MINA OLEN Lagle Parek, elan kloostris tegelikult ja väga suur ringkond on ju minu ümber katoliiklasi ja nii edasi, aga minu usu juurde jõudmise lugu on küllaltki omapärane. Aga see iseloomustab tegelikult igat inimest erinevalt. Minule on alati väga suurt mõju avaldanud üksikinimesed. Kui ma olin siseminister, siis tuli esimest korda Eestisse muinsuskaitsepealiku Fredi Tombsi kutsel Brigitiinide ordu ülem ema Tekla. Noh, mul ei olnud sellega mingit pistmist. Päritolult ma olen niisugune väga usukauge, sest juba minu isa ja ema ei olnud laulatatud. Nii et täiesti puhas leht selle koha pealt. Nüüd kõige paremini iseloomustab seda suhtumist märge minu tolles ministri päevikus kellaaja peale kirjutatud mingid nunnad kõik. Ja siis tulid need mingid nunnad, need olid ema Tekla, temaga oli kaasas üks praegu, kes siiamaani on kõige kauem olnud meil Pirital lund paigal ei ole liikunud. Õde Hedvig, seal oli veel keegi, keda ma ei mäleta. Ja siis oli preester, kes saatis ema tekkivat. Ja kuidagi see oli päris huvitav, aga mitte nii huvitav, et ma oleks nii segadusse kukkunud, sellest me rääkisime üks tund aega ja. Aga ema Tekla kõigepealt ta oli kohutavalt vaimustatud sellest, kui ta oli näinud meie kloostri seda otsaviilu, neid varemeid, ta oli täiesti tumm olnud, nagu ta oli näinud, ainult ei siia me tuleme tagasi. Noh, tal on niuke eripära, ta on väga mõjuv ja, ja siis ta sai ilmselt väga hästi aru, et mina olen väga mõjutatav. Ja siis ta kohe rääkis ära, et ta tahaks, et mis me peame selleks tegema, et kõige parem oleks, kui me kutsuksime, Eesti valitsus kutsuks Brigitiivne tagasi tulema ja ja see tundus täitsa okei. Ja ma siis tõstsin valitsuses küsimuse ülesse. Kõigil oli 11 ikka oma, ausalt öeldes kellelegi ei olnud, ei vastega midagi, ainult Kaido Kama oli vastu, et no mis ajast saadik kutsuma mingit ordut, aga ta ka mitte midagi hullusti ei öelnud. Ja ma sain kohe aru, et ma ei taha, et see teema tarkakse võtsin maha ja kutsusin ministrina siseminister võib ju kutsuda, võib, ja kutsusin siis see tema ema Tekla mõju minule tasakesi niiviisi ja siis ta kutsus mind rooma ja näitas mulle ordut. Roomas on ju mitmed kloostrid ja nii see jõudis nii kaugele aastaga. Et ma otsustasin nunnaks saada ennem muidugi sain katoliiklaseks selle alguse kõik läbi, võtan nunnaks saada. Nemad said muidugi väga hästi aru, et ma ei kõlba, aga nad ei saa öelda ei. Ja siis kannatasid seda minul niukseid püüdlusi saada nunnaks. Aga siis aastaga ma sain selgeks, et ei, eks loll jutt. Ja siis kui ma ütlesin, kui oli ema Tekla jälle Eestis ja mõtlesin, et teate, ma ikka vist ei kõlba nunnaks, oinad olid rõõmsad. Nad olid nii rõõmsad, siis risti viletsust ta ei tahtnud. Aga noh, sõpradeks jäi, meie, ma elan kloostrisse, aitan neid niipalju kui safrankäik.