Ülikool. On nii palju inimesi tänapäeval ka üht-teist ka, kes arvavad, et nende koer on targem kui terve hulk teisi inimesi. Ühesõnaga lemmikloomade puhul niisugune suhe, see on niivõrd levinud ja kartes Jaanliku maailmapildi põhieeldus. Et loom on nagu kontidest ja lihastest kokku pandud masin, kellel mingit hinge ega vaimu ei ole, seda tihtipeale sisemiselt ikkagi omaks ei võeta. Tegelikult käitutakse loomadega teistmoodi. Ei koole. Kirjanik ja õppejõud. Hasso Krull räägib teemal, ka loomadel on oma keel. Loeng on salvestatud 2000 seitsmeteistkümnenda aasta suvel. Eesti folkloorinõu. Kogu korraldatud päritud väärtuste päeval. Inimesed ja loomad. Ja mis nendega õieti nagu lahti on? Peetakse koduloom ja kütitakse metsloomi ja uuritakse tänapäeval loomist, nende käitumist sellega tegeleb teadus. On olemas ka loomakaitse looduskaitse osana ja tänapäeval ka loomaõiguste liikumine. See tähendab, et nii nagu inimestelegi loomadel on vahel väga häda käes ja neil peaks olema mingisugune põhiline õigus kuidagi olemas olla, kuidagi kaitstud olla. See kõik näitab, et et midagi on siin lahti ja probleem iseenesest on üsna vana. Algab mingist müütilisest minevikust ja mulle on väga meeldinud üks vana Claude Levi Straussi lausa küsiti siis, et mis on müüt. Levistavas vastab, et küsimus on lihtne, aga sellele vastata on keeruline. Kui tahta seda teha ühe lausega, siis vähemalt indiaanlaste meelest. Müüt peaks olema lugu niisugusest ajast kus inimesed ja loomad teineteisest selgesti ei eristunud. Hoolimata tindijõgedest ja paberimägedest, millega juutlik kristlik traditsioon on püüdnud asja maskeerida ei paista südame ja mõistuse seisukohast olevat midagi solvavat. Midagi traagilisemate olukorrast, kus inimene elab maa peal koos hulga teiste liikidega ja saab nende rõõmudest osa suutmata ometi nendega suhelda. Siis see inimeste ja loomade keelelise kommunikatsiooni katkemine on teatav müütiline või müütiline algsündmus. Mis ongi inimesed praeguse olukorra ja tema ebakindluse põhjus? Enne seda algsündmust on siis valitsenud niisugune müütiline esiaeg. Ehk müüdi aeg, nagu antropoloogid vahel ütlevad, sellel on ka palju muid nimesid eesti keeles kindlasti. Ennemuistne aeg sobib selle kohta. Ja sellel ennemuistsel ajal müüdi ajal. Loomad oskasid rääkida samuti nagu inimesedki. Ja nüüd ma edasi lähen siis lugude kaudu, et ma jutustan ümber lugusid siit ja sealt siis Põhja-Ameerikast. Ja kommenteerin neid natuke, et tuua veidi selgust sellesse, mis siis õieti lahti on inimestena, loomade vahel. Ja milliseid müütilisi versioon ja selle kohta on pakutud nagu näiteks selles vokiloos keskCaliforniast kus koiott ja pistrik kahe peale loovad inimesed. See algab ikka lausega kunagi ammu-ammu olid loomad nagu inimesed siis pistrik ütles koi otile, sinul on suur vägi. Miks sa ei loo inimesi? See oleks liiga suur töö, vastas koiott. Mis sellest ütles, pistrik, sa pead seda tegema, sest sa suudad. On siis niisugune imperatiiv, tuleb luua inimesed, sest et see on võimalik. Sest kui ott Põhja-Ameerika üks trikstreid suudab seda teha ja koiott teeb siis niisugusel nalja nagu pükstel tihti, et ta heidab pikali, teeskleb surinat ja siis tuleb palju vareseid ja vihusid. Nad hakkavad teda kima ja uuristavatema kannikasse augu, poevad sinna sisse, nokivad liha järjest edasi, aga ühel hetkel koiott äkki tõuseb püsti, tõmbab selle augu kinni, kõik need linnud on seal vangis. Pistikuga koos võetakse nad ükshaaval välja, kitkutakse sulgedest puhtaks ja siis igale künkale ümberkaudu pannakse üks varese, üks. Järgmisel päeval kõikidel nendel paikadel elavad juba inimesed nendest magades õlgadest saavad tavalised inimesed, juus, õlgadest, pealikud, samal ajal. Ta on andnud kõigile kohtadele ka nimed, et see on ühtlasi kohanimede sünnilugu. Aga nüüd siis, kui kõik see rahvas seal ümberringi juba elab, siis koiott, ütleb Distrikule nii. Uued inimesed näevad välja täpselt nagu meie. Seepärast tuleb meil võtta teine kuju, meist peavad saama loomad, see on sinu süü. Sina sundisid mind inimesi looma nüüdsest peale, olgu sul tiivad ja nokk. Aga minul on need saba ja tihe karv. Ja nõnda kõik ürgsed inimesed muutuvadki loomadeks lindudeks koiott annab neile ka kõigile nimed. Ja see müütiline algsündmus on siis toimunud, et loomad ja inimesed on teineteisest lahutatud. Tegemist on siis jah, korraga sellise suure loova põhilise toiminguga, samal ajal sünnib üks trauma, Need, endise inimesed ja uue aja inimesed enam ei ole ühtemoodi. Nad ei näe ühtmoodi välja, ei räägi sama keelt. Ja tohutu jama hakkab sellest peale. No aga tavaliselt kommunikatsiooni võimalus täielikult siiski ei kao, et jääb alles teatav inimeste ja loomade omavaheline leping ja seda mõnikord saab meenutada. Üks selline meenutamise episood on kirja pandud eesti etnoloogi Ülo Siimetsa mälestustes tšukid. Ülo noorest peast kuskil seitsmekümnendatel aastatel on elanud Tšubtšide juures koos nendega karjatavad põtru ja õhtul ta ajab võttasid kokku. Ja siis üks põder ei taha tulla. Ta viskab teda kiviga, aga selgub, et see, kes seal kükitas, ei, oledki põder. See pruunselg oli hoopis suure grisli oma suur lihasööja grisli. Tormab ülapoole ja tõuseb tagajalgadele, võtab noa välja. Aga siis tuleb telgist välja tema sõber eigeli kes ütleb, et viska see Luganud kiiresti maha. Ja õigele läheb ise sellele riskile vastu. Siis ta kummardub nagu ajab ennast sirgu, vaatab karule otsa, tõstab käed üles ja hakkab monotoonselt rääkima. Karu, ära ole paha, me ei tee sulle mitte midagi paha. Me oleme ühest verest sina ja mina. Karu, mine ära. Karu, ära ole paha, me ei ole teinud sulle mitte midagi paha. Me oleme ühest soost, sina ja mina, Karu, mine ära. Karu, ära ole paha, me ei ole teinud teie rahvale midagi paha. Me joome ühest jõest, sina ja mina, karu, mine ära. Karu, ära ole paha. Me oleme küll esivanematele ande toonud. Me oleme üks rahvas, sina ja mina, Karu, mine ära. Siimets kirjeldab siis seda, kuidas karu reageeris. Karu kuulas tähelepanelikult talle räägitavat juttu. Ta urin jäi vaiksemaks ja ta jälgis eigeli tegevust. Mees rääkis monotoonselt. Tema käed olid kogu aeg üles tõstetud. Ta viibutas oma ülakeha ette-taha ise kogu aeg teraselt silmi karul peal hoides. Pärast esimest salmi istus karu maha. Ta kuulas huviga talle räägitavat juttu. Kallutades pead kord ühele poole, kord teisele poole. Kas selles liigutuses väljendas heakskiit tšukide tegevusele? Vangutas ta uskumatult pead. See jäigi arusaamatuks. Aga pärast kolmandat salmi noogutas ta nagu arusaaja peaga, laskus neljale jalale, keeras selja ja hakkas ära minema. Ja siis pärast lõkke ääres Ülo küsib tšuktši käest, mis ta karulööjat rääkis, sest muidugi sellest salmist, mis ma siin ette lugesin, sellel hetkel ela, Siimets aru ei saanud. Õigeli seletas asja ja lisas, et kui sa seda juttu oleksid rääkinud tangide keeles tangideks Nad nimetasid venelasi või eesti keeles, siis oleks karuse nahka pannud. Eriti tangide keelt karud ei kannata. Metsarahvaga on aga alati võimalik ära leppida, sest karud on ju loomanahka riietatud inimesed. Nad on nagu šamaanid, kes juba kaugelt mõistavad inimeste kavatsusi. Nendest ei tohi halvasti kõnelda, sest muidu nad hakkavad tegema karjale kurja. Ühesõnaga loomad ongi siis algselt nagu inimesed ja midagi on sellest vanast ajast alles mingi mälestus meenutas mingi selline leping, mida saab neile meenutada, aga siis teine tähtis moment muidugi, mis nendest siin metsamälestustest välja tuleb, on see, et nad võivad ka need loomariided seljast ära võtta ja nii nagu vaimud nad võivad võtta siis inimese kuju. Ja jällegi seda ütleb üks jutt, et teades karu sõnu võid sa ennast peaaegu alati karu vastu kaitsta sest karurahvas saab väga hästi aru tšuktši keelest. Niukseid usuvad, et mitte ainult karudel, vaid kõikidel metsloomadel on oma rahvas ja oma majapidamine. Pruunkarudel on elamu osaliselt maa sisse kaevatud ja kaetud oksarisuga. Valgetel karudel on oma külad avamerel jäätükkide vahel. Majad on neil ehitatud jääst, neid valgustavad rasvalambid. Loomad võivad kergesti muuta oma kuju ja suurust, nagu seda teevad vaimud. Vajaduse korral võivad nad võtta inimese kuju ja elada koos inimestega. Sel juhul säilitavad nad oma paremad loomulikud omadused. Näiteks jääkaru inimesest saab hea hülgekütt rebane, inimesel säilib hea lõhnataju ja nii edasi. Jätkab Hasso Krull. Metamorfoos et seal on selline võimas müütiline universaal, jällegi metamorfoos on niisugune motiiv, mis seob kolme põhilist müütilist valda omavahelises inimeste maailm, loomade maailm ja vaimude ilm. Et need on need kolm niisugust suurt põhilist jaotust inimesi ja loomi, helistab jah, see, et loomad on kunagi olnud inimesed rääkinud samasugust keelt aga tänapäeval nad nii ei räägi. Ometi nende sees on justkui inimene peidus ja selle nende sisemise inimesega on võimalik kontakti saada. Vaimud on siis sellised olendid, kes saavad tavaliselt talu igasugustest keeltest. Aga nende enda keha ei ole enamasti näha mingites erilistes tingimustes, unenägudes või hallutsinatsioon ides on võimalik seda näha. Ja selline metafoor poosi ei tee, on tegelikult seotud ka psühhoosiga hingede rändamisega. See eeldab teatavat sellist sisemust, mis on võimeline informatsiooniks või taas kehastamiseks. Kõik need uskumused ümber sündidest ja taas kehastumistest on siis tegelikult niisuguse maailma nägemisega seotud. Peab olema teatav väline kest ja teate sisu eesti keeles seda võib nimetada hingeks. Võib nimetada vaimuks. Ja seda sisemust võib kindlasti nimetada meeleks. Ja seda, et see metamorfoos on nagu riiete vahetamine, selle üle on nüüd uuemal ajal arutlenud prantsuse etnoloog Filipp Eskola oma raamatus teispool loodust ja kultuuri, mis on ilmunud kümmekond aastat tagasi. Tema jaoks hakkas teema arenema siis, kui ta elas oma soonias. Ja sealsete indiaanlastega suheldes püüdis välja selgitada seda, et kuidas nad õieti loodus- ja kultuuri vahekorda ette kujutavad. Ja tema tõttu osalt ongi nüüd tekkinud etoloogiasse niinimetatud antoloogilineb pööre kuna ta jõudis niisuguse neljalise jaotuseni. See on nagu selline tapulaarne mudel, kus siis tekivad neli Oltoloogilist hoiakut või ta on nimetanud neid ka identifikatsiooniviisideks. Mood, idantifikatsioon. Et üks neist ongi siis niisugune animistlik, nagu on oma soonias väga levinud ja ka mujal maailmas Euraasias kindlasti ja eesti pärimuses on seal animistliku antoloogia hästi tugevalt. Kõikide olendite sisemused elavad teatavas pidevuses, alati on siis võimalik inimeste, loomade, taimede, vaimude, mis tahes erinevate olendite suhtlemine nende sisemuse pinnal. Sisemused on justkui mingis homogeensesse ruumis, samal ajal kui kõik, mis on väljaspool meie kehad, kogu see niisugune looduslik maailm, see on täiesti pidevusetu ja selle pinnal suhelda õieti ei saa, see pigem segab. Sellele vastandub tänapäevane loodusteaduslik maailmapilt, kus kogu materiaalne maailm, kavuse füüsiline kehade ilm on pidevus suhtes Ühed bioloogilised olendid on evolutsiooni teel arenenud teistest. Ja siis niimoodi füüsikaliselt keemiliselt on üldse kogu materiaalne maailm omavahel pidevas suhtes elab teatavas homogeensesse ruumis. Aga nüüdis puudutab seda sisemust, niisugust kultuurilist, keelelist, hingelist või seda vaimu või meele momenti. Siis see on olemas ainult inimestel. Ja inimeste omavaheline kommunikatsioon on kak keeruline, sest ta peab käima selle materiaalse meediumi kaudu. Teatavas mõttes. Iga inimolend on enda aju, kukkus nagu üksi, koonutab seal üksi, üritab kuidagi teistega suhestada, midagi nendelt kätte saada, aga tihtipeale see läheb untsu. Ühesõnaga on siis selline indiviidide maailm enim vaimud on kõik individuaalsed ja mingeid üldistusi saab siis teha niisuguse pika vaatluse kaudu, aga kunagi ei ole sellel pinnal midagi kindlat. Siis sellised loodusteaduslikud mõõtmiste teel saadud täppisandmed peetakse alati kindlamateks ja paremad näiteks kui seda, mis tuleb siit inimvaimust, sellepärast et kõik see on väga kahtlane kultuur, ajalugu, need on niisugused häguste piirjoontega ebamäärased teadlased, kus lõplik ei saa mingit selgust. Aga loodusteadlased siis vastanduvad oma täpsete meetoditega nendele. Ja siis need teised kaks antoloogiat, mis on skalaar üks puudutab põhiliselt Austraaliat, seondate mism, kus tekivad pidevus, rühmad siis nii hästi. See füüsiline poolväliselt kestad kui ka sisemine pool hinged, meeled maimud teatavatel rühmadel, pidevus suhtes. Et kui on känguru inimene, siis kõigi nende teiste olenditega muidugi kängurud kaasa arvatud, kes sellesse tootemi rühma kuuluvat millegi poolest sarnale ja kommunikeerub. Aga keeruliseks läheb asi, kui ta puutub kokku dingo inimesega või mingi olendiga, kes sellesse dingo tootemi rühma kuulub. Et seal vahel siis nende rühmade vahel seda kommunikatsioonipidevust ei ole. Ja mida meie muidugi hästi tunneme, on see neljas ontoloogiad, tüüp, mida Eskola nimetab analoogismiks. See on nagu keskaegne Euroopa nägu, Euroopa antiik nagu vanaindia vana hiina Aadeegi palakultuur, inkade kultuur, tavaliselt suured impeeriumid alati on olnud üles ehitatud. Niisuguse läheb pärimisele, mis põhineb suurel analoogiate süsteemil. See on siis tervenisti diskreetne maailm. Niisugust otsest sisemist kommunikatsiooni ei ole ei kehalisel, füüsilisel ega sisemisel hingeliselt tasandil. Kogu seda süsteemi peab koos hoidma mingisugune jumalate panteon või siis ainujumal nagu keskaegses kristluses või araabia kultuuris. Et see on selline omamoodi nagu habras, aga taksonoomiliselt väga võimas süsteem, et seal saab kokku panna niisugused suured loetelud kenaloogiad, igasugune kena loogiline arusaam maailmast, mis ulatub taha paljude paljude põlvede takka, kus siis üles loetakse kes kellest põlvneb ja nii edasi. See alati kaldub analoogismi poole. Et eesti pärimus ongi tegelikult nisugune, animistlikett, saanimistlik, substraat enamasti vähemalt sellises müütilisemat laadi eesti pärimuses lööbile. Analogistlik komponent siiski ei ole nii tugev, aga nad niimoodi tasakaalustavad teineteist, loovad sellise hübriidi, siis on kord rohkem ühele, kord rohkem teisele poole. Ja noh, see ongi see, mida Eskola tegelikult silmas pidanud. Et niisuguseid puhtaid tüüpe puhastantoloogiat, puhasteni, mismi, Alogismi, puhast materialismi isegi peaaegu ei ole olemas, alati on mingit hübriidid. Et ka tänapäeva inimesed, kes ise arvavad, et neil on täiesti selline teaduslik-ratsionaalne maailmapilt tihtipeale näiteks räägivad oma lemmikloomadega või siis lastele öeldakse mingi elutu asja kohta, et ta sai haiget või ta teeb seda ja seda niimoodi animeeritakse üsna animistlikult igasuguseid objekte ümberringi, mis loodust. Ei tohiks kuidagi hingestatud olla. Ja noh, sellepärast ongi tänapäeval ka kogu sellest valitsevast Nateralismist ja valitsevast turumajandusest kõigest hoolimata ikkagi loomaõiguste teemal põletav. Ja noh, seda on näha siis, kui, kui loomaõiguslased ja vaat selle eest, et meediasse pääseks mingid materjalid, mis näitavad, kuidas tänapäeva liha ja nahatööstuses või kasvõi kosmeetikatööstuses loomi katse loomisel juhul koheldakse lihtsalt neid ei saa inimestele näidata, sellepärast et reaktsioon oleks liiga äge. Inimene on võimeline abstraktselt leppima, et liha tema lauale või, või šampoon tema vannituppa jõuab mingite kohutavate kannatuste hinnaga. Aga kui ta ise seda näeb, näiteks telekast aitame hommikul lihtsalt tõuseb üles mõnusalt teleka lahti ja seal näidatakse seda siis see on liiga kohutav ja ta enam ei lepi sellega. Aga muidugi sellest natural ütlikust ontoloogiast tuleb. Meie ettekujutus, et niinimetatud loodusrahvad, et nemad justkui hingastavad eluta loodest, nad kujutavad sellele mingisuguse vaimse sisu tegelikult animistliku antoloogia, jällegi see üldse nii ei ole. See on täielik eksitus. Taanimistliku identifikatsiooniviisi puhul õigupoolest loodust meie mõistes ei olegi, et ei ole sellist ühtset homogeenset ruumi, mida võiks niimoodi loodusteaduslikult uurida, mida üldse mõtet oleks sedaviisi puurida, rääkimata sellest, et seda kuidagi metafoorselt hakata nagu hingastama sinna mingisugust sisu mingit vaimu juurde mõelda. Vastupidi, asi on just selles, et ainuke tõeline kultuur, ainuke tõeline sisu ongi see, mis on kommunikad, aktiivne, mis kõik erinevad, tasandite olendeid omavahel ühendab. Ja see väline kest, see, mida meie nimetame looduseks, see on lihtsalt üks virvarr ja sellega niimoodi nagu meie nato realistlikku vaatepunkti põhjal seda uurima ja, ja mõõdame. Niimoodi ei olegi mõtet tegeleda sellega tunnetusliku eesmärgil, seda maailma pruugitakse lihtsalt praktiliselt ja muidugi ikka kommunikatsiooni eesmärk tihtipeale on tegelikult praktiline. Aga Eskola jaoks on tähtis siin see, et Need, taimed ja loomad, kellega võidakse rääkida loitsude abil muidugi oma soonias. Et nad on tegelikult indiaanlaste jaoks isikud, see, et kellelgi hing, vaim või meel see teeta isikuks tähendab siis filosoofilises mõistes tale reflektiivne teadvus, intentsionaalsus, tollane emotsioonid, Need olendid võivad kõik vahetada sõnumeid omavahel ja teiste riikidega kaasa arvatud muidugi inimestega. Iga inimene mingil moel puutub teiste olenditega kokku oma unenägudes. Kui loitsude abil kõneldakse loomade või taimedega, siis tihti unenägudes saab vastuse. Aga see unenägu ise on niisugune fenomen, mille puhul ka võib tekkida probleeme. Ja Ma järgmisena räägiksin ühe loo, mis on Põhja-Taist, kus on natuke teistsugune vahekord kui Eestis sele animismi jaanalogismi vahel animismi analoogismis, hübriidid kogu Euraasias on üldse väga tavalised, aga igal pool on natuke erinevad. Et see, mida traditsiooniliselt on nimetatud kultuuri erinevuseks seda Eskola peabki erinevat tüüpi hübriidide varieerumiseks nende antoloogiate vahel, noh, sellepärast etnoloogias ongi räägitud sellest tontoloogilisest pöördest, et sellega tuleb tagasi võimalus teha natuke suuremaid kultuurideüleseid üldistusi. Või siis varem 19. sajandi ja 20. sajandi alguse etnoloogias. Siin meetodiks ei ole mingi induktsioon, Vaida lähtutakse juba valmis sellisest antoloogilise hoiaku hüpoteesist ja on võimalik siis erinevates pärimustes leida erinevaid segusid nendest erinevatest identifikatsiooniviisidest. Ja tailugu räägib ajast, kus siis kõik olendid, puud, putukad, loomad omavahel kõnelesid. Ja nad kõik said üksteise keelest ka aru. Vahel kui tülli mindi, siis nad läksid looja jumala juurde keda nimetatakse Šafrom ja see looja jumal langetas siis otsuse, mõistis kohut. Teda alati usaldati, vähehaaval küll läks, niiet olen teid maailmas, sai järjest rohkem. Ja tekkisid ebakõlad ja tülid lihtsalt kitsaks läks. Ja see viib olukorrani, kus kõik loomad, taimed, kõik elusolendid hakkasid elama oma seaduse järgi. Igaühel omad reeglid ja ainus asi, mis neil veel ühiseks jai olidki, unenäod unenägudesse usuti. Usuti, et neil on tähendus. Kõik, mis tegelikkuses toimub, kõigepealt ilmub unenäos, see tähendab, et uni ja tõde olid sellel mütilisel esiajal üks ja see sama asi. Ja nüüd on siis juhtunud niisugune lugu, et eks tiiger, kellel kõht on tühipunas, et ta sööb elevanti. Elevant on väga suur, liha on palju, elemendi küttimine muidugi on ohtlik, aga tiiger läheb looja jumala Rafhommi juurde. Et Rafrom ütleks, kuidas asi ära õiendada. Ta peab saama elevanti süüa. Sest et on unes elementi näinud. Looja jumal siis kutsubki ema elevandi enda juurde, ütleb, et näed, tiiger nägi unes, et ta sööb elevant ja nüüd sa pead ennast ohverdama. Et unenäod lähevad alati tõeks, aga ema ülemont, tal on just väike elevandilaps, keda ta nimetab, on kodus ja ta kohe kuidagi ei tahaks, et see unenägu läheks tõeks. Ja siis ta palub, et enne kui ta aga süüakse, ta saaks veel korra käia kodus oma väikest elevandilast imetamas. From lubab seda. Aga tee peal elevant saab kokku. Öökulliga küll küsib, et miks sa nii kurb oled, mis häda on. Ja emaelevant räägib selle loo ära küll ütleb, et kuule Käi kodus ära ja tagasi tuled, siis mõtlen vahepeal midagi välja. Siis elevant käibki ära, tuleb tagasi kull ütleb, et ma istun nüüd sulle siia kukla taha ja mina tulen sinuga sinna looja jumala juurde kaasa. Lähevad siis püha Frami lossi ja elevant niimoodi alandlikult kummardab looja jumala ees. Aga Selle kummardamise käigus ilmub nähtavale tema kukla taga on öökull, kes üldse ei kummarda üldse ei avalda loojale austust, vaid tal on silmad kinni, ta nagu magaks. Ja looja on selle peale väga vihane. Käratab peale, et mis sa teed siin, sind pole siia kutsutud, siis küll, teeb silmad lahti, ütleb, et oh ma ei pannud tähelegi, ma just praegu magasin ja ma nägin unes niisugust asja, et et looja jumala fraa from andis oma esimese naise mulla ja temast saigi minu naine. Et on ju nii, et unenäod lähevad alati tõeks. Ja siis selle peale see looja jumal muidugi juba väga vihastab ja ta ütleb, et kaduge siit. Ma ei taha neist enam midagi kuulda, tänasest päevast peale ka mingitest unenägudest ma ei taha midagi kuulda. Unenäod on tegelikult jama, need ei tähenda mitte midagi. Ei pea üldse täide minema, unenägudel pole tähendust. Ja nüüd ongi, siis on tehtud uus seadus. Ja olendite vahel valitseb täielik ebakõla. Isegi see kokkulepe ei kehti enam. Et unenäod läheksid tõeks, mitte midagi ühist enam ei ole. Ja siis muidugi läheb lahti kange niisugune keelepeksja laimamine üksteise peale valetamine, igasugune usaldus kaob. Ja selle peale praa from teeb. Loomadelt-lindudelt taimedelt võtab keele ära ja ainsad, kes siis veel rääkida saavad, omavahel ongi inimesed. Inimesed on sellest needusest ainsana pääsenud ja võivad omavahel arutleda. Kuigi see on selge, et, et inimesed samamoodi kuritarvitavat keelt nagu selle kosmilise esiaja lõpus kõik olendid kuritarvitasid, see tähendab siis valetamine, laimamine, igasugune lobajutt, need vohavad samamoodi nagu ennegi. See lugu on siis natukene teistsugune versioon sellest, kuidas need endise aja olendid on keele kaotanud ja siin ei ole midagi juttu sellest, et nad oleksid kuju muutnud või endistest inimestest oleksid saanud loomad. Aga teisest küljest need loomad ongi siin ikkagi olnud. Just nagu inimesed on olnud kõik inimlikud omadused. Eriti siis keel. Keeld rääkimist peetakse alati väga tähtsaks, ongi keskne sele ennemuistse aja puhul, et see keel on kõikidele ühine. Aga kui see lõpuks ära võetud, siis kosmiline esiaeg on läbi. Minul seda viimast muinasjutte kuulates meenus üks selline muinasjutt. Ma arvan, et see oli saamide muinaset võib-olla kui verejõe kaldal elatusnaine ja kui ta üle verejõe ujub, siis ta muutub põhjapõdra, eks. Ja siis ta seal kapsad ringi ja kohtub kuuvalgel põdrapulliga ja jääb last ootama. Ja siis ta ujub tagasi üle verejõe ja seal kojas siis laps sünnib ja ta kasvatab teda ühel päeval, siis tuleb see põdrakari ja siis muutub see inimlaps Ps põdravasikaks ja kalpsab koos karjaga minema. Ja siis ma olen hiljem nagu mõelnud selle peale, et et kõik need muinasjuttudes olevat motiivid yhtegi sünnivad mingist vajadusest midagi selgitada või, või mingit maailmapilti nagu korrigeerida. Et selline küsimus, et kust tekib see nagu vajadus sellise motiivi järgi, et laps muutub loomaks ja läheb kodunt ära. No niisugused lood on Eestis ju ka olemas, see natuke pikem lugu, aga üks Lõuna-Eesti muinasjutt, kus elavad eideke ja taadike, neil pole lapsi, aga siis haned lendavad üle idekena, ohkab, et oh, tuleks, eks Ani alla ja saaks mulle pojake ja hani tulebki ja siis ta on selline, et päevaldan nagu hani öösel ta on inimene ja lõpuks ta saab endale naise, aga no isa, isa ja ema ei ole selle asjaga rahul ja siis selgitatakse välja. Siis on see motiiv, et ämm põletab hane naha ära öösel ja hommikul siis väimees avastab selle, ta on väga vihane ja läheb üldse ära. Ja siis tuleb loo teine pool, kus ikkagi saavad need noored uuesti kokku, aga nad kaovad kuhugi metsa ära. Neid ei ole enam üldse oma vanemate jaoks. Et noh, mulle tundub, et, Kajastatakse nendes lugudes dramatiseeritakse ikka seda müütilist algsündmust, millest levistos rääkis, ühesõnaga see traumaatiline kogemus, et meie kõrval elavad teised olendid, kellega me ei saa suhelda nii nagu omavahel ja siis igasuguseid variante tuleb, kuidas ikkagi niimoodi müütiliselt saaks sellest piirist üle minna. Aga muidugi see üksi ei põhjenda kõiki neid lugusid, et kõik sellised müütilised motiivid, nad on niivõrd plekssed. Maid saab tõlgendada väga mitmest aspektist. Et nad tähendavad hästi palju asju niimoodi paugupealt ei saa mingit tähendust anda, sest need lood ei ole. Nad ei ole selles mõttes nagu tavalised allegooriat, seal pole mingit üks-ühest vastavust. Et selle müüdi ajamotiiv, kus loomad olid nagu inimesed, kes kõik loomad rääkisid, et see on levinud üle kogu maailma, selles pole midagi imelikku. Tähendab, see ei ole siis niisugune motiiv, mis peaks olema kusagil kunagi tekkinud ja siis hakanud sealt levima, vaid tegemist on siis antoloogilise põhihoiakuga, see tähendab, et kõik niisugused lood tekivad isa ja põhimõtteliselt saab neid alati uuesti leiutada. Tähendab, kuivõrd meil ka tänapäeva kultuuris Tanivistliku antoloogia püsib. Kui ta mingil põhjusel jälle aktiveerub rohkem levima hakkab, siis päris kindlasti hakkavad tekkima uued kujutelmad ja võib-olla uued jutustused sellistel teemadel, see kõik on täiesti ootuspärane. See on küll väga utoopiline. Kas sa mõtled siis tõesti, et meil kaob ära see looduse kategooria kui eraldi kategooria tajumine ja me hakkame maailma nägema jälle nagu tuhandeid aastaid tagasi või mida sa tahtsid sellega öelda? Kõik sellised aktuaalsed kultuurid on hübriidid ja ega praegu ei ole kuhugi kadunud. No mitte ainult et võivad hakata tekkima uued animistlikud lood, vaid nad pidevalt tekivad näiteks animatsioonis, kogu aeg vohab Anivism ja selline animistlikul antoloogial põhinev kultuurilooming. See on tänapäeval täiesti tavaline, et see võib lihtsalt muutuda veel üldisemaks. Ta võib ka mingil määral taanduda, nagu ehk juhtus 20. sajandi keskpaiku siis kui selline usk teadusliku realistliku maailmapilti oli kõige tugevam, aga mulle tundub, et praegu üldine tendents on teises suunas, et praegu ikkagi see natsionalismi võim nagu väheneb ja tänapäeva inimese antoloogilises identifikatsiooniviisis pigem tungivad peale. Osalt siis analogism ja osalt animism. Et praegu on selline protsesse. Kirjanik ja õppejõud Hasso Krull rääkis teemal, ka loomadel on oma keele. Loeng on salvestatud 2000 seitsmeteistkümnenda aasta suvel Eesti folkloorinõukogu korraldatud päritud väärtuste päeval. Jutu vahele kuulsite lõike Kriss Watsoni helimaastikest. Saate panid kokku Külli tüli ja Tõnis Tootsen. Raadioteater 2019.