Minu nimi on Kersti Uibo. Räägin teile ühe loo. Ühel päeval seisin köögis ja vaatasin aknast välja. Äkki tuli mulle selline mõte? Olen juba nii kaua ema olnud juba 25 aastat. Nüüd tuleb selle asjaga lõpp teha. See on võib-olla väga naljakas mõte, aga mulle tundus see väga tõsine ja väga huvitav mõte. Sest mu noorem tütar oli just 17. Ja vanem tütar oli 23. Ja ma arvasin, see seitsmeteistaastane saab juba päris hästi ilma emata hakkama. Sest ma mõtlesin selle peale, et 25 aastat olen ema olnud. Nüüd peab jälle tegema seda, mis ma tegin ennem seda, kui ma emaks sain. Ma ütlesin õhtul mehele. Nüüd ma lähen Indiasse ja üksinda hakkan harjutama teisi rolle. Ja varsti olingi Teelis, sõitsin metroos. Ja paljud tulid mu juurde ja küsisid, miks sa siin oled. Mõtlesin, et ma tulin emarollist vabanema. Midagi vaadati mulle väga imelike pilkudega otsa aga ma teadsin, et see uue rolli õppimine ja vanast rollist vabanemine peaks toimuma Indias. On väga tähtis, lihtsalt olla olen, mitte tulene ema. Või mis mul on või mis tööd ma teen. Lihtsalt olen. Eesti keeles on see nii selgelt paika pandud. Me ei pea ütlema, ma olen nagu ütlevad indogermaanlaste. Olen. Põhirõhk on tegusõnal ja pisikene n sinna lõppu. Olen hingan. Seda ma siis õppisin olemist hakkasin ruttu pihta sest ma arvan, et esimene hingetõmme on väga raske ja ilmselt ka viimane, nii et peab õppima hakkama. Aga sellel lool on ka üks üllatuslik lõpp. Ma elasin Inglismaal üle 30 aasta. Ja lapsed teadsid kogu aeg, et kui vanemaks jääme, siis tuleme Eestisse elama. Ja kui mul olid lapsed teismelised siis ei olnud ma üldse ja ema. Ja siis, kui ma Eestisse tulin ja lapsed jäid kaugele, siis sai minust äkki väga jah, ema. Ja veel kõige suurem üllatus on see, et kui ma loobusin sellest, et, et ma olen ema et mul on lapsed, et me saame mehega üksi hakkama siis vanem tütar tuli Eestisse järele. Ja selle loo lõpuks tahangi öelda seda, et kui me millestki loobume siis see tuleb meie juurde tagasi.