Tere. Mina olen Mait Laas ja jagan hea meelega teiega lugu päris elust. Mis juhtus minuga kusagil kolme-nelja aasta eest Tallinnas trammiliinil Kopli kesklinn number üks ja trammi nagu ikka tavapäraselt ühelt poolt tulevad ja teisele poole lähevad kindlal kellaajal. Ja kunagi nad oma süsteemist kõrvale kalduda ei saa. Ja see korki täiesti tavapäraselt astusin. Trammi oli selline päikseline päev, kaasreisijad vaatasid akendest välja, neid ei olnud palju. Sõit läks lahti. Kuid üsna pea ootamatult. Tramm jäi kahe peatuse vahelisel alal seisma. See oli seal põhja puiestee ja linnahalli vahelisel alal, kus on Rootsi ajal ehitatud paekivi, Skoone bastion, suurte puudega ja jalgpalliväljakuga. Tavapäraselt tulevad sealtpeale piletikontrollid. Kuid seekord, kui esiuks trammil avanes sisenenud mitte kedagi, vaid hoopis trammijuhiruumi uks avanes ja sealt väljus selline suur jässakas rõugearmiline suurte kämmaldega otsekui Dostojevski teoses kuritöö karistus, väljalõigatud kangelane. Ühes käes oli tal siis leivakäär ja teises sink taastus rahulikul meelel trammist välja ja hakkas hammastega siis haukuma sinki ja sülitas selle maha. Siis, kui oli sink, oli ära tükeldatud hakkas ta leiba mudistama nii-öelda oma suurte kämmaldega, nagu oleks need veskikivid vaatajate hämmastuseks, kes siis trammis seda hetke nagu jälgisid, hakkasid Skoone bastioni puudel advust alla laskuma. Suured kaarnad, kes oleks nagu teadnud, et just sel kellaajal selles kohas saavad nad kehakinnitust ja tulidki selle trammijuhi jalgade ümber said osa sisendist palukestest ja trammijuht viimase nii-öelda siis selle leivakääru tüki pani endale suhu ja astus tagasi trammi, sulges oma kabiini ukse ning sõit jätkus. Trammisõitjad vaatasid arusaamatusest teineteisele otsa. Ma olen vist võib-olla kehitsid õlgu. Aga see nähtus jäi nagu painama. Et mis siis sellel hetkel nagu õieti toimus? Trammijuht, kelle mureks on hoolitseda selle eest, et süsteemi töötaks kellaajaliselt minutilise täpsusega. Nad on harjunud selle rutiiniga. Ometigi selle tagasihoidliku suure mehe sees oli peidus kangelane kes taju selleks, et võib-olla süsteemid saaksid normaalselt ja järjekindlalt toimida. Et oleks turvalisus. Selleks on vaja teinekord sõna otseses mõttes rööbastelt maha astuda ja hoolitseda süsteemi välise maailma asukate eest. Et see on kuidagi väga oluline inimesele, et ta hoiab nagu neid kahte paralleelmaailma iseendas tasakaalus ja hoolitsetuna. Ja ometigi on seal midagi veel, millest võib-olla ei saagi kuidagi nagu kõnelda, vaid vaid nagu sisemuses. Alati mõtled, kui trammi astud. Et ka trammisõit ei ole alati võib-olla selline igapäevane. Ka siin juhtub asju, mida nagu ei oska oodata. Ja elu pakub üllatusi. Tänud sellele rõuge armilisele, suurte kämmaldega trammijuhile.