Minu nimi on Erkki, kaik olen ja ma räägin sulle nüüd ühe loo kord elanud kolm venda ja kolm venda olid siis noorem vend, keskmine vend ja vanem vend ja vennad olid teel oma vaarisa juurde, aga tee oli pikk käia ja olid hommikul vara hakanud kõndima ja pika päeva käinud. Ja ühel hetkel olid nad väga kaunis paigas, kus vasakut kätt oli niisugune jäävaks tammemets. Ja paremal pool tee ääres oli siuke karjamaa, kus oli, karjus lammastega ja kõnnivad mööda teed, linnud siristavad ümberringi ja soe tuul puhub juba õhtupoolik. Päike pole veel loojunud ja kõnnivad mööda teede järsku kujutad ette, keset teed vennad näevad tohutult suur auk vaatavad augu sisse enne. Õnn kükitab augu põhjas. Vanem vend vaatab nooremate puhul, ütleb, et kuulge, teate, te minge sinna metsa, istuge kännu otsa, imestage majandusele, õnnega siin ise asjad korda. Kui molemend ütles, mis siis teha, tuli minna, vennad läksid metsa, istusid kännu otsa, võtsid oma toidupooled välja, aktilinestama andentsi, seal läheb sinna augu juurde. Jälle vaataksin Okuja enne õnn kükitab seal Õnzis, vaatab üles ja näed vanemat venda küsib, et mis sa tahad. Mina või? Ei. No kui sa nüüd küsid niimoodi, no tegelikult ma tahaks saada väga-väga rikkaks. Ma tahaks nii rikkaks, ei peaks mitte kunagi muretsema, raha pärast. Õnnitleb noh, see on ju väga lihtne, teed niimoodi lipsti ja, ja kujutad ette, lend ongi rikas, vend on nii rõõmus, ta mingit muret unustab, vanaisa ja vennad ja läinud ta on võinud seal metsas hakkavad juba nihelema ja keskmine vend ütleb, et kuule, ma lähen vaatan, sa istu siin, ma vaatan, kus vanem vend siis nüüd jäi. Ei olekski, püüab teist siin ja seal ja, ja mitte kusagil ei ole laadis tee peale ja kõnnib mööda teed, suur auk keset teed augu sisse. Õnn kükitab augu põhjas. Õnn muidugi, vaatab siis üles, läheb keskmist venda, küsib siis, et ja mida sina tahad? Ja keskmine vend ütleb, et mina mina tahaksin saada omale nägusat pruut kes mind väga armastab ja keda mina väga armastan. No ja võin, ütleb, et noh, see on ju väga lihtne, pole ka niimoodi, et nagu hoiaksid kedagi Noventis tõstab käed niimoodi ülesse ja undab nipsti, sellega tuleb udu. Tuleb udu ja tuul puhub udu. Ära mõtle, vend tuleb järsku, käed lähevad raskeks ja ongi süles kõige kaunim näitsik, keda vend oleks üldse osanud unistada. Nii õnnelik oli muidugi mõlemad noored olid nii õnnelikud ja keskmine vend läks ära. No ta ikka hakkab loojuma ja sääsed juba hakkavad nooremat venda seal kimbutama, kaua sa istud seal metsas, noh, mõtlesin, et olen vaatama, kus need vennad siis on. Läheb siis vaatama, hõigub ja ühele poole ja teisele poole juristi venda isegi karjus juba ära läinud. Läheb siis tee peale ja kõnnib mööda teed ja Ene. Ja vaata, paukuja. Õnn kükitab augu põhjas, õndis, vaatab üles ja küsib, et ja mida sina tahad, n vaatab seda õnne seal augu põhjas ja. No võib-olla see polegi isegi nii oluline, mida mina tahan, aga võib-olla äkki tahad ise midagi ja õnnelik, kui päris aus olla, siis ma tahaksid augusti juba päris ammu välja saada. Noor vend ütleb, et see on ju väga lihtne. Oota, ma lähen toon metsast midagi metsa, Toobalit suuremat Puurondid, lükkab need sinna auku ja, ja mõtle, õnn ronibki välja, aga noorem vend seiend ootamaks minema ja mõtle, õnn läks talle järgi, kuhu iganes ta ei läinud ja nüüd oli õnn temaga. Selline lugu siis täna.