peab ikkagi olema tubli annus sihikindlust, siis peab olema sul ikkagi selge soov muutuda ja võib-olla lõpuks ka siis nii-öelda teadmine teadlikkusest tuleb ka kasuks. Aga see teadlikkus on arendatav, see on nagu lihas, mida on võimalik treenida. Ja kui alguses nii-öelda pühenduda piisavalt, siis see läheb üha lihtsamaks ja lihtsamaks. Ja võib-olla see kõlab võib-olla natukene negativistlikult alguses jutt et siis tegelikult võib-olla mina nii-öelda iseenda omadustest lähtudes olen sellise taga tugeva kriitikameelega ja minu sisemine kriitik on olnud väga kuri ja vihane aeg-ajalt. Et kui sa jõuad nüüd selle kriitikuga sellisele nii-öelda tasemele temaga leebub ja on nõus nagu, ütleme, järjekordse harjumuseks võtnud selle hoiaku, et noh, et see ei ole nagu halb Vaidet ool ahe, et vaatame, mis me sellega saame teha, et siis sealt edasi läheb nagu väga huvitavaks ja lõbusaks ja ja see tegelikult juba motiveeribki selle tehnikaga nagu jätkama. Ma tooks esile selles nii-öelda ümberõppesse või väljaõppes sellest, mis sa selles pimedas tsoonis, mida me ei näe, mida me alguses ei näe, mis on automatiseerunud, mis käivitub nii kiirelt, et me ei ole sellest teadlikud, millest on saanud meie igapäevane loomulik osa, et seal oluline, mida ka Aleksander, eks millega ta alustas, oli see hinnanguvaba vaatlusvaatlusuurimine, mis tegelikult toimub siis tegelikult juhtub, et Aleksandri elutööd on esile tõstnud ka Nicolas Tinbergen, kes oli loomade käitumist uuriv teadlane. Kui ta sai oma Nobeli preemia kätte, siis ta tõi esile Alexanderi tehnika seal oma tänukõnes. Ta rääkis väga pikalt Aleksandri tehnikast mis on seal minu jaoks oluline, et ta ise mitte teadele uurides avastades, puhtalt vaatluse teel tegi suured avastused ja Aleksandr tegi täpselt samamoodi, tal ei olnud siis eelteadmisi selleks mida ta avastama hakkas. Egisse puhas vaatluses on meiega õpetaja kuldses üks esimesi asju hinnanguvaba vaatlus. Ja see on tõesti väga raske, sest need hinnangud, mis on jälle sisse juurdunud kogu meie elulugu sealt, kust me pärineme, kust me tuleme. Kõik käivitub selles ühes hetkes, kui ma hakkan uurima seda ajahetke vaja sekundi murdosa, mine oma reaktsioonis, eks ju, siis järgneb väga kiirelt sellele stiimuline või ärritusele. Ma oleks sõna vahepeal karminile näiteks. Mina olen Karmen ja minu suunasid Aleksandertehnika juurde hobused. Hobused ei ole küll minu professioon, olen ametilt kujundusgraafik, nüüd Siska, Alexanderi tehnika õpetaja ja olin siis väga motiveeritud, paremini ratsutama ja ilmselgelt ka avastama siis takistusi, mis mul ei võimaldanud väga optimaalselt ratsutada. Hea, leidsin teie Aleksander tehnikani. Aleksandr tehnika ja ratsutamine on mingis mõttes väga sarnased, ütleksin tehnikad, ratsutaja tegelikult soovib hobusest saadav ja arendada teda selles samas suunas, milles Alexanderi tehnika õpetaja püüab arendada õpilast parandada siis pea-kaela- ja seljaomavahelist integreeritud dünaamilist suhet, ehk siis hobuse puhul see Alexander-tehnika väljend esmane kontroll on nagu väga selgelt nähtav, tajutav, tuntav. Sa oled Garmin kunagi toonud väga hea näite hobuste koolituses paralleelse näite teadliku institutsiooniga. See oli poolpeatuse mõiste, mis on siis lühiajaline edasi viivate ja tagasi hoidvate juhtimisvõtete koostoime, mille tulemuseks on parem tasakaal, ühendatus ja valmisolek. Täpselt analoogsed asjad nagu ka meie töös. Ja mulle meenub veel üks tõsielust hetk, mis kirjeldab meie kehataju. Ma olen Tel Avivis, ootan oma kolleegi kohvikus ja vaatan aeg-ajalt aknast välja, aga vaade on suurele tee ristmikule kus aeg-ajalt siis tuleb roheline foor ja suur inimeste mass liigub üle tee. Ja ühel hetkel ma tajun, et seal on midagi teistmoodi, selles inimmassis. Vaatan, seal liigub üks mees, kelle keha on väga avatud, ta väga kohaldal sirutanud, nii nagu ta keha iga rakuga kuulataks ja las siis ma märkan pimeda kepi ehk siis ühemeele puudumine. Seda kompenseerivad kõik teised meeled väga tugev kehataju, ehk siis see, mida David Kaarlik üks Aleksandertehnikaõpetaja, kes oli ka füsioterapeut oma raamatus kirjeldab kuuenda meelena, selle raamatu pealkiri on kaotatud. Kuues meel. Lavakunstikooli tudengid, äkki on mõni huvitav avastus olnud? Tere, mina olen Eliise, olen kolmandal kursusel ja Aleksandri tehnikaga puutusin kokku, kui tulin lavakunstikooli õppima, sest siin on see üks õppekava osa. Võib-olla räägiks siis kõigepealt sellest, et mida ma olen avastanud ja siis see, et mis mul on nagu küsimus, millega ma praegu tegelen. Väga huvitav on olnud füüsilistes tundides või füüsilist ülesannete sooritamisel või harjutamisel selle tehnika kasutamine, sest et Alexandri tehnikat, noh, me oleme õppinud ikkagi ka füüsise kaudu, tehes mingeid erinevaid harjutusi ja kuidas siis nendega toime tulla. Kui näiteks ma ei tea tantsutunnis erialase, ükskõik kus on mingid füüsiliselt nõudlikud situatsioonid, et kuidas siis teha nii, et keha ära ei lõhu ja on väga põnev avastada, kuidas ühte sama asja on võimalik teha väga erineval moel selles mõttes, et kui võtta kasutusele seesama tehnika ja harjutada oma keha, siis mitte reageerima mingitel hetkedel niimoodi, et kehamällu jääb sisse see optimaalsem kasutusviis, et kuidas siis on võimalik teha mingeid asju, mis alguses tundusid kohutavalt rasked üsna lihtsa vaevaga näiteks tantsutund või mingisugune nõudliku kehaasendiga roll ei põhjusta vaeva enam, sest et keha mäletab nendest Alexandri tehnikatundidest, kuidas võiks või peaks olema või kuidas ennast kasutada niimoodi, et kui siis minna erialatundi, et siis ei pea sellele enam eraldi nagu mõtlema, vaid keha, nagu võtab isasele uue asendi. Tohib ma lisan, et see uus asendan, tegelikult psühhofüüsiline valmisolek ülesandele, terviku valmisolek, et kui mul on mingid probleemid või takistused juba siis tegelikult see tervikum katkestatud kuskil siis tekibki see ebaökonoomsuse viletöö. Ja kui me räägime lihaste füüsilisest kehast, Aleksander toonitas, et vaimne keha niuksed, see nelistamatu lihaspinge tegelikult näitab välja selle taga olevat mõtted või emotsioonid, eks ju, see, mida ma soovin, eks siis kui ülesanne on ka näitlejaülesanne, on täpsustamata või rolli analüüs on tegemata, ega siis ükski tehnika jäitakse seal Aleksandertehnika ei aita. Ma mõtlen, et ma jätan kaela vabaks, et keha tervikus valmisolek oleks parim, ökonoomsem, aga kui see ülesanne, eks ju, on analüüsimata siis taga jälle ei abista. Just, ja teisest küljest, kui rolli analüüs on tehtud, aga ei ole seda kogemust või teadmist sellest keha optimaalsest asendist, siis see ei pruugi ka aidata, mistõttu noh, mul on hea meel, et siin koolis tunnid on, ma arvan, et see on hästi vajalik ja kasulik, aga millega, nagu praegu tegelen, et ütleme, füüsiliste ülesannete sooritamisel ma olen nagu saanud mingid kogemused sellest, kuidas tehnika nagu väga konkreetselt töötab ja aitab vabastada mingeid ebavajalikke pingeid või võta optimaalse kehakasutuse omaks. Aga kuna ma õpin lavastaja erialal, siis proovides, kus ma ise ei pea füüsiliselt sooritama neid näitlejate ülesandeid, vaid ma pean jälgima, mõtlema ja tagasisidet andma, siis seal ma olen avastanud, et Ma ei oska veel rakendada seda sama kehakasutuse tehnikat, kui mul ei ole endal seda konkreetset füüsilist ülesannet, vaid see ülesanne tuleb anda kellelegi teisele niimoodi, et tekib see kramp, mis muidu füüsilise ülesande puhul tekiks kuskil turjas või ükskõik kus kehas. See kramp tekib ajus ja siis seda ajulihast natuke keerulisem vabastada. Seda ma olen tajunud küll. Meile täiendan, et kui me räägime kehakasutusest, siis me räägime enesekasutusest jänesekasutuse all, mõtleme kõike, tähendab seda meie mõtlemise printsiipi, aru saab, ehk siis mis on see optimaalne kehakasutus, mis aitab treeningus või laulu või kõnetehnikatunnis. Ta on pigem see avatud valmisolek terviku valmisolek ülesandeks, et selles õpiperioodis, kui tudeng tuleb kooli ja, ja alustab eksju ABC, et, et seal on see nii-öelda mõtteline suund või juhis või suunis, mille toime on tegelikult liikuma minek, seesmine liikuma minek või oma kehaproportsioonide avastamise kaudu oma tegelikku potentsiaali kasutusele võtta. Aga sul oli ka üks küsimus, see oligi, et kuidas sellest mõttegrammist, eks ju jah, me võime kaudselt samamoodi mõelda või tähele panna, mis juhtub, mul tekib nii-öelda mõttekramp. Ma võin avastada ka, et mul on kael väga pinges, näiteks et me selle liikluskeskuse lihtsalt lõdvestav luban tal olla optimaalses toonuses. See võib, ei pruugi. Aga see võib. Ja teine on siis selle nii-öelda nõiaringi avastamine, et ma olen kuskilt puntrast sellest mõelnud. Infibitoorne hetk seal seal nagu null olukord, ma ei tee midagi. Ja võib-olla ma ei tea. Ma tean ja ei tea üheaegselt. Ja ma ei peagi kõike teadma, ma usaldan sul see inspiratsioonihetk, mis võib tabada selles ajahetkes. Jah, et see vist vist ongi midagi sellist, et siis peaks edaspidi treenima seda, et tuleks ka selle mõttekrambi puhul nagu üldse meelde tehase. Noh, korra mõelda ja mõelda või stopi, peatumine ana korra ära minna, lasen tal minna talle kui vahel mõni asi tuli üldse meelde seal kramplikult, sa püüad seda meenutada, seda nime võib seda olukorda, eksju ja siis lasen tal hetkeks minna ja siis ta tulemas. Tahtsin selle sama teemaga seoses öelda, et see oli ka Aleksandri üks suuri avastusi ja just mida ta sai teada kogemuslikult, kui üks tervik on inimese, kogu olemus, organism, mõtted, et kui öelda mõttekramp või mõelda mõtegrambist, siis mõttekramp ei ole kunagi ainult mõttekramp ja lihaspinge ei ole kunagi ainult lihaspinge. Ja ma arvan, et kõik, kes Alexanderi tundi on kunagi saanud ja kadriga mainis seda mingit kergust, mis on pärast seda tundi nii mõtlemises kui ka füüsiliselt tunda, et see kogemus lihtsalt on miski, mida raske kirjeldada, aga mille sa saad Alexanderi tehnika tunnistust see tervikkogemus, et kui seotud on sinu mõte, sinu tunded, sinu, mida me nimetame füüsiliseks kehaks, lihaspinged. Kõik on kõigega seotud. Et Aleksandri tehnikatunnis tegelikult toimub, väga lihtne asi, see, ma peatun ja luban ta lihtsalt olla rahunen maha, olen tegemata, see olen tegemata, ei tähenda mitte hingamise pärssimist või, või silmade krampumist kuhugi. Et ta on väga elav hetk, elu sammusse tulek, elu sammus, olek olemine. Et siis tegelikult süsteem ise korrastab ennast need takistused, mis on kuhjunud mis iganes mõte või füüsiliselt süsteem ise pääseb ennast korrastama. Tegelikult tuleme oma loomuliku pikkuse laiuse juurde tagasi, kui me vaatame füsioloogiat. Ja samas ka see nii mõtte kui emotsionaalsel tasandil tuleb see ruum tagasi see avatud ruum, kõigi võimaluste ruum. Ja pärast seda hetkeks, kui kaua see nüüd kestab kellelgi, eks ju. Alguses me võimegi kogedad kõik liikumine ja kõik on kergem. Nii ta võiks olla ju igapäevaselt. Tere, minu nimi on Krista ja mina olen muusik, olen ka saanud mõned Aleksandri tehnikatunnid ja see kogemus on olnud täiesti hämmastav, tegelikult isegi kõige esimene tund, ma mäletan väga hästi võiks öelda, et see oli peaaegu, valgustas kui väikesest milliliigutusest või kogu taju kehas niivõrd muutuda. Ja kui pillimäng on seotud niivõrd palju sundasendiga, kus tegelikult oled kehas, paned kogu oma füüsilise ja oma tähelepanu ja kõik paned ühes asendis tööle. Ja kui palju Aleksandri tehnikaga isegi nihutad millimeetri tagasi ennast keskjoonele, kui paljus vabastab. Ja tänapäeval, kui ma töötan oma õpilastega, siis põgusast kokkupuutest on mulle nii palju kasu olnud, et kui ma näen oma väiksemaid õpilasi lapsi mingis asendis kauapüsivate väikese märgu, et oi, et seisan korraks niimoodi, kui palju nad juba vabanevad. Et see toimib väga, väga tõhusalt vahend, et see on täiesti hämmastav tehnika. Aga mul on tegelikult kaks küsimust, esimene on Aleksandri kohta, et kui sa rääkisid sellest, kuidas tema avastas või peamiselt läbi enda nagu vaatluse, et kas ta on märkinud ära, et kogu selle töö jooksul, kui ta pani kokku sellise nagu võimsa vahendit, kas ta on kasutanud ka muid materjale või anda kuskilt saanud endale kinnitust, et mis on olnud enne tema allikad, kus ta on nagu saanud teadmisi selleks, et panna midagi nii võimast kokku või on see kõik puhtalt tema enda vaatluse põhjal. Jaanid. Küsimusi on palju esitatud, väidetavalt ta ei käinud kuskil idas ja tal ei olnud, aga ma arvan, et ta õppis hiljem tänu koostööle arstidega ja teadlastega, et ta tegi, õppis juurde puht inimese psonoomiate, see aitas tal mõista mingeid asju, nagu ma samamoodi ma läksin ka ise ju pärast oma kooliõpetajatreeningu lõpetamist läksime lavastusele kursusele anatoomia kursuse lihtsalt, et aru saada või sõnastada mingeid asju. Ega see põhitöös meid ei abista, aga lihtsalt aitab meil mõista see praktiline töö, see uuriv vaatleja. Ja siis see käeline, ütleme koordinatsioonikeskuse kaudu see käeline abi. Lihtsalt õpilane tuleks tagasi monti gravitatsiooniliinile joondumisele juba oma originaalmõõtmetesse juba ma arvan, et see oli juba piisav uurimismaterjalid talle oma 400 raamatus eriti esimeses kirjeldanud inimese ülim pärand, eks ju, mida vaatame rühimehhanismil sünnipäraselt kaasa antud suurepärast tervikut, kuidas ta võiks funktsioneerida, kui ta on kahjustamata. Et seal ta püüab nüüd erinevate näidete abil kirjeldada lihtsalt tuues erinevaid lugusid, tuli selline õpilane sellise harjumusega ja kui sa muutis oma harjumust, mis siis juhtus kõik väga erinevad lood, mindud näiteks inspireeriv, kui ma mõtlen, nüüd mõtlen kujundlikult, kui ma olin ka pärast oma Alexanderi tehnika õpinguid, sattusin olema Hispaanias Antonio Gaudi arhitektuuri ees. Ta ka väidetavalt uuris loomade anatoomiat, liikumist, inimese psühhofüüsilist tervikut. Ja millede kraana kiriku eest seista, siis need võlvid, mis kerkivad, eks taevas on täiesti kergelt, nagu neil absoluutselt gravitatsioon ei oleks. Ehk siis see kogemus kehas, kui sa lubad oma tegeliku raskuse läbi jalataldade ja tallavõlvid avanevad üles. Süsteem töötab nii üles kui alla üheaegselt. See antigravitatsiooni tellile tulek ongi nagu piltlikult nagu kaudi avastuseks, seda uuris kaal raskuspunktide või tugipunktide omavahelist suhet. Ja kui see suhe oli paigas, siis need võlidesti kerkisid ülesse kõrgustesse, täiesti nagu imekergelt mõjub tema arhitektuur. Et meie oma tervikus või universaalses üksuses on niipalju veel, mida me ei tea mahesõnastanud, lihtsalt võtta see olemasolev kasutusse avasta olemasolevat, selles uurimistöös või iseenda tundmaõppimise teekonnal seal tegelikult tekib ka vastutus, sa iseenda vastutuse võtt, oma elu eest, oma tegemiste, oma eesmärkide seadmisel. Ma võib-olla täiendaks on väga ilusasti öelnud tuntud pianist lühimehhanismi kohta Heini Gustav New Haus. Ta oli klaveriõpetaja pianist, kes on kirjutanud, et parim käe asend klaviatuuril on selline, mida saab muuta maksimaalse kerguse ja kiirusega. Sama kehtib ka kehaasendite hea rühi kohta. Hea rüht pole mitte kinnistatud, vaid seisund, milles liikuvus on varjatud või teadvustatud. Proovi sõnastada, eks seda kogemust minu jaoks on ääretult oluline just õpetajatele anda. See printsiip või ta on ühelt poolt ääretult lihtne et õpetaja, kui ta juba korra kogedes taipab omaenesekasutuses seda printsiipi, siis ta märkab juba rohkem õpilase puhul see tulevase interpreedi puhul. Sest kui me vaatame pillimängu, erinevaid instrumente, seal on nii palju sundasendeid, mille kinnistumisel ta ühel hetkel on niivõrd suur takistused, see loominguline osa ta ei, ta on pärsitud, ta ei pääse, eks ju, toimimine. Kuidas sa ise jõudsid Alexanderi tehnika, kus oli see sinu kokkupuude sellega või? Seda ei olnud ju ennem Eestis liikvel? No see on nüüd väga pikk teema, võin paari sõnaga. Lembit Peterson kutsus mind oma esimese kursuse juurde. Ma olin väga üllatunud, sest mul ei olnud mingit aimu, et ma võiks midagi õpetada tulevasele näitleja tudengile. Kuigi ma olin juba sel ajal olin otsimas olukorras, ma otsisin kogu aeg lahendusi endale, kogu näitlejale ühte integreerivad süsteemi, mis ühendaks selle, mis näitlejaõppes on, eksju, laululiikumise, kõik tulid kokku ja kuidas see kõik siis ühel hetkel mind integreeritud abistaks selle rolliloomes või selle teostamisel. Ma läksin ühte proovitundi ja endale üllatuseks, mulle tohutult meeldis see hetk see tund või paar, mis laid kiirelt möödus tudengitega. Nii et ma jäin sinna katsetama. Nii et nad olid mu esimesed õpilased, aga see, mida ma tegin, ma püüdsin kokku viia tai chi koormus, harjutusi hääletehnikaharjutustega, nii et ma olin otsimas olukorras, otsisid integreeruvad süsteemi. Kui sa otsid, siis sa leiad, et siis oli nii-öelda juhus. Keegi tuli Soomest üks vahetustudeng, ta kirjeldused mateegile millegi sellisega, millega tegeleb tuntud soome lauluõpetaja. Ja, ja kui tema tunde läksin vaatama, siis ma sain aru, et ta otsib ka mingit telge, mingit keha joondumist või valmisolekut, tine sooritusse minekut, Jubahvi keha avatust või terviku avatust ja uurisin, mille tema metoodika põhineb. Ja siis ma esimest korda kuulsin Aleksandri tehnikast. Nii et pärast selgus, et see lauluõpetaja oligi minu tulevase õpetaja õpilane. Ta ei olnud küll Alexanderi tehnika õpetaja, aga ta oli siis rakendunud oma metoodikas Alexanderi printsiipi. Ja sealt läks ja nii edasi, et et ma siis järgmisel ajahetkel läksin seda õppima Ingo Normeti soovitusel. MINA OLEN. Maria esimeselt kursuselt ja esimeses Alexandri tehnikatunnis me istusime ja siis pandi nii-öelda suunatusest paika ja ja siis oli küll hästi selline tunne, et et nii kerge või et sihuke pääsemise tunne oli ja seesama hakkas ka laulmises ja kõiges, et, et kuidagi see terve keha aitab kaasa mingile asjale või noh, et nii väiksest mingist muutusest võib avaneda nii palju vett kuidagi terve keha on koos ja eile näiteks ma kerisin ühte lõngakera kokku ja siis ma tundsin, et hästi pingesse läks kuidagi käsi ja kõik. Ja siis ma mõtlesin sellele, et suunad. Ja siis äkki läks kuidagi väga palju kergemaks, mis oli huvitav väga hea praktiline näide. Et sellepärast ta nimetati. Mingi talupojatehnikaks, talupojalt ta pidi ju leidma ökonoomse parima parimal moel, et oma põllutööd füüsilist tööd, eks ju hommikust õhtuni kiud ära teha. Et kui me vaatame neid oma esivanemate fotosid, seal hakkab ju kohe üks asi, silmalaud on kõik sellel mõnusal teljel, eks endale avatud keegi naljalt kössis kuskil liistule. Muidugi need on ka poseeritud mingis mõttes sel ajal tehtud pildid, aga kui vaadata neid fotosid, mis näitavad neid töö tegemise olukordi, siis tegelikult noh, see on kõige alus. Tere, mina nireen, mina olen Alexanderi tehnika õpetaja ja olen kas sünnitoetaja ja kuidas mina, Alexanderi tehnika, nii jõudsin läbi enda probleemi, nagu ikka enamasti jõutakse, et mul oli väga halvad, seljavalud igapäevased. Ja kui ma jõudsin Mareti juurde, siis ma ootasin oma teist last. Esimene avastus, mida ma Mareti kursusel tegin, oli see, et igapäevased seljavalud ei ole normaalne. Et nad ei pea kannatama, sest et kui me oleme probleemidega silmitsi, siis sageli me harjume nii ära või meile ka öeldakse väljapoolt, et tule sellega kuidagi toime. Ja see, kui palju ma sain abi just lapseootuse ajal, millal keha on tohutus muutumises ja samamoodi sünnitusel. Rääkimata sünnitusejärgsest ajast, kus järsku on keha täiesti ühe hetkega muutunud ja tohutud väljakutsed, mis siis meid ees ootavad. Et see oli nagu nii suur avastus ja nii suur vabanemine kuidagi. Et ma tahtsin siis ise ka õppima minna sedasama tehnikat ja seda õpetada teistele naistele. Praegu on mul see võimalus ja see on fantastiline, kui palju abi saab just tehnikat lapseootel naine, et see mõjutab siis kogu seda noort tulevast peret tegelikult, eks ju. Ja kui me oleme täna hästi palju rääkinud inhibitsioonist kui palju nifibitsioonist kasu noorele lapsevanemale mitte reageerida koheselt mitte reageerida harjumuspäraselt, võtta endale aega. Mulle väga meeldib Alexanderi tehnika juures just see, et ta on nagunii laialt rakendatav, et ei ole vahet, mida sa teed, kas sa tegeled, et ma ei tea aiapidamisega või oled sa ratsud või ootad sa beebit, või oled sa muusik kui arst, et sa saad seda printsiipi rakendada nagu igasse sellesse valdkonda, et see on minu arust on tõesti nii, et ma ei tea ühtegi teist sellist tehnikat. Ülikooli rektor Jaan Tootsen helistas eelnevalt Firendsest ja palus esitada küsimuse, miks on inimesel keha. Ja et, et jah Ma olen ka mõelnud selle peale iga katki. Ja seda ellu viia, teate, ma olen väga tänulik oma tööle, sest kõikidele oma õpilastele, sest ma olen olnud jätkuvalt jätkuvalt nii näitlejate muusikutena, tantsijate nendega tööd tehes selle õnnistatud hetke juures, kui see tervik. Kogu tervik on selle ühe loomingulise hetketeenistuses ja kui see sünnib seal midagi, noh, kas on see nähtamatu, nähtavaks tuleks, on see hetk, eks ju mida on väga raske kirjeldada, selleks ongi see keha ekse impus või see, milleks sa oled siia tulnud või see ülesanne nähtavaks tuua, teostada. Kui õpetaja saatis teid turule vaatama neid, kes on tulnud turule oma saagiga, kas põhiküsimus on see, et me ei tule turule oma saagiga? Jah, ongi igal tasemel, eks ole, järelikult on süüdi kapitalism, eks ole, selle kõrgem vorm, imperialism, mis tegelikult läheb sujuvalt üle sotsialismiga ja siis pole ju üldse mitte mingit lootust olukorda parandada. Sest ma ei näe kuskilt, et arhitektuuris tekiks mingisuguseid loomulikke vorme. Et selles mõttes asja karm külg on ju see, et see muutub nagu advokaadi tööks, kus tööpõld on lõputu, kui aina suureneb ja kõik muutub järjest erilisemaks. Kuidas Aleksander ise nägi selle avastuse, selle õpetuse asendit ja milline on see suund, kuidas inimene saaks üldse aru, mis on tema ülesanne? See on ju see häda, sest kui ülesanne on selge, siis pole ju seda impulssi ja, ja reaktsiooni vaja ju lahutada. Ma arvan, et, et kütti ja sõjarahvastel on see asi kõik palju rohkem veel paigas, kui talupoegadel oli. Nõus Aleksander enne teist maailmasõda oli selles mõttes nagu prohvetiennustused, kui inimene oma väärkasutust ei muudavad, siis mina nimetan seda tüve juurde oma juurika tüve juurde tagasitulekuks. Et siis on katastroof ja ta nägi väga palju asju ette. Ma olen püüdnud ka oma õpilastele öelda, et, et see on mingis mõttes ta nagu missiooni, aga me ei saa kedagi parandada. Ei saa kedagi aidata, et me saame ainult olla koostöös õpilasega ja anda talle kätetöövahendit, kui tal on see soov tulla oma tüve juurde tagasi. Ma näen ka tänases päevas kokkupuutes noorema põlvkonnaga. Mul on väga suured lootused, nad on nii võimsad, nende potentsiaal on nii võimas, et ma usun küll, ma ütlen endale niikaua, kui ma elan ja hingan selles kehas, et ma, ma jaksan õpetada, et ma annan selle töövahendi selle võimaluse iseseisvuda ja tulla oma adekvaatse otsuse juurde. Mingi lootus peab jääma, Jaak. Kas. Inimene saab ainult ringiga loomulikkuse juurde tagasi, et kas peab rakendama mingisugust tehnikat selleks, et leida loomulikkust või peaks minema tagasi Eluviisi juurde, kus eluviis ja ülesanne seostab impulsi reaktsiooni sellisel viisil, et ei peaks sellega eraldi tegelema nende kaks täiesti erinevat mõttesuunda. Aga see siis oleks ju nagu pigem parim eeskuju loom, eks ole. Aga kas inimene peab parimaks eeskujuks seadma looma ja see on juba nagu täiesti metafüüsiline küsimus. Loom loomulik, eks ju, looja ja looming, mina olen selles spetsiifilises sektoris töötanud selle loovusega, selle potentsiaali ka minu jaoks on see kaudselt. See on üks võimalus, kui interpreet oma loovuse oma loomingu kaudu. See teostub, et see mõjutab väga paljusid, see mõjutab meid kõiki. Ma nagu lihtsalt miski minus teab seda, lihtsalt loomulik mis kellelegi jaoks on loomulik. Aga kui me räägime, eksju, lihtsalt selle loomuliku rühimehhanismi, kui ta ei ole pärsitud ja kuidagi kõikides tegevustes siis me saame kasutada kõikide tegevusteta maksimaalselt ökonoomselt kehakasutust või isenda kasutust. Jah, et kui küsimus oli see, et kas inimene saab loomulikkuse juurde ainult ringiga tagasi, siis läks Sander vastas sellele kuidagi niiviisi, et inimene on tänapäevases ühiskonnas juba jah, nii kaugel loomulikkusest, et ta saab sinna tagasi ainult läbi teadlikkus. Ja mina arstina võin ka seda öelda, et olles õppinud nagu aastaid anatoomiat füsioloogiat ja, ja justkui arvad, et suudad päris paljusid hädasid nagu ravida, et siis tegelikult nii-öelda iseenda kasutusest ei olnud mul õrna aimugi, hoolimata kõikidest nendest teadmistest ja et, et küll oleks tore, kui me sünniksime siia ilma selle enesekasutuse juhendiga. Et kui palju lihtsamaks asja teeks, aga, aga seda meile ei anta kaasa. Küll antakse meile mingil määral kaasa reflekse ja, ja siis antakse meile see matkimise võime ja analüüsimise võime. Aga et ikkagi sellel algsel teekonnal juhtub juba nii palju, et me ikkagi sellest loomulikus suudame päris palju kaugeneda, aga et sinna on võimalik siis tagasi tulla just läbi selle teadlikkuse ja, ja Marekesin vahepeal mainis seda, et Aleksander õpetas väikeseid lapsi, kellel olid nagu need koordinatsiooniprobleemid, et ja üks Maret unistustest on olnud ka see, et seda printsiipi viia juba ka nii-öelda lasteni ja viia seda just nimelt sinna haridussüsteemi, et võib-olla me suudame päris palju ära hoida, et siis see nii-öelda see hilisem rännak tagasi enda juurde ei ole nagunii pikk ja võib-olla vaevaline. Küsimus on selles, kuidas luua tingimused rühimehhanismi häiruks, lihtsustatult, eks ju. Et säiliks ette ülesse pea ette üles. Tavaliselt soovid häid hundiga, häid suundi. Ma soovin kõigile häid suundi. Aitäh kõigile. Alexanderi tehnika õpetaja Maret Mursa Tormis rääkis teemal Alexanderi tehnika. Loeng on salvestatud Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli valges saalis külas sketšid Marimbale helilooja Kert ott, kuld, pärid esitas Heigo Rosina. Saate panid kokku Külli tüli ja Erle Loonurm. Ülikool tänab Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli raadioteater 2019.