Ülikool. Kohtunik Savelliva küsib, millega te tegelete, Browski luuletan, prilgin, kohtunik, kas teil on alaline töö? Proski, ma arvasin, et see ongi alaline töökohtunik, küsib, aga, mis elukutse teil üldse on luuletaja. Aga kes on teid luuletajaks tunnistanud? Mitte keegi, kohtunik, kas te olete seda õppinud toova luuletaja pruski? Ma ei mõelnud, et see tuleb haridusega kohtunik, aga millega siis? Uroski arvan, et see on häälendunud jumala and. Kool. Vene kirjanduse professor Irina Belobrovtsev räägib vene uuema luuleklassikust Jussist otskist. Loeng on salvestatud 2018. aasta detsembris Tallinna linnateatrifestivali talveöö unenägu kõrvalprogrammi raames. Browski on üldse eriline juhtum ja tundub, et teda tunnevad kõik ja temast teavad kõik midagi. Ja ühtlasi on ta mõistatus ja seda mõistatust tuleb lahendada mitmetel tulevastel põlvkondadel. Ise ta sellest ei hoolinud, kuid koguda evolis seesmiselt orgaaniline ja privaatsust oli tema jaoks üks olulisemaid põhimõtteid. Peterburi arhiiv, kus säilitatakse tema päevikut, et tema kirju, tema käsikirju loomulikult Leningradi perioodist oli vastavalt tema soovile sunnitud sulgema kollektsioonid nii-öelda eraosa kollektsiooni 75-ks aastaks. See on ennekuulmatu, et nii pikaks perioodiks on kõik suletud. Ja meie praegu näeme talle Moskva Ameerikas saatkonna lähedal püstitatud monumendi skulptor Georgi frangule anud, töötas koos arhitektidel keskuraatoriga selle Kallas seitse aastat. Protski mälestussammas ütles, Francole on minu isiklikuks kingituseks linnale kõik kokku nii postament kui ka graniitskulptuur. Nagu Provskiga ikka, kutsus monument nii heakskiitu kui ka taanimist. Vaadakem seda lähemalt. Esiplaanil seisab vägambrots, kinne luuletaja, kes vaatab üles kas tähtede poole või lihtsalt taevasse. Ta on enesesse süvenenud, ta ei näe meid ega inimfiguure tagaplaanil. Ja prots kiirel Jepsanud kujutatud näo-keha- ja isegi tema ülikonna iga voldi kõrval on need figuurid puhtalt skemaatilised nägu deta, ilmetud ja lamedad. Üsna selge, kuhu skulptor Türgis on otseselt öeldud Gabrots kinno kõnes. Kui kunst üldse midagi õpetab, siis just inimlikku olemisse, privaatsust ja seda eeskätt kunstnikule endale jagada võid paljud leiva, ased, veendumusi, armastatud, kuid mitte luuletust, ütleme Rainer Marieerilgi oma. See titu ei salligi kunsti, eriti kirjandus ja iseäranis luuleid üleüldise heaolu taotlejad, masside kamandaja ja ajaloolisse paratamatu tusse kuulutajaid. Sest seal, kus kunst on läbi astunud, kus on loetud luuletust leiavad nad oodatud Inno ja üksmeele asemel Leingusse ja erimeelsuse tegutsemisvalmiduse asemel. Hajameelsuse ja põlguse. Teisisõnu mullidesse, millega üldise heaolu taotlejad ja masside käsutajaid opereerima kipuvad maalib kunst silmast silma nina suu andes nullidele võib-olla alati mitte just kõige meeldivama, kuid siiski inimnäo miksistauni. Timonomendi kõige avameelsem kriitik kirjutas, et monument ülistab üht nii-öelda õnneseent teiste sei tähendab Fria inimeste arvelt ning on täis põlgust väike inimeste vastu. Niimoodi võis kirjutada ainult see, kes tahab alati ja igas olukorras astuda ühte jalga protskini suutnud ja isegi pärast surma tema kodulind Leningrad nüüdne Peterburg ei tahtnud seda monumenti püstitada. Tõde on ainult memoriaaltahvelmaja peal, kus ta elas niinimetatud murusi majast. On elus vedanud. Ma olen kuulnud, kuidas ta ise oma luulet esitab ja seda suisa kahel korral esimest korda, kui ta tuli tusse, see oli aasta 1968 kevad ja teist korda Helsingis 27 aastat hiljem, 95. aastal. Muidugi olid need esinemised väga erinevad, kuid mulle jäi neist sama üht ja sama roots kiilus kui mingi ihuväli kuidagi teistest eraldatud elektriliselt lahutatud tud ja temal lugemine oli teistest luuletajates täiesti erinev. See toon kohe kuulda, tal oli eriline Lassaalne hääl ja kordumatu intonatsioon. Luuletusi ta nagu lõpetas, õpetanud ka, justkui kestaks neid edasi. Eikusagilt armastades Märt toober mingi teist, lugupeetud kallis, mu armas, kuid ilmselt pole isegi eriti oluline, kes teist kuna mälust on kustunud kõik näoilmed mitte teie, ent samas ka mitte kellelegi. Mu ustav sõber teil Tervisi saadab kauboikontinendilt. Armastasin sind rohkem kui ingleid ja ennastki. Sestap kaugem, oledki mulle nüüd mõlemast nendest uinunud orus ta kõige põhjas südaööl umbe tuisanud linnakeses ukselingi, nii lumes nagu vähemalt pole mainitud seda allpool väherdes linade vahel kaotanud une ammuvaga mu arme padja vahuks löönud merede taga, mil pole äärt ega otsa pimedas kogu kehaga iga su joont korrates nagu meeletu peegel. See oli Maria-Kristiina Lotman, Mihhail Lotmani tõlge. Browski oli laval ja oli üksi, hinnangu ta eelistas olla ka elus. Nagu me teame, on Vene ühiskond suurel määral kirjanduskeskne isegi praegu. Seda enam aga 20. sajandil pärast hõbedast Aestust pärast niinimetatud suurt nelikut poeet Pasternaki Ahmatavad mandril stane vedaevad. Pärast nende lahkumist tundus kaua, et nüüd ei ole enam kedagi ega midagi ning äkki ilus Leningradis protski. Luuletaja saatus on Venemaal läbi aegade olnud traagiline Puškini ja Lermontovi avarasse surma tõelidel represseeritud Mandelistamis, surm, koonduslaagris, Swi taeva enesetapp. Seda loetelu võiks jätkata kaua ja enam-vähem traditsiooniliseks on saanud selline luuletaja saatuse variant nagu harukordselt varajane küpsus ja sugugi mitte elu, et jõuda. Esialgu pühendus protskeenese tunnetamisele kõik, mida nõudis temalt ühiskond ja sotsiaalsed traditsioonid, kõigest seda tema jaoks ei eksisteerinud. Ta jättis kooli pooleli. Lõpetamata jäi kaheksas klass. Ta neelas raamatuid, luulet, filosoofiat, religiooni, hiljem ta ütleb, 24. sena või 23-sse nad täpselt ei mäleta. Mugesin vana ja uue testamendi ja see jättis kõige tugevamal Jali minu hoole nii kulgeskimus, saatus, et esialgu lugesin maha harada ja alles siis piiblid, sain aru, et metafüüsilised horisondid, mida pakub kristlus, on väiksemad kui need, mida pakub hinduismi. Säilinud on protski poolt koostatud kohustusliku kirjanduse nimekiri. Ameerika üliõpilaste jaoks, kelle vihikusest olid ahastuses ei hakka seda näitama täies pikkuses on võimatu. Näitan vaid ühe neljandiku Ben nute Chiellini Henry Adams Education of Henry Adams, see on inglise keeles siis sellepärast, et see ei ole tõlgitud eesti keelde. Pascal mõtted, Milton kadunud ja jälle leitud paradiis, Spinoza traktaadi, Swift, Kuliveri reisid, Vorenz, Stern kris trump, sendi, mis ka ei ole telgid, Monteski, Pärsia kirjad ja nii edasi, nii edasi, nii edasi. Isegi sellisel kujul avaldab see nimekiri muljet. Vähe on neid, kes on niivõrd palju kogenud ja ma ei pea silmas vaid tudengeid, mitmete autorid ja teosed sellest nimekirjas ei ole tänaseni tõlgitud eesti keelde. Võrovski esimesed värsid kuuluvad 50.-te aastate lõpu seont, pigem suleproov. See ei ole Venteerine luule, kui ta kasvab luuletajana väga kiiresti ja 60.-te alguses on ta Leningradi ande Grangis juba tuntud muusikat. Tema värssidele hakati looma praktiliselt tema esimestest suleproovidest avates. Tema luuletused ei avaldatud, aga laulud protski värssidele levisid noorte seas protski, nimi kõvas, kuigi ta ise rääkis, et värssidele laulude loomine on kohe luuletaja mõnitamine ja see ei salli ükski poeet. Sel ajal nimetame seda tema loomingu esimeseks perioodiks osales ta geoloogiliste ekspeditsioonidel, töötas haigla surnukuuris. Aasta aega teenis leiba, freesi, anna tehases tegi palju ja erinevaid juhutööd. Tal olid tellimus Poola luulet tõlkimisele, kuid saatus kulges teisiti. 29. novembril aasta 1963 ilmus Leningradi ajalehes protski vastane artikkel kirjanduslähedane nugiline ning varsti pärast seda teda arreteeriti, keda süüdistati parasiitlikes eluviisides ning peale kohtuotsuse avalikustamist ilmus ajalehes artikkel muidusööjast. Voodrid hinnatakse vastavalt teenetele. Etteruttavalt olgu öeldud, et 23 aastat hiljem juba perestroika ajal reprodutseeritud selle artikli pealkiri ühes Browski raamatutest, kusjuures selle alla paigutati foto, kus Rootsi kuningas annan Provskile üle Nobeli preemia. Tunni Jatsu Sendai otse. Kuid lähme tagasi kohtusse, mis toimub 18. veebruaril 1964 kohtunik Salelliva käitub kui õudusunenäost pärit nõukogude aja õpetaja. Ta küsib, millega te tegelete, Browski luuletan, tõlgin. Ma arvan, et kohtunik ei mingeid, ma arvan siiski nagu kord ja kohus, ärge toituge vastu seina, vaadake kohtuniku poole. Vastake kohtule peab, kas teil on alaline töö? Browski, ma arvasin, et see ongi alaline töö. Kuldesse protski töötas siin ja seal kohtunik küsib, aga mis elukutse teil üldse on ja kuuleb vastuseks luuletaja, luuletaja, tõlkija, aga kes on teid luuletajaks tunnistanud? Mitte keegi, ilma väljakutsed, aga kes arvas mind inimeste hulga. Kohtunik, kas te olete seda õppinud toova luuletaja ei ole püüdnud lõpetada kõrgkooli, kus neid ettevalmistatakse, õpetatakse? Pruski, ma ei mõelnud. Ma ei mõelnud, et see tuleb haridusega kohtunik, aga millega siis? Uroski, arvan, et see on häälendunud jumala and. Pärast esimest kohtuistungit suunatakse protski kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, et selgitada, kas ta kannatab mingi psüühilise haiguse all ja ka see haigus takistab teda väljasaatmist või kohustuslik korrast tööle suunamist. Õnneks tuvastas ekspertiis, et teda võib langes, saate suunata sundkorras töödele. Hilja kogu lugu oleks võinud lõppeda ka palju traagilisemad. Kuid suva ajal nõukogude süsteemis veel ei tuntud seadusevastasest psühhiaatriaaegu. Ruski kohus oli esimene Literaatide üle kohtumõistmine selle järgnenud pikas reas oli nende proovikiviks. Teine kohtuistung toimus kuu aja pärast. Ei hakka kordama seda, mis on niigi selge. Pööran teie tähelepanu vaid mõningatele detailidele, näiteks sellele, et kohtunik nimetan Browski huuled niinimetatud värssideks. Kohtukaasistujad heidavad talle ette, et ta ei taha siia täis teenida kuigi ta on vabastatud haigused, mitu ja kõik kliendid, toimingus on olemas ja nii edasi. Eriti huvitavat küsimust esitab kaasistuja Browski kasuks tunnistavale Nathalie krundiininale luuletaja ja luuletajate rühma juhendajale. Kas teie isiklikult olete näinud, kuidas ta töötab oma luuletuste kallal või ehk kasutas ta võõrast tööjõudu? Kohtuistungi käigus teada tänu Moskvast spetsiaalselt kohale tulnud kirjanik Friido Figdorovile, kes kirjutas üles kõik saalis toimunu. Kohtunik üritas Viktor valt takistada kohe protsessi alguses ent vaatamata sellele ta jätkas oma tööd. Kui protsess hakkas lõpule jõudma, keevas kohtunik talt kirjutamise ära ja lituravaid pidi oma tegevuse katkestama. Kuid kohe pärast istungit täiendas ta oma märkmeid teisiti, kas sellest, mis saalis toimus pärast kirjakeeldu ning taastas hiljem mitmete tunnistajate abil kõik saalis toimunu? Kohtuotsusega saadeti protskid viieks aastaks Leningradist välja asumisele koos kohustusliku töölesuunamisega. Kohtuotsus ja kohus siis kutsusid esile vastu käe nii NSV Liidus kui ka välismaal, kus kuidagi ei tahetud mõista seikaid. Luuletaja võib süüdi mõista ta värsside eest. Proski kaitseks astusid üles näiteks Šostakovitši paljud kirjanikud, teiste hulgas Annahmadova, kes saatsid nendesse nõukogude võimu instantsidele hulka kirju. Frieda Viktor üleskirjutus levis mõne kuuga niinimetatud sammusin Lätis isetehtud veel annetena sattus välismaale, kus seda aktiivselt tsiteeriti Lääne meedias. Kui enne seda protski tiime oli läänes piaid tundmatu, siis 64. aastal lõpuks kõik muutus, eriti peale Fligdorovi, ilves kirjutuse avaldamis Prantsusmaal Figaro Lydereeris ja Inglismaal, kaunteris Inglismaal Trasbreeriti Browski kohtu instsineeringuga, BBC raadios. Luuletaja vapustas ränhaaridavasin, kohus proski üle kinnitas, et sõnavabadus on frussööris sulaaegses, Nõukogude liidus on täpselt sama võimatu, nagu see oli Stalini ajal. Paljudele vasakpoolsete veendumustega. Räni inimestele sai sellest lõplik usalduse krahh Nõukogude sotsialismi osas. Isegi selline ustav NSV Liidu aaste nagu šampolst saartel kirjutas järsu kirja ülemnõukogu esimehe Janile koopiaga Kirjanike Liidu juhatusele ja tunnistas, et kuna nõukogudevastane press käsitleb kohtuotsust kui nõukogude õigussüsteemi tüüpilist intelligentse vastasuse ja antisemitismi näidet. Meie nagu kirjutab ettevaatlik, vastasime selle peale, et nagu meie sõbrad NSV Liidust meile vandusid, kohtu otsus saab ümber vaadetud. Nüüd aga selgus, et ei ole midagi selles suunas tehtud ja me ei saa enam vaikida. Raske öelda, kas mõjus Sartrik, Jüri või paljud teised protestid, kuid protski vabastati. Viie aasta asemel oli ta asumisel poolteist aastat. Anna mattuva reageeris toimuvale sõnadega, missugune evo muhu tehakse meie punapeale? Browski ise on mitmetes vestlustes maininud, et ei suhtunud sellesse protsessi tõsiselt, nii selle käigus kui ka edaspidises elus ei võtnud seda ei tragöödia ega ka vastasseisuna võimule. Ta üldse ei olnud dissident, ei võidelnud võimuga, ta lihtsalt pole seda võimu märganud ja selline hoiak oli võimule kannatamatu. Kui ta rääkis oma arusaamas selles protsessis, siis meenutas ta, et kõik sai alguse rahvamaleva ülema kaebusest. Kas te teate, mis on rahvamalev? Küsib ta oma vestluskaaslased ja ise vastab. See oli selline, et väljamõeldud elanikkonna Fužysseerimise väikevorm. Küsimusele, mida tahtis temalt KGB Browski vajutab välja teravmeelse kontseptsiooni, aga see on täiesti arusaamatu, mida need inimesed tahavad. Ma arvasin kohe, et see kontor KGB on sarnaselt tervele ilmale statistika ohver. See tähendab, põllumees tuleb põllule, tal on üks maalapp niitmata TÖÖ rüge tuleb siis siis seal ootab teda üks töökesk. Aga kemmesnikud tulevad oma kontorisse, neil pole seal midagi peale riigi asutaja või raudse Felixi portree, aga nad peavad ju midagi tegema, et õigustada omaenda olemasolu. On ju nii? Syydaga tulenebki sageli kogusse fabritseerimine. Mitte sellepärast, et nõukogude võim on sihuke halb või no ma ei tea, Lenin või Stalin olid õelad või veel mingid kurat, kuskil seal askeldab, eks ole. Puhtalt bürokraatia fenomen, mis puhkeb õitsele täieliku kontrollivate instantside puudumise tõttu. Ei tahtnud ka Viturva kirjutusest rääkida, kuna see dokument nüüdseks vestlus toimus kaheksakümnendatel aastatel 1000 korda ilmunud imelik argument ja talle vastu Öeldakse, et dokumendi unikaalsus teestabki see, et teda avaldati kogu maailmas ja tsiteeriti loendamatu hulk kordi. Te teete märkimisväärne traumaatiline sündmus tril rahaseks, milleks küsib ta vestluskaaslane ja pruss Kivastab Ma loobun kõigest seda dramatiseerimist. See on ühtlasi imelik ja huvitav. Aga eriti huvitav on mulle arusaav küsija. Ma saan aru, ütleb ta, see on osa teie kest eetikast ja tal on hinges esteetika oli protskele peamiseks põhjas Arhangelski oblastis noorenz külas Browskivas, nagu ta ise rääkis suurepäraselt. Sealsetel inimestel ei olnud arsti ega velskri ja proski, kes tõi kaasa palju rohtusid, ravitses neid viidi, andis neile valuvaigisteid, aspiriini. Vastasel juhul, et seda saada, oleks nad pidanud sõitma ligi 30 kilomeetrit mööda õudseid, teid neil polnud, elektrit seest oli ilus, eriti öösiti küünalde valguses, nagu tema ütles. Alguses nad pidasid Minspiooniks, pärast saite aru, et ei ole. Siis otsustasid nad, et ma kannatan oma usu pärast, kuid ma seletasin, et ei, seda ka ei ole. Aga siis nad lihtsalt harjusid minuga ära, kutsusid külla, kui lahkusin, siis jätsid minuga liigutavalt jumalaga. Kas ta värsis jalg kirjutas ka, aga muidugi seal polnud midagi muud teha. Ja alati ta mäletas noorenskajaid kui üht parimat perioodi oma elus. Irina Belobrovtsev räägib Jossif protskist. Siis, kui ta naases Leningradi, tema elu kulges täiesti normaalselt, nagu ta ise arvas, aga 10. mail aastal 1972 Leningradis, teda kutsutakse telefoni teel Oviiri, Oviir välisviisade osakonda, kui keegi ei tea ka paljud ei tea enam, kus talle tehti ettepanek kiiremas korras emigreeruda. Vorovski küsib vaid, aga kui ma loobun, millele sealne polkovnik või kolonel vastab, vat siis prootski varsti saab teil olema üsna kuumad. See oli reedene õhtu ning juba esmaspäeval helistati talle, vaatasime läbi teie avaldusi Iisraeli väljasõidu kohta, otsus on positiivne, võite minna. Peab minema Riini, kust mõned inimesed lähevad Iisraelis ja teistesse kohtadesse. Tema läheb Ameerikasse Ameerikasse. Ta saabub juuli alguses ja läheb Lääne Massachusettsis oma Ameerika tõlkija juurde, et töötada koos temaga valitud värsside raamatu kallal. Browski töötas peamiselt puu otsas istudes. Talle meeldis väga majake vana tamme otsas. Ameeriklased teevad tihti selliseid oma lastele mängukohtades. Äkki see ikka oli mingisugune jalg, mingisugune meenutus noores käest. Ei tea. Tänu ajalehtedele ja eriti televisioonile, kus näidati hoolega NSV Liidust välja saadetud vene luuletaja saabumis USAsse sai Browski hulganisti ülikoolide ja kolledžite esinemiskutseid. Tema nime tunti akadeemilistes, kirjanduslikes ja valitsusringkondades tänu kirjastajale sõbrale proferile, kes spetsiaalses sõitis Viini, et saatan protskid Ameerikasse pakkus Michigani Ülikool proskele töökohta aastapalgaga 12000 dollarit, mis tollal oli üsna kopsakas summa. Sarnaselt kõigile uutele ameeriklastele Evaska Browski üle midagi sellist, mida sotsioloogid nimetavad kultuurišokiks. Ta pidi kohanduma ühiskonnas, milline oli rajatud tema kodumaast hoopis teistel printsiipidel. Kuid maa, kuhu ta ümber koolis ei olnud talle sugugi tundmatu. Protski oli üks vähestest emigrantidest, kes veel enne sinna saabumist läbis pikka meelika kultuuri kaugulid. Ta oli veendunud, et uus aeg tema põlvkonna jaoks algas mitte Soshinitsini esimese jutustuse avaldamisest vaid Tarzani filmis Jonny Müllerige. See oli esimene kino rääkist Browski, kus me nägime loomuliku elu ja pikad juuksed. Ja see toore Tarzani kari, mida kuvati kõikides Vene linnades. Me tormasime Tarzanid matkima ja sellega riik võitles märksa suuremal määral kui hiljem Sofiniitseniga. Sellest Augest vaba mõtlemine. Oma ettekujutus Ameerikas kui ühiskonnas, kus isiklik vastutus on aksiomaatiline, kuis protskis saada ka Ameerika luuleid hoolikalt lugedes. Tema lemmikluuletajate seas oli võistunuden, keda ta tundis oma meelika tudengitest kolleegidest professoritest rääkimata, pea kõikidest teistest ameeriklastest paremini. Ruski rääkis intervjuus, et teadjad Nobeli preemiast pakkus talle vähem rahuldus kui oodeni nõusolek kirjutada. Pingviin Vuksis ilmuvale luulekogumikule Essina. Viimases kuulis ta veel NSV Liidus ameerika juust. Rääkides mainis ta alati seda, et võõral maal saab elada vaid siis, kui armastad sellest midagi vägagi kõvasti. Mis mulle just siin meeldib, on see, et siin ma olen iseendaga ja sellega, mida teha, üksi jäetud. Selle eest olen ma lõpmata tänulik asjaoludele ja sellele maale. Mind on alati köitnud individuaalvastutuse vaim ja erainitsiatiivi põhimõtted. Siin kuuled sa kogu aeg, ma katsun ja vaatan, mis tuleb välja. Eriti meeldivad mulle kaks asja, Ameerika luule ja Ameerikas seaduste vaim. Minu põlvkond, inimeste grupp, kellega olime lähedased, kui olin 20 aastane. Kõik nad olid individualistid ja meie ideaaliks, selles mõttes oligi USA ja kui mõned meist leidsid ennast siin, meil oli tunnetus, et jõudsime koju. Aastal 87 protskile omistati Nobeli preemia. Selleks ajaks oli 47 aastane hooleta elanud kolm infarkti ja kaks südameoperatsiooni. Autoriteetse teaduskirja artes peatoimetaja rootsisvualist protskis. Sõber Ben Jansons tegi kõik, et Nobeli komiteest saks teada, et Eesti juust anda kuulsale luuletaja ja esseist ja Nobeli preemia ei pruugi tulla. Õnneks Nobeli komitee võttis teda kuulda mitte juhuslikult Britislarist Henry Ford, mainides, et protski kogumikus lauseliige kästriitšiline keeles. Peamiseks motiiviks on eelkõige motiiv emakeelest pagendamine. Kifort märgib meie aega irooniliselt iseloomustab see fakt, et võib-olla parimad värsid, mida kirjutatakse nüüdisajal Ameerikas, loob just see venelane nagu Browski pärast ütles, et ta kahetseb ainult seda, et tema vanemad ei saanud seda näha. Nad surid ära varem, kui ta sai Nobeli preemia. Ta ütleb, et ainult nendele see oleks meeldiv ainult nendele kahele inimesele, kellel oli traagiline saatus, Provskid ei lastud isegi nende matustele, aga kui ta varem tahtis need enda juurde USAsse tuua siis loomulikult seda keevat talle kiuste. Nüüd keskendume Browski hoolele. Sellel on kaks vääramatut kosti osa, esiteks piiratu piirid, toos seismine, vabadus ja elamine kõikide aegade inimkonna kultuuris. Lenin olevat kunagi öelnud, et kommunistiks võib saada ainult siis, kui sa rikastad oma mälu. Kõikide inimkonna arengu rikkustega seotud teadmistega. Ütlus on iseenesest kohmakas, aga pagana õige. Ja vastavalt sellele võib ju Provskid pidada ehtsast kommunistiks ja seda erinevalt rõhuvast ka otseses mõttes enamusest. Protskid erutas ja ergutas mõtte tema kohast maailma kultuuris oma eksiili. Ta võrdles tihti luules Oviidivuse väljaajamisega suhted oma pojaga, kes jäi Leningradi, kujutas ta luuletuses Odysseus teleMarsile ning alates kuikümnendatest aastatest välja arvatud Ameerika eluaugus kirjutas ta iga aasta lõpus kindla sisuga värsse ehk Kristuse sünnile pühendatud luuled. Eesti rahva kultuuriline sina jõulud ei anna seda sisu edasi. Küll aga venekeelne juures, mis on otseselt seotud sünnimõistega. See oli protskile tähtis, kui nad piiridesse inimese eksistentsi sünnija olematusesse minekuga. Temal olid terav eutraagilisuse tunnetus. Mitmes intervjuus kordab ta talle omase musta huumori või irooniaga. Elu on lühike jagurt variantides hirmus. Kas sa oled märganud, millega see lõpeb? Peab nõustuma Provskis Soomest sõbradylge Jukka Manineniga, kes ütles. Arvan, et kõikide jõuluvärsside emotsionaalseks tuumaks on isa, ema, ainus poeg, tuba, koobas ja ringi uitab kuningas Heroodes. See on tohutu emotsioonide laeng, lapsepõlvest hirmude, perekondliku harmoonia ja rahulaeng. Manninen ütleb seda eelkõige Stalini ajastu lõpu kohta. Kui perekond ootas koos teiste Leningradi juutidega Siberisse verre saatmist. Kuid on äärmiselt huvitav. Protski naaseb selle laste arhetüüpi juurde oma elu lõpus, 95. aastal oma viimases värsis, mille ta kirjutas kuu aega enne surma. Algupärandi muusikas jal haihtub üldse, sest huuled on siin õige vähe, otsene sisu. Tõlge ainult see on värss, põgeneme Egiptusse. Kuubas nendel kolmel oli soe, lõhnas põhu Jakaitsudega. Nemad olid rahulikult kolmekesi sel ööl. Täht vaatas ülellele ainsaks nende seas, kes võiks teada, mida tähendas, selle pilk oli imik, kui tema vaikis. Nagu te näete, protki provotseerib enda laste arhetüüpi Kristuse loo peale. Sünnist surmani on inimese elu on väga lühike ja surnuõpetab. Protski jaoks oli elus ja loomingus peamine püüd hoida kinni kaduvat aega. Ta ise on öelnud, kõik muldi arssid on enam-vähem ühest ja samast ajast. Selline maailmatunnetus eeldab eksistentsiaalset ärevust, mitte juhuslikult ema 61. aasta jõu romanssis. Rasnadestranski Ramas. Eksistentsiaalne dimensioon on selge, nähtav muuletuses korratakse üht ja sama rida viis korda ent mitte refräänina, vaid erinevate inimeste ja erinevate nähtuste kohta. Käivana laugleb sinul seletamatus, kurbuses protski, huule iseloomulikuks võtteks. Katkenud perspektiiv, olgu see siis visuaalne perspektiiv, see tähendab ruumiline või ajaline tulevikulootuse perspektiiv. Siit tuleneb ka õnne, igavene seotus kurbusega. Just aegunud proski jaoks kvalitatiivne individuaaleksistentsi määr, nagu ka näiteks eksistents alismi rajajal, Martin Haide keerime, kes imestab lõpmata olemuse üle, kuid tunnetab õudusega tühjuse lähedust, räägib hirmus Anxt millele peab tunnistama surma üle võimu ja tööle. Protski tunnetab sedasama Teraval. Veelgi enam. Juri Lotman on kirjutanud, et vene luuletajate eest pole keegi olnud nii sügavalt olematusse ja surmamõtete küüsis, kui seda oli protski. Vaatamisseda tühjus mail ilma protskita ilma temata muudkui kerkib tema luules ta kord kuulutab auku tühjusest oma autoparteiks võime mitte peljata olematusse protseduuri nagu oma puudumise vormi. Kord võrdleb ta end seest ringiga, joonistab paberile lihtne ring, see olen mina, seis pole midagi. Vaata teda ja siis pühi ära. Koort räägib enda puudumisest kodulinnas. Minu puudumine suurt auku maastikku ei jätnud tühjasi auh, kuid mitte suur. Ta võib-olla võtakski eelseisvat tühjust vagusad ei alistunud, kuid tema filosoofia ajalootunnetus on sellele vastu. Protski poidilis universumis on üks kõikvõimas kategooria, mille suuteline võitma aega. See tähendab surmast jagu saama. See kategooria on keel sõna. Keel on esmane Nobeli kõnes, Browski räägib isegi ehmatava avameelsusega enda ja ka iga teise luuletaja tööst. Muuleta ei pea silmas surmajärgset kuulsust, ehkki ta sageli loodab, et luule elab temast kauem, olgu või natukenegi. Luuletaja kirjutab seepärast, et keel ütleb talle ette või lause dikteerib järgmiseria. Luuletust alustades ei tia luuletaja üldjuhul, millega see lõpeb ja on vahel üllatunud, nähes, mis välja tuli, sest sageli on mõtte küündinud kaugemale. Kuidas seda arvas. Nagu me teame, on kolm tunnetusviisi analüütiline intuid. Stiilne ja meetod, mida kasutasid Piibli prohvetid ilmutuslik muule, erineb teistest kirjandusvormidest. Tseedituid kasutab korraga kõigi kolme sest kõik kolm on keeles andud. Luuletaja kirjutab eelkõige seeditu, et luuletamine on teadvusse mõtlemisse maailmatunnetusse erakordne kiirendaja. Seda kiirendust üks kord katsetanud inimene ei suuda selle kogemuse kordamisest loobuda. Ta muutub sellest sõltuvaks, nagu satutakse sõltuvusse uimastitest või alkoholist. Ma arvan, et inimest, kel on tekkinud sarnasel moel sõltuvust keeles, kutsutaksegi poeediks. Boydi mõju laieneb üle tema nii-öelda maiste tähtaja piiridest. Poeed muudab ühiskonna kaudselt. Poeet muudab tema keele hääldust, mõjub ühiskonna enesetunnetamise aastad. See on tema kohustus keeles suhtes sest poed on kelle teener, teener, hoidja ja tõukejõud. Ja see poeedi tööriist on päästev ja viimseni vaba. Vaat seda kohustust ja seda kiirendust peabki Provskis silmas, kui kirjutab, et isegi surmajärgne tühjus tühi ringige on võit olematusse üle omas sõnaga luuletaja lööb augu olematusse, kilbis soomusrüüsse ja jääb igavikus lihtsalt üheks täheks. Nagu seda on kirjeldatud tema luuletuses. Ja selle oma tahaksin lõpetada, kui küsimused hea meelega kuulan ja vastan. Aitäh, ma küsiks kohe alguseks, et luule teatavasti kirjandusvormina on kirjandusžanr on kõige keerulisem tõlkimise mõttes tänuväärselt sel aastal on KS-i protski luule eesti keelde jõudnud. Kas protski luuletan kuidagi eriti keeruline tõlkida on ta eriti vene keele keskne emakeelega mänglev või millised on need väljakutsed, missugust protski luule tõlkimisel vastu vaatavad? No ma ütleksin, et Browskivoolaid tõlgiti ka varem näiteks ortaarner tilkis ja isegi Juku-Kalle raid aga kui mai Kristiina Lotman tõlkima tema mütoloogilise luuletusi esialgu ja nüüd tõepoolest, sel aastal juba ta jõudis teisteni, siis on näha, mis on kõige raskem, see on tõepoolest väga raske töö ja just sellepärast mõned luuletused Mihhail Lotmani raamatus, mis on pühendatud Froskele ja vot kus on Maria-Kristina tõlked, vot üsna paljud hooletusse, et seal on tõlgitud vot niimodi sisu otsene tõlge. Sest võib-olla kõige raskem on intonatsioon protski nagu kasutab paljusõnalist keelt, ta nagu tahab näidata tõepoolest, kuidas keel paneb luuletajaid töötama, mida keelt Allen dikteerib ja kuna vot see on näiteks niisugune lint nagu järgneb kogu aeg, vot niisugune lint nagu käib nonstop režiimis. Vot seda on kõige raskem tuua, sestap proovib mõnes sõna siis jalule nagu ta jätab seda kõrvale ja proovib teist ja proovib kolmandat. Ja vot siis me näeme, et kui raskes sedaan, sest keel nagu no ken nagu keel avati, raske luulet tõlkida. See on võib-olla tõlkija jaoks on kõige raskem loomulikult roosad, märksa kergemini. Ja vot see intonatsiooni intensiooni rida on võib-olla tõepoolest kõige raskem. Te ütlesite, et 68. aastal, Tal oli teil au kohtuda protokolli Tartus, mis sellest kohtumisest veel oleks midagi rääkida või meenutab, mis seal oli? Teate, see oli niimoodi, et üks protski tuttav, tee teda Tartusse ja siis see oli üks meie auditooriumites. No täitsa harilik auditoorium. Ma mäletan, et kuidas Frovski oli riietatud, vot seda ma mäletan väga hästi, ma ei tea, võib-olla kaitsjana olid sellised Velveti püksid, pruunid püksid ja mingi niisugune ka tume pullover. Ta oli hästi tagasihoidlik, vot seda oli kohe näha. Tahtis olla kuskil varjus kogu aeg, ta pidi olema nagu laval, aga vot sealsamas ta oligi nagu varjus ja loomulikult me teadsime, kes võrodski on ja kuna tema luuletused ei olnud veel avaldatud aga me õhukesem ja mõned nendest tol ajal oli niimoodi, et saime kuskilt jälle andsime edasi ja nii edasi ja me teadsime, kes ta on, aga vot kui ta hakkas oma luuletusi lugema siis mulje oli niivõrd erinev kõigest, mida me oleme kuulnud varem. Et muide, ma isegi ma ei mäleta, vot kõikide nende luuletuste, mida ta luges, aga ta luges üsna kaua oma pool tundi. Ja siis ta ei tahtnud vastata mingitele küsimustele, vot see ka oli tema niisugune omadus, et vot ei taha rääkida, endast, jäi taha. Austatud professor, ma tahaksin küsida, kui vilets tõlkija, aga järgides seda esimest küsimust, selles luuletuses on öeldud, et see rida ma ei tea, kuidas protski seda loeb, aga umbes niimoodi, et. Hoopis jumalad, vot see luuletus saadab Mihhail Lotmani raamatud raamatus sees ja Mihhail Lotman kirjutabki sellest, et see ei ole lõpuni selge, kas tõepoolest see on endas või jumalad, aga minu arust ka pigem jumalad. Miks ta Venemaale ei ole tagasi tulnud, noh erinevalt näiteks finitsionist, kes oli välja saadetud ja kui võrrelda need kaks Nobeli preemia laureaati Teda mitu-mitu korda küsiti sellest, et miks ta ei tule tagasi Peterburi, sest on uus aeg, esialgu Browski tegi nalja, et teate, kui avaldatakse kõik minu teosed, siis ma tulen tagasi. Tal oli jah, teeme siis Anatoli Sobtšak, kes oli Peterburi linnapeaks, andis talle 95. aastal aukodanikunime. Ja siiski Browski, kui ta vastas tõsisel, ta rääkis niimoodi, et see ei ole minul linn enam, sest kõik inimesed, keda ma tundsin, Nad on kas surnud või nad on abiellunud, see on ka väga huvitav, sest keegi tema vestluskaaslastest küsib, kuidas teil oli naistega ja raske oli, oli üsna palju. Ja vot, kui ma tuleksin oma linna igaveseks, siis veel kuidagimoodi, aga ma ei taha. Aga kui ma tuleksin turistina, mida see mulle annab, see on vastik. Ja ta otsustas, et ta ei lähe just sellepärast, vot see Simmida tegi, šanovskivad see poolteist tuba võiks sentimentaalne, tagasitulek kodumaale, see on niisugune ettekujutus sellest, kuidas protski tuleb tagasi, sest ta kunagi tagasi ei tulnud. Vene kirjanduse professor Irina Belobrovtsev rääkis vene uuema luuleklassiku Joseph protski elust ja luulest. Külas Jimmy Wilsoni helilooming lavastusest protski paruznikov. Täname Tallinna linnateatrifestivali talveöö unenägu. Saate panid kokku Külli tüli ja Erle loonurme raadioteater 2019.