Suur-suur aitäh, sümfooniaorkestri suur-suur, aitäh. Koondorkester. Nii, nüüd algab jälle lavaline liikumine, orkestreid. Lahkuvad ja peale hakkavad tulema meeskoorid ja sinna juurde vist ka poistekoorid. Mulle tundub, aga, aga me nüüd räägime sellest, kuidas elu käib. Ja elust räägib meile Taavi. Ja elu käib väga aktiivselt ka väljaspool lauluväljaku ala ja kui ma kuskil 20 minutit tagasi oru väravast olin välja, siis päris mitu pikka saba olid endiselt ootamas, et saaks osta pileteid. Kõige pikem saba ulatus kuskil 100 150 meetri kaugusele oru hotellini välja, kes natukene seda geograafiat siin jaganud, aga samas võime juba kinnitada, et piletimüük on tõepoolest lõppenud. Meie kõrval on politsei ja piirivalveametist Kaido Sarnit. Ühesõnaga rohkem pileteid ei müüda. Jah, kahjuks see nii on, et viimasel koosolekul ma otsustasin selle ära, et tõesti ei ole enam võimalik müüa, sest et ala on juba täis ja kui me tahame tagada turvalisust inimestele nii väljaspool ala kui seespool ala siis, siis see ongi see arv üsna kiiresti. Tegelikult on nüüd need sabad hakanud ka kahanema, inimesed on ära läinud. No kui ma 20 minutit tagasi küsisin, siis inimesed ütlesid, et nad on infosulus, kuidas te tagate, et teaksid, et ei ole enam mõtet oodata? Et nii G4Si patrullid ja politseiametnikud, kes siin väljaspool perimeetrit kõnnivad, siis annavad seda infot kogu aeg edasi ja ja ega me ei sunni kedagi siit lahkuma, et loomulikult inimesed võivad siia jääda, kuid tähtis on see, et need inimesed saavad info, et pileteid enam ei müüda. Ja meie alternatiivpakkumine ja soovitus on neile, et Vabaduse väljakul olemas ekraan, kust jälgida otseülekannet laulupeol ja samamoodi ka maarjamäe lossis, niiet nii et see, see on nagu nendele inimestele võimalus, kes kahjuks piletit ei saanud. No on juba piltide järgi telepildi järgi tehtud kriitikat, et tegelikult tundub, et on vabu kohti küll lauluväljakul, samas te ütlesite, et ega kõik need inimesed, kes on pileti ostnud, ei ole veel ka kohale tulnud. Jahenenud viimasel koosolekul vaatasime küll, kas circa 10, üle 10000 inimese ei ole veel kohale tulnud, et seda ütles meile piletilevi ja, ja kui vaadata nüüd, et laulupäeval jah, üldiselt territooriumil on ruumi, aga rahvas ikkagi koguneb vaatama vaatama pidu, et ta ei haju siin terve selle territooriumi ära, et see on turvarisk. Täna meil asi ei ole, mitte selles, et politsei oleks liiga vähe, kiirabid oleks liiga vähe või siis oleks päästjaid liiga vähe. Asi ei ole üldse, selles, lihtsalt on see, et on kriitiline inimeste arv. Ja kui nad kogunevad ühte kohta, siis on see reageerimine, meie taktika on raskendatud, et saaksid abi kõik inimesed, kes seda vajaksid. Selgitage, kuidas see number 95000 on siis paika pandud, mis oleks raskem, kui siin oleks näiteks 105000 inimest? 95000 on natuke vale number, selles, et kui me oleme uinutena 62000 piletit ja 44000 esinejat on siis lisaks veel Need on meeskonnad siis lisaks nüüd toitlustajad ehk siis kaupmehed, turvafirma, politsei ja nii edasi, edasi, siis tuleb ikka üle 100000 ära. No need jutud sellest, et kunagi on siin olnud 300000 inimest, kas see on nüüd igal juhul müüt? Arvestades seda, millega te olete siin kokku puutunud, ma ei oska seda, ma ei julge seda kinnitada ega ka ümber lükata. Kahjuks kui vaid teaks, kuidas see saab võimalik olla. Ma ma ei tea, 300000 inimest kindlasti siia terve lauluväljaku alale mahuvad, aga nüüd ütleme seda üritust vaatama, siis noh, mina isiklikult kahtlen. Aga nagu ma ütlesin, ma ei kinnita. Me jätame selle kõige pakilisem kõrvale, kuidas on politsei kiirabi jaoks siis need kaks päeva kulgenud seni kulminatsiooni küll ees ja et politsei jaoks on suhteliselt rahulikult, et jah, siin oli eile õhtul probleemi, väike intsident oli lava ees, see sai lahendatud turvafirma poolt. Ja hiljem juba politsei ning kindlasti eile õhtul oli palju nurinat, seda, et bussid ei pääsenud siia nüüd laululava ümbruses. Ja me teadlikult ei lasknud neid busse siia liiklusesse sellepärast et see inimmass, mis siit läheb, et see on väga suur oht, kui me laseme bussid, isegi kui me escorti Eskordiksime neid buss politseiautoga, et siis rahva sekka andvad täiesti mõeldamatu. Täna me kasutame täpselt samasugust taktikat, et tund aega peale ürituse lõppu alles saavad bussid liiklema. Et see suurem inimmass peab ära liikuma. Nii et tasub säilitada rahu ja ja natukene kannatada absoluutselt, et ohutus ennekõike ennekõike. Kalju Sarnit, suur aitäh. Aitäh ja tõesti, inimesi voolab siia aina aina juurde ja nagu Kaido Saarniit ütles, siis pole sugugi võimatu, et need inimesed ei pea siia, jääme ootama ja tühjade kätega, ehk siis kuskil 10000 piletiomanikku loodetavasti on veel saabumas. Aga mina annan sõna tagasi stuudiosse. Nii ja mina võtan selle sõna niimoodi sujuvalt ja veetlevat vastu ja annan selle kohe üle ja eraga. Olen siin raadiotorni ees ja oma järgmise jutuga, enne kui lähevad lavale poisid ja mehed on mul hea meel minna mõnes mõttes jutuga täiesti laulupeo hälli, tere tulemast Vanemuises Jaanus Tepomees ja Priit Strandberg. Ja kui ma ei eksi, siis Priit, sina oled natukene süüdi selles, et Vanemuine on suure kooriga siin laulupeol ja vastab tõele. Tegelikult tekkis endal soov nagu laulupeole minna ja selline olukord, et koori pole ja kunagi ammu olnud siin kolleegidega sõpradega juttu, et Vanemuises võiks selline koor olla, kus saaks laulda ja siis liikus see mõte üldse sinna, et Vanemuine saab 150 koos laulupeoga. Et oleks väärikas, kui Vanemuise segakoor oleks suures esinduses juubelilaulupeol olemas ja õnneks õnneks nii läkski, et me oleme nüüd Vanemuise teatri segakoor, kus laulavad nii näitlejad kui publikuteenindajad kui ka teatrijuht kui maalikojast inimesed ehk siis terve selle suure teatri peale kokku on meid üle 70 siin ja see on, ma arvan, päris väärikas värk. Jaanus, kui palju te uurisite, kuidas Vanemuine ja laulupidu ikkagi ühiselt alguse on saanud? Ja seda me teame juba kõik ette. Laulupidu esimene laulupidu 1860 950 aastat tagasi. Justi start tõst aset leidiski ja loomulikult ka siis loodi Vanemuise selts ehk siis ka eesti Me esimene selline professionaalne teatrilavastuseks Saaremaa onupoeg. Eks see kõik need juured on väga-väga tummise Tartus ja Vanemuises. Selles mõttes on ikka väga ikka tunne kuidagi küll siin 150. laulupeol kohal olla just Vanemuise segakooriga, et selle üle mina lauljana selle koori tenorina tunnen küll ennast väga, väga uhkene ja mul on hea meel, et ma olen niimoodi jõudnud siia 150.-le laulupeole. No mis seal salata, tegelikult Tartu koorid ju kõndisid ka rongkäigus kõige ees, olge, kas see oli ka seotud sellega, et teie tulete sealt sünnipaigast. Ja mina olen niimoodi aru saanud küll sellest rongkäiguplaanist, et ikkagi see laulupeo häll, ehk siis see Tartu, me olime ikkagi seal rongkäigu eesotsas ja, ja seetõttu oligi rongkäigus liikumine ka väga-väga uhke ja suurejooneline ja väga ärev. Priit teil õnnestus enda koori ette saada üks väga populaarne dirigent, kuidas Valter Soosalu ära rääkisite, sinna Tartusse ta ju tavaliselt tegutseb ikkagi Tallinnas ootamatult lihtsalt lihtsalt Valtriga tunneb juba päris ammu 11 ja ma mõtlesin ka, et huvitav, kas ta nüüd kas ta nüüd hakkab Tartus käima, aga väga väga üldiselt läks ärarääkimine ja ja noh, olgem ausad, tegelikult on see ka, ma arvan, väga hea võimalus olla just nimelt sellise koori eesotsas, sest ma arvan, kui on juubelilaulupidu 200 või 250 ja siis vaadatakse tagasi, kes seal 150. juubelil käisid ja nähakse, et seal oli Vanemuise teatri segakoor, siis on see üks väga, väga nagu vahva vahva leida, meil on ka teine väga suurepärane dirigent Ingrid Roose, keda see ka mainimata jätta, et põlevast meil on kaks nagu Eesti vaat et ühed parimad noored koori dirigendid on meie juurde on olnud nõus tulema, et selle üle me tunneme suurt uhkust. No siis, kui poisid ja mehed on laulnud, siis jõuavad lavale ka segakoorid ja nende hulgas ka loomulikult teie Vanemuise segakooriga ja no siin pool aastat on olnud juttu sellest, et küll see kannel on üks keeruline lugu. Näitlejad, kas teil on kannel kenasti selge? Jah, on küll, ma ei saa teistmoodi vastata. Ja ma nägin hetk tagasi ka dirigendi Rasmus Puuri, kes seda laulu varsti sealt dirigendipuldist juhatama hakkab. Siis me ikkagi koos nentisime, et proov tuli. Teine proov tuli väga, väga hästi välja, nii et ma arvan, kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab. Ja see ka Jaanus ise oli meil fortuuna Ta laulmisel siis kui juba valikus ei olnud mitte kaks lugu, vaid valikus oli 30 lugu ja ta suutis seal tõmmata loomulikult kandle. Nii et me oleme seda juba komisjonile esitatud esitanud ja saime päris kõrged punktid ja lugu ei jäänud seisma, püsis helistikus ja nii et ma usun, et me oleme kar, kindlasti vedav jõud oma kooriga. Jaanus Priit lõpetuseks teie esimene laulupeo mälestus. See oli 96. aastal, ma ei mäleta, see oli üldpidu ilmselt ja ma olin kaare all, ma olin ostnud oma viimase raha eest õhupalli, mille ma pidin teiste lauljate sunnil õhku laskma sesse jäi dirigendile ette, seal natuke traumat tekitav, aga ma olen sellest tänaseks hetkeks üle saanud. Osalejana, minul oli alles keskkoolis esimene ja see oli märgiline, sellepärast et selline dirigent Kaspar Mänd oli siis esimest korda tõi koorilaulupeole, see oli vanalinna hariduskolleegiumi kammerkoor. Kaspar oli siis kaheksateistaastane, võib-olla ka noorim dirigent tol laulupeol, kes kooriga välja tuli, mõni au seal kooris olla ja mul on meeles, kõigil on see hetk, kui olid kõik laulud kõlanud ja me saime kuskil puu all kokku ja siis Kaspar hakkas rääkima, kui rõõmustan. Ja see oli väga emotsionaalne hetk meie kõigi jaoks, et siit tervitused Gazpromi energiasiseselt ei kuule seda saadet, vaid on kuskil siin kuskil silmi kaare läheduses Mihkel, temast suur tänu, Priit Strandberg ja Jaanus Tepomees ja imelist laulupidu. Aitäh, aitäh. Elagu laulupidu. Mina teen angaaris etet ja nüüd on meil siis olukord, kus lava on meeskoorid, jalavalu on ka poistekoorid ja hakkab selline, ütleme siis poistekuuride ja meeskuuride plokk alustavad seda, poisid alustavad lainega ja tegelikult me oleme Arvo Pärdi laulu aatomiku laul ootuses, mida siin üldse ei ole, aga muudkui lubati, see on vihm. Sest kui me siin nädala jooksul vaatasime ja vahendasime ilmateateid, siis see eilne päev ja tänane päev oli ikka päris vihmalubav. Aga taevas lauluväljaku kohal on küll siiamaani olnud sinise emast sinisem, mõni üksikpilveke ei taha nüüd muidugi olla see, kes ilusate sõnadega selle vihma väljakutsuv, aga no ikkagi ei tule. Igal juhul, koorid on kohal, selline laidetamise proov tehti juba ära ja nüüd siis tundub, et hakkab pihta Sist Kulder suts. Kas on juba kohal, mulle tundub, et ta jooksis sinna dirigendipuldi juurde. Praegu käib seal veel üsna aktiivne liikumine. Ja siis varsti hakkabki pihta. Nüüd tundub, et väike viivitus on, me ei oska kuidagi selle viivituse põhjust edasi. Anda viivitust üritatakse lühendada või vähemalt huvitavamaks teha sellega, et tekitakse tik, tekitatakse jällegi laineid laululava ülevalt allapoole hakkab liikuma ja nii vaatame. Tollime tänast esimest suuremat lainet No igal juhul läheb esimese laine kohta ikka väga väga. Lubavalt ja läheb nüüd päris sinna mäenõlvale välja minna on veel 10 meetrit ja nüüd on kohal. Ürituse õnnestumisest said kõik aru ja siin on selline tava tekkinud, et laine peab alla tagasi ka tulema. Nii anti käsklus tagasi ja nüüd hakkab ülevalt alla tulema. Läksin koos isaga peoplatsile oli nii. Kartlik tunne sisse lastakse, pole ju pileti sissepääsuks vajalik, olgugi et laulupeo märk rinnas meeldegi. Kuid kontrolli raba juures tervitasid julgustama öeldes noor tulevane laulumees sind võtame kahel käel vastu sammu, aga julgelt edasi näidates käega laululava poole. See toimus aastal 1910. Jah, selles mõttes hea, et öeldi aastaarv ka erakuna piletid on meil kuidagi hell teema sellel aastal siis et ei jääks väärt ja väära ettekujutust, see oli veel väike kirjasõna ettekandmine, aga nüüd tundub, ollakse poistekooride lauluks juba valmis. Tervitame meeskoore. Kõigepealt esinevad poistekoorid kõlab Vladimir Beekmanni sõnadele Arvo Pärdi aatomiku laul. Seade Tauno Ain akordionil, Jaak Lutsoja, juhatab Kuldar suits. Tõnis Mägi uuesti üles. No ma ei tea, Tarmoga, sa oled seal üleval või kas sa näed midagi. Ja nüüd olen üleval. Tegelikult enne ka üleval ega mikrofon ei olnud sisse lülitatud, nii et nonii, tohutut sinimustvalgete lippude merd, soov täita. Nii, ja Tõnis Mägi on puldis. Ja tuleb seesama Tõnis Mägi laul tema enda soleerimisel, vähemalt nii tundub ilus, oled isamaa. 22000 lauljat Tallinna lauluväljakul, Tõnis Mägi, Peeter Perens. Midagi on juhtunud. Midagi, kas on arsti vaja vähemalt? Jah, seal laulukaare all päris levitatakse intensiivselt, kui see on nüüd see millest jutt on ja milleks? Ja kohe liiguvad ka, näete, rahva seas on selliseid roheliste vestidega alati nad on paaris, neid on kaks. Esmaabi osutajad. Kohal. Abi on osutatud, inimene on saanud kosutust ja laulame, ilus oled isamaa, palun laulge kaasa. Kodudes, mõelge selle ilu peale. Ma näen üht üht rahvast lauluväljakul, ma näen sinimustvalgete lippude verd. Ma näen juba väga suurel hulgal. Tinud mobiiltelefonide lampe ja ma näen, mida võib-olla poolt ei pannudki tähele dirigendipulti, mis teeb dirigendi ja solisti oluliselt suuremaks. Mõtted saavad. Avame suu, et rääkida kuid sulgeme siiski. Siis sõnu ei ole. On ainult silmad, lugematu arv silmi nii palju, et neist moodustub must ja nende vahel hõljumas kõik see, mis kunagi öeldud või arvatud see, mis lauldud, räägitud. Naerukatked ja nudki. Nii nagu linn ei jäta taevasse jälge. On tabamatu seegi, mis kunagi öeldi. Ja omenti igavesti Almi. Minu arm. Pärt Uusberg. Igaviku tuules. Kristian Jaak Peterson Juhan Liiv, Eesti rahvaluule juhatab Pärt Uusberg. Siin ei ole midagi vaja lisada. 22000 inimest ja Pärt Uusberg ja muusikalapsed. Palun vaadake kogu aeg hästi täpselt mind ja laulge kogu südamest laulge, nii et helivõimendust pole teile vajagi. Ja kõik kuulevad. Tänavuseks laulupeoks kirjutatud laul igaviku tuules. Kristian Jaak Petersoni tekst muusika Pärt Uusberg. Pärt Uusberg, juhatab ühendkoori. Täname Arvo Pärti. Kuldar. Spordimeestelaul muusikalist Detektiiv Lotte muudika Priit Pajusaar sõnad Leelo Tungal orkestriseade Tõnis Kõrvits. Spordimeeste liigutused. Lihtsalt selleks laulupeoks kirjutatud teos igaviku tuules. Ja kummaline on see, et aastal 2019 me võtame jälle kätte teksti, mille Kristian Jaak Peterson on kirjutanud sedasama laul, seesama tekkerdan, kasutatud ka Hugo Lepnurme õpetaja teoses ema geenaviku tuulega. Kõlab uuesti. Minu aur. Palun tule Meie ette. Me tahame sind tänada. Koolijuhid ja õpetajad lähevad nüüd. Me teeme alates meeskoorilõigust. Algusest nõuavad lauljat. Pärt Uusberg on dirigendipuldis ja ei suuda otsustada. Siiski tema enda teos igaviku tuules Christian Petersoni tekstile. Tänavuseks laulupeoks kirjutatud teos, mis pühitseb ja ülendab eesti keelt. Laul läheb kordusele ja selle laulu ajal kori juhid. Muusikaõpetajad tulevad lauljate ette Märt Agu. Juhatab Lydia Rahula. Kenad lipud, aga pange need praegu tööl vahele, muidu liigutusi teha ja mehed, tehke palun liigutusi kaasa, poisid, teine salm on. Kuidas hakkas teine salm May säästa ja kolmas on kaugushüppes. Nüüd ei teagi, kas Tarmo on ka seal üleval ja mida te sealt ülevalt näeb, aga ma kujutan ette, et see pilt on üle. Olen üleval ja näen, armas õpetaja. See ei olnudki justkui nagu koorilaul see oli, oli laul, see oli muusika just sellisena nagu ta nagu ta peakski tegelikult olema, et ta kuidagi poeb sulle hinge alla ja ja sa väga ei mõtle, sa lihtsalt tunned ja ja mingid asjad saavad selgeks. No nii ja nüüd kuulame kõiki neid inimesi, kes on selle Hea seisnud. Ja piirivalve orkester. Eesti riiklik sümfooniaorkester Eesti muusika ja teatriakadeemia orkester. Laulupeo saateansambel. Suur tänu helirežissöör Tanel Klesmend. Vaheosade helirežissöör Külli tüli. Väljaku ekraanide režissöör, emer värk. Valgusportreede autor Andrei Tõnu Saar Valguskujundaja Louise Sommer. Suur tänu kõigile rivistujatele ja lavaliikumise juhtidele. Aitäh hoolimas. Täname kontserdi õpetajale, dirigente Aarne Saluveer. Kaspars punnis. Neeme Järvi Kristiina Poska. Anu Tali Olari Elts. Toomas kapten. Veronika Portsmouthi. Tõnu Kaljuste. Täna me siin armas laulja ja pillimängija Armas helilooja ja luuletaja. Armas kaasamõtleja ja kaasategija. Täname kõiki teid, kes te kolme aasta jooksul olete loonud meile tänase laulupeo, minu arm. Suur tänu lastekooride dirigent idele. Elo Üleoja Ja liigijuht Maarja Soone Suur tänu puhkpilliorkestrite dirigentidelt. Peeter Anilane. Tarmo Kivisilla. Ja liigijuht Bert Langeler Suur tänu mudilaskooride dirigentide le Jaanika Kuusik Ja liigijuht Marek alangu. Suur tänu naiskooride dirigentidelt. Külli kiiver. Andrus Siimon. Ingrid Roose. Ja liigijuht Raul Talmar. Suur tänu sümfooniaorkestrite dirigent idele Riivo Jõgi. Ja liigijuht Hando Põldmäe. Suur tänu poistekooride dirigentidelt. Lydia Rahula. Indrek Viiar. Ja leegijuht Hirvo Surva. Suur tänu meeskooride dirigent idele Boona kergeen. Pille Tuisk Ja liigijuht Mikk Üleoja Suur-suur tänu segakooride dirigent tedele Heli Jürgenson. Valter Soosalu Ja liigijuht Triin Koch Suur tänu ühendkoori, dirigent Kiline sood. Laulupeo, minu arm, kunstilised juhid Siim selis. Suur-suur, aitäh teile. Täna me laulupeo, minu arm, kunstniku Martin Rästa Suur tänu tekstide looja ja koostaja Ott Kiluske. Suur tänu tekstide koostaja ja lavastaja Kaili Viidas. Eriline tänu lauluväljak, korraldusjuht, Margot Hollis. Aitäh Margus Luur, et neid ära mahutasid. Laulu ja tantsupeo sihtasutus, aita pühendumust, kersti sõita. Muusika Peep Sarapik, sõnad Juhan Liiv. Orkestriseade Tõnis Kõrvits. Ta lendab mesipuu poole. Juhatab Vaike Uibopuu. Ei osanud ilmselt Peep Sarapik arvatagi, kui ta kirjutas laulu Ta lendab mesipuu poole. Millised majanduse, see laul mingil hetkel saadud? Teppar Sarapik ise ei jõudnud selle laulu nii suurekssaamist ära oodata. Aga see on laul, mida teavad kindlasti kõik eesti koorilauljad mida nüüd juba Usun teavad kõik eestlased ja mis on meie laulupidude lõpuosas? Kindlal kohal selleks et sinna jääda. Noh, vaatame, kas tuleb kordusesse, vähemalt Vaike Uibopuu paneb. Esitas küsimuse suunava küsimuse. Oleks vajalik ja on vajalik. Tammepärja pani ta igatahes kõigepealt ära ja laul tuleb arvatavasti kordusena. Tõnis kõrvitad kutsutakse välja, kes on orkestrile seadnud. Tõnis Kõrvits. Tõnu Kõrvits. Ta isa tuleb seal Mitmest paleerist läbi, kusjuures kokku ei ole lugenud, aga ma üldse ei imestaks, kui Tõnis Kõrvits oleks sellel laulupeol enim kordi seal dirigendipuldis käinud muusikainimene. Aga see on väga tore. Ja lauluväljak jätkuvalt sinimustvalge ja jätkuvalt on. Tulukesed inimestel käes. On läinud hämaraks. Pilved on väljas, päikest enam näha pole. Aga päike on kõigil sees. Vaike Uibo juhatas seda lugu 20 aastat tagasi laulupeol ja juhatas ka nüüd. Meil on jäänud laulupeo ametlikus kavas veel vaid üks lugu. Mis on edasi antud Hirvo Surval Olev Oja? Ja nii saigi läbi meie juubelilaulupidu. Viimaste taktide ajal tuli Laulupeotornis pidu on lõppenud. See tee, mis algas aastal 1869 on jõudnud vahepunkti aastal 2019 aga siit minnakse edasi, sest. See inimhulk, kes on siin laululaval koos tahab minna edasi. Kuigi laulupeo ametlik osa on läbi saanud, siis midagi ütleb minus. Vaadates seda lauljate hulka siin ja olles enne laulupidudel õppe näinud Ernesaksa looga? Pidu ei lõpe laiali, veel ei minda. Nii. Ja nüüd hüütakse välja esimene lisalugu Rene eespere ärkamise aeg ja dirigenti dirigendipulti tuleb Ene Üleoja. Priit Pajusaar Leelo Tungal märgpagu, Tõnis Kõrvits juhatas Lydia Rahula. Juhatas Ene Üleoja. Ja ootame autorit, tuleb René Eespere nagu ikka natukene tagasihoidlikul moel tänulik naeratus huulil. Ei ole selle mehe südant pimestanud au ja kuulsus, mis on kaasnenud selle lauluga mitukümmend aastat. Vaikselt sirgjooneliselt tõuseb üles René. Dirigendipulti ja Ene Üleoja seal juba oodata, Üleoja. Ilosanud tänu moment No Tarmo nüüd peaks nagu laulud läbi olema ja üks on ülegi lauldud, mis? Mul küll sellist tunnet ei ole, et siin keegi praegu koju hakkab minema. Ja see ei paista sugugi sedamoodi, tähendab noh, kui nüüd aus olla, siis kojuminejaid ju on olnud hakatud liikuma ja tegelikult kohe kui Ernesaksa Mu isamaa läbi sai, hakkasid ka inimesed liikuma. Aga nüüd on laul lauldud. Korrata. Selliselt kindla rütmiliseks läheb nõue. Ene Üleoja on. Poolel teel pööranud ümber ja on tagasi dirigendipuldis. Priit Pajusaar. Tundan Märt Agu, Tõnis Kõrvits, Lydia Rahula. Mõned hetked on sellised, mis tunduvad, et jäävad. Ki kestma. Põhjamaad. Tundub, et enne koju ei lähegi. Põhjamaa. Ja Tiia-Ester Laidme jõudis dirigendipulti. Lehvitab nagu ikka sõbralik poolt ja käeviipega näitab, et. Kuulata. Ma palusin, et teie emad ja isad laulaks seda meiega. Orkester, palun mängige pillid puruks. Therloitmelik. Kuulane Ülo Vinter, Enn Vetemaa Laul Põhjamaast Kuulata ülekannet Tallinna lauluväljakul. 27. laulupidu. Minu arm, tundub, hakkavad täna mäletama toreid Ülo Vinter. Tiia-Ester Vaikmäe läheb trepist alla, Peeter Perens toetab tõesti prouale kaelas hiigelsuur tammepärg. Nii üksi pole keegi, Tarmo, sa kuuled sama. Ja ma kuulen sama minu meelest see nii-öelda koor ja soov hakkas päris mitmest erinevast kohast seal lava all pihta, mistõttu alguses noh, ütleme siis muusika keeles oli väike loks. Aga kõik said kohe aru, püüdsid kinni ja. Aru huvitav, huvitav. Huvitav, huvitav see on eilsest kontserdist üks logo, mida lauldi publikuga, aga kus on siis kus on Lauri õunapuu? Otsitakse taga eeslauljad peol Laurie platsile? Oo jaa, ise. On korraga nii eeslauljad kui järellauljad. Peeter on väga vaenudki läkadil. Üksi pole keegi üks eile õhtul peo finaalis kõlanud lugudes Peeter Perens dirigendipuldis 22000 ja peoga pealegi lauljaid Tauno Aintsi üksi polegi. Keegi meist ei unusta laulupidu. Too on 150 aastat vana ja kui meil on tarkust, siis me suudame seda hoida ka järgmise juubelini ja loodetavasti kauem kauemaks. Tundub tundub, tundub, tundub küll, eks. Kodu poole eks siis näe. Mida sina sealt ülevalt tunne, et kas inimesed juba valguvad laiali kallis ja vist hakatakse laiali minema? Arheoli igaveseks. Minu arm tõesti. Nonii, kuidagi nii, samas nagu pateetiline, aga samas kuidagi nii südamlik on, see sõnapaar jääb väga, väga hästi meenutama kogu seda nädalavahetust, mis on meil nüüd siin selja taga. Ja inimesed tõesti valguvad tasapisi laiali, hüütakse küll arsti, kuid lükati peale helipuldist laulupeo signatuur ja saadetakse rahulike mõtetega inimesed ikkagi kodu poole teele. Homme ju jätkub elu Eestimaal homme taas tööpäev ja sellest lõppenud nädalavahetusest jäävad ainult loodetavasti head mälestused, kuidas sinule tundub, mis mälestused sulle jäävad. Tarmo? Tead, ega ma ei oskagi ausalt öeldes seda sõnastada, et mis need mälestused on, et see kõik vajab settimiseks natukene aega, et muidugi võib ju tuua välja. Ja noh, tuuaksegi kindlasti välja, et oli üks laul ja teine laul ja kolmas toob välja võib-olla mingisuguse suure rahvahulga, mida siin juba oli enneolematult palju ja kõik oli nii äge ja tantsupeoga kokku veel eriti äge. Aga siis on midagi veel millele kohe ei oska mingit sõnalist selgitust anda ja ilmselt ei, ei taha ka, sest noh, tegelikult me ju kõik tajume laulu pidi laulupidu omamoodi, et ilmselt kahte ühesugust laulupidu ei ole olemas, et ka meie sinuga ju saame asjadest üldse maailmas, jaga laulupeost natukene erinevalt aru, vaatame erinevaid asju, kuulame erinevaid asju, paneme erinevaid asju tähele ja see on minu meelest täiesti normaalne ja õige ja, ja hea. Aga ma usun, et igaüks siin nädalavahetusest tervest nädalast võtab midagi kaasa, ükskõik, mis see siis on. Ma millegipärast usun, et see on kindlasti positiivne, sest negatiivsust on meie ühiskonnas kuidagi lubamatult palju ja me kõik vajame aeg-ajalt mingisugust tuge ja kinnitust millelegi, mille puhul ma arvan, et seda äkki enam ei ole või et kipub kuidagi ära kaduma, aga ma arvan, et siig, et peol meie juubelilaulupeolt said ikkagi nii kohale tulnud kui ka lauljad kui ka need, kes vaatasid, kui ka kuulasid mingisugust tuge, kuidas kuidas edasi minna ja ja, ja mul on kuidagi väga hinges see, mis toimus 50 aastat tagasi, kui oli meie eelmine juubelilaulupidu aastal 1969, kui Arnold Green lõpetas toonases punaajas ikkagi laulupeokõne sõnadega, et oli ikka üks ilus pidu, see meie rahva juubelilaulupidu ja noh, tegelikult täpselt sama sama mõte, et, et see oli üks ilus pidu, üks ilus aeg ka ettevalmistusaeg elu läheb edasi ja, ja mingid asjad ju kaovad meie mälestustest, aga aga mingi tunde kübeme, ma usun, võtab igaüks kaasa. Tarmo, ma tänan sind, sa oled seal üleval raadiotorni tipus ja vaatad, kuidas valgub Eestimaale laiali see ilus soojus, mida siin kaks päeva on võimalik olnud. Meil endalgi tunda, aitäh. Sinuga oli nii tore olla need kaks päeva koos ja nüüd ma lõpetan sinuga õenduse ja panen sidunud mikrofoni kinni. Aga siit raadiotorni esimesel korruselt on täpselt sama soojus veel kestmas. Ja lõpetame selle ülekande kellan 21 ja kohe 50 minutit. Kell 22 on uudisteaeg ja vikerraadios on pärast seda õhtu muusika klassikaraadios, Raadio ööülikool. Aga sellel kontserdil, mida me kuulasime, osales 1020 kollektiivi. Laval oli 32411 lauljat ja orkestrantide koore ja orkestreid juhendas 809 dirigenti. Saateorkester oli Eesti muusika ja teatriakadeemia Sümfooniaorkester, kontsertmeister Toomas Eller, vee saateansambel Rain Rämmal, Paul Daniel, Mihkel nälganud ja Andrus Lillepea. Tekstid Ott Kiluske, Kaili Viidas, helirežissöör Külli tüli, lavastaja Kaili Viidas. Tekste lugesid Ago Anderson, Arabella Anderson, Argo Aadli, Carmen Mikiver, Eva Koldits, Kerd Raudsep, Hans-Martti Mägar, Ingrid Isotamm, Indrek Taalmaa, Ireen Kennik, Jane napp, Kaili Viidas, Karin Tammearu, Lee Tedre, Liis Karpov, Ott Raidmets, Paul Samuel Vihmar Se, Liina Lebin Sten Karpov ja Tambet. Selline. Lõpetame ülekande helirežissöörid Kaspar Garner ja Siim Mäesalu. Heliinsenerid. Anton Ventsel Andres olema Rain orgus Virgo mäe, Kaur Kenk, Algist Pauli Kaitis. Raadiosaatega tegelesid Lisette velt. Taavi Libe, Tarmo Tiisler, Marge-Ly Rookäär. Raadiomajas oli helipuldis klassikaraadios Kaur Karsnek ja Vikerraadios Ingrid Roosipõld. Ilus oli teiega. Kell on 21 ja 52 minutit. Eestlus on tähtis, laulupidu on tähtis, ärgem unustage, et laulupidu on protsess. Aitäh teile ja jääge terveks. Tahaks kohe hüüda, et vau. Oli see vast vägev. Kõige tähendusrikkam on vist aga minu ema jagatud 1960 aasta laulupeoelamus. Väikese üheksa aastase Järva-Jaani rahvatantsijana käisid nad laulupeo peaproovi vaatamas. Pärast tagasi linna minnes oli Gustav Ernesaks ise väikestelt maalastelt uurinud kas saab nad ehk oma autoga kuhugi lähemale viia. Natuke kohmetult olid lapsed öelnud, kus nad ööbivad. Ja nõnda sõitsidki väikesed Järva-Jaani rahvatantsijad Kuulsa dirigendiga tollasesse teise keskkooli, kus nad öömajal olid. Uhke. Aga nüüd siis on käes, seekord kui koos hakkavad laulma poistekoorid ja meeskoorid. Laulavad teile poistekoorid ja meeskoorid koos. Gustav Ernesaks, Leili Andre, kes selle tamme istutas. Juhatab Hirvo Surva. Kübarast pärast laulu lõppu tuleb välja üks asi. Vaadake siia, siis tuleb, muidu ei tule. Juhatas Hirvo Surva. Järgmisena tuleb esitusele laul vanaisa muusika Andres Lemba sõnad Jaanus Vaiksoo. Juhatab Indrek Viiard. Poisid seaküljele keerata käike aga siiapoole. Samuti. Orkester olla põhjust väga uhke. Mul oli ka kunagi selline müts. Isad-pojad meie kord ilusas eesti keeles ärge unustage, alustab orkester. Andres Lemba. Jaanus Vaiksoo juhatas Indrek Viiar. Kõlab mere kutse. Sõnad leelo tungal, muusika Kadri Hunt orkestriseade, Margo Kõlar. Plokkflöödi hardi hälli käinen, viiulil Arp Reindla juhatab. Hoiame mõlema käega Roorilatas kõvasti kinni. Ma usun, et meil raputab selle sõidu ajal natuke. Nii kutsuti välja autoreid marga kõlareid ja Kadri Hunti. Näen kas leelo tungal ka kuskil kuskil paistab sul nooremad silmad, äkki sina näed? Huvitav jah, aga leelo tungla onaal kuule meie tõesti jah, pimedate Vi, jah, peame vabastava ametikoha tulevasele põlvele raadio töötajatele. Neelad ungarlane. Esimesena naabrihunt Margo Kõlar juhatas punapinge See on ikka imeline laul. Ja kui mingi laul on poistekoorilaul, siis on see, kes selle tamme istutas ja just äsja kõlanud mere kutse. Väga selline mehelik ja samas kõlbaka poistel lauda nonii, korrata, miks ka mitte hästi tore ja. Ja selline liikuv karakteriga mõnus positiivne laul. Nii läheb kordamisele, ma arvan. Una kerge küll. On nii otsustanud ja. Ma ma arvan, et seda otsustasid lauljad, et läheb kordamisele. Pange need noodid kuskile sügavasse koti põhja. Kordamisele tuli. Kerge. Kadri hundi laul Mere kutse leelo tungla tekstile dirigeeris puuna kerge ja sellega peaSuur, tänu poistekooripoistekooride esinemine on selleks laulupeoks lõppenud ja meil päev peaks olema nüüd Lisete laulu. Kaare all äkki kuuldel ja kui ta näeb seal karri hunti, siis palun minu poolt esitada selline põhimõtteline küsimus, kuidas Kadri oskab kirjutada niivõrd ilusaid laule võrdselt sattuda? Niimoodi, ma olen tõesti siin dirigendipuldi kõrval, minu ees seisavad Kadri Hunt ja leelo tungal kõigepealt palju õnne teile. Aitäh, aitäh. Ja torm soovin õnne soovima poistele ja meestele, sest nende ühislaul oli ausalt öeldes selline. Et mul endal võttis natukene kõheda tunde niisugused. Kuigi teadsin neid sõnu algusest peale ja Kadri viisi samamoodi. Aga esitus oli nii suurepärane, väga-väga hea. Tarmo Tiisler palub küsida, Kadri Hunt, kuidas sina oskad selliseid laule kirjutada? Et siin on ikkagi väga suur osa, on leelo sõnadel, sest ma kaua aega palusin tal sellist laulu, mis ühendaks poisse ja mehi, oleks väärikas ja et ei oleks ainult üks Dirylimps, vaid oleks ikka selline midagi sügavat, et neid kihte läks palju ja siis, kui ma seda teksti nägi lõpuks, siis ma sain aru, et see Merisena noh, kõik see, mida me püüame teha kõik selline igaviku tunnetus, kultuuri tunnetas, et seal on nii mitu kihti ja siis juba see muusika, see juba nagu tuli iseenesest. Ja mul on hea võimalus küsida Margo kõlarilt, kuidas panna selline kaunis lugu niivõrd suure koori tuses kõlama ikkagi seade, autor olete teie? No tuleb on ta parim ja loota, et õnnestub. Ma arvan, et siin täitsa vahvasti tuli. Perekonnanimes on juba sees, et ta ongi kõlar. Ja ta teebki ainult kõlavaid asju. Ma pean ütlema, et Margo tegeles orkestriga, nii et see kõik, mis tuli nagu pillide pealt see on Margo imede. Aga, kui näiteks heliloojal võib tekkida väikene kõhklusi enne esitust, et kas ikka tuleb kõik välja, kas sõnade autoril on ka nõndamoodi, kas on väikene mureke, need, kes kõik sõnad kõlavad? Publikusse meie ei ausalt öeldes ma usaldan kadrit, aga teine asi oli see, et mul oli see laul väga tegelikult esimest kordama teda elusas ettekandes kuusi ja, ja ma ütlen, et ma sellisena teda ette Ta ongi ainult ikka tuhanded peavad laulma. See on tuhandetele mõeldud. Kuni Eestis on poisse ja mehi tuhandeid ja veel nii suurepärase musikaalsuse ka, nii et mina abistanud küll ma olen üsna kindel. Kadri, sa oled sellest palju rääkinud, aga palun ütle raadiokuulajatele veel ükskord, kuidas panna poisid muusikat armastama? Mina arvan, et kui dirigent või õpetaja ise armastab muusikat ja on sellest vaimustunud ja suudab oma vaimustuse üle kanda õpilastele, siis hakkavad nad kõigest sellest vaimustama, millest ka õpetaja ees. Suur tänu, Kadri Hunt, leelo tungal ja Margo Kõlar ja ilusat laulupidu kõigile. Teile samuti. Aitäh. Aitäh ja mina annan sõna margilile ja Tarmole. Ja meil on siin kerge seda sõna võtta, sellepärast et meeskoorid tunduvad olevat juba üsna rivistunud. Meeskoore on laulukaare all sedakorda 44 ja kokku on 1270 lauljat. Ma isiklikult küll arvan, et siin on natuke õhku sees sellel numbril, aga loodame, et miks ka mitte. Saladused on veel vähem, ma kardan, et on vähem. Mis näitab, et kuhu me oleme jõudnud ja kuhu ajad liiguvad? Meeskoorid, mis olid mingil ajal meie au ja uhkus ja see ei olnud üldse ammu. See ei olnud ammu. Esko Maimets, Ernst Enno, mu arm. Teos on loodud tänasele laulupeole. Juhatab Ülle Tuisk. Ülle Tuisk on Eesti filharmoonia kammerkoorilaulja, laulab soprani häälerühmas ja on ka hinnatud dirigent, seekord siis meeskooride ees. Riho Esko Maimets on aga viie aastasel Torontos juba klaveriõpinguid alustanud. Helilooja, kes sattus Eestisse elama ja õppima juhuslikult ja tänu sellele juhusele oleme saanud erakordselt Ilusa helikeelega helilooja. Riho Esko mainib. Juhatas Ülle Tuisk. Palju on laulupeodebüüdi voor. Riho Esko mainekas. Tuisk. Nüüd on nad puldis, nüüd nad kallistavad. Nüüd nad saavad lilled. Nii. Koor ütleb oma sõna. Sammu jõudis dirigent alla astuda puldist ja siis Laulja sõna on laulupeol seadust. Juhatas Ülle Tuisk. Tänasele peole loodud. Tõnis Kaumanni ärategemise laulu juhatab Mikk Üleoja. Ja nüüd, härrased, vaadake mind sellise tähelepanu kunagi varem, ühtegi dirigenti pole vaadanud, eriti teised tenorid alguses, teie sisseastumine, laulge peas, palun. Meie esimene soolokogu tähelepanu. Tõnis Kaufmann. Vaata Mikk Üleoja. Isal ja pojal koori teade Andres Lemba instrumentaalseade Siim Aimla, juhatab Peeter Perens. Tervitused Boonoloogile. Andre lendva saksofoni instrumentaalseade autor Siim Aimla trompeti Allan Järve trombooni, Andrus karja juhatas Berg pereni. Nii nüüd on ka Uno Loobi. Kui me ei andmed õiged, on autorid. Nüüd laulupeol tehtud ja saadame nii Kauna loobile kõike paremaid soove nüüd meeskooride osa ka lõppenud ja me läheme tasapisi edasi. Meid ootab nüüd üks väike paus ja see paus ei ole lauluväljakule üldse paus lauluväljakul on see ikkagi nüüd kooride ümberpaigutamise aeg ja et peale tulevad segakoorid ja neid on kohe palju 60 siis, siis võtab see paus ka päris hulga minuteid aega. Aga, aga mõistagi me pakume selle pausi sisse teile siit kõikvõimalikku huvitavat juttu. Meil on plaan rääkida lähitulevikus ja õige varsti, Olari Eltsi kajal nägin siit raadiotorniaknast, et Olari oli Meie poole juba ka teel, aga mis oli huvitav, mida jõudsin vaadata, kui meeskoorid laulsid ja segakoorid väravates rivistasid, siis siis ma ei ole ausalt öeldes enne näinudki, et väravate taga ka laineid tehakse, see, et laineid tehakse laval vasakult paremale ja siis viimastel kordadel lavalt mäenõlvale ja siis nõlvalt alla tagasi. See on noh, juba harjumuspärane ja traditsiooniline, aga seedelainetused käivad ka värava taga. See on noh, võib öelda, et uudislooming vist vähemalt ei ole enne õnnestunud seda tähele panna, aga tore inimvõimetel ei ole piire ja looming lendab ka väljaspool laululava. Nii meie nüüd ka siin lennutame ka loomingut, layer, raadio, sorri, stuudios ja kaks külalist on tulnud ühe ühe nimi, Marieli ogar, kes ka sai aega tulla üle päris hiljuti. Ja teine on Olari Elts, tere, Olari. Tervist. Ja palun. Olari teie olite eile Arvo Pärdi laste kantaat-ist ühe osaga laulukaare all, kuidas see ettevalmistusproovid olid, kas see oli nii naljakas ja tore muusikas selleks lastele ja kindlasti korda? No ma arvan küll ja eks selliste vimkaga lugude puhul on risk alati ju sees ja see siis mõnikord see risk realiseerub tavaliselt muidugi mitte. Jaa. Jaa, ja ma arvan, et, Et siin oli väga ilusaid ilusaid hetki ju selle selle loo jooksul ja ja, ja ka niimoodi üldisemalt, mul on väga hea, väga hea meel selle laulupeo üle ja eriti suur heameel on loomulikult minul, kui siin sel sajandil rohkem orkestriga seotud inimesi seal on, on selle üle, mida, mida on teinud Jüri-Ruut, Kangur aastatega siin, et meil on laval ikkagi korralikult jälle üle sümfooniaorkestrid ja me teame ju, kui, kui suurt rolli nad mängisid seal kuuekümnendatel aastatel ja ja meil oli siis vahepeal ka keelpilli kelnurte Kelby orkestrid ja on väga-väga tore näha, et, et selles osas on, on, on, töö käib ja progress on, on silmaga aga, ja eelkõige muidugi kõrvaga kõrvaga kuuldav ja, ja väga hea meel on ka nende lugudele, mis palun, kes sai kirjutatud, et just eelkõige Tõnu Kõrvitsa just ekstra sellele laulupeole kirjutatud loo üle päikesele. Ja, ja see on just selline ideaalne lugu just sellises kontekstis, kus ta on piisavalt lihtsalt kirjutatud mängijatel, kuigi seal oli Kelbidele keerukamaid kohti ja vormina, niimoodi töötab siin laulupeol ja ja, ja, ja see oli üks igavesti igavesti suur õnnestumine, loomulikult alati hea meel kuulata klassikalist kõik, mis, mis andis ta siin siis nüüd sellel sellel laulupeol tuleb ja see on ka kõige tähtsam meile loomulikult see tormis kõlas uues uues võtmes oli ka väga, väga huvitav ja väga hästi tehtud härra kõiguli poolt. No eile see Pärdi lugudel tõesti õnnestus ja tegelikult see natukene naiivne laste laste teks sealsele, see Eno Raua jutustused sellest kooliaiast ja see mingil määral meenutas ka tegelikult seda aega, kui Pärtsale kirjutas. Aga see õnnestus tõesti asi, see oli tore karakterpala siia värskenduseks, sest eilne õhtu oli ju teatavasti mõttega ja tänuga nendele inimestele, kes on selle laulupeo eelistage kuidagi hoolt kandnud oma loominguga. Kui sageli te Arvo Pärdi muusikat interpreteeritud? Võrdlemisi harva kahjuks et meil on küll väike riik, aga nii palju dirigente. Nii et ma arvan, et muret, et Arvo Pärt on kindlasti eeloja, kes ka muidu niisugust ütleme, mitte ütleme maailma mastaabis, vaid suisa niukse universumi mastaabis ei jää mitte esitamata, et ja rääkimata eesti dirigentidest, kes ju väga suure heameelega kõik kaasa arvatud teda teda mängib ja ja, ja ikka aeg-ajalt tuleb ette, aga ma arvan. Arvan jah, et mina viimastel aastatel on rohkem nagu Erkki-Sven ja ja teisi teisi hiljuti peale rohkem mänginud, aga seda suurema rõõmuga ma alati alati Pärdi lugusid ettevõtteni omal ajal jah, sai seda rohkem teha ja ma arvan, et aeg tuleb nüüd nüüd ma arvan jälle varsti tagasi. Minuga jääkski. Aga jälle Tarmo, ei saa midagi öelda. Küsib enda asjad, mida tahad, jada. Olari Elts tegelikult. Öelge mulle. Te olete Kuno arenguõpilane, Kuuno areng oli töö jaoks tähtis mees. Eile oli kontsert pühendatud õpetajatele. Millist rolli Kuno areng teie teie jaoks mängib? Kahtlemata võrdlemisi suurt ja ütleme eelkõige, mis puutub minu suhtes koorimuusikasse ja üldiselt üldiselt muusikasse ka ja, ja üks asi, mis mul kuulanguga meelde tuleb, alati on see mis Kuuno arenguga sai selgeks ja mitte selgeks, vaid, mis tema puhul ka väga palju välja paistis, et muusikale tuleb alati alt üles vaadata. Teistpidi muusika teha ei saa. Et me ei räägi siin aukartusest slaid, et noh, siin on. Et kui ükskõik mis kunsti me teeme või, või kui me tellime muusikat, siis siis muusika tuleb alati enne kui, kui selle esitaja. Nüüd, kas ma võin küsida, palun, lubage kuule, mina ei tea, kuidas muusikutel asjad käivad, siis mina küsin kaks küsimust. Kõigepealt on see, et kuidas see protsess laulupeole looga saamiseks käib, et kas vetervjueerimise helistas või siis Siim Sellis helistas teile. Kuule Märdi lugu, see lugu, et Olari, me väga tahaks, ei saa seda juhataksid või kuidas need ütleme, loominguline juht, lugu ja dirigent kokku saama? Noh, ma arvan, et eks see on üks igavene passitamine loomulikult ja kellele, mis sobib ja ja kes kes, mis vallas võib-olla parem on või, või ma ei, ma ei oska öelda, sest et ma ise ei ole ise ühtegi ühtegi laulupidu teinud, aga need kõik korrad, kui ma olen, ma olen selles osalenud, siis jah, ehk siis keegi helistab ja pakub siis sisaldavad läbirääkimisi siis hakkavad igasugused, no siis on, on, kas siis on mingid variandid jäänud, eks, et oleneb sest noh, selge on see, et et prioriteet ja, ja kui nende kogu nende lugude valimise puhul ikkagi, kui on mingisugune meeskond, kes selle peo teeb ja mingid liigi liigijuhid, eks ju, siis siis see prioriteet selgelt on see, et nemad, nemad valivad need siis need esitajad ja siis on sellised meiesugused kergelt Lofti vennad siis eksju, kes siis talendi kahjurõõmuga kaasa tulevad ja siis on tõenäoliselt võib-olla lihtsamini mingisuguste asjadega ka ka nõus. Ja me paraku kalendri ei, ei võimalda liiga palju nendes eelproovides osalema. Igal aastal olen ma väga suures niukses meelehärmi või noh, igal laulupeoaastal, kui ma olen osalenud, et, et ma ei ole aega olnud ja kuidagi kalendrid ei sobi, nii et ma oleks üheski nendes käia saanud. Nüüd seekord oli esimene kord, kui ma käisin ühes ühes veel proovis maikuus ja väga lõbus oli lastega seal kokku saada, aga tõepoolest, et nii see käib, jah, nii nagu sa ütled, mul oli teine küsimus, Marge, veel. Toota, aga mina pean vahele küsima, siis seesama teema. Olari. Sellesama teema tõid välja ka Tartu maakonna koorijuhid, kes ütlesid, et tegelikult võiks eelproovides need liigijuhid ja üldjuhid delegeerida maakondlikult rohkem neid eelproove. Kas, kas seda saab teha või tekib siin ikka see interpretatsiooni? Ma arvan, et ei tohiks tekkida, sellepärast et et noh, eriti seekord, mis oli, meil on väga hea mõte sel aastal, et legendid andsid oma nii-öelda sellise interpretatsiooni sõiduplaani ka, et mina nii palju kui ma sain, kirjutasin siis ka oma lihtsasse partituuri, andsin need ja need, need näpunäited läksid kõikidele kõikidele edasi, et võib-olla seda ka varem tehtud, aga minu käest veel küsinud, aga, aga ma arvan, et see on väga tähtis, et ei, tegelikult seda peabki tegema, et lihtsalt ei jõua ju igale poole ja Ma arvan, et mida varem ja mida rohkem iga koorilaulja teab seda, kuidas ta peab midagi ette kandma ja ka seda, et see sealhulgas ka miks, et miks me neid laule laulame, et et see on, on kõik kõik väga oluline just uue muusika puhul, et ma olen väga hea meel, et väga palju meil kõlab just tänasel tänaseks päevaks kirjutatud muusikat ja ja kuulsime siin just äsja näit. Eks. Tõnis Kraumann klassivenna Tõnis Kaumanni ärategemise laule, mis on, on piisavalt raske väljakutse väga raske väljakutse ja selliseid väljakutsed, nagu me teame neid, neid selliseid väljakutsega laule on igal laulupeol ja seal see, seda, seda sellist resistanssi on siis on siis ka ka alati ja see peabki ühest küljest ja teisest küljest me peamegi igal laulupeol seda piiri nihutama ja, ja mul on väga hea meel, et need laulud on ja et ja, ja, ja need tavaliselt on ka väga head laulud, nii nagu selle laulu puhul on. Et, et see, et see nii hästi välja tuli praegu laulupeol ja et et see piiride, ma loodan, et see piiride nihutamine käib edasi. Aga kas piiride või minna natukene liiga kaugele, et jääb natukene õlgadest. Ei, ma ei usu, sellepärast et sel juhul see laul oleks siin kõlanud, sest kui me vaatame tulemust, siis pigem vastupidi ravinud oma teise küsimuse. Palun seleta mulle ja ehk mõnele teisele muusikakaugele inimesele ära see, et kui sa seda noh, oma eilset lugu juhataksid mustpeades võrdluses seda, mida sa juhatad siin lauluväljakul, mida sa teed teistmoodi või kas sa teed midagi? Mar jah, no mustpeades seda tõenäoliselt ei juhataks logistilistel põhjustel. Ja akustilistel samuti muide pigem ma arvan, et Estonia kontserdisaal oleks see koht ja ma arvan, et seda on seal ka päris. See on ka peamine koht, kus seda lugu on ette kantud ja, ja, ja, ja seal on loomulikult lihtsam, et seal need tasakaalud on, teised orkestrile koorile lähemal. Selliseid suuri Leisid nagu praegu siin näiteks nagu selle asjaga on, nagu ma alguses ütlesin, et riske tuleb siis võtta nii või naapidi, seekord sai päris suur risk võetud näiteks tempoliselt mis võib olla osaliselt, ei õigustanud ennast, aga samas jälle ma ei arva, et seda peaks jälle ette kandma, et ütleme, et siin on omad, sellised akustilised piirangud sellel, sellel lauluväljakul loomulikult ja nüüd ja tahaks ka tänada. Neid inimesi, kes siin või seda firmat, kes seda selle uue puitlae siia akustilise lae panid siia lauluväljakule, et see vahe on tuntav. Te kuulete seda, mina kuulen seda vahet väga selgelt ja ma arvan, enamus siin läheb vähemalt mürgis lähemal istuvad, mida kaugemale minna, seda rohkem me oleme tegelikult sõltuvad ikkagi pigem võimetusest, et siin lähemal siin esimeses, 10. 20. reas istudes pigem ikka tahaks ikkagi rohkem seda naturaalset heli kuulda, et tihti on see, et tahaks seda võimendatud heli tahaks vähem kuulda ja ja siin ongi nii jah, et ütleme Estonia kontserdisaalil sind reputatsioon loomulikult see on teistsugune pisut ja, aga, aga samas ma arvan, et et nagu ma ütlesin, et see rist sai päris sorrist veetud. Kas need piiride nihutamise, et võivad selles selles staadiumis mingil hetkel katkeda, kui neid valikkooride repertuaari nivoost tõstetakse ikka väga kõrgele või ma saan aru, et teie teie mõttes praegu, et need vali kooride. Vali kord ju ei olnud probleem. Pigem et ma ütlen, et ma ei ütleks, et valikkooride repertuaar oleks niivõrd palju raskem olnud. Kujutleme tänase päeva repertuaar siin, et eilne, et, et tegelikult see seesama lugu ja siin mõni varasem lugu siin ka täna keskkonna näiteks ka sümfoonia see kolmas osas Villem sümfooniaorkestri kirjutas, on väga raske lugu ja see oleks ka väga raske lugu, ütleme nendele nii-öelda lastele mängida ja, ja see oleks olnud ka eile ei oleks olnud lihtne, kuigi ütleme mängida oleks olnud seda lihtne, aga ütleme, kui me mõtleme kuulaja seisukohast ega siin ei ole vahet, kas täna või eile, et, et ma arvan, et see piiride nihutamise küsimus ongi eelkõige teise päeva küsimus, on see, et me me just nende nii-öelda tavaliste kooride piire vaikselt nihutame, aga loomulikult see tasakaalupunkt on see, kus, kus tuleb alati mängida ja eks see piir on alati ju piiri peal. Aga mis seda tasakaalu nagu annaks siis kas see, et no selle laulupeo tänase kontserdi teemal on väga palju arutletud ja just öeldud seda kriitikanoot selle peale, et liiga palju on uut muusikat, et kas see tasakaalupunkt oleks siis tõeline mingisugune hitt või kuld või, või? Kuulge, ma arvan, et eks iga meeskond teeb omamoodi ja eks seekordsed nüüd uuemate lugude osakaal oli tõesti väga suur, et aga ega see piiride nihutamine ei ole, sellega on niivõrd palju seotud, ma arvan, et neid ju me meil on, eesti muusika on ju niivõrd rikas, et kui me võtame, ma arvan rahvaarvu kohta ja seda palju meil on head muusikat, siis ma arvan, me oleme kindlasti maailma tipus ja, ja eelkõige koorimuusika poole, see, kust meil on ammutada, eks ju, seda igal tasemel koorimuusikat igale peale, et igale kooriliigile on ju suur, et siin siin ma arvan, et see piir ei jookse mitte, siis on see nende kaasaegse kaasaegse kirjutatud muusika juurest, et et jah, see on, see on niisugune küsimus, mida iga meeskond teeb isemoodi, et seekord meeskonna otsustas, et on nii palju uusi lugusid ja järgmine Nüüd ma küsin lõpetuseks sellise valuteema vist alati, kui hing hõiskab, on ka midagi, mis tegelikult on mure ja mure on see, te ütlesite külla dirigente, palju orkestrid on suured ja koorida vägevad ja valikkoorid, lasku minna, ei, repertuaar on väga hea ja, ja siin vaatame, et tohutud Reade poliitikuid ja, ja, ja ühiskonnategelasi naudivad ilusat pidu, aga samas on Eestis vähemalt 15 aastat räägitud sellest, et koorijuhte meile ei jagu. Ja kui nüüd ütleme, see vanem generatsioon ühel hetkel lihtsalt enam ei jaksa siis ei tule piisavalt noori peale, on meil selline toekas keskiga on meil suured superstaarid nagu näiteks Olari Elts, kes on maailma suurtes kontserdisaalides ja nii peabki olema, aga kodus, kes hoiavad seda tulekest? Juhi palka, kuidas ma eelkõige rääkisingi Kui me räägime nüüd koorijuhtidest ja nende pealekasvust siis ja ma olen ka, olen ka sellepärast sama palju mures kui sina. Et, et see on ja üldse mitte ainult see, et need peale tuleks, vaid pigem see, et kuidas see koorijuhi igapäevane töö peaks olema organiseeritud, ükskõik siis, mis meil, mida me selle all silmas peame, eks ju, et kaasa arvatud see Me ju teame, et ikkagi õhust ja armastusest ka koorijuht ei ela, kuigi ta väga seda sooviks. Võib-olla, et et siin see on kindlasti üks teravamaid küsimusi, ma arvan, praegu, samas me näeme toredaid noori koorijuhte peale tulnud, aga, aga see, see küsimus, ma tean, väga paljudes kohtades on, see on väga-väga terav ja, ja ma arvan, et see on kindlasti üks, kui me räägime jõutud muredest, siis ma arvan, üks suuremaid muresid kindlasti tunnustan aitäh, Olari Elts oli tore tuttavaks saada, minul vähemalt Marge tundis vaev juba, aga nüüd anname sõna Taavile, kes on kuskil rahva seas. Ja selle väga, väga tõsise jutu peale tahaks hoopis rõõmsamalt küsida Anne Tiia käest, kes mul siin kõrval on, et et mis senise laulupeo jooksul teile need kõige eredamad hetked on, kulminatsioon on muidugi ees, aga seni seni mehe meeldis väga naiskaare Kergatamise tants ja laul kokku, see oli lihtsalt super super super, väga kõrgeimasse on ja väga hea see plaksutati tagasi sai korrata veel kord, et see oli minu jaoks. Kuidas teile ja kogu see juubelilaulupidu seal lihtsalt super ilmaga vedanud laulud on head, me oleme nii palju vaeva näinud laulude õppimisega, aga küll on täna rõõm laulda, kui on, laulud on selged, igalt poolt tuleb ainult ilus, õige viis. Mis kollektiivis teie olete? Me oleme naiskoor Domina Tartus. Ja, ja palju aastaid juba niimoodi. Domina sai 70 aastaseks sellel kevadel, nii et jah, kõik on tore. Pikk ajalugu on juba selja taga. Mina olen 34 aastat laulnud. Kui ma ei oska niimoodi öelda, enam-vähem ikka kõike. Aga mis teenistus laulu pidudesse kõige karedam emotsioon on? Midagi ikka oskad välja tuua? See tuli nii, äkki. See oli see aastaid tagasi, mitu aastat tagasi, kui oli tohutu vihm ja, ja me olime kusagil koolimajas ja politseiautoga sõitsime nõmmele kaubamajja kummikuid ostma, ostsime endale kollased kummikud ja nendega me saanudki siia, muidu tulla ei olnud võimalik, et see oli, tegime koolimas, marssisime, kuid on kuidagi jäänud hästi selline eriti hästi meelde. Aga sellise ilma ja sellise kogemuse pealt siis ka edu ei ole selline tunne, et mis, mis, miks ma seda teen? Aga selle nimel me teemegi, laulame, harjutame kaks korda, üks kord, kaks, ühel nädalal, kaks korda, teisel üks kord, et juuda laulupeole ühistele üritustele. Meil on sõpruskond seal tekkinud aastatega. Teeme ühte, teist ja kolmandat ja väga meeldib. Suur aitäh teile ilusat lõppu. Ja sõnastuudiosse tagasi. Öelda, et segakooride rivistumine on peaaegu lõppenud, laulukaare all on 331 koori ja siin on 11436 lauljat. Koorid esitavad meile esimeseks Hain hõlpu, Se lauluq kannel, no see on selle laulupeo selline skandaal, kuulsaim lugu, sest sellega kuuldavasti nähti kõige enam vaeva, aga see on spetsiaalselt selle laulupeo tarvis kirjutatud tellimus. Roos ja Hain hõlpus on siis regilaulu Lüganusel pärit regilaulu sisse pannud oma kandle sisse kasutanud seda regilaulumaterjali. Ja täna on oodata dirigendipulti Rasmus Puuri. Hain korpuse nimi on kindlasti võtan muusikasõpradele, ta on eesti pianist, väga hea pianist ja väga hea. Nende märkide järgi mängija ja helilooja ja Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis on ta alates 1995.-st aastast. Ta on seal popdžässosakonnas lauljate kontsertmeister, aga ka džässiharmoonia õppejõud, solfedžo õppejõud ja annab muid teoreetilisi aineid. Ja ta on ise osalenud mitmes Ozzy ja popmuusika õpikojas ja täiendanud end ka Olav Ehala juures. Ja mänginud väga mitmes ansamblis ja siia saatnud meie džässartiste näiteks Mare Väljataga või Helin-Mari Arder, kelle laul ka siin täna kõlas. Oodata on muide veel nii palju, olgu öeldud, et Hain hõlbus, nagu just äsja stuudiost lahkunud dirigent Olari Elts, kes kiirustab tagasi kuulama siis publiku hulka on ka Haim hõlpus Eesti muusikaakadeemias olnud Kuno arengukoorijuhtimise klassis. Nii ta tunneb koori kui pilli väga hästi. Segakooridele kirjutatud kaanel on küll tõesti see lugu, mida me täna väga võtame. Aga laulupeolained jõudnud nüüd nii, et hakkavad käima publikust, oh ja laulukaare vahel lauljate vahel. Ja dirigendipulti ootame Rasmus Puuri ka noormees, kelle nimi tegelikult ei vaja enam täpsustamist, sest eelmise noortepeoga 2017, mis kandis nime, mina näen, kinnitas Rasmus puur ennast küll arvatavasti mitte ainult noorte, vaid ka kõikide koorilauljate südamesse. Rasmus puur on õppinud Eesti muusika- ja teatriakadeemia heliloomingu eriala Tõnu kõrvitsa René ees pere juures ja õppinud dirigeerimist Tõnu Kaljuste juures. Nii et suurtelt meistritelt on võtnud parima ja laululaine tuli ülevalt laulukaare alt ja liigub nüüd mööda nõlva üles, vaatame, kus maanide jõuab. Iba on nõlva peal ja natukene on selline nõrgakene, aga vilt venitab ikka üles, venita süles välja. Rasmus puur tegi kümmekond aastat võib-olla natukene rohkem tagasi oma sõbra Edward tuulega koos noorteorkestri reaalmaa suur, mis te oletegi 10-ks aastaks ja otsustati mängida muusikat, mis väga akadeemiline, et laiendada siis akadeemilise muusikataustaga muusikute repertuaari välja. Minu meelest seal üldse viimaste muideks 10 aasta nagu nagu ilus trend, et klassikaline muusika on toodud sellisest väga rangest keskkonnast välja, et ta on ka seal aga ta võib olla ka mujal ja minu meelest laulupidude esimesed päevad on selle väga hea näide. Ja loomulikult ta sobib siia, sest laulupeoga tegelikult inimestel seostub ju mingisugune turvatunne mingisugune. Noh, ma tean, mis on valem ja kui siia tullakse, siis oodatakse teatud asja, kui pakutakse ka midagi teistmoodi, ega siis ju tagasi. Lükka segakoore, tervitame segakoore. Meil ongi jäänud ära kuulata segakoorile lühend Dell Hain kõlbus, kanneini. Teos on loodud tänasele laulupeole. Juhatab Rasmus puur. Ja nüüd tuleb siis see kuulus kannel. Mina lähen kohe õue kuulama, et kuidas siis õues kõlab. Mina kuulen siit ja panen klapid pähe ja Rasmus puur annab hääled, segakoorid. 11436 lauljat, Hain hõlpuse kannel. Kuulame. No uskumatu, uskumatu, kui hästi läks kokku ei mingit loksumist. Ligi 12000 lauljat on praegu siin laulukaare all ja kõik lauldi ära, kõik oli nii timmitud, nii paigas, kõik tiksus korralikult. Autor ise ka õnnelik, on kahe kaugelt näha. Hain hõlbast Ell. Dirigendipulti Hain hõlpu, ai, see oli seda väärt, see oli seda väärt. Väga ilus esitus, läks korda. Rasmus puur-i väga tore. Segakooride. Kooride liigiploki esimene teos on esitatud emakeelelaul ja teine tulesõnad Doris Kareva muusika Tõnu Kõrvits. Teos On loodud tänasele peole ja mõeldis emakeeleaastale. Juhatab Heli Jürgenson. Jürgenson on kõikide lemmik, absoluutne lemmik, väga hinnatud ja erakordselt hea kuulmisega koorijuht, kui ma võin nii labaselt öelda. 92.-st aastast otsa koolis koorijuhtimise erialaõpetaja, tema üks õpilastest on ka näiteks Pärt Uusberg. Rahvusooper Estonia ooperikoori koormeister oli kaua aastaid ja 2012.-st aastast Eesti filharmoonia kammerkoori koormeister. 2000 seitsmeteistkümnendal aastal Tal oli ta noorte laulupeo, mina jään peadirigent ja kunstiline juht, nüüd siis aga emakeelelaul. Tõnu Kõrvits. Doris Kareva. Tõnu Kõrvits juhatas Heli Jürgenson. Ja tulevad jooksuga meie autorid, Tõnu Kõrvits ja Doris Kareva on juba harjunud kahekesi jooksma selle selle dirigendipuldi juurde, mis küll tänavu aasta on täiesti, uuris Kareva. Aga ikka see vahemaa hävib. Üks armastatumaid, helilooja Tõnu Kõrvits, Jürgenson. Väga ilus trio. Loominguline kokkukõla. Tõnu Kõrvitsa emakeelelaul, siis spetsiaalselt selleks laulupeoks kirjutatud teos, helilooja lehvitab ja ja loodame, et tuleb kordamisele. Nii Heli Jürgenson võtab hääle emakeelelaul tänavuseks laulupeoks tellitud teos pühendusega eesti keelele. See oli nüüd teist korda esitamisel Heli Jürgenson, Tõnu kõrvitsaemakeelelaul, Doris Kareva tekstile. Laval on segakoorid ja meil on oodata järgmist teost. Eino Tamberg, Juhan Liivi. Isamaale. Juhatab Priin kohi. No see on uskumatu, et Eino Tamberg kirjutas selle laulu olles Nabi 20 viieaastane, see oli aastal 1955 Juhan Liivi tekstile. Isamaale on laulupeo repertuaaris olnud ka varem, seda aastal 1969. Eino Tamberg on, on meie üks lembelüürika jõuline täpselt ütleme, muusikateatritükkide helilooja. Ja jäi tegelikult oma heliloominguga muusikasse, tulles viiekümnendatel kuni oma elu lõpuni. Eesti oluliste heliloojate gruppi. Eugen Kapi juures on õppinud Eino Tamberg. Nüüd siis aga isamaale. Triin Koch on helipuldis. Riin kohtuleb dirigendipuldist alla. Nad on voore ootus Triin Soomega. Lahti lasi orkestriseade Tõnis Kõrvits. Teos on loodud tänasele peole. Juhatab Valter Soosalu. Oleme ära kuulnud järjekordsest sellele laulule Peole võõra kirjutatud teose Soomets. Tõnis närvid juhatas Valter Soosalu. Autoreid ootame ja sealt nad tulevad, Kadri Voorand, Triin Soo, Roomet ja orkestri saate autor Tõnis Kõrvits. Dirigent Valter. Soosalu on muide Hirvo Surva õpilane ja ulatab veetlev altkäedaamidele, et aidata nad siis ilusasse dirigendina. Tõnis Kõrvits, ala on sügisel tulemas, juubelisünnipäevasalul Valter Soosalu on aga natukene vanem, kui oli kunagi Eino Tamberg, kui ta kirjutas oma lauluisamaale, mis kõlas eelmise teosena. Kadri Voorandi laulud tahavad laulda uuesti segakoori 12000 inimest, kes saab vastu. Ära mind lahti lase. Oli ju hea juhataja Valter Soosalu. Oli oli. Oli, oli väga uskumatu. Eile esinesid segakoori Me oleme tegelikult Jõudnud sellisesse peo hetke, kus ongi veel jäänud ainult ühedku ühendkoori, mis tähendab, et jäänud ei ole üldse palju või tuleks hoopis öelda, et jäänud on tegelikult päris vähe. Ja aga tegelikult on jäänud väga palju, sellepärast et seda järgmist tunnikest on oodatud, nüüd küll viis aastat. On ja ma arvan, et võib-olla paljud seda viimast tundi ootavadki ja võib-olla paljude jaoks laulupidu ongi see teise päeva ühendkooride ühes laulmine aga paljude jaoks on laulupidu ka üks keeruliste laulude õppimine ja omandamine, mistõttu meil on nüüd Hain hõlpu seal hea võimalus hakata uurima, et kuidas see siis oli. Kõigepealt tervist, mul on rõõm näha ka aine hõrkust, kes kirjutas laulu kannel, saada tuttavaks autoriga, kes kirjutas laulu, mis on nii palju elevust tekitanud, tee tere. Kuidas õnnestus ja, aga ma ütleksin, et õnnestus väga hästi. Ma pean küsima, sest tegelikult ma arvan, et te ise kartsite ka, et midagi võib selle lauluga juhtuda, mis oleks võinud juhtuda. Noh, kõige rohkem vaadatakse muidugi seda, et läheb logisema lugu ja kui ta on veel selline polüfoonile, mis tähendab seda, et iga häälerühm ajab oma rida. Ehk et kõik, nad ei laula sünkroonis ühel ajal ühte sama teksti, vaid kõigil on oma mõte ja kui seal lähevad mingid ajalised nihked, tekivad, siis võib minna logisema ja seda täna ei olnud, et õnnestus perfektselt, ma arvan, et kui Bach oleks kuulnud seda siis ta oleks rahule jäänud, sest et see ju mõnes mõttes on ju, ta on tagasipöördumine polüfoonia juurde, sest muusika, kui ta mitmehäälsus muutus, siis oligi kõige varasemad žanrid, olidki Balifoonilised see meie mõistes selline homofoonil laulmine on ju palju hilisem nähtus tegelikult. Ja ikkagi, et kui oli selge, et kannel võetakse repertuaari, siis alguses vaatasid noote ja mõtlesin, et noh, las ta siis olla tavaline laulja, kes nooti ei loe ja siis hakkas pihta ja siis hakkasin ma kuulma, et oi-oi-oi, see kannel, oi-oi-oi, see kannel tõmbame loosi, oi, me saime selle kandle Vi kanneli või kuidas siis tulebki nagu öelda, et kas te aimasite või kartsite, et sellest tuleb selline jututeema. Ei kartnud, ei aimanud, ma usaldasin, usaldan lauljaid ja kui see pakkumine Triin Kochi poolt, kes segakooride liigijuht on mul minule tuli siis ma kirjutasin ja ma teadsin. Ta on seda lugulaulupeole, see tähendab siis seda, et ma tean, et mul on lauljaid, on circa 10000 või pisut isegi rohkem. Mis tähendab, et ma ei pea mõtlema. Et mul on vähe näiteks tenori lauljaid, et ma saan sellise loo kirjutada, kus tuleb hästi lihtne meeste partii ja kirjutada näiteks vaid, et ma tean, et mul on kasutada instrument mis on korralik segakoor ja ma võin selles mõttes neid võimalusi kasutada. Kusjuures see lugu ei ole sugugi mitte sajahäälne või sajaline, muidugi mitte, aga ta ei ole isegi kuue, 78. võid ta neljahäälne koorilaul tegelikult ühe koha peal, tõsi, aldid jagunevad korraks kaheksa, aga see on küll küll Komont, mõni takt ehk et tegelikult on see neljahäälne koorilaul ja no raskustele raskusmoment ongi see, et kuna stardivad nii-öelda erinevatelt aedadelt, siis see seab väga suured väljakutsed just koorijuhile ehk dirigendile. Ja pigem on selle selle laulu ära laulmise probleem ei ole mitte lauljates, vaid on dirigendist. Sellepärast mul on ka väga hea meel, et laulupeol seda laulu dirigeerib Rasmus puur kes on tõesti väga konkreetne ja väga hea käega ja, ja suutis selle loo väga hästi paika panna paljudel mingit omavahelist koostööd Rasmusega tegite, et seda kohta niimoodi toda kohta naamoodi tema mõtet ja tegema siis kui see lugu oli juba sellesse staadiumisse saanud, et oli enam-vähem valmis, sest et see nii-öelda esimene must variant, mis ma kõigepealt kirjutasin, kui mulle tehti see pakkumine, mis oli tehtud ka mitte ainult mulle, vaid mõnele teisele heliloojale veel, aga siis minu laul nagu valiti välja siis ma töötasin sellega päris mitu korda, kui juba mitu korda ümber ja kui juba selgus, et dirigent malt vabandust, rasva suur siis ma saingi juba Rasmus tuuriga suhelda ja näidata talle neid esialgsetes Kiisa ja arutada mõningaid kohti ja Ta andis ka paar omapoolset soovitust, võib-olla, mis kuhu mõnda asja natuke võib-olla teha, nii või naa ja ma ka arvestasin. Nii et tegelikult see koostöö dirigendiiga oli juba ennem, kui see lugu sai oma lõpliku Aga ikkagi, see ei olnud ju valik, segakoor, kuidas ikka on siis nii raske tuli, kas teie sellised noh tegelikult ta ei ole nii raske. See räägib tegelikult, kui te küsiksite praegu lauljate käest, kus see lugu on selleks olnud, siis ta ei ole, tegelikult ei ole raske. No nüüd ei ole. Tema laulab, seal on teised. See raskusaste on võib-olla midagi muud, et kui näiteks ütleme, Tambergi või mõne või kõrvitsalugu vokaalselt on need palju raskemad, see tähendab siis seda, et on vaja kõrgelt laulda Sapronitel tenoritel Gibraasa vedada, mis eeldab professionaalselt, et sul on hääl, on hea ja hingamine siis kannel on tegelikult sellesama ühe motiivi peale ehitatud lugu ülesse ja ta on mul kirjutatud, nii et see motiiv on ka väga mugavas testituuri, sa kõik need teised häälega, et tegelikult on seal, ta on mugav laulda lauljatele aga ta peab olema väga, saab tulema väga selles nagu rütmis, kuna ma ise olen ka rütmimuusikaga väga palju tegelenud, siis ma justkui liidangisin selle regilaulu kired, rütmilisuse elemendid ja ma üritan siis nii-öelda minu suur eeskuju Veljo Tormis, et sealt siis nagu arendada seda edasi võib-olla siis kuidas öelda tänapäevasemaks, võib-olla veel. Et tal ei ole sellist turvalist kesta, kus sa nagu jalgupidi sees oled, et sa pead kogu aeg ikkagi nagu saak käes, iseenda eest väljas olema. No mõnes mõttes küll, aga ta on selline kruvi lugu, ütleme, Siuke kroonides, tähendab siis nopin popi mõistes, et selline, mis nagu hästi nagu rütmika sa selline lahe tegelikult, et kui ta töötama hakkavad kõik need faktuurid, need erinevad rütmid, et siis on ta päris tore laulda ja ma tahan tegelikult päris mitmeid koore, kes on ütelda, et see on nende lemmiklaul justkui ka. Ja osa isegi olid väga pettunud, kui nad ei saanud ettelaulmisel kannelt, sellepärast et nad lõpuks vaimustuses sellest, et ta on võib-olla tõesti selline, mis esmapilgul võib-olla esimesel kuulamisel, et tundub, et on väga keeruline, kui ta hakkab ennast kätte andma, siis on ta juba ei ole nii. Ongi küsimus, et see lugu ei anna ennast kergelt kätte, aga ei peagi. Aga need asjad võib-olla siin elus ongi kõige paremad kergelt kätte ei anna. Aga Hain, kuidas teie ennast ise selles mõttes tundsite, kui, kui hakkasite, kuulsite, kuidas kõige hädaldasingede lugesite ja need olid blogides ja meedias ja igal pool, et et no häda ja viletsus. Kas te mõtlesite ka oimu vaja seda kirjutada üldse, et saan siit nüüd oma õppetunni? Ostaks rahulikult pileti? 20 ootaks mädamunadega. Ei. Kuulda ei olnud, et ma ikkagi uskusin nendesse lauljatest ja nad on selleks võimelised, et siin, minu jaoks võib-olla kõige suurem kooridel, mis kõige suurem raskus on tegelikult see, et kui on väikesed koorid, kus on näiteks, on küll seal ütleme 10 naist või 16 naislauljatega mehi on tõesti üks kaks ja kuna see lugu eeldab tegelikult võrdseid häälerühmi, siis, siis on raskus on lihtsalt selles, et nad, need mehed peavad laulma nagu samavõrdselt, kui need naiste ees ja üks mees 10 naisega ei suuda võib-olla võrdne selles mõttes olla nagu Hain neid heliloojaid ju noh, Eestis on keelelaulud, laulupeol on kõlanud ja samas ma ikkagi arvan, et neid on rohkemgi. Laulud ei ole laulupeol kõlanud. Et mida see tähendab helilooja jaoks, kui tempel pannakse alla, et nüüd ongi nagu minek? Ma arvan, et see on suur usaldus minuga helilooja vastu ja, ja minu jaoks on ta ülim au. Et siiamaani on selline süda natuke puperdab põue, sellepärast seda esid kogu seda esitust tõepoolest, ega neid lugusid, mis niimoodi 12000 laulja poolt ette kantakse. No ei ole nii ka palju, eks ju. Ja see on, see on siiski ülim au, kui, kui see võimalus nagu avaneb, ma pean ütlema, et mul oli niisugune väike unistus ka kunagi, et võiks ju oma laule laulupeol kuulda niimoodi. Noh, sest ma olen mõningaid koorilugusid ja aasta laule kirjutanud ja mõned on õnnestunud ka päris hästi ja neid mõningaid lauldakse, et see oli tegelikult mul üks väike unistus, mis läkski praegu täide ja realiseerus väga hästi. Ja siis see spordireporteri küsimused sinna punti minna, et kuidas tunne on. Mäletad sellest, mis seal puldis. Ja kas, kas seal, kas seal on kõrged astmed või kuidas siin üldse soov täitsa palju astmeid oli. Jah ei, ma enam-vähem ikka mäletan, jah, tulin siin ja, ja ikkagi viisaka kummardaja. Ja kõik see minu jaoks kõik see, nagu see, see tuli, kui ma tulin sealt ära ja ma olin peale oma lugu nagu istun maha, siis mulle jõudis see kogu see siis nagu hakkas kogu see siis jõuab nagu sa sinusse. Aga kui kaua see nüüd seejärellainetus tegelikult kestab, mida te nüüd homme teete, kas te lähete kuulate kusagilt üle selle esituse või, või järelevaatamine või ja siis või, või jahi seda lugu esimest korda plaanite järele kuulata ja vaadata jah, üldse, et kuidas siis tegelikult on niisuguse väikse vahega ei ole hullu? Ei ole. Eks ma kindlasti vaatan ERR järelvaatamisest seda pidu, kuigi tõrvikute rongkäiku ja ka seda oma laulu siis, et kuidas ta nii-öelda siis sealt ekraani pealt nagu kostis ka, millal, seda ma ei oska öelda. Et eks see arst ikka juhtub. Nii vahepeal ütlen ka, mis meil siin toimub, kuna paus on olnud juba päris pikk, kui ei ole laulud, meil toimub pakkimine mis siis tähendab seda, et kõik need pakipoiss ja just on minek, hakkab minema, aga, aga jah, need lauljad, keda me siin kõik nägime ja kuulsime mis see siis on, umbes 24 tundi. Viis tundi tagasi, kui lauldi esimese lauluna koitu, tulevad nüüd kõik lauluväljakule tagasi laulma, ühendkoorilaule laulupidu lõpetama. Tulla on veel paljudel üks hetk. Anna, ma vaatasin aknast koera välja, sealse saba on ikka päris pikk, kuigi juba lavaesine tundub olevat nii täis, et et mõnel laulupeol see oligi piir ja rohkem ei tulnudki, aga tuleb veel ja me saame. Me saame jätkata. Ta on, mul on kohe see küsimus, Te olite samamoodi nagu Alarieldski, olite Kuuno arenguõpilane olin, aga miks te koorijuhtimist ei? Ei võtnud endale selliseks südamed? Vaat ei oska nagu öelda, nii on läinud, et ma tegelikult olen koorijuhtimisega tegelenud küll pärast seda, kui ma lõpetasin, kuna arengu juures see oli vist aastal 1995 siis oli juba kas oli Eesti muusika ja teatriakadeemia nimeline või oli veel tallis sarvatoorium, kes seda enam mäletab. Ja ma olen tegelenud siiski erinevate kooride juhatamise ka, aga nii on kuidagi kujunenud, et need tööd on läinud nii et mul on hoopis praegu põhitöö, on Tallinna Ülikoolis ja Tallinna Georg Otsa nimelises muusikakoolis, kus ma õpetan hoopis muusikateoreetilisi aineid ja jazz klaverit ja mis ei taha ja aga muidu ma popkoori ka tegin otsa koolis. See oli paar aastat küll tagasi, aga ma arvan, et see oli selline valikaine, et ma selle juurde tuleks kindlasti tagasi, sest mulle mulle meeldibki ühendada siukest nagu popi džäss ja koori, et mulle tundub tegelikult, et et popkorn on küll selline asi, mida ma võib-olla õige pea hakkangi terrigeerima ka, kui see võimalus avaneb mul noh, meil arutluse teemasid, mis pärast laulupidu üles tulevad, neid on ju palju, noh, üks ongi see, et kuidas me siis viisi ära hakkame, mahtu nende piletitega saab ja kuidas. Kes keda lõi ka seda? Kes sinna ei lähe, lavale ikkagi trügida, miks ta seda tegi ja siis noh, see repertuaari jutt ju läheb ka edasi, et kindlasti hakkavad tulema arvustused esimese päeva kohta eraldi, teise päeva kohta eraldi meeldib, see meeldib, teine, et mis teie nägemus on laulupeost? Ärme isegi võib-olla noorte pidu võtta, sest see on natukene teistsugune, ühepäevane, teise ülesehitusega viie aasta pärast tuleme ju jälle siia kokku, et kuhu suunda see muusikaline pool peaks? Mulle see pidu, mille kunstilise juhiks, juhiks veerand, kellega me samuti koos ühe kursuse peal õppisime Kuno arengu juures mõlemad. Mulle selles mõttes meeldib see kontseptsioon, et on vaja võtta juurde ka uusi lugusid, et väärtustada vana, see tähendab, et igas kooriliigis on üks vana lugu, mis on nii-öelda klassika. Sellel peol oli ikka nii, et igas kooriliigis oli kindlasti üks rahva rahvamuusikaseade siis kas selliseid regilaul või mõni uuem ja kindlasti siis uute nooremate heliloojate uudisloomingut ja ma arvan, et see on ennast õigustanud, sest ainult nii see pidu elab edasi ja kindlasti on olnud seda nurinat, et on liiga raske, liiga raske. Aga samas, kui me hakkame laulma ainult ainult kahe ajal, said lugusid või pop-poplugusid, mis on organiseeritud kahe või kolme äärseks. Ainult siis ma kardan, et lukuta, sellel peol kaob ära see fenomen, mis praegu on. Et ta ja miks taga ei Unesco pärandisse, et on kunstiliselt kõrgel tasemel, et sellist kuskil mujal maailmas ei ole võimalik, et seesama kannel kasvõi näiteks, millest siin räägitud ja mõned teised lood ka, et nad on niivõrd keerulised lood ja 12000 inimest suudab neid tegelikult perfektselt ehitate esitada ühe dirigent ja et see ongi selle laulupeo fenomen, lisaks sellele, et on palju inimesi kaarele Wembley staadionil on 100000 inimest ja nad laulavad ka tõsi küll, ühehäälselt kui veel rock jõud ja see on ka, et laulupidu, ma loodan, et ei lähe ühe või kaheajaliseks laulmiseks ansambli saatel väga praegult, muuseas kostub väga efektne kaar, kui te kuulete Meie polügooni aus ja nüüd omaalgatuslikult üles otsinud ja sepapoisid, mida laulavad kogunenud koorid ja tundub, et ka osa publikut, aga Hain, ma väga tänan teid, et te tulite. Laseme teid tagasi nautima laulupeo kõige ilusamat osa ja anname sõna. Oletan, et mul on järg käest läinud, et kummale. Me pidime nüüd sõna andma, aga vaatame, kas keegi meist on kuuldel. Jaga tahab kellegagi rääkida. Minuealised olen siin lauluväljakul muruplatsil täiesti valmis just äsja minu kõrval laulsid kaunil häälel. Poiste Tiina ja Karmen Tiina, teie ütlesite, te alustasite oma lauljateed Heino Kaljuste lastekooris. Millal see kõik oli? Aastal 59 oli algus. Nii et millel oli Tallinna pioneeride palee lastekoori nime all tol korral. Nii et millal siis oli see esimene laulupidu teie jaoks? Oot-oot-oot-oot kui 50 960? Aga Karmen, teie olete hulga noorem, elati nüüd küll juba Soomes, aga mis teid toob siia laulupeole olete ikka sees südamesoojus ja see lauluoskus ja see kõik see siin kõik olemas koos ja laulame ja kõik selline nagu ta paljul, tuju ja tundeid nagu pinda. Vot see toob siia. Aga, Tiina, öelge nüüd, kus te vaatate, laulupidusid publiku hulgast. No on see teistmoodi ka, kui seal kaare all ise olla. Eks ta ikka. Eks ta ikka üks asi on see, kui sa ise nagu Laulad ja tunnen kaasa kogu sellele laulule laulul laulukaare all toimuvale ka kui sa kuulad, siis natukene kahju ka juba. Aga praegu on selline olukord, et lauldakse tüdruk, armastan päikest ja tuuli nii kaare all kui ka siin muruväljakul. Palun kirjeldage raadiokuulajatele, mis tunne see on selle kõige keskel olla. Võrratu. Võrratult õnne. Lihtsalt selliseid asja Soomes ei leidu ja see on selline asi, mis on eestlastele väga omane, hoiame kokku ja teeme kõik ära. Kas te kuulasite ka eile kontserti väga meeldis? Väga huvitav kava. Ilusad teosed, väga ilusale. Nii et tegemist ei olnud kontserdiga, mida on raske kuulata. Kahjuks mitte minule, sest ma ise töötan kestrina ja koorijuhina. Kol lahte ja see on nagu selline asi, et, et kui, kui väiksest peale muusikaga tegemises ja siis see oskad kuulata ja olla. Aga sellest tänasest kavast, mis teile endale kõige sügavama mulje on jätnud. No kas te leiate üles, mis teile meeldis? Me kohe otile touch'i tehtud, me oleme põhjamaa lapsed. Vot see oli eilse kontserdi üks vägev number tõepoolest. Aga nüüd. Ma tänan väga, Tiinat ja Carmenit ja soovin teile ilusat peo lõppu ja head kaasalaulmist. Enam aitäh teile. Me oleme jõudnud ühendkooride nii ja see on ikka väga-väga ühendkoor. Nagu te kuulete. 670 koori 22021 lauljad laulavad ise siin praegu omaalgatuslikult ja matavad isegi laulupeosignaale tuuri. Vaatame, kuidas see pidu nüüd edasi minema hakkab. Remmelkoor on laval. Ja lava on täielikus sinimustvalgete lippude meres. Väljak tegelikult ka. Kui ma maha vaatasin, nägin ainult inimeste jalgu ja kui ma taevasse vaatasin, paistis päike eredalt silma. Isa ütles, et täna on laulukaare all iga 10. eestlane. Mina siis mõtlesin, et mis siis saaks, kui kõik eestlased laulupeole tuleksid. Siis poleks sel päeval terves Eestis kedagi kodus, sest kõik oleksid peol. Ja kui mõni võõras tuleks ja näeks, et kedagi pole kodus. Küll ta siis mõtleks, et huvitav, kus nad kõik on. Teie ees on ühendkoorid. Miina Härma Ferdinand Karlsson, Tuljak. Juhatab Ants Üleoja. No kui keegi seda laulu peab juhatama, siis see peab olema Ants Üleoja õppinud muide tuletame meelde, kelle juures Tuudur Vettik juures ja Tuudur Vettik oli see mees, kes esimest korda 1947. aastal juhatas Gustav Ernesaks, Sa Lydia Koidula tekstile kirjutatud laulu Mu isamaa on minu arm mille sünnist sai tänavu kevadel 75 aastat, nii et kõik siin väikeses Eestis, kõik need asjad on seotud välja. Nii töö ajal oma teha kõigile jäätise välja. Kui laul välja tuleb, no Ono Tuljak, Miina Härma, Ferdinand Karlssoni tekstile kirjutatud. Kuulame. Tähtrati laulja tüüpjäätis jäätis, laul tuli ju välja ja dirigent nõnda lubas, et kui tuleb välja Tuljak nii suure kooriga, nagu on 22000 lauljat Iidee dirigent, jäätise välja, laulupeolisi tervita, noh, Eesti vabariigi kultuuriminister Tõnis Lukas. Ja Eesti vabariigi president Kallid lauljad. Toon teile terve see rahvatantsijatel, kes kaks aastat tagasi tantsisid hoogsat Tuljaku just teile mõeldes. Ja ma tänan teid, et täna õhtul tegite te omalt poolt just tantsijatele mõeldes vastu kingituse ühendasitlejad mõttes kaga pidu, laulu ja tantsupeo. Aitäh teile kõigile kes te olete üldse elus laulnud, aga eriti neile, kes oskavad laule luua. Laulupidu on meil 150 aastat vana aga esimesel laulupeol oli meie omaloodud lugusid ainult spaa kuni leiu. Mu isamaa on minu arm. Ja siin surmani ja peaaegu varsti ka päris omaks võetud. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Ülejäänud lood olid laenatud ja tõlgitud. Nüüdseks on meil peale kasvanud terve hulk terve laine, mitu mitu põlvkonda, väga häid heliloojaid, koorijuhte, orkestrijuhte ja üldse kõiki muusikaga seotud inimesed. Aitäh, et olete sirgunud. Me tunneme selle maa hinge, meil on pühad paigaga. Me süütasime esimesel juunil laulupeo ja tantsupeo tule Raadil, Tartus, Eesti Rahva muuseumi õues. Me oleme nüüd siin Me oleme nüüd see eestlaste pühas paigas mille me oleme ise pühaks laulnud, mitte et me oleks kõik nüüd siin sajaaastased ja vanemad, aga mille meie esivanemad on pühaks laul, see on meile kallis koht ja me peame siia ära mahtuma. Me peame siia mahtuma nii, et me tunneksime, et kõik oleme koos. Et üksi pole keegi. Siia lauluväljakule ja selle ümbrusesse ei mahu enam ühtegi tornelamutega muud ehitist. Kui tarvis, siis laulame uuesti. Peatage Lasnamäe. Kas meil on vaja leiutada midagi uut, et tunda, et me oleme üheskoos? Ei ole, ei ole, sest meil on laulupidu juba olemas. Me tuleme siia kokku Isamaa ilu hoieldes ja mõtleme. Mõtleme alati. Mõtleme alati suure rõõmuga ja vaat nüüd läheb lõbusaks. Mõtleme, et eestlane olen ja eestlaseks jään. Kui mind eestlaseks loodi. Kõneles Eesti vabariigi haridusminister. Vabandust, kultuuriminister Tõnis Ilu Lukale Isamaa. Viis ja sõnad Tõnis Mägi seade Tõnis Kõrvits juhatab Peeter Perens. Ja tõesti on see laulupidu toonud meile väga suuri kambamehi piiri peal, mida sobib panna laulukaare alla ja kuidas siia sobib ja kuidas üks muusika võib kanda pere selliseid väärtusi ja selliseid sõnumeid endaga kaasas, mis on selle külge kasvanud aastakümneid tagasi. Autor Tõnis Mägi tuleb rahulikul sammul läbi inimeste. Tarmo, sina näed üleval. Tarmo ei ole kuulda, meie näeme siit alt, kuidas Tõnis Mägi läheb esimene aasta teine aste. Ja temaga koos Tõnis Kõrvits, Tõnis Mägi, Tõnis Kõrvits. Peeter Pärn vaatab avali süli. Tarmo, kas sa näed lippomer karri? Tõnis Mägi. Ilus oled isamaa. Oh oh kui ilus. No vaatame, mul on üks salasoov, kas see läheb täna täide? Soovidega on nii, et. Kipuvad minema täide, aga ei tea. Korrata. Küsib Peeter, kas kordame. Tundub, et Tõnis Mägi noogutab jaatavalt ja tuleb see.