Tere, minu nimi on Lembit Peterson ja ma räägin siis ühe loo, Jaan Tootsen palvel. Millegipärast alati, kui ma võtan selle ühe loo peale, siis tuleb jälle see üks ja sama lugu meelde ja ma pean ilmselt selle siis ära rääkima. Seda enam, et sel aastal Ja sidemed iga seal käiguga, nii nagu igas teises paigas käiguga ehkavad jälle omad sidemed, omad mälestused, omad seosed ellu, siis see seos on selline. 90.-te aastate alguses õnnestus mul ühe oma sõbraga Käia külas, lisan veel. See maantee oli siin 60 70 kahtedes aastates daam kes oli siis luisu v tütar. Tuisu v on suuremaid prantsuse näitlejaid ja lavastajaid möödunud sajandil, keda prantslased nimetasid siis kommid ja kirjutasid alati suured, seega suure algustähega. Selline inimene, kes teatrit tundis viimsest vedukesest või masinavärgi osakesest, kuni tippdramaturgia peenemate hetkedele. Paljud filmides mänginud ja tema kodus olles oli mitmeid kummalisi seoseid, läbielamisi halvestama raamaturiiulite vahel, istudes seal tugitoolides, kus ta ise oli elanud, liikunud munade eriline seos, sellepärast et ma nooremas eas lugesin palju tema artikleid ja raamatuid. Ja sain sealt hästi palju inspiratsiooni prantsuse dramaturgi, Mahleri lavastamiseks. Et kuidagi see tema vaim ja kõik oli seal kohal õhustikus midagi, ma kujutasin endale ilmselt ka ette nii nagu näitlejale ja ostsin sellekohane. Aga mis mind hämmastas, lisa showee puhul oli see, kuidas vahestan, selliseid valgustuslikud hetked võib öelda või ühel hetkel võib-olla hetk selleks küps, kui ma sain aru, et mis on kultuur, see kultuur väljendus tema sajaprotsendilisest peale tükkimatus, tähelepanus meie suhtes, meie mõtete suhtes selles suhtes, mida me võisime vajada, kuni seal tuhatoosi tegema lasetamiseni välja tähendab, sain ühel hetkel aru või kuidagi läbi selle käitumise läbi tema oleku, kuidas kultuur ja armastus tähelepanu, inimese vastu omavahel seotud, et võiks isegi öelda, et keda kultuursem inimene, seda rohkem ta kuidagi armastav, seda rohkem on ta hooliv, et need kaks asja on lahutamatult seoses see selle loo sees, mis ma tahtsin rääkida Liisashoweezda sellest kohtumisest on üks teine lugu, millele lisa showees rääkis, kui ma küsitlesin teda Albelka müü kohta kuidagi Albelkam jutuks, ma ei mäleta, mis seoses ja siis lisaveesõiduki 70 daam, kas meenutame ühte episoodi, kuidas tema oli noore kaheksateistaastase tütarlapsena kuulanud Est Albekkami loengut, Albright oli tema noorusele populaarne ka lektorina või loengupidajana. Ja siis ta rääkis sellest episoodist, puutus ise kuidagi jälle sellises 18 aastaseks nooreks õhetavaks tüdrukuks, kes tõstab käe ja küsib ka müült siis loengu pidada, et härra ka müüa. Et kas te ise ka usute seda, mida te räägite? Iga lektor, aga ma arvan, et mitte ainult müü, vaid ka mõni teine elektrooleksime sattunud sellise otsekohese siira küsimuse peale segadusse. Loomulikult ilmselt ka sattus seda segadust. Ilmselt nord lisasuhet tõlgendas niimoodi, et järgmine repliik oli, aga kui ta seda ei usu, mida te räägite, et miks te seda siis räägite?