Tere õhtust, head vabariigi aastapäeva. Tänane päev on jõudmas pidulikuks kui kulminatsioonini ja meie vahendame nüüd Eesti 102. sünnipäevasündmusi Viljandist Ugala teatrist. Just praegu on sisenemas vabariigi president Kersti Kaljulaid suurde teatrisaali. Siin on tublisti üle 500 inimese, aga külalisi on teist veel sama palju või rohkemgi üle teatrimaja. Ja hetke pärast tõuseb kõik see rahvas püsti, et alustada pidulikku õhtut eesti hümni laulmisega. Ja sellele järgneb vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi oodatud kõne. Pärast seda algab kontsertetendus, mille lavastas näitleja Karl Laumets ja mille muusikaline juht on Vaiko Eplik. Aga sellega pole veel õhtu läbi, nagu ikka, näete ETVst kätlemistseremooniat ja mitmeid intervjuusid kutsutud külalistega. Hümni lauldud täna juba muidugi päris mitmel korral. Alustasime juba hommikul vara päikesetõusu ajal, kui viskasime lippu Toompeale Pika Hermanni torni. Ja kõne pidas riigikogu esimees Henn Põlluaas ja õnnistussõnad, ütles peapiiskop Urmas Viilma. Ette loeti ka Eesti vabariigi iseseisvusmanifest, aga nüüd Eesti hümn taas. No nii, sa ole. Ja ja, ja see suure ja laabeia Liis Aare Laasa oleks ka ees ja mu isa. Sa. Väänanemi ila laati ja jääl suundru suure Laali Moil äärel sa oled. Su üle ju? Ta koosi Ilukaitse jaa jaa. Kooro. Tõnn, ta oli see ajal ette võtta. Hümn on kuuldud ja lauldud ja nüüd on aeg-ajalt kuulata, millise sõnumi annab vabariigi president Kersti Kaljulaid edasi rahvale Eesti 102. sünnipäeval. Inimesed on ootel nii Viljandi Ugala teatrisaalis kui ka kodudes või teel olles autodes. Ja tervitused siinkohal kõikidele nendele, kes on Eestist kaugel ja jälgivad vabariigi aastapäeva programmi üle Internetiraadiot, kuulata kas siis vikerraadiot, klassikaraadiot, aga nüüd on meie ees vabariigi president Kersti Kaljulaid. Karuldasa Jänelevad loomad, jänestisse Kareldavarend karustavad Jänelmu ja loovad jänes karust. Kõrgemalenud. Selline väike kokkuvõte eelmise aasta kulgemisest. Nii nagu asjad tegelikult on. Kui sa kellelegi, tema vaatepunktist või ka enesekohaselt kuidagi ebaõiglane tundus, siis palun võib ka täpselt vastupidi. Jänel tasa, Karulduvad loomad, karutsedas, jänkustavad end, jänestavad Karulmu ja loovad karu Jantsist kõrgemale end. Head Eesti inimesed kõikides kodudes, kallid külalised. Luule roll, melus ongi tänamatult täpselt sõnastada seda, mida üks kõne tekst iialgi ei suuda. Ma tänan sind, Valdur Mikita. Mu tänast kimbatust kirjeldamast, eelmise poliitika-aasta olemust maha vaikida ei saa. Kuid mu enda sulg on täpseks kirjeldamiseks liig nõrk. Ning hing välja naermiseks. Liighell on olnud haiget tegemise aasta. Tulgu järgmine helgem. Aga oli ka eesti keele aasta. Jätkub meil armastust oma keele vastu ka edaspidi nii palju, et seda jagada. Jagada kõigi nendega, kes on koos meiega valmis me keelt kõnelema. Kuigi sündinud muusse keeleruumi. Just armastust keele vastu, mitte kohustust riigi ees peame jagama. Sest armastusest sünnib armastust. Aga karmid meetmed tekitavad trotsi. Tõsi, väikese keeleruumi hoidmine eeldab ka nõudlikkust kaasteeliste suhtes. Aga eelkõige peavad nad tahtma olla osa meist. Keele muudavad ligitõmbavaks tema rääkijad kauniks selle rahva luuletajad ja laulikud. Kõlavamad sõnamaalingud tõusevad eestlaste käes ikka lauluna lendu. Mullu suvel saime laulukaarel kokku ja näitasime üksteisele, kuidas selle maa keel laulutuules väga hästi võib ikka taevani tõustes üles. Meil aidata oma olemisele tähendust otsida juba 150 aastat. Sest inimene vajab oma ellu tähendust. Me peame kuhugi püüdma. Sest selliseks oleme me loodud. Tanel Toomi tõe ja õiguse film pani meid möödunud aastal veel kord oma rahva hinge vaatama. Mis teeb meid eestlasi õnnelikuks. Kas üks põlvkond peab ennast ohverdama, et järgneval oleks kergem ja järgmine omakorda ennast selleks, et eelmine tunneks? Nende ohverdus läks asja ette sest ka nende lapsed jätkavad sealsamas samamoodi. Kas see on õnn? Või on see needus, kui kõik jätkub samamoodi? Aga kõik ei sõltu ju inimesest endast. On suur õnn kogu rahvale kui saavutatu vilju ei vii meid miski, suurem väline hoovus. Ja me saame anda oma lastele edasi oma maa ja selle paremaks tegemiseks tehtud töö niimoodi, et nad saavad edasi ehitada. Muidugi, kui nad tahavad. Armastusega loodud tõenäoliselt tahavad suurest vaevast sündinud kibedusega kujundatud tulevikku aga pigem mitte. See lõppev kümnend, 21. sajandi teismeliseaastad on meie jaoks siin maakera punktis olnud edukas ja õnnelik. 30 aastat rahulikku järjekindlat arengut. On loonud mis mulje, et meie isiklik ajaloo lõpp on kuidagi käes või käeulatuses. Saatuslik oleks arvata, et võime endale nüüd juba igasuguseid krutskeid lubada sest see, mis saavutatud ei saa enam kuhugi kaduda. Jah, natuke muidugi saame, ega me ju tahagi vargamäel elada, kus töö on see, mis kõige tähtsam. Andrese peres osati ka ikka mängida, tõsi, pigem nagu vargsi, et rõõm liiga silma ei paistaks. Pearu. Tema oli pealtnäha justkui lõbusam tegelane. Aga tegelikult oli tema naljadest tegemistes väga kõva annus kibedat kiusu mis riivas valusasti ja seadis alailma ohtu nii tema enda tööga kui ümberkaudsete pingutusega loodu. Neid Pearusid, neid Pearusid meil paraku ikka leidub. Eesti riigi pikaajalise julgeolekuehitamine peale nõukogude vägede lahkumist algas päeval mil peaminister Andres Tarand julges öelda. Eestil nii nagu paljudel teistel Euroopa riikidel peale teist maailmasõda tuleb minna edasi piirides, mis erinevad teise maailmasõjaeelsetest. See ei tähendanud Tartu rahulepingust lahtiütlemist. Ei. Kuid selleta ei oleks meile kunagi avanenud NATO uks? Jah, meil on ikka veel ratifitseerima piirileping. Me peaksime üritama järjepidevalt seda sammu ära teha. Kuid meie toonast kinnitust, et me töötame piirilepingu saavutamise nimel meie siis veel tulevased NATO liitlased uskusid. Me saime NATOsse ja me pidasime sõna. Urmas Paet on piirilepingule alla kirjutanud koguni kaks korda. Piirilepingu ratifitseerimist toetavad nii Jüri Ratas kui ka Jüri Luik. Nad kõik on Andresed, kuigi nimel tasa on neist seda vaikseks tarand. Andresed, kes töötavad selle nimel, et meie lastel oleks turvalisem. Me oleme seda lubanud oma liitlastele. Eestil ei ole territoriaalseid pretensioone oma naabrite suhtes. Aga mis Pearudel sellest? Eesti riik, andes endale küll aru, et rahvusvaheline õigus on painduvam, kui väikeriikidele meeldiks on siiski püüdnud alati vähemalt ise täita kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid ja iseendale võetud kohustusi selleks, et meil oleks moraalne õigus teistelt sedasama nõuda. Oleme eelkõige teinud tööd iseendaga, loonud vabariigi õigusriigi, andnud võrdsed võimalused kõigile. Ja olnud hea ning usaldusväärne partner oma sõpradele. Ning vähemalt järjekindel ja ettearvatav neile, kellega me tingimata samameelsed ei ole. Selle pea 29 aasta jooksul on meie suhtest tekkinud usaldus. Eelmisel aastal otsustasid maailma riigid üheskoos, et Eesti väärib kõrgeimat võimalikku usaldust, mida teised riigid saavad ühe väikeriigi vastu üles näidata. Esimesest jaanuarist võttis Eesti kohustuse ja vastutuse osaleda igapäevaselt kahe aasta jooksul. Maailma kõige keerulisemates kõige raskemates, kõige valusamates aruteludes. On ka küsitud, milleks meile seda julgeolekunõukogu vaja oli. Kui lilled, mis meile esimesel jaanuaril justkui ulatati muutusid kaktusteks juba mõned päevad hiljem. Nii ei tohi. Nii ei tohi meie panust rahvusvahelisse diplomaatiasse vaadata. Meie töö julgeolekunõukogus ei pidanudki olema lihtne. Selleks on meie maailm igal ajahetkel liiga keeruline, valus ja ebaõiglane. Aga me läksime samamoodi, nagu lähevad mitu korda aastas meie missioonisõdurid. Samamoodi nagu tulevad meie juurde NATO liitlaste sõdurid tegema oma tööd, mida tehakse ideaalide nimel teades, et me neid ideaale iialgi päriselt ei saavuta. Tänu julgeolekunõukogu liikme kohale on maailmakriisid meie ühiskonnas rohkem kõne all. Ja loodetavasti mõistame me seeläbi kodus üha paremini. Milline õnn on niisugune rahu ja julgeolek. Mis on tänasel Eestil? Head sõbrad me oleme harjunud, et meie maailm on ilus mitmekesine, liigirikas vargamäel kasutada olnud tehnoloogia. Peamiselt labidas sauna, madise mõhnalistes kätes, krõõda või mari hell puudutus palavikus lapse laubal. Ei suutnud looduse loomingut ümbritsevat keskkonda paraku ka inimese elu teistsuguseks teha. Täna me muidugi suudame, aga nüüd tahame me võimatut muuta omatahtsi seda, mis meile vaja ja teha seda nii et samal ajal looduse looming seal, kus meile oma algses puutumatuses meeldib ikkagi alles ja nii ei saa. See on võimatu. Andrese moodi tuleb meie põlvkonnal tööd teha, et järgmistel põlvkondadel ei oleks vaja küsida. Kuidas te julgesite, see on raske, paiguti lootusetuna tunduv võidujooks ajaga. Võidujooks muidugi selle nimel, et päästa maa sellisena, nagu me seda tunneme ja vajame. Aga ka võidujooks selle nimel, et olla esimeste ja nutikamate kohanejate hulgas. Meil on Vargamäe Andresega võrreldes oluline eelis. Meie lapsed lausa nõuavad, et me kõvasti vaeva näeksime ja elusa ning ilusa maa tööstus ajastus aastast puhastaksime. Vargamäelastel oli soovi korral, kuhu minna. Meie omadel ei ole. Meie lähimad partnerid, kellega toimetame ühisel energiaturul Põhjamaad on otsustanud, et nendest saab piisavalt puhast energiat tootev ja isegi eksportiv regioon. Eestil on piisavalt energiaühendusi põhja ja lõunasse et muutuda passiivselt kliimaneutraalseks. Aga miks me peaksime selles muudatusest leiduvad võimalused kasutamata jätma? Kui me juba oma energiasüsteemi ümber kujundame, saame kindlasti parandada ka varustuskindlust. Meil oli õnne sügisene torm Võrus lõppenuks palju hullemini, kui õues oleks olnud käre külm. Aga meie kriisideks valmisoleku plaan seisab juba mitmeid aastaid põhimõtteliselt sahtlis rahatuna kulutuste järgi SKT-st ja meie kaitseväe arengukavast tulenevalt suudab Eesti ennast kindlasti kaitsta liitlasvägede saabumiseni ja edasi nende toel. Aga pudelikael on kardetavasti täna hoopis mujal. Kuidas ikkagi saada hakkama, kui tankla, kust võiks tuua kütust haigla generaatorile? Ei tööta. Sest elektrit ei ole. Riigina suhtume oma tuleviku katsumustes ikka nagu rohutirts kes talvevarukogumise asemel muretult siristab. Ja võib-olla on meie läheduses mõni abivalmis sipelgas, mine tea. Aga suurema ulatusega looduskatastroofi puhul on oht, et sipelgatele meie piirkonnas on täpselt samal ajal vaja täpselt sama varustust. Kui riik suhtub nõnda, et kriisi ei pruugi kunagi tulla tormituuled võivad Eestist alati mööda minna laiaulatuslikud, metsatulekahjudki toimuvad ikka kusagil mujal ja isegi pensionipõlveks kogumise osas võib igaüks vabalt ümber mõelda siis mõjutab see kodaniku mõttemaailmarohutirtsude eeskujul. Sipelgaid ei kasvata. Meil oleks tegelikult tarvis oma turvatunde jaoks senisest enamgi säästa. Muidugi vajame me hoolduskindlustust, mis tagaks mitte ainult patsiendi, aga ka teda aitavate inimeste inimväärse toimetuleku. Sest kuigi meie abi vanuritele ja puuetega inimestele kasvab ja areneb viimasel ajal päris kenasti mõistmist tuleb justkui juurde siis praeguste ressursside juures ei saa kuidagi öelda, et hooldajad nende emotsionaalselt ja füüsiliselt rasket tööd arvestades saaksid õiglast palka. Aga kuidas ikkagi nii olulisi uusi kindlustunde sambaid istutada vast välja juuritud pensionisambast jäänud auku? Kes veel usub riigi pikaajalist lubadust? Vahel tundub meile, et see, mis Eestiga on 30 viimase aasta jooksul toimunud eriti viimase kümnendi kiire majanduslik areng on tulnud justkui iseenesest. Et see kõik juhtunuks niikuinii. Tegelikult on Eesti majanduslikult edukas ja turvaline riik sellepärast et pidevalt ühtegi valimistsüklit raiskamata. On osatud leida häid ideid. Praegu tundub meie nutika seadusloomemasinavärk kinni jooksnud olevat. See võib kätte maksta 10 20 aasta perspektiivis. Eesti vajab lubavat seadusandlust selle jaoks, et võtta kiiresti kasutusele uusi tehnoloogiaid. Lasta tehisintellektil õppida suurtest andmemahtudest, kaevandada nii riigi kui eraettevõtete käesolevaid andmeid iga inimese seisukohalt turvaliselt. Selleta ei saa areneda tulevikku sobituv majandus, mis toetaks kõrgeid palku ega saastaks loodust. Väga vähe. Oleme möödunud aastal arutanud, kuidas sisuliselt parandada Eesti konkurentsivõimet just tehnoloogiasektoris. Konkurentsivõime, sõbrad, see ei juhtu. Seda luuakse. Põhjendatud on ka küsida, kuidas tulevad toime majanduse traditsioonilisemad valdkonnad sest need on sama tähtsad. Meie ettevõtjad on ülimalt paindlikud, nutikad ja leidlikud. Eesti Panga andmetel tuli 18. aasta majanduskasvust kolmandik võõrtööjõu arvelt, kuigi selle kasutamine on meil piiratud. Eelmisel aastal juba pool. Meie ettevõtjad saavad hakkama. Ega Vargamäe Andreski ju ise kraavi visanud, mis seal salata. Aga on murekohti. Näiteks uuematel puidutöötlemise tehnoloogiatel põhinevad Eesti ettevõtted saavad maailmaturul hästi hakkama. Aga sektor tervikuna hakkab vaikselt kaotama neid, kellele pidev tehnoloogiline uuenemine üle jõu on käinud. Kuidas me aitame puidu-tekstiili- ja teistel tootvate ettevõtetel oma tehnoloogiat muuta või siis oma tootmisalast kogemust hoopis maailma odavamates tootmispaikadesse kolida? Kallid sõbrad, kui Soome riigi SKT inimese kohta 97. aastal oli sama suur kui meil täna panustasid nemad teadusesse 2,7 protsenti oma SKT-st Rootsi vastavalt 95. aastal koguni 3,1. Seepärast polegi Rootsi ja Soome täna mitte lihtsalt ühed keskmised Euroopa majandused, vaid maailma rikkaima triigid. Otsustades Eesti riigi panuse järgi teadus-arendustegevusse oleme meie täna pigem rahulduma sellega, mis meil on? Seda pole vähe. Maailma üldist pilti arvestades on seda isegi väga palju. Aga me ju tahame, et elu läheks edasi. Läheks edasi puhastel tehnoloogiatel põhineva majanduskasvu abil. Ma tunnen suurt nukrust, kui mõtlen sellele, mida kõike võiksime ja peaksime arutama. Selmet otse meie Parlamendis nautida ebaviisakate rumaluste rääkimist ja sellest tulenevat Pearu tunnet. 13. jaanuari õhtuleht kirjutab. Üllatus riigikogus. Peaminister Ratas ja opositsioon suutsid ärapanemise vahele ka asjalikku arutelu pidada. Kuidas me selleni jõudsime? Kuidas me selleni jõudsime? Millal muutus asjalik debatt? Mees hammustas koera tüüpi uudisväärtuslikuks sündmuseks. Millega sa tegeled, mu armas riigikogu. Meil on parlamentaarne riik, mitte keegi peale sinu ei saa Eesti arengut teest vedada. Sul on palju vabadust ja palju õigusi. Muu hulgas võimalus moodustada Eestile valitsus. Ja iga sinust loodud valitsus on kahtlusteta ja kõhklusteta legitiimne. Aga sellest veel ei piisa. Palun, palun tee oma tööd, kaitseiseenda, väärikust, mõista Eesti võimalusi. Toetu senisele heale ja ole tulevikuks valmis. Igal ajajärgul on vaja teha kahte sorti poliitilist tööd. Analüüsida tehtut, parandada mineviku vigu ja märkamata jäämisi ning püüda aimata tulevikku otsustamaks, mida vajame täna. Selleks, et olla tulevikuks valmis. 30 aastat, oleme selgelt paremad olnud edasi tormamises ja nõrgemad kõrvalmõjude haldamises. Oleme saanud targemaks. Muuhulgas ka läbi meie poliitilise maastiku ümberkujunemise. Millist mõju võib avaldada kõrvalmõjude tähelepanuta jätmine. Ausaid vigu tehakse poliitikas alati. Aus viga, mis ei tulenenud tegijate hoolimatusest, vaid lihtsalt oskamatusest märgata on regionaalse arengu ebaühtluse, sotsiaalse arengu nõrkuse. Kas või käest ära väikeste kohtade eluliini teede taga. Meil on kohalike omavalitsuste rahastamise mudel, milles on kaugelt liiga vähe ruumi iseseisvaks otsustamiseks. Täna peame neid vigu parandama, aga ei saa ka loobuda tuleviku püüdmisest. Head asjad ei ole meiega juhtunud. Me oleme need asjad võimalikuks teinud, otsustades ja luues poliitilistes vaidlustes ja sealt sündinud kompromissidest. Kõik see, millele täna tõmbame joone alla ja ütleme küll on hästi tehtud on meie enda töö tulemus. Ja kõik see, millele ei saa see on samuti meie enda tegematajätmiste tulemus. Riigikogu Pearud teevad aga oma valijale suurima võimaliku karuteene. Nende tehtud asjal ikkagi ettepanekuid ei kuulda. Kui nad on teised inimesed lukku solvanud. Ja eriti kurb on kuulda, et tihti lähevad nii solvaja kui solvu ja seejärel koos kohvile tehtud tööga justkui rahul olles. Võid olla andmata iseendalegi aru, et tulemust Eesti elu edasi viivat otsust ju ei tulnud. Ma tahaksin lõpetada Lennart Meri sõnadega. Muutuvas maailmas võidab see, kes maailmaga kaasas käib, käib natukene kiiremini, kui maal. Jõuab maailmast ette. Oskab ette näha neid küsimusi, neid lahendusi, mida elu talle ette seada. Aga tänapäeval peab siia lõppu kindlasti juurde lisama väikese soovitusega selle kohta, kuidas tuleviku aimamisi vaidlustes tülli minemata Eesti elu edendada. Oskar Loorits muide, Eesti rahvaluule arhiivi rajaja on kirjutanud. Linnuriigi kirev mitme kesidus pole ässitanud meie esivanemaid vastastikusele vaenule vaid just sallivusele ja iga linnu erineva laulu õigustamisele ühises üldises eluorkestris kus helide rikkus ei kahjusta vaid aina suuremat mõju saavutab. Kui aga paremat koosmängu osataks, organiseerida igal linnul oma laul. Hoiame meie kallist Eestit. Viljandis Ugala teatrisaalis pidas Eesti sünnipäeva kõne vabariigi president Kersti Kaljulaid. Ja õhtu jätkub nüüd juba pidulikku kontsertlavastusega, sealsamas pealkiri on nagu juba kuulsime, viidatud presidendi enda poolt. Igal linnul oma laul. Lavastas selle Karl Laumets, kes on Vanemuise teatri näitleja ja muide ka 2019. aasta Eesti teatriliidu lavastaja auhinna laureaat. Kontserdi muusikaline juht on Vaiko Eplik ja kaasa teeb terve hulk näitlejaid, nende seas Anu lamp, luule Komissarov, Aivar Tomingas, Hannes Kaljujärv, Maria Annus, Külliki Salder ja paljud teised. Muusikat teevad Maarja Nuut, duo ruut, Puuluup, Trad, Attack ja mari kalkun. Ja esimene, kes alustab seda kontsertlavastust on Maarja nuut, kelle esituses kõlab kontserdi alguses siidisulislinnuga. Kui veel rääkida sellest, miks just linnuteema, siis ütleb Laumets, et kuna sellel aastal toimub vabariigi aastapäeva kontsert vastuvõtt Viljandis siis võtsime fookusesse just rahvapärimuse ja meie oma kultuuri, mille sobivamaks sümbolkujuks on just nimelt lind. Inimesed kutsusid linde oma sõpradeks ning märkasid linnuelus mõndagi sarnast ning lähenevat. Maailm on loodud müütilise ima linnumunades. Ilma lind lendab pessa paika otsides vee kohal leiab mätta ja muneb munad, mille tuul vete veeretab. Sünnivad maa taevas, päike, kuu, tähed. Siidisulis. Püha linn seal pööritele ja mere keskel keeritele kuldse kirju linnukene, hanila. Liisul kaaspesa eid, naeran järsku herra. Sisse. Muistses maailmapildis olid linnud inimesele otsekui omataolised. Linnu elust märgati mõndagi inimese elule sarnas. Kuu vilja kõrvale mängib looduses terve linnuorkester. Suitsupääsuke Hirunud Aruspika, eestlaste rahvusin harkhänd suvise päeva sooja saadik. Õnne linn. Üldtuntud rasvatihane paarus, major külmalind rasvatihane, Trasvands tihased on viiulimehed, aga ka head trianglia ksülofoni mehed. Et üldtuntud öösorr Capri mulgus, EuroPost, ketraja läind, soristaja ö, lätt, lass, kull, öösorr jäänud kauaks magama. Kui ta ükskord üles oli ärganud, pole ta enam jõudnud midagi laulu õppida. Kuulnud siis, kui hobune olla sorinal kusnud ja õppinud selle järgi oma laulu. Märjamaa. Kuid kui tuntud musträhn, priokoopus, martsius, tikk, nõgi, Kikas, puudoristaja, vihma, drill, rähni, tan vilunud trummilööjad. Vahetevahel laseb musträhn kärinate sekka omapärast kellahääl. Metsvint Fringillad, sööleps, metsavaht, rüüts, rüütel, liiksutaja püti, lind on kõikjal tuttav igast salus võsas pargi serval aias laseb ta laul või häälitseb Velfil. Ööd ööd, viidernaliisu piimapütt, Emmaste sööb, sööb, sai ta mitte üks pirru tikk. Paldiski kägu, kukkuski, noorus, kukulind. Kuid tüdrukut kevadel kägu esimest korda kuulevad, siis loevad nad mitu korda kägu kukub. Nii mitme aasta pärast jõuab abielusadamasse. Palamuse varakas pikka-pikka pikk sabalauluks olevat Harakal Vanemuise kandlehäälestamise kägin kuna ta laulu ennast pole viitsinud kuulata. Suure-Jaani. Üldtuntud. Teder Lürus Petriks koidu kana, tedre Kutrutamist nimetatakse kattudrutamiseks, kutterdamiseks, sukerdamiseks, mulistamiseks, sulistamisekse, karistamiseks. Merikotkas Halljäätu salvid, silla suur kalakotkas kalamees kotka kui bussi, kui Eesti võimsaim lind. Tavaliselt vaikne, välja arvatud pesitsusajal. Üldtuntud. Ronk karvus kooraks, kaaren Kronk Raiks grandiks Corp valge lind. Ronga laul olla niisugune nagu vana kasuka lõhkikiskumine saar juurde. Ronk üks must elaja soo, teeb ank. Lank. Siukest hullu häält, pronkstruuks Põltsamaa kui rong Küle inimese lendab ja eside küllam küllank siis saad sa kahju. Aga kui ta Grankronk teeb, siis saad sa rõõmu. Tarvastu. Toonekurg ikoonia tsikoonia Alba, pikk nokkkaid, kõrge jalg KülPreis, püha lind, lauluvõimeta toonekurg aina Blackistab nokka. Nüüd siin ja siin ja Sisask kiriküüt, künnilind ööbik on laulukuningas ehk lauluisa lindude hulgas. Kui taevaisalinnud loonud ja neile riideks suled andnud, siis nurisenud mitmeid linnuteed, neil ei ole küllalt ilusad riided ja tahtnud uusi saada. Üks väike hall lind ei ole omale uut riiet küsinud. Ta olla oma halli kuuega väga rahul siis vanaisa öelnud. Kui sa endale ilusat kuude ei taha, siis annan sulle ilusa lauluhääle. Ja nüüd on ööbikul kõige ilusam hääl. Rapla. Tori must, must käed, tüdruk, tüdruk toob, toob, toob. Tütre tüdruk toob black box, säh, säh helme. Lavastuse tegelaskujud on nüüd selgeks õpitud ja ööbikulaulu laulab Maarja nuut. Kuulata ülekannet Viljandist Ugala teatrist vabariigi aastapäeva kontsert lavastuselt ja nüüd on laval puulub. Puhja tuulik kõlab peagi. Krall hommikust õhtuni lendavad nad puust puusse oksalt oksa, lähima minutikski puhkaksid. Teed tööd, kuid tihane, öeldakse väikese häälega inimese kohta. Terrane, kui tihane ei seisa sõelasega sarjas paneme pudeli torma. Öösorri kutsutakse laisklinnuks, Tallosutab lihtsalt päeva maha. Laisa kullil öeldakse kah laisel inimesel, sa oled laisa kullipoe. Häädemeesterahvas usub, et kõik linnud peavad enne päevatõusu üles ärkama järjest kauemaks magama jääb, see lin sel päeval lendu ei saa. Ja seda lendu kutsub rahvas päeva kätte jäänud linnuks. Ma olen mitme inimese käest kuulnud, et niisuguseid lindusid tõesti on, kes päeva kätte jäänud. Veider on tõesti kaunite kevadkoidikute lind. Jahilindude seas on Teder kõige enam jutuainet andnud. On enese välja ehtinud, kuid tedrekukk. Palamuse. Korjatakse tedremune. Nende rebudega pesedakse nägu. Nägu muutub siledaks, kaovad kortsud, kala, varbad, tedretähnid. Inimene muutub ilusaks. Siledaks. Pidid kallimaks pidama kui oma silmaterapääsuke olevat loodud orjatüdrukust, kellele perenaine palju tööd ja vähe süüa andnud. Äkki muutunud ta pääsukeseks ja lennanud läbi akna välja, kus suurrätt õlgadel nagu son tal tänaseni. Rännupääsukesi pidid kallimaks pidama hoidma oma silmad, ära torma. Jerry Kareli Kelleri korjasin, kellelt korjasin tillu, tegin sulasel, kindan sõnade kaevust vett nutma. Kudusin kudusin, kudusin katsele kuue, kas kaevust vett tooma. Pelgaks panin aiale kuivama, tuli varas, varastas, Ronk oli lindudest sain kõige targem, sest ta oskas ennustada. Seda tunnistab nimetus tark lind. Kaarna mulla, kellelegi nõiast muistsel ajal saanud Põldma ronga munad salaja pesast võtta ja nad keedetult tagasi panna toovat ronk kivipoegade elustamiseks kätte saadud kaarnakiviga. Lille ronk hangib suure mere ääres soojalt, maalt või mujalt oli mõndagi peale hakata. Haigusi ravida, valu vaigistada, nõidust peletada, lukke, avada, kohtlus, õigust saada õlle leida, Jarritust, saavutada. Vanarahva jutu järgi olevat kägu vaesel lapsel südames sündinud lind, kes oma kurba noorus taga kaebavad. Kolga-Jaani iseäralik tegelane, kes oma pojad võõrasta ülalpidamisele. See, kes praegu muusikat teeb, Marta fana ja nüüd peagi tuleb siis lavale duo ruut ja kust laulu saadud? Niisiis, loo nimi oli Marta fana ja Puuluup laval, aga siis järgmine esitaja on duo ruut ja jätkuvad dialoogid lindudega. Kui mul see natuur lööma jooniga saada, saada Saarianaleenelineergias puudu Seeweeleenoyoriga, saada tööd, saada Saaremaale venereeri. Seda hakati maast madalast õpetama, et linnupesi ei tohi lõhkuda. Isegi nii ligi ei tohtinud minna, et hingeõhk pessa läheb. Siis jättis lind pesa maha. Torma. Linnupesade lõhkumine ja noorte puude murdmine on mõlemad suured ja andeks andmata patud. Viljandi inimesel, kes linnupesi lõhkus või poegadele haiget tegi, seal kasvas kurgu alt linnupäev välja. Suure-Jaani käitumisreeglid linnupesa juures ulatuvad aegadesse, mil inimene söandas looduses puutuda vaid oma olemasoluks hädavajaliku. Siit siit sa ei saa, mitte üks pirru tikk. Hunnik. Kui siin Meline onni kõnnitee minna, aga nii imenud Jegorov kuulevaleri. On teiste lindude ehk metsa Puusepp, puu, äärestaja, puuraiuja, eriti musträhninokkade saab mõnigi lend endale hea pesa. Rähnid raiuvad rohkem tube valmis, kui nad ise kasutavad. Armastan nagu hilpharakad, läikivaid asju, öeldakse inimese kohta, kellele iga sugu läikivad asjad meeldivad, mida ta oma pessa kandvat metsas harakas linnupesade kallal. Sama tööd munavarras. Kotkas on suur ülemlind, tugevad tiivad, sirulaiuses peaaegu kaks ja pool meetrit. Kotkas on vabaduse, vaimsuse ja võidu sümbol. Kaugelt näen kodu kasvamas, kalevit kaljulinna sealtab, tõusis kuulisseni kange kalevite kantsi mehed kui tammed. Tugevad. Ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada. Kalevipoeg. Ja nüüd peaks tsentri muus asemel tulema lavale Trad Attack ja peaks kõlama nende lugu. Armastab mind. Toonekurg seisvat ülemisse ilmaga ühenduses hell näe. Vaadakem vaid, kuidas ta pessa serval seistes oma nokka taeva poole suunab. Linnutee on see valge joon, mis taeva käib. Selle olla vanataat lindudele teinud. Kui nemad sügisel külmale maalt soojale maale läksid ja ööseks tee pääle jäid siis see tee oli neile juhatamiseks. Karja. Veelgi vanem on kujutelm, et Linnutee on selleks lihtsalt olemas. Et rändlinnud, kes on surnute hinged oma teelt ei eksiks. Põlva, Puhja. Ja teaksid, kuhu minna. Avinurme ja oma tee õige tee leiaksid jõhvi Martna karjatori. Dariumiseni. Armsamiini emast-isast päikesest jagu armastaja minna armsamiini, enesin armsamiini emast-isast päikesest. Armasta mind Värmsamiini, jänese, Adamsoni emast-isast väikeses, arvas ta mind armsamiini. Armasta mind. Armasta mind armsamiini, jänese, armsamiini, emast-isast päikesest, kuust, armasta mind armsamiini enesel Arjumisemini emast-isast, päikesest ja kuust armasta mind armsamiini. Armsamini emast-isast päikesest. Armasta mind armsamiini, enese armsamini emast-isast, päikesest ja kuust armasta mind armsamiini. Kevadel, kui arvatakse, et linnud juba tulemas on hoitakse selle eest, et linnud mitte inimesi ära ei peta. Kui sa lähed hommikul söömata välja. Lind petab ära. Kui oled juba söönud petajatkisse linnu ära, peab võtma linnupetet. Kelle Pääsuke ära petab? Valetab palju sel aastal? Ööbikust petetu kaotab une. Lihula kui see ronka petad, jäta pronks A pikaks ajaks meelde. Fakt. Kui Teder ära bet siis oksendad sel suvel palju. Tarvastu. Kui kurg ära petab, siis sigineb ära petetud inimesel palju täia. Pärnu-Jaagupi kubu kooris ta petab siis kogu suvi, kõht koriseb. Kui kägu ära täita Jällegi muusikute vahetus mari kalkun tuleb lavale keelega-meelega. Lõigatakse lõokese keel lahti, et ta õige pea laulma hakkaks. Pühalepa. Pääsuke toob päevasooja üks pääsuke idee suve. Vaivara üks lind üksi ei jõua tiibu kanda. Kullamaa. Aus linn on enda sulgedega rahul. Kerglane korjab teiste käest ilusamaid juurde. Suure-Jaani. Härra vaata liidus sulgist vaid laulust Narva. Ela ise lase teistel elada. Ambla igal linnul oma pessa meele järele. Vegan talu ruma taar. Ega sirgul valaul Urvaste. Iga lind laulab nii nagu jumal talle nokka andnud kehnoloog. Igal linnul oma laul igal Mööl oma viis. Linnuriigi kire mitmekesisus on õpetanud meie esivanemaid, õigustama iga linnu erinevat laulu, ühises üldises eluorkestris igal linnul oma laul, igaüks ise peab seda kõige paremini teadma, kas ta on Kodulinn või metslind. Kas paigal püssi või ringi aele. Kes meist on laululind? Üks päeval, teine öösel, kes sagar röövlinud üks avalikult, teine näppamissis salajas. Kes on tervete ja võimsate tiibadega kes murtud ja nõrkade tiibadega kes ehitab ise oma pessa, kes käib teiste pesi rikkumas, kes võõrasse pessa munemas. Kes meist on kuldnokk, kes hilpharakas keskpasknäär kes tasane ja tööd nokitseb, kes päevad otsa aiateibast nagu kohvikus Sägistab varblane, kes teiste poolt tilli ässitatud riiukukk. Kes ilus nagu luik, kes kuningliku Emexisse, kes vagur. Ma sillo, oi, ela mere õela mere katsite puu, veenivere, vere, suu verekeele. See oli siis Eesti vabariigi aastapäeva kontsertlavastus igal linnul oma laul ja Viljandis Ugala teatrisaalis. Folklorist Oskar Loorits on öelnud. Vabas õhus julgelt ja jõuliselt tiibu lehvitav lind on meie oma kultuurile ja vaimsusele sobivaimaks sümbolkujuks. Ja Eesti iseseisvuspäeva tähistamisel on siis inspiratsiooni saadud just neist lindudest kelles on märgatud inimestega nii mõndagi sarnast. Ja neid linde me siis tundma õppisimegi. Selle kontserdi lavastas Karl Laumets, kes on Vanemuise teatri näitleja, 2019. aasta Eesti teatriliidu lavastaja auhinna laureaat. Ja kontserdi muusikaline juht oli Vaiko Eplik, kes oli ka laval. Mängis kitarri ja laulis kaasa kunstnik Christian suits. Koreograaf Ingmar Jõela ja selle ürituse produtsent on Priit Mikk. Kaasa tegi terve hulk näitlejaid, nende seas Anu lamp, kes luges. Põhiosa tekste oli jutustaja rollis ilma linnurollis. Aga teised näitlejad veel näiteks luule Komissarov, Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv, Maria Annus, Külliki Salder ja paljud teised. Ja muusikat tegid Maarja Nuut, Tuua Ruut, puulub Trad Attack ja nüüd viimati oli siis laval mari kalkun. Sellega kontserdiosa on lõppenud, aga Meie õhtune programm rahvusringhäälingus tervikuna läheb, ei ole sedasi vikerraadio küll siin otseülekande lõpetab, aga näiteks ETV-s jätkub ülekanne kätlemistseremooniast ja seal kommenteerivad seda siis Urmas Vaino ja Weidebaum, mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja aitäh ka Villem Rootalule helipuldis. Kaunist vabariigi aastapäeva õhtut.