Tere hommikust, head kuulajad. Tänasel kesknädalal kutsun meid jätkama, mõtiskleda palvesõnade üle mida sajaaastases Eestis ikka lauldakse. Aleksander Leopold, Raudkepisõnadele loodud Juhan Aaviku viisil. Hoia jumal Eestit. Ja seal on öeldud vennaarmu suurus, tema võimutroon. Kui ma eile hommikul rääkisime, milline võiks olla elu Eestis, kui seda kroonib rahu töö ja kainus, siis täna peatume palga juures, et Eesti võimud rooniks oleks vennaarmu suurus. Mida see siis õigupoolest tähendab? Armun väärtus, mis saab meile osaks sõltumata meie endi teenetest. Vennaarmu suurus tähendab aga suuremeelset ellusuhtumist ja väitlusest loobumist. Ja seda isegi juhul, kui meil oleks õigustatud alus toimida teisiti. Armulist suhtumist ja suhtlemist võib kohata näiteks tõeliselt armastavate peresuhetes. Samamoodi olen seda kogenud Jeesuse eeskuju järgivates kristlikes kogukondades, kus üleinimlike suhete valitseb jumalik usk, lootus ja armastus. Vennalikes suhetes ei pea armastusväärsust välja teenima. See on meile kingitud, kui võtame 11 vendade-õdedega vahel söandanud nimetada oma kaasvendadeks ja õdedeks isegi oma rahvuskaaslasi või ka sugulasrahvaid. Veri on paksem kui vesi, ütleme kui helistame sugulussuhteid läbi ristimis v kristlikule pühendatud osaduskonnale või puhtinimlikule vendlusele. Samas leiame, et vennastumine terve rahvaga on meile inimlikult üsna raske ülesanne. Erapoolikud ja erakondlikud eelistused kipuvad võtma võimust rahvuskaasluse ja riigimehelikkuse üle. Jumala rahvas on läbi aastatuhandete tunnetanud siiski ühtekuuluvust ning jaganud omavahelist osadust veendumuses, et kõik inimesed, olgu eestlased või soomeugrilased venelased, ukrainlased, juudid või araablased, hindud või hiinlased, põlisindiaanlased või sisserändajatest ameeriklased, kõik on ühtviisi loodud jumala näo järgi. Piibli järgi oleme me inimestena kutsutud oma looja poolt üle keelelist kultuurilist omanäolisust jagama. Pühitseme isiklike ühiste erisuste taga avalduvad inimsust. Jumalik imago, Dei pitser annab inimelule pühaduse ja pühitsuse. Kõige ehedamalt väljendab seda piibli raamat, mis jutustab sellest, kuidas jumal võttis Jeesus isikus inimnäolise kuju ning elas meie keskel. Ja me nägime tema kirkus nagu ainusündinu kirkus, täis armu ja tõde. Inimese elu, elades jumala poeg inimmaailma tagasi ettekujutlusi jumalanäolisest inimelust. Jeesuse ristis sai jumala armumärk inimmaailmas kuna usk tema ennastohverdavalt ristisurma ja surnust ülestõusmise päästab meid armutust ja armetust elust ning annab uue nägemuse armurikast ja armastusväärsest elust, kus me identiteet ei pea rajanema enam pelgalt sellele, mida me oleme ise korda saatnud vaid mida meile on lihtsalt kingitud. See ongi arm. Ainus, mida me ise peame tegema, on usus jumalasse, tema armupakkumine vastu võtta. Seda tunnistades sünnime otsekui uuesti, nagu piiblist loeme. Te olete seljast võtnud vanainimese tema tegudega, olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma looja näokohaselt. Kui see sünnib, ütleb piibel siis ei ole enam kreeklast ei juutia ümber lõigatud ega ümber lõikamatud, ei umbkeelsete, kas Küütja joriega vaba, vaid kõikides kristus, rõivastuge siis, kui jumala valitud pühad ja armastatud sellise vennaarmusuurusega täidetud kristlikus perekonnas, kasvades taolise koguduse elu võimalikkust kogenuna, olen veendunud, et just niisugust vennaarmu suurust on meil elus vajaga, laiemal ühiskondlikul tasandil. Vastastikku armulised suhted kasvatavad ühiskonnas sotsiaalset kapitali. Jeesus sõnul saab see võimalikuks, kui me hakkame mõistma ja mõtestama, kui palju me ise oleme armu saanud. Ja kingime sedasama moodi neilegi, kes meie kõrval armu vajavad. Kõige enam vajavad inimesed armu just siis, kui nende teod seda välja ei teeni. Olgem ausad ja tunnistagem, et me kõik oleme ekslikud inimesed. Ja me patustan mitte ainuüksi oma tegude ja tegemata jätmistega, vaid ka sõnadega ja mõtetega, mida viimselt kuuleb vaid jumal. Piibel ütleb, et kõik on pattu teinud ja ilma jäänud jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. Kui arm peaks tõepoolest olema meil ainus kandja läbi elu ja selle võitluste siis paluge vennaarmu suurus saaks tõesti troonile tõstetud nime isiklikus kui ka ühises eluloos.