Õnnistatud töönädala lõppu reedehommikune raadiokuulaja oleme alates esmaspäevast mõtisklenud hommikuti lause lauselt nende palvesõnade üle, mida me laulame rahvuslikus palvelaulus. Hoia jumal Eestit. Tänasega jõuame selleni, et me palvetame, puhasta meid kurjast, Anna kasvamist. Minu jaoks tekitab see lause vähemalt kolm küsimust. Esiteks, millist kurjust on selles palves mõeldud? Teiseks, milles peaks jumalanna meile kasvamist. Ja kolmandaks, kuidas me kujutame ette elu, kui jumal vastabki sellele palvele? Elame ajastul, kus headuse ja kurjuse mõistet pole ilmalikus ühiskonnas enam sedavõrd selgelt nagu varasematel aegadel. Kui õigel ja valel oli rohkem usulist kõlbeline väärtusmõõt. Kristlikku eetikuna, kujutan ette, kui palju erinevaid vastuseid võib saada eri inimestelt rääkimata akadeemilise eetika koolkondadest, kui küsida, mis on hea ning mis või kes määratleb kurjust tänases hommiku mõtisklustes ei ole aega selle kõigega tegeleda. Nii keskendume vaid küsimusele, millist kurjust võis omal ajal sõnastatud palves pidada silmas pastor Raudget. Kui ta pöördus jumala poole ning palvetas, puhasta meid kurjast. Tundub, et selles palvesin mõelda niivõrd kuratliku kurjust, mida kristlikus või satanistlikkusi usundiloolises ette, kuid seostatakse isikuliste suurustega nagu saatan või deemonlik, kurivaim. Igatahes on raske ette kujutada, kuidas me võiksime määrduda personaalse kurjusega, millest siis jumal võiks meid kuidagi ära puhastada. Pigem räägib see palve ilmselt moraalsest kurjusest, millest me sooviksime oma elus vabaneda, enim maailma puhastada. Ja see polegi nii lihtne. Mäletatavasti küsis Nobeli preemia kirjanik Aleksander Solziniitsen. Oh, oleks see vaid nii, et kusagil on kurjad inimesed, kes teevad salajas kurje tegusid. Paraku läheb hea ja kurja piir läbi iga inimese südamest. Ja kes oleks valmis hävitama kas või tükikest omaenda südant. Jõuame tahes-tahtmatult välja selleni, et muutuma peab meie süda tervikuna. Loo mulle jumal, puhas sõda, ütleb piibellik palve. Jumala südamepuhastusvahendit pole aga enamasti välised, vaid sisemised. Sisulised. Need puudutavad meie südametunnistust ja meeleparandust kuna tahes-tahtmatult võime aeg-ajalt tunda häbi, hirmu süütundeid, kui jääme silmitsi iseendaga või iseendast suuremaga, isegi suurimaga endaga. Siiski ei peame elama, midagi varjavad kaksikelu, vaid piibli raamatus olev jumala sõna kinnitab. Kui me ütleme, meil pole patu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui ma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Niisiis on parim, mida me saame oma elus avastatud kurjuse probleemiga peale hakata. See kui astume sellega koos jumala valget ja palume jumal, puhasta meid kurjast. Jeesus õpetas meid, pöörduma inimlapselikust palves meie taevase isa poole ning paluma tal meid kurjuse meelevallast vabastada. Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast, sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Jumala kõikvõimsus kõrgub üle kõigi kurjuse jõudude. Sellest arusaamine kasvatab meid usus ja usalduses. Kui Kurime kiusab ning meie süda või keegi teine meid vaatamata usupalvele hukka kipub mõistma siis saab oluliseks järgmine osa täna osundatud palvelaulust. Puhasta meid kurjast, anna kasvamist. Ilmselt käib moraalne lahing meie elus selle üle, kas me usume-usaldame, et me võime jumala armus muutuda või mitte. Iga palve andekssaamiseks ja andmiseks aitab meil astuda järgmise sammu kasvamaks usus küpsemaks elada täis ealisemat usuelu, kus me ei pea kohe alla vanduma, kui kuri meid ründab, vaid võime talle julgelt vastu astuda. Jeesus, kes kõrbe kiusatust keskel jumala sõnade ootustele toetus kinnitas. Mine minema, saatan, sest kirjutadan kummarda issandat oma jumalat ja teeni ainult teda. Viimaks küsisime, kuidas me kujutame ette elu, kui jumal vastabki meie palvele, mida me palume, puhasta meid kurjast ja anna kasvamist. Kas pole nii, et meie elu hakkab siis üha rohkem iseloomustama oma tumedama poolega toimetulek meid endale allutada püüdvate kiusatust ja kurjuse jõudude üle valitsemine ning seesmiselt puhastav südamehoiak ning üheks kõlbeliseks tervikuks lõimuv vooruslik elulugu, kus kasvame üha enam selle näo ja teo järgi mille, kelle järgi me olemegi loodud, lunastatud ja läkitud elama. Nii on tõepoolest võimalik kogeda, kuidas jumal vastab meie palvele mida me võime paluda isiklikult, aga ka üheskoos puhasta meid kurjast. Anna kasvamist.