See, millest ma tahtsin rääkida, on juhus, juhus ja minu nimi on Gregor Taul. Olen Viljandist, tähendab, ma elan praegu Viljandis. Mul on hea meel, et ma mõtlen, et ma olen ka Viljandist. Töötan Kondase keskuses kuraatorina. Avasime Kondase keskuses ühe austraalia kunstniku näituse Oktoobri alguses. Austraalia kunstnik lendas pikamaa Sydneyst läbi Läti Eestisse. Ja kui näituse avamine, siis ta juba enne kui ta Viljandisse jõudis, ütles, et mina küll ei räägi midagi, et ma ei ole mitte kunagi rääkinud, ava, mis tal, ja ma ei julge rääkida. Ise väga selline soliidne ja väljapeetud ja igatepidi meeldiv inimene. Aga nii oligi. Palju inimesi tuli avamisele, et tema ei rääkinud, mina ainult rääkisin, tema oli nurga taga avamise järel või eelsest, mina rääkisin talle. Mõneti uhkustasime kuidagi, et minu meelest väga väga meeldib avamistel rääkida, kõneleda see on nagu selline eriline juhus, kus inimesed on kohale tulnud ja nad võiksid olla kodus teleri taga või teha mida iganes, aga on tulnud kohale ja siis on võimalus neid selle eest tänada. Kuu aega hiljem, kui see kunstnik tuli tagasi Eestisse, ta oli vahepeal käinud Austraalias, tuli oma näitas kokku pakkima, sest ta rääkis mulle sellise loo, et tead, Gregor, mul oli vahepeal Sydneys ka näituse avamine ja siis enne näituse avamist ma jäin mõtlema sinu sõnadele, et no miks mitte ära kasutada seda võimalust rääkida. Tuli välja, et oli pidanud sellise veerandtunnise või pikema kõne. Essysoatsioonidega vastu võeti ja näitusel enamus tööd osteti ära. Ta oli väga õnnelik selle üle. Ja kui see Austraalia kunstnik Richard oli mulle selle loo ära kinud siis kargas mulle pähe aegs kolme või nelja aasta tagune lugu Tartust pärmivabriku õue peal. Mäletan ühte ilusat kevadist päeva, seal tegutsen seal kultuuritehas, sõitsin rattaga, sinna üldse ei mäleta, mis plaanis oli, aga seal õue peal ei olnud mitte kedagi. Rattad üks kummaline inglise veidrik, 60 70 aastane vana mees kes küsis minult, et siin peaks olema üks trükikoda. Ma teadsin küll, millest ta räägib, et tõenäoliselt otsis siis Lembit Kaplinski Trükikoda. Ja siis ta tutvustas ennast, et ta käibki mööda maailma ringi ja otsib vanu, trükikodasid selliseid onu trükipress ja ta nüüd jõudnud oma rännakutega Tartusse ja talle lubati siin kusagil pärmivabrikus magada, aga tal ei ole magamiskotil. Ma nagu korraks ei mõelnudki millegi peal mõtlesin, noh, et võtame minu ratas, et kui sa lähed siit kilomeetri edasi, et seal on üks kaubanduskeskus ja sealt kindlasti leiad midagi. Jooksin ära, midagi oli tegemist, samal õhtul ma ka avastasin ta kusagilt sealtsamast, sest ta oli õnnelikult endale leidnud, magamiskotti oli ka trükikoja üles leidnud ja siis ta ütles mulle, et tead, Gregor, et mul oli 30 aastat tagasi üks rattaõnnetus ja ma ei ole pärast seda äratada, aga rohkem sõitnud julenud sõita tihanud. Ja siis, kui sa andsid selle ratta mulle niimoodi, et näe, võta, mine, sõida, too tundmata mind õieti, siis mõtlesin, et mis ma ikka ootan. Jah, niimoodi siinse lugu saab vist otsa, et kuidas seletada seda, et juhuseid ei ole olemas.