Minu nimi on vain nad väljas, ma räägin ühe loo. Minu kodukant on Hiiumaa lõunatipust lääne poole, meie kanti nimetati emaste ots, sellest sai nime Emmaste. Aga miks ta oli emaste ots sellepärast, et mehed olid merel ja naised olid kodus. Ema oli see, kes pidi võtma selle raskusele kõik oma õlgadele, kuid samas jällegi külakogukonnas. Kui oli näha, et naise jõud ei käi üle, siis ilmtingimata kas naabrimees Kitsa, Johan või Peetri talu peremees Magnus need tulid appi, see oli täiesti loomulik ja väljakujunenud palju asju, näiteks sõnnikuvedu tehti talgutega, rehepeks, toimus talgutega talust tallu mindi ja aidati. Ja selles osas, mismoodi oli lapse kaasa minna, selles see oli jällegi täiesti loomulik. Nii nagu sa kaela kandma hakkasid. Sa nägid ise, et teema tuleb aidata? See oli kõik nagu väga loomulik, kus sa oled juba aastaid umbes 10 vana, siis mäletan, palusin ma, vanaisa, pane nüüd mulle vikat, löö otsa selleks, et ma saaksin ema aidata. Vanaisa valmistas mulle äikesevikati, löö, pani sinna otsa ja ütles jällegi sellise tähendamissõna kasutades piibli väljend, et täitsa poiss. Ma panen sulle selle pikkade otsa küll. Aga üks asi nüüd pea meeles, seda vikatit enam ära võtta ei saa. Järeldus sellest saab, valisid nüüd, et võid hakata juba niitma, aga tee seda tööd nüüd juba edasi. Ega vikatit enam ära võtta ei saa. Ema usaldad esimest korda sulle kätte, hobuse ohjad ja sa lähed. Seda uhkuse tunnet on raske kirjeldada. Lähed põldu, Aestama, Sudid ohjad, aga, aga vana ja tark hobune, kellel nimeks oli Kossa heidab pilgu üle aisa otsa ja vaata, poiss, missa, Sudid, ma oskan ise. Aga seda, et oleks nüüd olnud mingisugune tõrges tunne selle töö vastu või lapse tunne tähendab, et näed mind nüüd pannakse tööle. Seda ei olnud, see oli jällegi selle külakogukonna rannakülaelulaad. Kui oli vaba hetk, käidi, mängiti. Ja mis siin nüüd varjata, suvel lakas, äkki kuulsid, kuidas sajab katusel ja siis oli küll kerge tunne, vaat, ei täna hommikul leinale minna, ma ei tea ka selline rõõm ja siis võtsid kätte raamatu olid seal pööningul ja see lugemisrõõm oli suur, mõtlesid seda, vihma võiks ikka nüüd vähekene veel tulla.