Mina olen Jaan Tätte ja räägin ühe loo. Ja ma ei teagi, millest see lugu räägib, aga, aga ma tean, et ta räägib millestki. Saaremaal on üks kohvik Kuressaares, kus ma juba neli, viis aastat väga palju asjaolude sunnil vahel käin, seal on ühed samad töötajad leti taga. Ja juba neli viis aastat küsitakse minu käest, kui ma sinna lähen, kui ma kohvi tellin, kas suhkrut panen, kas piima panen ja minu vastus on Teima joon mustalt aha ja niimoodi juba palju aastaid. Ja võrdluseks siis elu on kuidagi pillutatult sinna-tänna, teenimatult palju kuskile maailma eri paikadesse ja kunagi käisin Senegalis sõpradega automatkal sõitsime seal igal pool ja siis sattusime ühe orjasaare peale, kus Dorje üle ookeani vete Ameerika poole. Ja seal oli väga tore ja ma ei mäleta sellest. Tellisin kohvi ja siis üle laua. Üks neegrinaine ütles, et sina ei tahtnud ju piima ja suhkrut, mõtlesin Diaajadest, et ta mäletas.