Ja nüüd oleme telefonile saanud vabariigi valitsust nõustava teadlaste uurimisrühma ühe liikme, KBFI asedirektori vanemteaduri Mario Kadastik. Tervist. Tere. No just äsja siin rääkisime kolleeg Urmas Vainoga, et ajakirjanikud ja kindlasti ka poliitikud ootavad teilt uurimisrühmalt, millal siis haiguse kõver hakkab allapoole liikuma ja millal võiks elu minna lihtsamaks Eestis ehk siis teil on päris suur vastutuskoorem ja ma saan aru, et just praegu te esitletega oma arve ja neid graafikuid valitsusele. Jah, Irja Lutsar teeb seda valitsuse kriisikomisjonis. No ütleme niimoodi, et siiamaani on läinud selles mõttes üldjoontes asi ajas järjest paremaks, et me oleme nüüd nüüd, kui me oleme saanud ka natuke täpsemalt modelleerida piirkondi, eraldisest kogu Eesti ühte purki panemine lõppkokkuvõttes on, on väga hästi töötanud, sellepärast et erinevates piirkondades oli erinevat tüüpi käitumist, mis tekitas kokkuvõttes nagu selliseid tõsiseid pingeid mudelid ees. Siis nüüd, kui meil on olemas Gregionaalne tato siis me oleme saanud seda süsteemi nagu oluliselt paremini aru. Me oleme saanud paremini aru, mis toimub, kus toimus, mis kiirusel ja noh, mis on, nagu selge on see, et enne eriolukorda toimub päris selline kiire kasv, võib-olla mitte päris sellises tempos, nagu me maailmakirjanduse järgi nagu algselt arvasime, et natukene aeglasemas tempos, aga endiselt suhteliselt kiires tempos pärast eriolukorda oli endiselt kasv kõikjal selgelt olemas loomulikult aeglustunud tempos. Ja nüüd nende viimaste meetmetega tundub, et on mõningast lootust. Ehk siis kasvan veelgi aeglustunud. Aga me oleme praegu täpselt sellises olukorras, kus ei saa hetkel veel 100 protsenti kindlalt öelda, kas neil on alganud nagu langust. Kas meil on täpselt selline stabiilne, seiskus juurde, tuleb umbes stabiilne kogus nakatunud iga päev või on veel olemas sihuke kerge kasv, et erinevates regioonides on see tundlikkus erinev, aga me oleme nüüd kõikidesse umbes täpselt seal ühe ühe piirkonnaga ehk siis lähimal ajal, siis on lootust, et me suudame selle piisavalt ära eristada, et, et kas nüüd on meil ühes või teises suunas trend, et noh, lihtne näide, kui piiri peal me oleme, on see, et et kui me andmetega omasime veel kuni üheksanda aprillini andmeid, kus oli selline stabiilne langus toimunud mõnda aega, siis nagu hakkasid mudeleid näitama kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks on kerge langus nagu alanud sinna lisasime 10. 11. aprilli andmed juurde, kus jällegi on alanud mõningane kasv siis nad pigem jällegi mudel ütleb, et noh, tõenäolise stsenaarium on see, et me oleme seal täpselt kandis. Nii et praegu on ta selline täpselt maakera serva peal olekus. Ei saa naguniimoodi kindlalt öelda, et on kas või see kindlalt öelda, et on langus vaid natukene on vaja andmeid veel juurde, et otsustada, kummas suunas asi liigub. Aga noh, mis on nagu positiivne on see, et sellist massiivset kasvu seda nagu praegult üheski piirkonnas paistab. Aga edasised otsused sõltuvad siis sellest, kui palju hakkab neid positiivseid proove vähem olema, et sealt tuleks langus. No ütleme niimoodi, meie põhiliselt vaatame haigla infot sust positiivsete proovidega, noh, lihtne näide. Kui ühel päeval testitakse 1500 inimest, saadakse 40 50 positiivset. Järgmisel päeval testitakse liitlusada inimeste saadakse 25 positiivset, nagu jääks mulje, et on toimunud langust. Aga kui me nüüd nagu otsustamine normeerida kuhugile konkreetse numbri juurde, siis pigem tundub, et oleks nagu 50 protsenti tõusu. Et selles suhtes see suur variatsioon testide arvus tekitab seda hästi palju müra ja noh, ei saa öelda, et kumbki nagu eeldus oleks nagu õige või vale noh iseenesest absoluutarv positiivseid vähenes. Aga samas kas see normeerimine nagu on õige või mitte, et öelda, et tegelikult Ta on suhtelises mõttes nagu nakatunuid rohkem. Et seetõttu me vaatame rohkem haiglasse jõudjaid, kuna see on selline kindlam näitaja. Inimene üldjuhul haiglasse ikkagi ei, ei pöörda, kui tal ei ole tõsiseid tervisehädasid ja seda saab natuke paremini modelleerida. Et mida peaks nägema, on ikkagi see, et on stabiilselt hakanud haiglasse juurdetulevate inimeste arv vähenema, et praegult vahepeal juba tundus, et nagu hakkas peaaegu tekkinud meil oli nädalapikkune periood, kus haiglas olijate arv oli siuke suht stabiilselt 130 140 vahel. Tundub isegi viimastel päevadel langevad ja noh, nüüd olime me siin vahepeal juba pea 160 euroga, nii et ta ei ole ikkagi veel nagu selgelt trendi alla poole näidanud, et me oleksime sellesse nagu maksimum, mis kindlalt ära käinud. Kui pikalt see langus peaks siis olema, et ikkagi saaks edasi juba mingeid otseseid teha? Noh, ütleme niimoodi, et me ei pea alati nagu kindlasti vaatama konkreetse arvu päevadega, et eks need trendid ka see, kui ta ei langevaid, liigub nagu umbes samas vahemikus liigitatud ikkagi sellest kasvukõverast kõrvale ehtis oma mudeli võrdlustes, isegi kui see numbrid jätkavad nagu mõnda aega kerget kasvu, enam-vähem stabiilsed seisu, see aitab ka välistada neid aktiivse kasvumudeleid, sest nagu siin praegu vaatan enda mudeleid, siis isegi kui me ütleme, et on ta alla ühe näiteks mingi 0,9 või 0,8 nakatumiskoefitsient siis sellegipoolest mudel ennustab teatud piirkondades veel suurusjärku nädal-poolteist haigestumise kasvu. Ehk siis meil oleks vaja nagu väga selgelt näha, et ta sellest aktiivse kasvukõverast jõuab täiesti välja. Ja praegu nagu tundub, et mingisuguse suurusjärku nädalaga võiks selline info piisavalt, tekib, et me saame enam-vähem kindlalt väita, et meil aktiivset kasvu enam ei toimu. Aga noh, mida muidugi peab arvestama, on see, et niipea, kui me hakkame meetmeid leevendama siis automaatselt ju see nakatumiskoefitsient potensiaalselt läheb ylesse. Et selles mõttes on vaja natukene ka läbi mõelda, milline see väljumisstrateegia saaks olla, et me seda nakatumist koefitsienti nagu kohe aktiivselt uuesti üles ei lööks, et me ei peaks hakkama nagu jälle seda alla tooma aktiivsete meetmetega, et mis moel ja kuidas, et eks seda ka teadusnõukogu arutab, millised võiksid olla esimesed meetmed, millised viimased meetmed. Aga noh, see on praegu selline mitte nii triviaalne ülesanne otsustada, mis hetkel, kuidas seda teha, et noh, praegu ma arvan, et kõige esimene kõige olulisem faas ongi saadud epideemia pidama kas või stabiilseks ja siis tuleb hakata mõtlema, kuidas neid erinevaid meetmeid leevendada samal ajal, kui jälgida, et ikkagi püsiks seal ühe kandise alla ühe. Sest samas noh, kui me noh, üks asi, mis on päris oluline, on see, et kui me vaatame neid uusi nakatumisi peale, tulevad siis, kui see nakatumiskoefitsient langeb ainult kuskil 0,9 või 0,95 juurde siis neid tuleb juurde veel kuus kuud suhteliselt adekvaatsest tempos, ehk siis kui me tahame, et see päris nagu kõver nulli jõuaksin, ütleme väga madalaks jõuaks, siis näiteks kui nakatumiskoefitsient 0,5 juurde jõuaks, siis uusi nakatumisi praktiliselt peale tule juba nädala või kahe nädala jooksul. Et seal on päris suur vahe, et kui me hakkame seda nüüd kohe leevendama, kui meil see kõver isegi alla ühe pöörab, siis me võime endale ise nagu karuteene teha seda asja välja venitada väga pikalt. Et natukene nagu aru saada, sellest. Täiesti mõistetav, arusaadav, nii et kokkuvõttes tuleb veel säilitada seda külma närvi ja vastu pidada karantiinis. Seda küll, aga vähemalt on nagu selles mõttes positiivne, et need meetmed on tõestanud, et me ei ole seda, me ei ole kõik istunud kodus mitte niisama vaid, vaid päriselt, ka selle tulemusena on on see aktiivse kasvuperiood nagu pidama saanud või vähemalt tundub, et ta on jõudnud stabiilsesse faasi ja see aitab kõvasti meie meditsiinisüsteemil nagu hakkama saada olukorraga, et kui me hakkame neid leevendama, siis lihtsalt me võime kogemata uuesti tagasi minna samasse olukorda, siis me efektiivsed oleksime istunud niisama kodus. Just see on põhjus, et et mitte haiglasüsteemi üle koormata ja et asi hulluks ei läheks, nii, aga suur aitäh praegu Maarja Kadastik selle asjaliku ülevaate eest meile. Palun.