Ülikool. Ainus, mida me teha saame, on julgeda, olla inimene hulluse, ähvarduste ja ahvatluste keskel mittepeadega südant kaotada. Isegi kui paistab, et maailm ja teised inimesed parajasti tõesti armastusest suurt ei hooli, on peaasi see, et me ise olime. Ei koole. Kirjanik Viivi Luik kõneleb teemal rahu ja sõda. Tere õhtust, aitäh, et tulnud olete. Teema on rahu ja sõda ja kuidas muidu alustada, kui mitte tsitaadiga. Antud juhul on see palju kasutatud ja isegi juba mõnevõrra kulunud tsitaat mis on pärit ajast, mis ellu Allepeki intervjuust. Tsitaati ise on lühike ja kõlab nii. Praegu me oleme lõksus maailmas, mis kuulub lastele vanadele lastele. Tsitaadi lõpp. Kohe varsti jõuame ka põhjuseni, miks ma siin alguses seda tsitaati kasutan. Kuid kuna nii erutavale teemale nagu rahu ja sõda tuleb läheneda tasa ja targu sammhaaval, sellepärast alustan hoopis pildikesega Stockholmi vabaõhumuuseumist Skansenist. Selle mitte ilma tagamõtteta esitatud pildikese juurde. Kavatsen pärastpoole tagasi pöörduda. Nii et palun järgneva küllaltki põhjaliku pildi kirjelduse juures kannatlik olla. Niisiis, kes on Skansenis käinud, see teab, et sealne meeleolu on vagur ja tasane sõjad, vägivald, teisitimõtlemine ja ülekuulamised tunduvad seal muinasjutu ja väljamõeldis. Ena Skansenis võib kohata hulgaliselt noori emasid ja isasid, lapsevankritega kanu ja kukkesid kasse ja koeri, saepukk ja käia kenasid hanesid ja kalkuneid. Skansenist tulevad sulle vastu suur rätikute ja munakorvidega perenaised ja kodukootud vammustega peremehed. Sinust purjetavad mööda nööpsaabaste ja päevavarjudega preilnat. Ja jalutuskeppe keerutavad ilueedid umbes aastast 1905. Sealt võid sa leida 30.-te aastate küla poegos kaupmehega. Sul on võimalus minna möödunud sajandi algusesse ja kolada seal ringi ning kohata päris ammu santseid elavaid kummitusi. Osta ainult pilet ja sa satud ühe hetkega hammasrataste ja kolbide vokkide vikatite uks, saagide maailma, kus valgust annab petrooleumilamp ja kehakatet, lammas Skanseni külapoodi ja talumajad on täis aja liikumise saladusi. Nüüd on teil mingi Belts Kansenist loodetavasti kujunenud. Ja ma võin hakata rääkima sellest, mida ma seal umbes viis-kuus aastat tagasi novembrikuus kõigi pühakutepäevale järgneval päeval ehk surnute pühal nägin. Surnutepüha auks oli seesama eelpool kirjeldatud idülliline ja romantiline Skansen dekoreeritud väga iseäralikku viisil. Nimelt võis näha suurematel platsidel ja laiematel Tratuaaridel seismas tugevaid vankreid igat sorti surnukirstu tega. Muidugi mõista olid kirstud tühjad, kuid õhku jäi siiski teatav kahtlus, ka oli viletsaid alle hööveldamata laudadest alama rahvakirste. Oli väikesi valgeid, lapse kirste Jali pruune ning musti läikivaks poleeritud härrastekirste kust väga vabalt hämaruse saabudes võis välja ilmuda vanad tuntud Dracula nimeline krahh. Surnukirstud ja vankrid olid kaunistatud pohlalehtedest ja kadakaokstest vanikutega. Sillutist katsid värsked kuuseoksad, mis levitasid pühaliku vaigulõhna summutasid samme ja pidid aitama luua sobilikku harrast surnutepüha meeleolu kuid ei loonud. Sest surnukirstu sõnum tänastele heaoluühiskonnas üles kasvanud inimestele on hoopis teine, kui see võis olla veel paarkümmend aastat tagasi, kui oli hulgaliselt elus veel ka neid inimesi, kes olid mingil viisil isiklikult kokku puutunud sõja ja surmaga hästiriietatud, hästi toidetud ja hästi hoolitsetud, kõigi tundemärkide järgi ka hea hariduse saanud kalliste juukse lõikustega. Noorepoolset naised ja mehed, kes neid surnuvankreid nägid, plaksutasid lõbustatult, käsi naersid, kuidas jaksasid ning tegid surnukirstud taustal innukalt selfisid. Mõned üritasid vankrite ronida ja surnukirsadesse sisse vaadata. Lapsed möllasid ning märkasid surnuvankrite peal ja all noored isad upitasid, tittesid surnukirstud kaantele, et nendest süüdimatult tõsimeelseid pühapäevapilte teha ilma et neil oleks pähegi tulnud asja võtta musta huumori või võllanaljana. Surnutepüha muutus mänguliseks ja lahutas hästi rahva meelt. Ühesõnaga üritus läks korda ja atraktsioon ning selle peale kulutatud raha õigustasid ennast igati. Ja neid, nagu võite aimata, jõuamegi uuesti Michel Ollepeki tsitaadi ja selles mainitud laste maailma juurde. Sedasama teemat arendab ka Jüri Reinvere paari aasta eest ilmunud essees vabadus olla rumal kus ta räägib praeguses maailmas hoogu võtvast lapsikuse terrorist ehk infantiilsuse võidukäigust. Skanseni surnutepüha dekoratsioonide sõnum omandab tänases laste maailmas täiesti vastupidise tähenduse sellele mille talle annaks täiskasvanute maailm. Surm ja surnukirst ei ole enam osa eluministeeriumist, vaid on laste meelelahutus. Lapsed aga teadagi, et armastavat sõda. Surm tõmbab lapsi liigi, kõigi ajastute lapsed on mänginud sõda ja flirtinud surmaga. Tasub meenutada ainult kõiki neid tinasõdurite armeesid, kepphobuseid, tibusid ja nooli, mõõkasid ja trumme, mis ei ole sugugi nii süütukesed, kui nad pealtnäha paistavad. Rääkimata tänapäevastest, tapariistade mudelitest, millega mängitakse nagu mõistegi. Muide, oluline on asja juures see, et lastesõjas ei ole surnuid, pole kunagi olnud vanaaegses laste sõjas hoidis surmasaanu mõnda aega silmi kinni siis korjas oma kondid kokku ja oli jälle rivis tagasi nagu polekski midagi olnud. Langenud tinasõdurid olid kohe jälle kasutuskõlblikud. Vahe on selles, et kui vanasti kuulus laste sõja juurde kole palju kola armeede kaupa sõdureid, puuhobuseid plektisse, mida pidi pärast sõda kokku korjama siis tänapäeval võib lihtsalt arvuti kinni panna, sõja pooleli jätta ja minna mujale meelt lahutama, kui tapmine ära tüütab. Miks ma nendest kõigile teadaolevatest asjadest siin üldse räägin? Aga sellepärast, et see on tihedalt seotud tänase maailmaga ja täna elavate inimeste eluga. Minu ja sinu eluga igal pool, kus täiskasvanud küpsed inimesed jäävad vähemusse moodustavad enamuse infantiilsed inimesed, vanad lapsed ja igal pool, kus jäme ots on laste käes, võib oodata sõda. Sest nagu öeldud, sõda on laste meelelahutus. Mida rohkem on lapsikuid inimesi, niinimetatud lumehelbeke siin, seda suurem on ka sõjavõimalus olenemata sellest või eriti just sellepärast, et lumehelbekeste iga teine sõna on rahu, armastus, võrdsus, headus. Sellest olen ma tihti rääkinud, kuidas elu põhiväärtusi väljendavate pühade sõnade devalveerimine ja naeruväärseks muutmine tooruse ja labasuse esiletõusus süvendab ja sellele kaasa aitab. Koos pühaduse kaotanud pühade sõnadega kaob ka arusaamine sellest, mida need sõnad tegelikult tähendavad ja märgivad. Kost teatud sõnade tegeliku tähenduse kadumisega kaob vääramatult ka arusaamine muutumatust ja igavesest inimeseks olemise tõest mille juurde kuulub ilmtingimata ka armastus elu vastu ja aukartus surma ees. See, kellel armastus ja aukartus puuduvad, ongi infontiilne. Armastuse aukartuse ja väärikuse puudumine on tihedalt seotud südametunnistuse puudumisega. Kui inimesel puudub südametunnistus, võib ta öelda ja teha mida iganes mis parajasti pähe tuleb. Ahnuse või lõbu pärast, kuidas kunagi. Väärikust ega südametunnistust ei anna inimesele ükski kursus, seminar ega doktorantuur. Nende tekkimiseks on tarvilik iseenda, iseenda läbi kaasinimeste mõistmine ning inimeste erinevuse ja samas ka inimeseks olemise ühise kogemuse teadvustamine. Praegu maailmas levinud idee tõdede paljususest räägib risti, vastuarmastuse ja aukartuse ainukesele tõele ja õigustab igati lapsikust ning vabadust olla rumal. Ma ei pea siin silmas mitte tavalist rumalust, mitte seda, kui inimene ei tunne õigekirja ei õpi korralikult lugema või rahaga ümber käima, vaid midagi hoopis muud. Rumalusest rääkides mõtlen seda rumalust, mis peidab end harituse sildi taha. Kuna tõdede paljususe kuulutajate puhul on tavaliselt tegemist kõrgelt haritud, kuigi inimlikus mõttes ebaküpseks jäänud südamehariduse puudumise tõttu mingis mõttes puudega inimestega jõuame ikka jälle ühe ja selle sama probleemini ehk selleni, mis siis saab, kui säärased inimesed on ühiskonnas enamuses. Muidugi näiteid on ja palju kõik teavad või vähemalt on raamatust lugenud, mis on juhtunud, kui südametunnistuse puudumise puudega inimesed oma aja lumehelbekesed. Vanad lapsed on hakanud looma ideaalühiskonda seda nähtud uuemas ajaloos mitu korda. Viimane kord oli kuuekümnendatel Hiinas, kui läks lahti kultuurirevolutsioon, mille peaeesmärk oli riigi puhastamine küpsetest südametunnistusega inimestest. Need inimesed kuulusid hävitamisele. Muidugimõista see ei õnnestunud sest see ei õnnestu kunagi ega kusagil, kuni inimkond kestab, sest ikka on kuskil mõni, kelle läbi tõde või armastus ennast jälle teistele ilmutab. Meenutage kasvõi seda, kuidas holokausti ajal variety juute hoolimata sellest, et kasu ei saadud sellest kõige vähematki. Ja selle teo karistuseks oli surm. Iseenesestmõistetavalt kuulub Plapsikusse infontiilsuse juurde ahnus. Küsimus, mis ma sellest saan? Ahnuse võidukäik praeguses maailmas on väga silmatorkav. Ideaalühiskondade loomise üritused on alati üles ehitatud ahnusele. Ikka on varasid võõrastelt röövitud ja omadele jagatud. Selle juurde kuuluvad tuntud loosungid nagu kes ei ole meie poolt, see on meie vastu. Ehk teisiti öeldes, kes ei võta omaks meie mentaliteeti, selle lööme mättasse. Kas tänases Euroopas ei ole tegemist just majandusliku kasuga kasu saamise lootusega? Terve majandusharuga, mis kavalasti propageerib pealtnäha õigeid asju, võrdsust ja vendlust kuid mille varjus arendatakse euroopalikke väärtusi lammutavat, kuid teatavale ringile kasutoovat migratsioonipoliitikat. Sellest tulenevalt tsenseeritakse juba siinsamas Euroopas üsna jultunult kirjandusteoseid ning abistatakse teisitimõtlejaid. Nii et meelde tuleb proletariaadi diktatuur, kos seltsimees krõpskaja ja tema loodud klassikute tsenseerimise asutusega. Mõtisklusega jätkab Viivi Luik. Näib, et maailmas küpseb midagi küpset, mingi iseäralik valede diktatuur, mis teeb valge mustaks ja musta valgeks ajab massidele kärbseid pähe nimaal annetuse kui sooneutraalsuse tõdede paljususe kohta. Kusjuures ideaaliks on järjekordselt võrdsus. Võrdsuse ideoloogia kuulutajateks on tavaliselt etableerunud kõrgelt haritud kuid inimestena ebaküpseks jäänud isikud, kes oma kuulutuste pealt mingis vormis otsest kasu lõikavad. Või kui mittemateriaalset kasu, siis võimu teiste üle ikkagi. Kuna need laste maailm etableerunud filosoofid ütlevad, et kõik on võimalik ning kõik on ainult kokkuleppe küsimus ning tõdega inimväärikust pole olemas siis kardavad suured hulgad ennast lollidena näidata ja lähevad vooluga kaasa nagu ajaloos alati. Sõna inimõigused on praegu muutumas lääne ideoloogidele niisama ebamugavaks, nagu see oli nõukogude Liidulideoloogidele. Kui rääkida aga Nõukogude Liidust, siis eks sealgi valitsenud infantiilsused diktatuur, mis püüdis hävitada eelkõige küpseid ja väärikaid inimesi ning nende kaudu armastust ja tõde. Pean tunnistama, et seda loengut ette valmistades ja nendesse nähtustesse süvenedes juhtusin lõpuks lugema oktoobrikuuakadeemiat kus Lauri Vahtre, kellega ma tihti olen eriarvamusel avaldas loo, kas inimene loob iseennast. Mu suureks üllatuseks rääkis ta seal täpselt samadest asjadest. See tähendab, et infantiilsuse diktatuur on teema, mis erutab, puudutab ja ühendab praegu väga erineva mõttelaadiga inimesi. Tsiteering, isin korraks Lauri vahtrit. Kedagi on vaja rõhuda, et tekiks õiglus. Kellelegi on vaja anda suuremad õigused, et tekiks võrdsus. Võib-olla kunagi nendivad ajaloolased, et lääne tsivilisatsiooni allakäik muutus pöördumatuks hetkel kui mõeldi välja ja juurutati ellu. Värdmõiste positiivne diskrimineerimine, mis hoobiga hävitas lääneliku õiguse alustalad. Tsitaadi lõpp. Jätkan kohe veel ühe tsitaadiga, seekord Doris Lessing, Hilt. Kõige raskem asi maailmas on säilitada mingi grupi liikmena oma individuaalne tissidentliku arvamus. Tsitaadi lõpp. Kes ei oleks mingi grupi liige. Igaühel on oma tuttavate ring, oma sõpruskond, töökaaslased. Iga üksikut ümbritseb alati see enamus, kelle arvamus loeb, maksab ja tema elukäiku määrab. Enamasti moodustuvad sõpruskonnad inimestest, kes tunnevad teatavat vaimset ühtekuuluvust ja seetõttu võetakse samasse gruppi kuuluva inimese eriarvamusel olekut kui reetmist kui ühiste väärtuste hülgamist. Kuigi need niinimetatud ühised väärtused võivad olla mingi ühiskonnas parajasti leviva järjekordse ajupesu tulemus. Siin ei pruugi näiteid tuua ajaloost ei pruugi ilmtingimata rääkida sellest, kuidas Vene punastelt komissaridelt eeldati julmust ligimese vastu. Kui see ligimene juhtus 20.-te Venemaal olema aadlik, talumees või preester. Tänane ajupesu toimib samal põhimõttel et tekiks ühte moodi mõtlev enamus, kelle silmis teisitimõtleja on ajast maha jäänud tobuke või siis vaenulik element kärnkonn tuubikeste hulgas. Seda võib ju siin Eestis kohe järele proovida. Näiteid pole vaja kaugelt tuua, kuid tsiteerin siin näiteks Lauri Vahtre. Siis tajun selgelt, et sellega tekitanud mõnede sky tuttavates nõutust või pettumust. Rääkimata sellest, kui ma peaksin oma loengut Saksamaal näiteks literatuuri aus Berliinis. Saalis istuksid inimesed, kes mind kui kirjanikku teavad ja hindavad ning on sellepärast kodust välja tulnud, et kuulda, mida ma räägin. Ja siis järsku tsiteeriksin ma keset päist päeva Tilosaaretzini uut raamatut. Fainud lihvibername ehk vaenulik ülevõtmine. Minu toetajad pettuksid minusse väga sügavalt. Minu esinemine poleks salongikõlblik. Mu senistel toetajatel oleks tunne, et nad on saanud minult tobi näkku kui keegi ütleb tõdede paljususe kuulutajate seas. Tõde on üks või räägib võrdsuse kuulutajate ringis, et ta on järele mõtelnud ja leiab siiski, et kõik inimesed ei saa olla võrdsed. Kuna neil on täiesti erinevad vaimuanded, võimed ja kalduvused, siis satub see inimene enamuse silmis põlu all. Kui ta aga neelab oma arvamused alla ja teeb südametunnistuse vastu, siis tunneb ta enese pärast häbi ja see abi eraldab teda teistest. Ta ei kuulu enam enamuse hulka. Sellise olukorra võtab kokku Doris Lessing, nende sõnadega, kõige raskem asi maailmas on minna oma grupi endaga üheväärsete grupi vastu. Paljud nõustuvad, et nende kõige häbiväärsemate mälestuste hulka kuulub ütlemine, et must on valge, sest teised inimesed ütlesid nii tsitaadi lõpp. Ja veel üks lõik samas Doris Lessing tekstist. Muidugi on olemas algupäraseid, mõtlejaid, inimesi, kes ajavad oma rida ning kellest ei saa vajaduse ohvreid öelda või teha seda, mida teevad kõik teised. Nüüd on aga vähe. Väga vähe. Nendest sõltub aga kõigi meie institutsioonide tervis ja elujõud. Tsitaadi lõpp. Nii. Ja nüüd tekib küsimus, mis kõlab küll banaalselt, kuid mille esitamiseks on juba aeg. Nimelt mis sellel kõigel on pistmist tänase teemaga rahu ja sõjaga? Kuna paljud tegevused, mis varem nõudsid inimestelt pingutust, tööd ja vaeva eneseületamist jänese taltsutamist on nüüd muudetud mänguliseks. Ja kuna üha rohkemad võrdsusi ideoloogiast haaratud inimesed usuvad, et kuna kõik on võrdsed, pole vajagi ise mingi eesmärgi nimel vaeva näha ega edu ja au oma tööga välja teenida. Ja kui siis elu näitab, et ikkagi on ühed edukamad või andekamad kui teised siis tekib pettumus ja viha ning läheb lahti süüdlaste otsimine. Esialgu nõutakse lihtsalt oma õigust. Hea näide, siin on niinimetatud naiste kvoodid mis sisuliselt tähendab seda, et kõigil naistel, olenemata nende andest arukuses töövõimelist peaksid olema samad võimalused ja õigused, mis on nendel inimestel, kes oma võimalused ja õigused on välja teeninud tänu pühendumisele, töövõimele, andele, nagu võiks ainuüksi sooline kuuluvus anda kellelegi õiguse nõuda juhtivaid kohti, tunnustust ja muid hüvesid, lihtsalt niisama, ilma mingi omapoolse panuseta nagu natsi saksas ainult Omaari ja vere heledate silmade eest saad kõrge ametikoha ole kui loll tahes, professionaalne, mitte Ariel on, seda ei saa. Nii nagu naistega on lugu ka lastega, kellele võrdsusi dialoogide meelest peaks samuti kõik kübet kohe kätte tooma, ilma et nad peaksid õppima, mida tähendab eneseületamine, enese taltsutamine ja aus konkurent. Siin ei saa mainimata jätta ka ühte eriti lapsikut ja eriti ohtlikku illusiooni mis mitte mingit teisitimõtlemist ega kriitikat ei talu. See on ettekujutus lõpmatust üha jätkuvast majanduskasvust. Seda ettekujutust soodustab ja põhjustab postmodernistlik maailmakäsitlus mis ei näe maailma kui tervikut, vaid kui kaootilist kildude kogumit selle tõttu illusioon pissib. Kui see seebimull üks kord arutute majanduslike huvide poolt põhjustatud kliimamuutuste ja puhta vee üha süveneva puudesse tõttu lõhkeb, on jälle üks sõja põhjus rohkem. Lihtsameelne ettekujutus jätkuva majanduskasvu võimalikkusest on ehk tänase maailma üks teravamaid küsimusi. Kes seda ei teaks, et majanduse nimel hävitatakse ja lagastatakse praegu tervet planeeti. Tegelikult on see muidugi terviku nägemise küsimus. Kui terviku nägemise võime kunagi taastub või uuesti tekib siis imestatakse tagantjärele, kuidas nii paljud võimu juures olevad inimesed nii lihtsatest asjadest aru ei saanud. Nii nagu meie imestame praegu selle üle, kuidas kõik see võis toimuda, mis kõigi inimeste silme all ja enamuse osavõtul toimus möödunud sajandi kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel siinsamas keset Euroopat Saksamaal ja Venemaal. Huvitav on selle juures eriti see, mis puutub rahasse. Rahaga on enamusel inimestel seotud samuti üks suur illusioon. Nimelt see, et raha eest saab kõike. Kui siis inimene kogeb, et raha eest ei saa tervist ega elu ehtsat austust ega ehtsat armastust tuleb see alati suure üllatusena, rabab jalust, nagu poleks seda kunagi kusagil öeldud, ega juba piibli raamatus räägitud kus on nii palju ebareaalseid nõudmisi ja alusetuid pretensioone ning illusioone tekib varem või hiljem maailma parandamisse imu. Käiku läheb seesama vana plaat, mille muusika ikka jälle inimkonda lummab. Selle refrääniks on alati kellelegi kõrvaldamine mingist inimgrupist lahti saamine. Ja ikka tundub, et kui see segav võõrast mõtteviisi kandev grupp on kõrvaldatud, siis algab võrdsuse, õnnelik elu. See on kindlasti üks sõdade põhjus, kuid mitte ainus. Muidugi mõista ei algab peale sõda mingit õnnelikumat, elu algab lihtsalt uus, suure vaevaga taastatud rahu kus igaühel on ikka endiselt oma rist kanda ja oma elu elada. Jälle selgub, et ei ühiskond ega riik ega ükski teine inimene ei saa sinu eest sinu risti kanda ega sinu eest sinu elu elada. Oma elu eest vastutad sa nii nagu enne sõda pärast sõda ikka ise. Nii et kui Paavst Franciscus ütleb, et rahu on midagi palju enamat kui sõja puudumine siis ta tõenäoliselt peab silmas seda, et tegelikult algavad nii sõda kui rahu inimeste mõtetest, soovidest ja vaimsetest hoiakutest. Ning et sõda pole tingitud mitte niivõrd välistest olukordadest, kuivõrd inimeste sisemisest olekust ja ühiskonnas parajasti levinud väärtushinnangutest. Siinjuures ei saa kuidagi mainimata jätta ühte inimeste käitumise loomast nähtust mis enamasti on rahulikel aegadel märkamatu, on nagu varjusurmas, kuid muutub aktiivseks, ärkab ellu segastel aegadel sõdade ja diktatuuridega ühenduses. Täpsemini kui seesama Doris Lessing seda ühes oma raadiovestluses väljendab, ei suudaks seda üldse sõnastada. Tsiteerin enamik inimesi, ükskõik kas nad on siis mustad või valged mehed või naised, vanad või noored, rikkad või vaesed, täidavad käske. Olgu need käsud kuitahes metsikud ja julmad. See võimule kuuletumine ei ole lühidalt öeldes ainuomane sakslastele natside valitsuse all, vaid on osa üldisest inimkäitumisest. Tsitaadi lõpp. Arutute või võigaste käskude täitmist ei oska inimesed hiljem mitte millegi muuga põhjendada kui ainult ühe ainsa lihtsa lausega. Mina täitsin ainult käsku. Sinna pole midagi parata, et inimesed nii teevad, sellega tuleb arvestada. Niisamuti ei tea ükski ka kõige haritum, kõige iseseisvam, kõige julgem ja kõige sõbralikum inimene ette, kuidas ta ise käitub kriisiolukorras. Surma ähvardusel. Omaaegsed dissidendid, poliitvangid, kes on läbi teinud pikki ja julmi ülekuulamisi toonitavad seda tihti ning hoiatavat hukkamõistvast. Neid, kes ülekuulamisel murdusid. Tänasest reaalsusest, on need asjad kaugel. Tunduvad nii kulunud ja palju korratud. Kuid ka täna valitseb inimeste üle käskija käsu täitmine. Täna jumaldavad suured inimhulgad tehnoloogiat ja alluvad tehnoloogiale täidavad tema käske ning küsi, kas need käsud on eetilised või ebaeetilised. Või kas tõde ja armastust arvesse võttes pole nende käskude pime ja vaimustatud täitmine kunagi tulevikus tagasi siiapoole vaadates mitte kuritegelik. Tehnoloogia areng lubab osale inimkonnast hõlpsam tapmist ja turvalisi sõjaseiklusi, kuid ka hõlpsasti korraldatavaid kannatusi. Mida ma selle all mõtlen? Väga lihtsaid asju. Seda, et tehnoloogia, infantiilsus, tehnoloogia ja ahnus ei käi kokku ja enne kui vaimustuda tehisintellektist ja sellest, kui palju see tööjõudu kokku hoiab ja peremehele tulu toob peaks küsima, mida selle kokkuhoitud jõuga peale hakata kas maha tappa, kas korraldada väikest sõda või catc. Nagu eespool oli juttu esiti sõjad, mitte sellepärast, et kusagilt ilmub välja kuri mees, kes tahab sõda. Vaid sõdade põhjuseks on inimlikud nõrkused, himud ja hirmud. Kunagi tellis üks Norra kirjastus, minut saatesõna Lev Tolstoi norra keelde tõlgitud sõjale ja rahule. Sellest saatesõnast tahaksin sind tsiteerida järgnevat lõiku. Sõjas ja rahus on mõned leheküljed, mis kujutavad soldatid hobuseid ujutamas soldateid, suplemas mõned leheküljed roosat elavat, paljast surelikku ohvriliha. Need paljad soldatid tunnevad rõõmu sellest, et nad on elus. Et neil on luud-kondid, üdi ja veri. Et neil on jõudu nii vees, hullata kui ka vaenlast raiuda. Need leheküljed kujutavad ohvreid, kes on ühtlasi ka toimepanijad. Elavat liha, sõja vundamenti. Need muretud suplejad ei tea midagi salongidest, kus nende saatust määratakse. Nad ei tea sõjamehhanismist midagi, nad on ise sõda. Kui poleks lihamis, käsku täidab, poleks ka sõda. See liha ei arva midagi, ei küsi midagi. See tapab, sest parajasti on tema töötapmine. Sel hetkel, kui tapmine neile vastu hakkaks, oleks sõda otsas. Väejuhid ja käsuandjad kaotaksid mõtte, poleks keda juhtida ja poleks kellele käsku anda. Maailm oleks muutunud. Tsitaadi lõpp. Nii et kui poleks sõja toorainet, see tähendab, kui poleks massiliselt neid, kes täidavad käsku või neid, kes ei julge suud lahti teha ja oma arvamust välja öelda või neid, kes üldse midagi ei arva või neid, kes himustavad ligimese vara või neid, kes tahavad meelelahutust ja seiklust või neid, kes lihtsalt tahavadki teisi tappa, siis poleks sõjad üldse võimalikud. Ja neid veel üks tsitaat Toris lesingilt. Minu meelest pole mõtet arutleda tunde küllaselt sõja ja rahu teemal teadvustamata, et paljud inimesed naudivad sõda, mitte üksnes sõda kui ideed, vaid ka võitlust ennast. Omal ajal olen ma istunud palju tunde kuulates, kuidas inimesed räägivad sõjast sõja ärahoidmisest, sõjakoledustest aga selle juures ei maininud kordagi, et tervele hulgale inimestele mõjub mõte sõjast erutavalt. Ning kui sõda läbi saab, võivad nad öelda, et see oli parim aeg nende elus. See võib kehtida isegi inimeste puhul, kelle sõjakogemused on hirmsad ja kelle elu on sõda hävitanud. Sõja üle elanud inimesed teavad, et sõjalähenemisel tekib esialgu varjatud teadvustamata vaimustus. Otsekuid taotaks mingit kuuldamatu trummi. Õhus on kohutav, lubamatu ja pöörane erutus. Seejärel muutub vaimustus nii tugevaks, et seda ei saa enam tähelepanuta ega märkamata jätta. Siis valdab see kõiki tsitaadi lõpp. Ja veel. Mõnest asjast ei räägita, neid peaaegu ei mainitagi. Võib istuda ja arutleda tundide päevade kaupa sõjaga seotud probleeme, ilma et keegi kordagi mainiks, et sõja üheks põhjuseks on see, et inimesed naudivad sõda või sõjast mõtlemist. Tsitaadi lõpp. Ja nüüd lõpuks jõudsingi pea asjani selleni, millest üldiselt ei räägita. Skanseni surnutepüha dekoratsioonid, millega oma loengut alustasin, tekitasid inimestes sedasama lubamatut erutust ning elevust. Mida siin Doris Lessing mainis sõjaga seoses. Nende dekoratsioonide taustal toimus Kanseni inimestega midagi, mis pole salongi kõlblikega sobiv. Mida pealt nähes tajud, et näed salajast ja keelatut. Lühidalt öeldes paljastus see, kui valmis on turvalises igast küljest polsterdatud heaoluühiskonnas üles kasvanud inimesed Macabriteks seiklusteks ja kahtlasteks naudinguteks. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mind need Skanseni surnukirstud naerma ei ajanud ja et ma ise seda kaasa ei teinud. Mida ma siin just natukese aja eest nimetasin, makaabliks seikluseks kahtlaseks naudinguks. Sellest järeldub, et igaüks, kes elab omas ajas on oma aja laps. Et oma aja hullustes hädades on kaasosalised kõik, kes sel ajal elavad. Alati laiutavad uued põlvkonnad käsi, kui nad möödunud aegade hullusianalüüsivad. Kuid oma aja hullust hulluseks nimetada on meil peaaegu võimatu, sest see tundub nii loomulik ja igapäevane. Näiteks tagantjärele on raske uskuda, et 1933. aasta näljahäda korraldamine Ukrainas oli dollastele võimumeestele igapäevane elu juurde kuuluv asi. Euroopas on rahuajal üles kasvanud mitu põlvkonda inimesi. Rootsis on rahu kestnud koguni üle 200 aasta. Need inimesed ühelt poolt küll kardavad sõda, kuid teiselt poolt nad mingis mõttes ka sõjavundamendiks. Sest kes heaoluühiskonna inimestest ei tunneks vahetevahel keelatud ja hästi varjatud igatsust seaduslikult oma turvalisest igapäevaelurutiinist välja astuda kahtlast imu oma kodulaenude ja autoliisingut ahelat puruks rebida oma tööandjaga arved klaariks teha oma vanematest hinge, tõmmata seaduse loal mõneks ajaks oma naistele ja meestele kättesaamatuks, muutuda seaduse loal oma lastest eemale saada igapäevaelus täiesti legaalselt ja isegi väärikalt välja astuda ja alustada seiklust, mille nimi on sõda. Seda esiteks, kuid teine ja veel peibutavam sõjavaimustuse põhjus on inimeste salajane ajatu soov oma elule eesmärk leida. Kui võtta selgeks ja lihtsaks eesmärgiks kodumaa kaitsmine või vaenlase vastu võitlemine siis jäävad ära kõik need otsingud ja eksimised. Kõhklused ja kahtlused, mis tavaliselt oma elule eesmärgi otsimisega kaasas käivad klapp küll mõnevõrra ülepaisutatult ja pateetiliselt kuid üks sõjast vaimustusse sattumise põhjus peale ebaküpsuse meelelahutuse seiklusi, rutiinist vabanemise on kindlasti ka elu eesmärgi kerge kättesaadavus. Sest kes ei tahaks oma elule eesmärki. Enamus ei viitsi selle nimel küll suurt midagi ära teha, kuid salajaseks unistuseks on see enam-vähem igaühel. Ja siiski, nii vastuoluliselt kui see ka ei kõla, on kaitsejõud praeguses maailmas riikidele hädavajalikud, nii nagu riigid ise on rahvastele hädavajalikud ja kes unistab riikideta maailmast, peaks aru saama, et tegelikult unistab ta anarhias ning kaosest. Kuna me ei ela inglite vaid inimeste maailmas ja nagu eelpool sai pikalt räägitud, on inimeste üle võimust võtmas infantiilsus. Alles see oli, kui paavst Franciscus siinsamas Eestis Tallinna linnas selge sõnaga ütles, on õigustatud ja mõistuspärane, et riigipiiride kaitseks on olemas armee. Sest see on ka uhkuse asi, see on samamoodi õiguspärane kui see, et su kodul on võtmed. Tsitaadi lõpp. Paavsti, räägi ründavast armeest vaid kaitsvast armeest ja need on kaks täiesti erinevat maailmavaadet, kaks täiesti erinevat lähtekohta. Olen siin küll tänases maailmas elavaid inimesi nimetanud lapsikuteks infontiilseteks, kuid see on meie maailm. Meie elame siin täna ja teeme oma ajastu lapsikusi tahes-tahtmata kaasa, sest ennast kõrvalt ei näe. See, mida me täna teeme, selgub siis, kui homme on meie asemele uued inimesed. Ainus, mida me teha saame, on julgeda olla inimene hulluse, ähvarduste ja ahvatluste keskel mittepeadega südant kaotada. Ja mis minu meelest on kõige tähtsam. Isegi kui paistab, et maailm ja teised inimesed parajasti tõest ja armastusest suurt ei hooli on peaasi see, et me ise olime. Vana kultusfilmi džässis ainult tüdrukud, lõpus on stseen, kus selgub, et tüdruk, keda armunud miljonär kosib, on hoopis mees. Miljonäre ei lase ennast sellest aga põrmugi häirida, vaid kostab armastusväärse rahuga. Mitte keegi pole täiuslik. Meie ja maailma lootus oleks, kui me iseendale ja teistele inimeste suudaksime niisama lihtsalt sedasama öelda. Kuidas teie kirjeldate eesti keeles, mis on tõde? No kuidas ma nüüd ütlen, ega ma midagi uut välja ei mõtle. See igivana tõe sõnastus kõlab ju nii, et tõde on armastus. Võeta kui, siis seda, kuidas tahes kus on palju valet, kus tõde puudub, see tähendab, et on väga vähe armastust. Aga mis aitab luua rohkem armastust? Kui sa näed, et teine on ka inimene sa teist märkad, eks siis kuidagiviisi kasuks tuleb. Aga kui see teine on janus ja näljas ja tuleb üle sinu riigipiiri siis on ju meil inimestena hea võimalus armastust näidata, teda vastu võtta. Aga vot siin tuleks appi võtta igasugused need vanad piibli näited juba, et umbes nii, et mis liig, see liig et alati ei saa. Vägisi ei saa armastust näidata või kui see sind ennast või sinu maad või peret ähvardab mingisugune oht. Inimeste maailm on inimeste maailm, midagi pole teha. Kui oleks inglite maailm, siis saaks igat ühte niimoodi lasta tulla ja vastu võtta. Aga kui ühed võtavad teiste eluruumi, siis nad lihtsalt võtavad ja sinna pole midagi teha. Seal ei aita see, kui me ütleme, et me armastame neid, aga tegelikult ju kannatame selle all. Või mis sa ise arvad? Ma mõtlen seda, et inimkonnana Me oleme ju tegelikult vastutavad. Et kui kusagil lõpeb vesi otsa, lõpeb toit otsa. Et siis me ei saa siin nagu selles supipaja teises servas keeta nagu nii-öelda oma suppi või elada oma mõnusat elu edasi. Ei no täpselt nii see ongi, kõik need asjad ongi sellepärast tekkinud ja et ühed inimesed tahavad elada valgusaastate kõrguselt paremini kui teised. See on ju tegelikult kõik varastatud heaolu, milles me elame, seda tuleb ka endale aru anda. Ja sellest need probleemid ongi ju tekkinud, et me oleme teiste arvelt elanud. Meil on nagu see õigustus, et ega eestlased ei ole ju kusagil asumaid pidanud, et eestlased on elatanud, need, kes on siin rahulikult ja sõbralikult, et miks meie peame nii-öelda trahvi maksma. Aga et kuna me oleme inimkonna liikmed, inimkonna osa, et siis me paratamatult ei jää sellest kuidagi kõrvale, et me oleme nagu kaasvastutust Toad noh, just täpselt kõik on, kes ühel ajal elavad, need on kõigis nendes hädades kaasosalised ja see ongi see, miks ma räägin, et Eesti ei ole millestki eraldi. Kas see olukord on mingis mõttes, kuhu me praegu oleme sattunud ja me vaatame neid eelmisi aastatuhandeid või aastasadu, et kas see olukord on kuidagi uus või võime ikkagi öelda, et ei ole midagi uut päikese all sellesama infantiilse ellusuhtumisega või see on olnud ka 500 aastat tagasi 1000 aastat tagasi? Mulle küll tundub, et sellisel kujul, nagu see praegu on, et seda varem ei ole olnud niisugust infotiilsust. Ja see on just nendele heaoluühiskondadele omane. Aga terved ühiskonnad ei ole ka kunagi nii palju teistelt heaolu varastanud ja nii hästi elanud. Ma arvan. Mida parem on elu, seda kergem on sõda tekkima, seda näitas 30.-te aastate Euroopa ja mäletan seda, kuidas mu ema alati räägib, et 39. aastal või 40. suvel tegid talumehed heina ja ütlesid, et toosse Poola nii nii kaugele, et mis me sellest räägime, me teeme oma eine, et ega see sõda siia ei tule. Noh, me teame tagantjärgi, mis juhtus ja mitte keegi ei tea ennustada, mis tulevikus juhtub. Sest alati lähevad need ennustused täiesti valesse suunda. Sest praegu näiteks väga paljud selles põlvkonnas, kas peale 90 viiendat aastat sündinud ei hooli sugugi nii väga enam nendest nutitelefonidest ega internetist isegi, vaid nad tahavad klahvi telefonidega helistada, käisitasi, kirju kirjutada, see on kõik see, mille peale meie ennustajad, politoloogid ja teadlased ei oska pilku pöörata, et see tulevikumaailm võib olla täiesti vastupidine sellele, mida meie arvame, see ei pruugi üldse olla nii tehnoloogiline, oleneb kõik uutest põlvkondadest, mida nad tahavad. Kirjanik Viivi Luik kõneles teemal rahu ja sõda. Raadio ööülikool tänab Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo. Muusika Cyrillus Kreegi õnnis on inimene una korda seades. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2019.