Õnnistatud tööpäeva toimekad, eestimaalased, elame üle sajandivanuses Eesti vabariigis. Kuu aja pärast tähistame juba 101 aasta möödumist Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest. Meie rahvuslik palvelaulu, hoia jumal, Eestit on kõigeväelise poolt vastatud. Meid on kõigele vaatamata läbi ajalootormide hoitud. Selle eest on meil põhjust tänulik olla, kas pole. Samas leiame selles laulus jätkuvalt palveid, mida veel paluda? Käesoleva nädala hommikutel peatumegi nendel palvemõtetel ja täna võime keskenduda palvele, mida laulame lausudes. Õnnistame rahvast saada kosumist. Õnnistus tähendab nii usundi kui piibliloolises plaanis jumalikult kingitud elu jätkusuutlikkust. Õnnistasid vanadel aegadel vanemad oma lapsi, paludes loojalt neile ja nende järglastele viljaka elu kestlikkust jäädavat tulevikku. Samamoodi paluti põlvest põlve jätkuvat õnnistust tervetele rahvastele ja rahva hõimudele. Kui me nüüd eestlastena laulame, hoia jumal Eestit ja palume, õnnistame rahvas, saada kosumist. Sis, väljendama oma looja palges igatsust, et meiegi rahvas võiks elujõuliselt kesta ning eesti keele ja kultuuri edasikandjana mitte kiduda. Eesti vabariigi kodanikena võime seda palvet lugeda suisa põhiseaduse järgi sõnastatuna, kuna meie konstitutsioon kinnitab, et Eesti omariiklus peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Vaevalt suudab üks pisike rahvas, nagu me seda oleme omatahtsi garanteerida. Et me jäämegi läbi aegade püsima. Jumala tänu, nõnda see on sajandeid olnud, jah. Aga seda enam võiksime jumalat paluda. Tunnistame rahvast saada kosumist ka tulevikus, kui me ise täna rahvaarvult hoopis vähenema vananeme. Eesti põhiseadus käsitab meie rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena perekonda ning kinnitab, et seetõttu on ka perekond riigi kaitse all. Samas näeme, kuidas sõltumata riiklikust kaitsest kipuvad perekonnad tahes-tahtmatult lagunema. Mida siis teha? Piibel ütleb, et jumal on armastus ning kui me 11 armastame, siis püsib jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks. Jumalik armastus väärtustab suhteid igavesti. Nii murra jumal meile kunagi oma armastusest ruudust, vastupidi ta kingib meile oma tingimusteta armastuse, nüüd ikka igavesti. Jumalast ja tema armastuse kogemusest lahus on inimlikult raske lõputult armastada. Nii leiame, et meil tuleb ikka jälle palves tema poole tagasi pöörduda ja paluda, et tema armastus täidaks meiegi südameid, abielu, perekonnasuhteid ning põlvest põlve ühtehoidmist ka vanemate ja laste vahelistes suhetes. Kui me riigi põhiseadus toonitab, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, siis pühakiri rõhutab ka laste antud käsku. Austa oma isa, ema, see on esimene käsusõna tõotusega, ütleb piibel, et su käsi hästi käiks ja sa elaksid kaua maa peal. See tõotus puudutab nimelt rahva elu ja mälu kestlikkust, esivanemaid austavate skulptuurides elatakse enamale, kui omaenda põlvkond. Nii luuakse, jutustatakse põlvest põlve edasi ka ajaloolist mälu. Muutes rahva elu ja kultuuri tähendusrikkamaks ei jätkusuutlikumaks. Millal sa tänasid oma vanemaid sulle kingitud elu eest? Kas ja kuidas sa oled avaldanud lugupidamist oma esivanematele, nende poolt loodud ja meile edasi antud pärandi eest, mis ühel või teisel viisil meile täna õnnelikumat elu võimaldada. Lugupidamine tähendab. Peame lugu, mida eelkäijad on meile oma elu ja ajalooga jutustanud väärtustades seda meiegi põlvkonna eluajal ja jutustades seda lugu edasi ka omaenda lastele järglastele, kes tulevad pärast meid nii võimegi elada suuremas loos, kui me ise. Meie lugu võib lõimuda suurim õnnistuste looga üle aegade. Kus jumal vastab palvele, mida olemegi laulnud. Hoia jumal Eestit, õnnistame rahvast saada kosumist.