Mina olen religiooni ja suhtlemispsühholoog, Tõnu lehtsaar ja tänases saates on minul palutud rääkida üks lugu, millest me oleme midagi õppinud. Keskealise inimesena neid lugusid on ju tegelikult palju. Aga mulle meenub üks lugu möödunud suvest, mis juhtus Tallinnas Pirital seotud isa Vello saluga. Aga kuna ma tean, et tal on väga hea huumorimeel, siis ma usun, et annab mulle andeks tema nime nimetamise ja lugu oli siis selline, et meil oli üks kiriklik suvekonverents. Ja Meie ööbisime abikaasaga Pirita kloostris ja sellel konverentsipäeval mina läksin sinna korterisse või külalistetuppa, midagi ma seal õiendasin. Ja abikaasa jäi mul konverentsile, tulin välja ja kloostri ees pingi peal istub isa Vello Salo ja kuna me olime suhelnud, tundsime teineteist, no Tõnule ehtsalt ore. Vaata istet ja räägime, ajasime juttu ja millest Vello Salo räägite, räägib ikka piibli tõlkimisest. Arutame seda asja minule see piibli tõlkimise teema võõras, ma ei ole nii palju keelteoskaja, aga haritud inimesega suhelda on alati ju väga huvitav. Istume seal ja tuleb Nun ja nunn küsib, et vabandage, kas teie kolite homme välja ja mis kell te lähete, meil on vaja tuba korda seada järgmistele külalistele. Ja mina ütlesin ausalt, et, et ma tean küll, et homme kolime välja. Aga mis kell, seda ma ei oska öelda, sellepärast et minu naine teab. Aga teda ei ole praegu siin. Mis pääle isa Vello hakkas parastavalt naerma. Aga mis pale, nunn teatas nõudlikult isa Vello. Ja siis isa Vello enam ei naernud. Ja mina tegin kaks järeldust sellest loost esimene ilma naisteta Saisa. Ja teine, kui on olemas valikuid, et sul on üks, kes ütleb, millal sa koju lähed või sul on kloostri täis, kes ütlevad, millal ja kuidas sa naerda tohid, siis mina valiksin selle esimese variandi, sest ma olen seda juba teinud, aga ma austan kõigi teiste valikuid, sest keegi peab ju kavandatud saama.