Seekord tuleb juttu patuoinast. Argikeeles tähendab patuoinas inimest, keda süüdistatakse mingis vihas või vajakajäämises või mingi probleemi tekitamises sõltumata sellest, kas seda süüd saad ka üldse objektiivselt tõestada või mitte. Seesama termin on tuntud paljudes keeltes näiteks ka Soome, Rootsi saksa keeles ja tõenäoliselt on see saksa keeles ka eesti keelde jõudnud. Kuna käesoleval koroonaajastul võib täheldada kohati lausa paanilist patuoina või oinaste otsimist ja seda nii kohalikul piirkondlikul tasandil kui ka globaalsemalt siis on omal kohal vaadelda ka selle fenomeni, ajaloolist ja usundilise tausta. Nimelt on see nähtus algselt pärit ühest eelkristlikust rituaalist mida kasutati tuhandeid aastaid tagasi muu hulgas just nimelt epideemiate vastu võitlemisele. Mitmed uurijad on seisukohal, et patuoina mõiste ise pärineb piiblist vanast testamendist. Seal on muuseas ja kolmandas raamatus kirjeldatud ohverdusrituaali mille käigus tuli patud sümboolselt välja valitud looma selga kinni köita ja see loom kõrbesse välja ajada. Rituaali eesmärk oli Iisraeli pattude lunastamine ja vastavad juhised esitatakse siis selles, muuseas see raamatu kirjakohas Jehoovale omistatud sõnadena sik kannab enesega kõik nende patud tühjale maale, Siklast nagu kõrbes lahti. Kõrb on siin omakorda ühtaegu ebapuhtuse, teistsuguse ja metsikus ja sümbol. Ehk siis ala, millega lõpeb tsiviliseeritud maailm, loomaks ei tarvitsenud tingimata olla oinas. Sagedamini oligi see pigem kits. Vahel isegi põhjapõder või kaamel. Seda siis sõltuvalt sellest, kus parasjagu see rituaal läbi viidi ja millised olid sealsed looduslikud olud. Sarnaseid kombetäitmise korraldati Vana-Kreekas ja Lähis-Idas epideemiate peatamiseks ning näiteks Siberis ja Aafrikas või mõnel pool sarnase põhimõttega riitusi veel tänapäevalgi kohata. Väliseesti etnoloog Gustav ränk on koguni oletanud, et Eesti arvukates katkumuistendite kujutatud kits ehk siis kitsekujul ringi käiv katku vaim on oma kuju laenanud, samuti nendest samadest epideemiaaegsetest patuoina väljaajamise rituaalidest. Kui see tõesti nii oleks, jääks aga selgusetuks, miks siin on haiguse ära viiest saanud äkki haiguse tooja. Seega tundub niisuguse seose loomine ikkagi pisut liiga julge. Mõnes maailma piirkonnas on ajaloolisi kirjeldusi ka selle kohta et nendes väljaajamise rituaalides võis samasuguses kõige halva äraviija rollis olla ka inimene, kes võttis sümboolselt enda peale kogu linnarahva aasta patud ja pagendati koos nendega linnast minema. Karmimal juhul võidi ta isegi hukata. Siiski võis, sellele eelnenud, aga leevendab asjaolu. Patuoinaks määratud isik sai eelneva aasta jooksul linna kulul priskelt elada. Osalt just ehk seetõttu leidus ka vabatahtlikult patuoina rolli üle võtnud inimesi, aga mida siis ütleb selle patuoina fenomeni kohta teadvus? Usuteadlane Renee Laar on pidanud patuoina otsimise võtet üheks inimkultuuri keskseks elemendiks ning leidnud, et ühine väiksemat sorti agressiooni kasutamine mingi suurema agressiooni näiteks epideemia ületamiseks. Võib-olla psühholoogilises plaanis mõtestatud religioonisotsioloogid ja psühholoogid on täheldanud, et kui inimesed on pettunud, hirmul või häiritud suunavad nad sageli oma vaenulikkuse väljapoole eelkõige sellistele rühmadele või isikutele, kes on teistsugused. Näiteks kuuluvad mingisse ühiskonna ääregruppi või vähemusse ega suuda end samal moel kaitsta nagu teised. Vähemalt näilise patuoina leidmine ja tema seostamine mingi kindla piirilise ohtlikuks peetud kohaga tekitab süüdistajates tunde, et probleem ongi lahendatud olukord stabiliseeritud pannes neid vahel end isegi kangelastena tundma. Sama võtet esinesin Euroopa suurtel katkuaegadel kui ka näiteks uuemal ajal seoses aidsi ja seagripi levikuga. Kas see lähenemine on aga ka süüdistatava seisukohalt õiglane ja viib ka tegelikult mingi konstruktiivse lahenduseni, on hoopis iseküsimus. Tagantjärele targana näiteks Saaremaa süüdistamine pole sugugi taibukam kui epideemia puhkemise seostamine planeetide halva seisuga nagu seda tegi paavst Clemens kuues Neljateistkümnenda sajandi suure musta surma ajal.