Tere ja suur aitäh, et olete kaaslaseks valinud vikerraadio. Tänase saate peategelased on Aivar ja Marko Pilve isa ja poeg, kes mõlemad valinud advokaadi elukutse ning töötavad sama katuse all büroos Leadell pilv. Kui praegu teatakse Aivarit tippadvokaadina, siis mõned mäletavad teda Disgori puldist. Tõsi, see aeg jäi 80.-tesse abikaasa Marina, ka ei saanud ta tuttavaks kohtu ega ka mitte tantsusaalis. See tutvus viib keskkooliaegadesse Otepääl. Poeg Marko nendib, et kõrge lennu teinud isa varjust täielikult ei vabaneda. Ilmselt kunagi. Aga tööd tegemast see ei sega. Meie jutud keskenduvad põhiliselt lapsepõlvemälestustele läbisaamisele, vanematega püüame analüüsida nende mõju otsustavatele valikutele elus. Meenutame õppetunde. Sest rääkida on ka neil meestel, kelle renomee näib juba ametist tulenevalt eeskujulik. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Aivar tere tulemast saatesse. Tere päevast ja Aivariga koos poeg Marko, rõõm näha. Tere. Aivar, mis sa arvad, kui palju on meie kuulajate hulgas üldse Eestis inimesi kellele ütleb midagi niisugune lühend? Tiitšei IP, ma millegipärast arvan, et mingi väike kogus inimesi on olemas aga ma arvan, et nii palju uut ja huvitavat on viimase 30 aasta jooksul juhtunud, et seda ei pruugi inimesed mäletada. Marko, kui palju või vähe on isa süüdi sinu muusikalise maitse kujundamises, võttes arvesse tema tausta ja seda, et plaadikogu tõenäoliselt mingisugusel kujul või kassetid või lindid pididki kodus olemas olema. Kunagi olid ikkagi need ajad, kui, kui me nädalavahetusel käisime niimoodi ikkagi üsna reeglipäraselt plaadipoes, et see oli selline üks nagu rutiin, kus, kus alati käidi midagi valitud ja kui palju ta mu muusikamaitset on mõjutanud, seda on muidugi tagantjärgi raske hinnata, et, et mida ma siis kuulaks, kui isa kuulaks midagi muud ma ju ei tea, aga no aga kas sa Boney, M ja smuutit vihkad või armastad? Pigem ma tahtsingi sinna jõuda, et meie muusikamaitse on pigem üsna sarnane jah, et et nende kahe osas pigem armastan, mitte ei vihka. Et selles mõttes, kas sinu jaoks oli kunagi, nagu öeldakse, laual mõni muu tõsiseltvõetav variant elus toimetamiseks, kui, kui õigusteadvus, kui töö advokaadina Oli küll, jah, see on niisugune asi, mida hästi paljud inimesed nagu arvavad, et see kindlasti oli niimoodi, et kuna isal oli selline amet, siis sul nagu palju valikut ei olnud ja, ja kodus umbes nii öeldi, et nüüd seda pead tegema. Tegelikult see nii ei olnud, et loomulikult isa seletas ja rääkis, mis see töö endast kujutab ja eks ta sisimas ikka tagu lootis ka väikest viisi, et võib-olla ma selle eriala valin. Ilmselt natuke üritas mind suunata ka selle poole, aga sellist mingit nagu karmi sund ei olnud, et nüüd pead seda tegema keskkooli lõpus kuma riigieksamid tegin siis ma tegin need teadlikult sellise arvestusega, et saaks õppida nii majandus- kui õigusteadust. Mus oli alati ka huvi või on siiani huvi, on sellise äri ja finantsmaailma vastu, et siis. Tegelikult ei olnud see selline nagu asi, mida ma olin ammu ette planeerinud, aga, aga siis ma lõpuks valisin seal õigusteaduse kasuks. Ja noh, täna ma ei kahetse seda valikut, aga ma ei välista seda, et võib-olla tulevikus tegutsen millegi millegi muuga. Aivar kas sa enda jaoks oled selle küsimuse kunagi püstitanud niimoodi peas, et kui palju õigust või kohustust on lapsevanemal otsustada ja kaasa rääkida selles, mida tegelikult järeltulev põlv tegema hakkab? Ma enda arvates ka ja ka abikaasa Marina kuidagi nii-öelda jõuliselt ei suunanud või sundinud, et ma mäletan neid vestlusi, mis minul oma vanematega olid, et need olid ka pigem sellised soovituslikku laadi mõttevahetuse laadi ja eelkõige oli see ärakuulamine, et mida vanemad oma elukogemuse pinnalt sõprade pinnalt, kes kuskil töötab, võivad selle ühest või teisest erialast rääkida. Loomulikult Marko ajal on olnud need võimalused ja informatsioon täitsa teistsugune. Aga see oli pigem ikkagi selline õigusest või õiguse õppimisest tuleneva elukutsete valiku lahti rääkimine ja selgitamine. Ja noh, eks Marko kõrvalt ka nägi, mida see advokaaditöö nii-öelda kõrvalt vaadates tähendab ja ega ta on öelnud ju mulle, et ega ma ei ole hea eeskuju olnud nende nädalavahetuste ära antud pikkade õhtute arvelt, et jäi mulje, et see on hästi intensiivselt su vaba aega ära võttev või, või ära lõikav, et tegelikult tuleb selle nimel terve rida asju ohverdada pere arvelt. Aga sa tõid kergelt juba lapsepõlve meenutused sisse, läheme siis nendele radadele, mis vist põhiliselt on Otepää ümbruses, jah. Ja lapsepõlv on möödunud kuni keskkooli lõpuni ainult Otepääl. Missugused on sinu esimesed päris oma mälupildid? Mul on vaatamata sellele, et oli selline karm nõukogude aeg ja võimalused olid hästi piiratud. Üldises mõttes, aga mul on sellest jäänud ikkagi selline väga hea ja soe mälestus eelkõige kodus valitsenud hea õhkkonna too aga ka oma lapsepõlvekaaslaste sõprade-tuttavate-sugulaste pinnalt koolikaaslaste pinnalt väga huvitava tolle aja mõttes, kui nii võib rääkida koolielu pinnalt, mida sa üldse said endale lubada ja mis oli võimalik, ma mõtlen sportimise treenimise huvialade mõttes aga loomulikult pidude mõttes, mis tollel ajal nagu mõtlesin, olid noorte kooskäimise kohad Otepääle oli 60.-te lõpus seitsmekümnendatel väga aktiivne elu, palju liikus üliõpilasi, palju oli rahvast üle Eesti, keegi Eestist välja ei pääsenud, seetõttu Otepääl ja üks selline tõmbekoht Aga kui sa lähed konkreetsemaks, mõni situatsioon, mõni olukord lapsepõlvest, mis siiamaani sinuga kuidagi tuleb kaasa. Ma mäletan võib-olla sellist asja, mis, mida nagu raske lahti kirjeldada, aga tollel ajal olid olemas poes no nii nagu ikka, poisid käisid vaatamas mänguasjapoes autosid ja poes oli müügil selline rakett, pedaalitav rakett. No ja võib arvata, et kui 65. kuuendal aastal sulle selline mänguasi ostetakse kuu seas, et sisse istuda mööda mööda hoovi või mööda kõnniteed uhkelt vändata. Ja kui kosmoseavastused olid ka inimkonna ajaloo jaoks sellised suhteliselt värsked uudised ja üllatusi pakuvad, et siis mul on sellest jäänud meelde suvisest ajast, et selle raketiga teatud Sulejatel väga huvitav ja uhke sõita oma maja ümbruses. Ta oli seal kõvasti pingutada ja vaeva näha selleks, et see masinavärk endale välja teenida. Vanematele. Ma käisin isaga seal kaubamajas aeg-ajalt ja siis ma kogu aeg selle raketi juures seisina seda imetlesin. Eks sellest oli kindlasti ka juttu, nii nagu ka järgnevatest asjadest, ma mäletan, et kui mingi eesmärgi ära täitsid, siis vahel osteti sulle nii-öelda lubaduste katteks või eesmärgi saavutamise katteks mingisugune asi. Jalgpallimäng. Ma mäletan, millesse nuppudest tõmmata jalg, ballilaual olevad mängijad, leid lõid palli. Et see oli, ma mäletan esimeses klassis suur lauamäng minu jaoks väga huvitav ja väga teistsugune võrreldes reisiga ümber maailma või midagi sellelaadset, et need on nisukesed. Võib-olla esmased mälestused, mis meelde tulevad. Kas needsamad mingis mõttes auhinnaks tulnud mänguasjad olid päriselt motiveerivad su jaoks, mida sa selle nimel siis tegema pidid, et piisas lihtsalt nii-öelda hea poiss olemisest või pandi sind koduseid töid tegema, kuidas see väljateenimine käis? Kuni koolini, ma arvan, et tuli olla korralik, viisakas ja yks laps ehk püüda võimalikult palju vanemate sõna kuulata. Mitte et oleks mingisugune eriliselt karm distsipliin on taga, kindlasti oli vanematel teatud kindel põhimõtete rida, mida tuli järgida. Aga ma mäletan, et et algklassides oli see moto, et kui sa tahtsid midagi saada, mida sa käisid seal poes imetlemas vaatamas siis sai kokku lepitud, et kui sa tunnistusel tõid koju sellise paketi hindeid nagu nagu korralik õpilane pidi tooma, et siis oli põhjust sellest rääkida, et, et sa võisid ka sellel mängu võiva asjakese endale saada. Kui sa mallidelt vanematel olid kindlad põhimõtted, siis äkki sa tood mõne näite ka? Noh, selle aja mõttes tegelikult ma mäletan ja mille üle ma olen nagu väga tänulik vanematele, et selliseid elementaarseid viisakusreegleid õpetati mis tundub võib-olla täna vaadates hästi lihtne, aga seda kõigile vanematele inimestele tuleb tere öelda seda tüdrukut, naisterahvad tuleb enne uksest sisse lasta seda, et su riided peavad olema puhastatud, viigitud kingad viksitud. Seda, et sa oma juuksed hommikul kodust välja minnes kindlasti ära kammida, kui sa kooli lähed. Mis eluala inimesed su vanemad olid? Isa töötas Valga Rajooni, Otepää rahandusosakonnas oli tänapäeva mõttes maksuametnik. Tollel ajal teatavasti arvuteid ja andmebaasi ei olnud, et tema oli siis see inimene, kes inimeste maksudeklaratsioonidest andmeid kandis ja neid arvestusi pidas ja, ja siis neid Valka edastas. Ema oli Otepää kaubama Salatsi osakonnas müüa ja osakonna juhataja. Kas sa mäletad lapsepõlvest situatsioone, mis võiks kuidagi seletada seda, mis või kes õigupoolest sinust elus edaspidi saanud on? Ehk eks niisugused advokaadile vajalikud eeldused või omadused ilmnesid kusagil mingites situatsioonides juba siis. Isa rääkis mulle kogu aeg kodus, kui ma kooli läksin, et kui sa koolis vastad, kui sa õpetaja küsimustele vastad, pead midagi ette kandma. Sa pead tegema seda kõlava selge häälega, sa pead läbi mõtlema oma lauset, kuidas sa väljendad, mida sa ütled, sa ei tohi puterdada kukutada? Kooliajast alates, mul ei ole olnud kunagi seda probleemi, et Ma kardan rääkida või ma kardan rahvast või rahva eest mingisuguste mõtete väljaütlemist. Kindlasti ülikooliajast tuli sinna juurde see, see disko tega tegelemine, kus tollel ajal diskorid pidid iga loo järgi midagi rääkima, kuidagi rahvast tantsupõrandale saama, kuidagi pidu üleval hoidma, et sa pidid olema valmis selleks, et kui ka terve saal istus, sina pidid nendega rääkima, kõik kuulasid, ega keegi selle vastu ei rääkinud. Et noh, need on olnud sellised kogemused õppetunnid elus, mis võib-olla siis seda, meie, ma mõtlen advokaaditööga kaasas olevat sõnaseadmise oskust, rääkimiste esinemisoskust on. Oled sa nõus siin meie kõigi juuresolekul praegu meenutama kõige suuremat skandaali millesse sa vanematega seoses sattusid. Saatsid korda midagi niisugust, mille puhul sa oleks eelistanud, et sa üldse nende kõrvu ei jõuagi. Ma ei tea, et mul oleks käitumisega mingisuguseid probleeme olnud või, või mingisuguseid konfliktseid, olukordi või, või mingeid selliseid olukordi, kus vanemad pidid sekkuma, või vanematele käidi seda ette kandmas, et. Kas karistus mingisuguses vormis on sulle tuttav kodudest? Korraga on muidugi, kui sa jätsid ikkagi midagi vanemate poolt nõutud tegemata või, või, või rikkusid mingisuguseid põhimõtteid, siis rakendati ikkagi mingisuguseid keelde ka näiteks seisanud kinno minna või sind ei lubatud kuskile peole minna koolipeole, kui sa olid näiteks õppimises vahepeal näidanud üles sellised ükskõiksemad suhtumist, olid mõned kolmed lasknud kuskile sisse lipsata. Ükskord läksime poistega talvisel ajal, külm aeg oli pühajärve peale omavoliliselt kalale jää peale ja vanemad olid tohutult mures, et kuhu ma olen kadunud telefon ei olnud, kedagi kuskilt kätte ei saanud. Ja siis, kui ma õhtul kella seitsme ajal koju tulin, külmunud ja näost sinine ja teatasin veel, et mul ilma vanemate loata olin läinud järve peale kala püüdma koos omataoliste poistega siis ma mäletan, et siis ma sain tutistada ja siis mulle kolm päeva öeldi, et nendel päevadel ma ei saa minna ei kinno. Ega ma ei mäleta, mingi piirang oli veel, et vot niisugused asjad olid. Ma olen kindlasti saanud kunagi lapsepõlves vitsa selliste teatud rikkumiste eest, aga need on olnud siiski sellised üksikud korrad. Tolle aja ühiskonna reeglid, moraalinormid ja kasvatusreeglid olid sellised, et vahetevahel tuli ikka mingi tutistamine või suurema mingi rikkumise eest mingi väike vitsa andmine. Kui sa võrdled isa ema, siis mis rollis keegi neist kodus oli sinu jaoks? Isa oli võib-olla eelkõige selline, kes oli hästi tugeva ja selge natuuriga ja oma nõudmistes väga konkreetne ja hästi korrektne. Alati rääkis seda, kuidas tema nooruse ajal esimese vabariigi ajal asjad ühes või teises valdkonnas käisid ja tema näiteks oli ka see, kes mullu lõpetas, millised peavad olema ühel noormehel viigitud püksid, kuidas peab ülikond seljas istuma, kuidas peab seal ma juuksed kammitud ja kingad viksitud. Aga ema oli selline kodus korra puhtuse Est hoolitseja, kes alati muretses selle eest, et toit oleks laual, kõik oleks puhas, kõik oleks pestud. Emaga oli alati veidi lihtsam, ema oli alati veidi leebem, isa oli alati karmim ja siis sa mõtlesid, et alati on parem minna emale kõigepealt mingi mure ära rääkida. Et siis ema vaatas, kuidas te seda nii-öelda hindab ja siis siis rääkis ka isale selle. Marko kuulaksin isa jutte tema emast ja isast ehk siis sinu vanaisast ja vanaemast, missugused sinu mälestused nendega seoses, kui sa mõtled tagasi? Positiivset tegelikult hästi, sest ma enamus oma lapsepõlvest olingi suvevaheajad põhimõtteliselt kõik sealsamas Otepääl Aivari isa ema juures, et see, kuidas Aivar kirjeldas, noh, klapib ja oligi nii, et vanaisa oli ikka selline konkreetsem, konkreetsem mees, kes aeg-ajalt tegigi käredat häält ja ütles, kuidas asjad on ja vanaema oli sihuke heasüdamlik, kes ikka ütles, et poisid, mis te siin tegite ja vaatame, kuidas saab. Mulle näib nagu positiivsed asjad meeles, kas isa, sul on rohkem oma ema või oma isa moodi? See on lihtne isa moodi ikka on ja ja niisugune konkreetne ja pigem küll. Ma ise arvan muide täpselt sama lihtsalt tuleb kusagilt kaasa. No ilmselt ikkagi jah, et sul on mingisugune eeskuju. Lisaks sellele, et isa ema tegelesid ühiselt selle majapidamise hooldamisega ja oma kartulimaade, kasvuhoonete ja kõigi selliste asjadega ühiselt ka laste kasvatamisega, siis teatud rollid olid ikkagi väga konkreetselt paika pandud. Mida te kiisa, mida tegi ema paratamatult poisslapsele, isa, selline eeskuju natuur mõjub rohkem. Kas sa mäletad, tuleb seal ette oli üldse midagi niisugust seal lapse- või nooruspõlves sündmus, kas enda või kellegi teisega, mis võis kuidagi sinu ellusuhtumist, maailmavaadet põhimõtteid mõjutada midagi niisugust, mida lugeda pöördeliste hulka. Ma mäletan loomulikult, et oli ka selliseid juhtumeid, kui keegi koolikaaslastest oli õnnetult surma saanud. Meil juhtus klassikaaslasega kuuendas klassis selline asi. Meil juhtus seal elukondlikult ühes peres traagiline kus üks pere laps jäi auto alla, see surma, et need olid sellised asjad, mis panid sind nagu kuulama hästi tähelepanelikult seda, mida sulle vanemad räägivad. Kuidas sind kogu aeg püütakse ette häälestada või hoiatada sellest. Et sa oleksid väga tähelepanelik, ettevaatlik, et sinu endaga midagi sellist ei juhtuks. Et need on sellised, võib-olla sündmused, mis on nagu meelde jäänud. Ma tean, et nelja-aastaselt ma olin isaga koos Tartus haiglas, seetõttu vot mul pimesool lõhkes. Et see õige moment magati maha. Ja ma olin kriitilises seisus seal niimoodi, et isale öeldi, et et ta ei tea, kas ma jään ellu või ei jää, ta lasti sinna minu juurde, et ma olin koos isaga haiglas kuus päeva. See kriitiline seis õnneks taandus, aga mul on see meelde jäänud, kuidas isa istus voodi ääres siis, kui ma suutsin silmsidet luua ümbritsevaga, et see on mul meelde jäänud ja see pilt sellest palatist. Et selline juhus on olnud, aga tagantjärgi loomulikult, kui oled täiskasvanud, siis saad aru, et, et vanemate jaoks oli see väga raske hetk. Kui lihtne sul oli oma elu ja valikute üle otsustada, et mõned inimesed, ma olen tähele pannud, teavad õige varakult kuhu vaadata või mida peale hakata, et oled sa selles mõttes endas kindel olnud. Ma arvan, et mul ei olnud mingisuguseid väga suuri siseheitlusi, et nii nagu ma ütlesin, et vanematega ikka räägiti ja mul on need köögilaua õhtuse õhtusöögivestlused pärast õhtusööki meelde jäänud. Milliseid valikuid keegi tuttavate lastest on teinud, et siis räägiti hästi, palju sellest Tallinna tehnikaülikoolist saab väga head tehnilist haridust ja mäletan, et insener oli nii-öelda üldnimetusena hästi selline nagu paklik ametinimetus seal Otepää autoremonditehases töötas neid erinevates valdkondades. Aga ma mäletan, et meil oli kodus juttu sellest, et ema ütles, et arstiks võiks õppida kuna arstidega kokkupuude on kõigil meil olnud ja aeg-ajalt tuli käia arstidesse oli väga lugupidav suhtumine ja on loomulikult praegu ka väga lugupidav. Et siis arsti elukutse tundus alati kõrvalt vaadates midagi hästi suursugust ja samas ka midagi hästi üllast, samas ka hästi keeruline ja vastutusrikas, sest sinu käes on inimese terviseinimese elu. Aga ma mäletan hästi, et kui ma käisin kümnendas klassis Tartu Ülikooli kliinikumis õppepäeval kui see oli võimalik, siis elukutsega tutvuda ja kui meid viidi ülevalt mingisugusest ruumist vaatama läbi klaasi, seda teostatava operatsiooni, mida seal ühele patsiendile tehti, siis lõhn seal ümberringi, see oli nii spetsiifiline, see oli minu jaoks niivõrd eemaletõukav. Ja kuigi sa oled ju televiisorist näinud neid, kuidas ma ütlen, operatsioonide tegemist ja kõike ja see ei tekita sellist, kuidas mõtlen op, emotsiooni, tollel momendil ma tundsin, et ei, see pole minu jaoks kindlasti. D see, millega ma suudaksin tegeleda, et ma sukeldusin inimese sisemusse kirurgina ja hakkaksin seal tema siseelundites torkima ja lõikuma. Ma mõtlesin juurale, isa andis ka selles osas hästi palju selgitusi, et mida õigusteadust õppides on võimalik tegelikult erialane valida. Ja teine valikupakett oligi siis majandus. Aga minu jaoks nagu ei olnud hetkekski kahtlust, et kas majandus, õigusteaduskond, et ma tundsin, et ma tahan minna õigust õppima. Nii nagu ma ütlesin, et mulle meeldis väidelda, mulle meeldis lugeda, mulle meeldis tollel ajal ajalugu tolle aja mõttes uurida, nii palju, kui seda võimalik oli. Aga ajalugu ma leidsin, et ma kindlasti õppima ei lähe, sellepärast et Nõukogude Liidu ajaloo õppimine. Ma vabandan, aga tundus mulle natuke perspektiivitu. Sellest teisest poolest ka ehk Disgori ametist, millega me ju alustasime. Kas sa ise söandad kirjeldada seda ameti populaarsust, kasvõi siis enda näite varal, et et mulle tundub ja ma olen kuulnud lugusid, et need, kes valdasid omasid muusikat sel ajal Nad olid ikkagi tegijad muidugi pargiks, autoriteet, aga tegija igal juhul. Ma saan ka aru, miks tagantjärgi hinnates niimoodi oli, sellepärast et kõik oli üliraskelt kätte saada. Sa olid autoriteet selle tõttu, et sa olid ära teinud selle meeletu töö, et kätte saada mingisugune kogus uut lääne muusikat. Mis seisnes selles, see töö? Et sa pidid otsima kogu aeg neid allikaid, kust ma muusikat saan, kelle käest ma saan osta mingi plaadi, vahetada mingi plaadi, kes toob mulle mingi lindistuse kuskilt, kelle käest ma saan osta mingi uue plaadi lindistuse, see ei olnud nii nagu täna need lähen internetti või nagu hiljem vahepealsel ajal oli, et lähen poodi, ostan sülega plaate ja lähen ja teen, sa pidid olema kogu aeg selles mõttes laineharjal, et kes tõi diskorina esimesena uut muusikat või kas sa olid selle esimese laine sees, kes sai seda uut muusikat mängida? Ega diskole tuldi mitte ainult tüdrukuid ja poisse nii-öelda vaatama piiluma, tantsupõrandal kokku saama, vaid tuldi kuulama uut muusikat, sest raadiost seda ei mängitud, seda nii-öelda diskomuusikat, mis tuli läänest, mitte sotsmaadest ja, ja raadiokanalites samuti mitte sul ei olnud võimalik seda mitte kuskilt kätte saada, et sa hakkadki levima läbi diskurit. Ja siis sealt edasi lindistati, üksteisele anti üksteisele kuulata neid linte, hiljem siis kassette ja siis jõuti lõpuks CD-plaatidele. Päris alguses olid ka vinüülplaadid, aga see tundus täiesti vabandust, kättesaamatu, et kui tulid Tallinnast Otepääle tol ajal b Disgorit diskot tegema, mäletan, kui keskkoolis sai käidud, et tuldi ja pandi nõu selles klassikalises mõttes grammofoni mängijale vinüülplaat peale ja see mängis tantsulugu vaelakasse nõel viskama, siis pandi kopikas peale, siin näete, paigal püsiks kui põrand õelus ja sellepärast ma arvan, Ta oli sellel discaril nagu mingi autoriteet ja teine asi. Diskor pidi õhtut vedama, täna läheb rahvas spontaanselt, vabalt tunneb igale poole, hakkab ennast muusika saatel vabalt tundma, tollel ajal sa pidid arvestama, et sa pidid diskol kindlasti tegema pool tundi ette kolmveerand tundi nii-öelda tühja tööd, et rahvas käima saada, et keegi tuleks esimesena tantsupõrandale, sa pidid, räägime muusikast ansamblites, sa pidid mingit kildu viskama, sobid poisse, torkimad tüdrukuid tantsima, võtaks see tähendab, et noh, see kõik koos ilmselt tegi siis sellise võib-olla staatus, et see tundus, et, et et sa suudad midagi. Marko, kui sa kuulad jälle Isama, hakkasin su käest vahele kommentaari, kas sa kujutad teda ette sellises olukorras kolmveerand tundi enne peo algust või, või biosissejuhatuseks siis kildu viskama, rahvast käima, rebimas? Ma nüüd ei tea, kui kõva humorist ta oli, selles mõttes aga muusikat mängimas ma olen teda näinud tegelikult, et ta on teinud paar korda ka vanemas eas nii-öelda pidu, et selles mõttes ma kujutan ette jah, et, aga seda, et noh, kuidas see täpselt välja nägi, omal ajal seda ma loomulikult ette ei kujuta, et pole ju kunagi näinud. Päris ausalt, see oli võimalus, nagu sa mainisid, teenida raha. Kas oli võimalus suhteid ka luua? No ma sain aru, et jutt on vastassugupoolest, et selliseid olukordi vaatamata sellele, et sellel ajal oli ikkagi ühiskonda väga reserveeritud ja poiste ja tüdrukute meeste naiste suhted olid üles ehitatud täiesti teistsugusele põhimõttele sellele, et et õrnem sugu oli ikkagi oluliselt tagasihoidlikum vaoshoitum, mitte väga esiletükkiv, mitte üldse halvustavalt, aga ma räägin, kuidas see tegelikult oli, et kõik pidasid loomulikuks seda, et ükski tüdruk naljalt ei lähe kõnetama noormeeste vastupidi siis diskorina, kui sa tegid diskot, et ma ütlen, eriti, kui ma tulin Tallinnasse elama, siis tegelikult tüdrukut õlitusega peale diskot juttu ajama tulid, üritasid suga rääkida. Paaril korral kutsuti, tehti ettepanek hilisemalt kokku saada. Aga ma võin kohe öelda, et mul ühtegi sellist mingisugust suhte suhte loomist sealt ei tekkinud ega, ega suhte arengut. Et aga abikaasa marinaga said sa tuttavaks tänu advokaaditööle või tänu discari tööle. No ma võin öelda, et ma tunnen marinat lapsepõlvest neljandast klassist alates kommunivel siis ei olnud kumbagi jah, et see oli aastal 71, kui Marina tuli Otepää keskkooli neljandasse klassi, mina ikka alati ütlesin, et sinna tuli kaks tüdrukut ahju taha istuma, pink, et see oli huvitav siis ei olnud veel paar hekki ei olnud ja ma arvan, et kümnendas klassis tegelikult tekkis selline tihedam otsesem. Noh, kuidas ma ütlen siis, vastastikune sümpaatia, suhte väljanäitamine. See oli pöördeline sündmus, isaks saamine. Kuidas sa meenutaksid seda aega? No kindlasti on pöördeline sündmus, et mul on esiteks meelde jäänud see, et kui ma Tanel peale üheksandat aprilli 1987 järgmisel päeval jõudsin Otepääle, siis ma mäletan, kuidas isa tuli mulle vastu oma töökohas ja ja õnnitles mind, mul on see hetk meelde jäänud, mis ta mulle ütles. Siis mul on meelde jäänud loomulikult see, kuidas ma Markol siis Marina seal haiglas järel käisin et koju said ja eks loomulikult on häid pilte ka sellest mälestuste mõttes, kuidas Markot seal esimesel suvel mööda Otepää ja Otepää hoovi lükatud sai, kärus ja magama pandud ja, ja kana ka järgnevad hetked, aga, aga loomulikult see muudab su elu päris oluliselt, et sa pead hakkama paljusi asju teistmoodi tegema ja mingil määral ka ümber hindama ja ma võin öelda ka diskotegemine selles mõttes, muutes oluliselt raskemaks. Kui sa tulid vastu ööd hommikul koju ja siis hakkasid diskod käima juba kella kolme-neljani öösel. Aga Väikejõmm hakkab hommikul kella seitsme kaheksal voodis häält tegema, siis ma ütlen ausalt, et oli päris raske. Saates käbi ei kuku, on külas Aivar ja Marko pilv ning Marko nüüd sinu lapsepõlve mälestuste juurde. Kui sa ajas tagasi mõtled, siis mis kõigepealt meenub? Sarnaselt Aivariga üks esimesi asju, mis mul lapsepõlvest meeles, on see, et ma sain endale sellise musta värvi kelgu, mis oli ees nagu sihuke voolujooneline ja seal oli niisugune nahast või mingist kunstnahast nagu pinkali sees, mis või selline tolle aja mõistes nagu peenem variant, kui see Salvo kelk, et see tuli mul kahesilma ette. Teine selline naljakas seik, mis mulle meenub, on see, et kui Aivar sai endale Lada Samara või null, seitse või kuidas seda nimetati perre tuli uus auto, et see oli põnev sündmus ja suhteliselt kohe Aivar suutis selle auto lukustada niimoodi, jättis võtmed sinna sisse ja siis pagasniku lahti, uksed lukus, siis ma mäletan mind oma väiksuse tõttu, pandi siis sinna läbi auto ronivaid, neid võtmeid kuidagigi. Saada kas sa suudad eristada nõukogude aega ja Eesti aega, et või sinu mälestused on juba kõik nii-öelda valikust. Aegset aus vastus on, et ega tegelikult väga ei suuda ilmselt mõned üksikud mälupildid sellest elust reaalselt ma väga midagi nagu ise ei tea, et ikka rohkem teiste kirjelduste põhjal. Kirjelda mõne lausega ema, kirjelda mõne lausega, isa ma arvan, et see dünaamika on olnud võib-olla mõnevõrra sarnane sellele, mida Aivar enne seal selgitas, et et isa on olnud selline nii-öelda konkreetsem ja karmime oma oma nagu seisukohtades, väljaütlemistes ja ema on alati olnud see nii-öelda pehmem pool, et kellele nii-öelda esimesele muret kurdad, siis siis kurtsin emale, eks, aga, aga noh, kokkuvõttes ma arvan, et, et mõlemad tegelikult on ikkagi nagu väga suure panuse andnud minu kujunemisse. Mida sa nüüd oled ühelt või teiselt vanemalt võtnud või õppinud seda nagu ise väga raske hinnata, et eks nad ise näevad seda rohkem, aga sa olid lasteaiapoiss ja käisid, käisin, meeldis, aga üldiselt küll ma arvan, kuigi ma paar korda üritasin sealt ära joosta, sest lasteaeda oli maja taga ja siis tundus hea mõte vahepeal koju minna, aga aga ma ei mäleta, et seal mingeid probleeme oleks olnud. Otseselt. Kuidas sa mäletad, kes kui palju pidi poisiga siis majandama cancel dama, lihtsalt selleks aega oli seal selleks tahtmist ja võimalust. Noh, ütleme niimoodi, et ega sellel ajal esimesed kolm-neli aastat kindlasti oli see väga suures osas Marina õlul, ma pean silmas, et Marina oli Markoga kodus tegeles igapäevaste toimingutega, sellel ajal tuli ka arvestada sellega, et naine pidi pesema kõik mähkmed käima kolm-neli korda poes, et vaadata, kas üldse on võimalik piima saada või kas piima auto tuleb või seda ei tule. Ja kõik sellised asjad. Et seetõttu Marina peal oligi suures ma suurel määral see kodus elu korraldamine ja Marko hoidmine, et mina tulin tööpäevalõppudes. Nii nagu ma rääkisin, et 92. aasta suveni läksin tihti ka osadel õhtutel diskot tegema, tulin hommikul koju. Seetõttu Marina oli väga paljuski see, kes pidi aitama või ära korraldama kõik need elukondlikud küsimused, aga meil Meil see kuidagi nagu omavahelise kokkuleppejaotuse korras hästi toimis, et et me saime selles mõttes minu arvates täiesti normaalselt ilma ilma mingite suuremate probleemideta hakkama. Aga ma mäletan ka seda, kui Otepääga meenutada Marcost veel, et. Me olime ju siis suviti hästi palju Otepääl ise ka nädalalõppudes puhkuste ajal. Et Mark oli hästi elava loomuga laps. Et pühajärve rannas, pidime teda kogu aeg taga ajama, et rahva sees kaduma ei läheks, sest ei püsinud paigal ja ta kadus alati sealt sinu teki pealt ja sellelt rannaalalt, kus olid ära ja sa pidid, et olema väga tähelepanelik, et temaga mingisugust õnnetust ei juhtuks või ta kuskile suvalises suunas minema jookseks. Kuidas sul enda mälestused on, neid sa vaevalt et praegu kaasas kannab, mida ise kirjeldas, aga, aga koduhoov ütleme siin linnas, siis mida sa keskkond kujutas, oli sul oma kamp, kellega korraldada asju? Need mälestused jagunevad minu puhul nagu kaheks selles mõttes, et hästi palju tegelikult ongi seotud Otepääga, kuna ma oma vaheajad veetsin seal, eks, ja seal oli nagu selles mõttes, sest põnevam, et esiteks oli seal vanavanavanemate kodu oma aed, seal olid oma sõbrad-tuttavad, seal olid nagu omad tegevused Tallinnas me elasime korteris ehk et noh, siin olid, põhilised tegevused olidki ikkagi pigem klassikaaslastega kolimine koolikaaslastega, et seal kortermajas mul nagu noh, ka mõned üksikud mängukaaslased olid, aga mitte nagu mitte nii palju ma ütleks, et mida sulle meeldis teha lapsena ja kui palju seal linnas oli võimalik teha? No neid oli erinevaid selles mõttes, et eks lastel on ikka siuksed mingid tüüpilised asjad, mida, mida kõik armastavad, et igasugused noh, kui hakkasid tulema telekamängud, arvutimängud, need olid loomulikult väga selline populaarne, siis nagu poistel olid mingid siuksed, ma ei tea, sõjamängud või, või ma ei tea, tagaajamismängud seal nooremas eas, et et aga noh, ma ütlengi, et linnas. Ma väga palju nagu siukseid õue, õuetegevusi ei mäleta lapsepõlvest, et sest sellised sa tulid koolist, siis sul oli mingi trenn, siis sa jõudsid koju, noh siis sa tegid kooliasju, et seda väljas tegutsemise aega pigem jagus rohkem sinna koolivaheaegadesse, mis mis enamjaolt oli. No isa pani siin oma lapsepõlve kirjeldades latti jälle üsna kõrgele, eeskujuliku käitumisega ja sellega, et ta üldiselt mingitesse suurtesse jamadesse ei sattunud. Mida sa enda kohta selles valguses rääkida saad? No ma arvan, et mõni korralik ei olnud, et mul ei ole ka nüüd otseselt mingeid väga suuri jamasid olnud selles mõttes käitumisega, et aga aga ikka on olnud jah mingeid mingeid konflikte vanematega, et eks oli, see koolis olid mingid õppimise teemad jälle olid kas mingid asjad tegemata või, või kuskilt tunnistaja nii-öelda Bobby tehtud ja selliseid asju tuli ette, et aga mingeid siukseid väga skandaalseid asju ilmselt ilmselt ei juhtunud, et aga, aga noh, nii korraliku Aivar, ma arvan, et ei olnud ja vähemalt ise peab ennast väga korralik. Aivar muigab ja naerab kõrvale ja sul on mälu parem selle koha pealt kui Markol või temaga seoses. Ma olen üldjoontes nõus ja ma ütlengi niimoodi, et siin tuleb vaadata ka ikkagi seda ühiskonna muutust ja arenguid, et meie ikkagi kasvasime väga rangete reeglitega ühiskonnas me ikkagi oma vanematelt saime tolle aja väärtushinnangute tõekspidamiste järgi juhiseid ja mitte vanematele etteheitvalt, vaid selline oli ühiskond, selliseid põhimõtted ja tõekspidamised ja seetõttu sellist vabamat suhtlemist järgmises põlvkonnas vabamat eluhoiakut, ma mõtlen poega, tema eakaaslasi. Ja kui ma võrdlen veel siis tänast päeva ka siit, on suur erinevus nii-öelda edasiliikumise mõttes toimunud, et siis tegelikult täiesti loomulik, et asjad peavadki mingil määral toimima teistmoodi. Ja ma ei taha sugugi öelda, et tagantjärgi vaadates, et see, selline hästi konservatiivne, vaoshoitud, tud, hästi kindlate reeglite järgi toiminud nõukogude ühiskond, et see ei andnud sulle väärtushinnanguid ja käitumispõhimõtteid, aga ma julgen tagantjärgi öelda, et ikkagi oli liiga palju limiteeritud piiritletud käsitlusi, millest sa pidid kinni pidama. Ja võib-olla sa ise ka oma last kasvatades nende tõekspidamiseta järgi, mida sinule on antud ja, ja mida sulle on rõhutatud nii kodust kui koolist, aga kui ka tervest ühiskonnast. Et ühel ajahetkel sa saad ka aru lapsevanemana, et et mingeid asju saab, võib ja peabki tegema teistmoodi. Et täna on veel lihtsam vaadata, täna teeksid ka tagantjärgi vaadates oma lapse kasvatamisel paljusi asju teistmoodi, kui sa tegid seda 20 või 25 aastat tagasi, sest ühiskond on muutunud, nii palju, tõekspidamised on muutunud, võimalused on muutunud, väärtushinnangud on muutunud. Ma ei taha sellega öelda, et, et selliseid üldtunnustatud kõlbelisi inimväärtus ja et neid oleks kuidagi kõrvale heita või, või jalgade alla tallata. Aga selles mõttes ma olen Markoga Markoga nõus, et vahel ma pidin talle loomulikult ütlema, et vot minul selliseid probleeme koolis ei olnud. Näiteks. Mina ei teinud kordagi koolis tunnist poppi, ma võin öelda, see ei olnud tollel ajal lihtsalt mõelda. Kui ma läksin koolitunnist poppi teinud, siis väikesel Otepääl oleks see tähendanud seda, et õpetaja oleks läinud kaubamajast mööda läinud ema juurde ütelnud. Aivarit ei olnud täna selles tunnis, kus poiss oli. Pealegi tollel ajal koolist popitegemine, vähemalt seal Otepää keskkoolis tundes täiesti mõeldamatu asi. Sa läksid, pidid ju kuhugi siis minema, sind nähti linna peal, sind nägid, naabrid, kui sa koju läksite, oleks kohe küsinud su käest, et poiss või tüdruk, kuhu sa tuled, sa pead koolis olema, seetõttu tollel ajal keegi isegi mõelnud selle koolistaks. Ei tea, kas sa käisid siis? Eks neid põhjuseid oli erinevaid. Aga aga ma mäletan, et mingi hetk oli hästi populaarne, oligi mingeid mingeid arvutimängud ja asjad, et see mängude maailm natuke ikkagi ahvatles, et tundus, et lahedam oleks mingeid mänge mängida, selle asemel, et kuskil igaveses tunnis olla. Kas siis vahepeal olid mingid toad või kohad, kus mängimas käia vist lausa või? Jah ja oli, et need olite tol ajal populaarsed jah. Ja, ja ma võin öelda, et üks nendest mängudest, mida tollal sai mängitud, nii naljakas, kui see ka ei ole. Alles paar kuud tagasi olin jõusaalis saunalaval ja kuulsin, kuidas üks niisugune 10 15 aastat nooremad poisid omavahel arutasid umbes analooksjatel teemadel, et see tuli väga tuttav ette. Et noh, mitte nagu mänguruumide kontekstis, aga et kuidas ikka peaks kellelegi juurde minema mingeid mänge mängima. Et see ilmselt käib nagu kaasas selle tehnoloogia arenguga? Missugune su iseloom ja selles suhtes on, et kui isa ikkagi pidi konkreetsemalt sõna võtma ja asi läks kohati kriitiliseks, siis sa pigem ikkagi allusid autoriteedile ja sulle nagu teist hoiatust selleks enam ruumi ei olnud ja polnudki vaja või kuidas reageerisid sellistele juhtumitele? Ma arvan, et ma siuke pehmeke ei ole olnud tegelikult, eks, ja pigem oli nii, et noh, mida vanemaks said, seda rohkem oli oma arvamust ka, et, et need asjad ikka päris päris nii ei olnud, et et nüüd aint isa ütles ja siis lasid kohe kõrvad lonti olid ja poisse kõike kuulasid, et et eks neid vaidlusi ikka on, on ette tulnud omajagu, et mingis vanuses hakkasin nagu arvama, ise ka midagi. Tegelikult peaksid ikka olema. Kas sa oled nõus rääkima enda kõige rängemalt karistusest? Enamjaolt olid, olid analoogsed nagu nagu Aivaril aga lihtsalt teises kontekstis, et kuna aeg oli muutunud, siis ei olnud mitte see mind kinno minna, vaid pigem, et Lätis on mingi telekamängu ära või arvuti klaviatuur võeti näiteks ära, et arvutit ei saaks kasutada mille ma lahendasin sellega, et hoidsin taskuraha piisavalt kokku, et ma lõpuks sain endale varu klaviatuuri ikka mängida. Aga sisin sellega vahel, et siis nad saaksid koju tulles kontrollima, kas arvutil soe. Et noh, lapse mõistus ei võtnud seda kõike, et aga on mingeid üksikuid siukseid, mingeid vitsa episoode ka olnud, aga, aga enamjaolt ta läinud ikkagi analoogsed, et midagi keelati, piirati neid asju, mida sa tahtsid teha ja mis sealt siis lihtsalt nagu võeti ära, et noh, et sa nagunii-öelda õpiksid, järeldaksid midagi sellest. Kas Laivar tuleb ette, millega sind isana lapsevanemana, tõsiselt ja kiiresti närvi ajada samuti ka sulle kohe vastas olema sai kool, ma arvan. Kooli. Tegelikult oli selline lihtne loogiline reegel, et koolis peab korralikult õppima ja ma arvan, et ega mul ei ole Marina koolnud Markole nagu käitumise mõttes etteheiteid, et ma arvan, et ta on saanud selles mõttes hea koduse kasvatuse. Et ta on ka seda, neid väärtushinnanguid ja põhimõtteid nagu ise hoidnud või väärtustanud, et ega rääkida ja õpetada võidu kõrvalt ükskõik palju. Aga kui seda keegi ikkagi eirata tahab, siis ta eirab. Tänasel päeval on ju palju igasuguseid näiteid elust võtta. Üks asi on lapsele rääkida, mida peab tegema selleks, et hakkama saada, kordan kord kasvõi seesama õppimine. Aga kuidas rääkida nii, et see kohale jõuab? Mulle tundub, et see sõltub ka sellest, millises eas laps on, et kui palju sind algul kuulatakse hästi noores eas kui palju siis, kui tekib see murdeiga ja kus seda eneseteadvus tuleb. Et kus, kus on lihtsalt rääkimisest piisav lähtuda, kust tuleb veenda. Aga kust tuleb ka vähel ikkagi väga-väga põhjalikult ja ja noh, ma ütleks siis niimoodi suulises vormis väga konkreetselt ja põhimõttekindlalt asju selgitada ja öelda, mis on kellegi arvamus, mis on kellelegi hinnang ja et kas selliste asjade toimimine ja edaspidi juhtimine on aktsepteeritav või mitte, et need tuleb minu arvates omavahel selgeks rääkida ja välja öelda, siis sa vähemalt tead, et inimene teab, millest ta peab lähtuma, mida ta peab arvestama kas või siis arvestab või mitte, seda näitab edaspidi elu, aga ma arvan, et kõige halvem on see, kui omavahel ei räägita või seda välja ei öelda, vaid et kantakse enda sees. Et siis põhimõtteliselt, et ei saa eeldada, teine inimene su mõtteid mõistab visioonist aru saab ja ei ole mõtet endasse ka neid pingeid koguda. Marko, kuidas sulle tundub, kas isa rääkis sind ära selle osas, et mis on mõistlik ja mis ei ole või see on ikkagi rohkem kinni endas, et sulle endale ühel hetkel peab kohale jõudma. Mõistus tuleb nii-öelda koju tagasi. Ma arvan, et tegelikult killuke tõtt on mõlemas selles väites, et eks ta rääkis muidugi palju noh, eriti eriti siis, kui midagi oli valesti, siis ütleme niimoodi, et ma olen ta tagantjärgi seda nalja teinud, et, et mul on kullavaramust nagu mingid stamplaused, eks mida saab siis korrata alati, aga mõni näide? No ütleme, kõige klassikalisem on ikkagi see, et kõik, kuni sa minu katuse all elad, siis kehtivad siin majas. Minu reeglid, eks, et, et see on selline alati universaalne, nagu tõdevida, saab lapsele öelda, aga küsimus Aivar selline, et kas sulle meenub läbisaamisest enda vanematega olukordi just kasvatuslikus mõttes, mida sa oled püüdnud siis sihilikult või teadlikult hiljem ise isana kas korrata või vastupidi vältida, et sina oma lapsega kindlasti teed sama või ma kindlasti oma lapsele seda ei tee? Ma olen nõus sellega, et ma olen kindlasti olnud väga konkreetne, aeg-ajalt väga nõudlik või võib-olla põhimõtteliselt kogu aeg nõudlik iseenda ja teiste suhtes ka. Aga ma mäletan, et Ma olen hästi palju vähemalt püüdnud selle nimel käituda veidi teistmoodi, et mitte rakendada minu vanemateaegsed inimeste põlvkonna kõiki põhimõtteid laste kasvatamisel, eelkõige see tohutu nõudlikkuse tohutu põhimõtete tagaajamine, millest kõigest tuleb juhinduda. Et mitte, et ei jääks sellist muljet, et ma nüüd räägin vastuolulist juttu, aga sa tegelikult püüad ikkagi nagu mõistamalt arusaadavamalt laiemat pilti vaadates sellest lähtuda eelkõige just et tulenevalt sellest, et infoühiskond on niivõrd palju avardunud, sa saad palju informatsiooni lugedes uudiseid jälgides, et tollel ajal ju käis kõik põhimõtteliselt suust suhu põhimõttel kodus, koolis, lasteaias, natukene ka siis nii-öelda sind ümbritsevast keskkonnast läbi kultuuriürituste, spordiürituste ja ajalehtede, aga see oli siiski väga piiratud info, mille alusel sa ennast nii-öelda pedagoogiliselt seid harida, kasvatada ja edasi anda, et ma toon kas või näite sellest, et kui mark oli juba keskkooli ease gümnaasiumi. No mina ei teinud kunagi mingisugust piiri selles temaga, et keelata reede või laupäeval sõpradega koos peole minema või vaba aega veetma. Ja ma ei istunud ka kindlasti öösel üleval niimoodi, et ma nüüd istun nii kaua üleval, et kas ta tuleb koju selleks kellaajaks, kus me kokku oleme leppinud või mitte. Mõningaid unetuid öid on kindlasti olnud, kui see kellaaeg on oluliselt ületatud olnud. Aga, aga ma tahan öelda lihtsalt seda, et, et sa nagu oled püüdnud ennast sisse mõelda või vis häälestada rohkem nagu sellele järeltulevale põlvkonnale, nende tõekspidamistele ja arusaamistel saanud aru, et, et sa pead kohanduma sellega mitte üritama seda, mis oli 50 aastat tagasi või 25 aastat tagasi, et seda jõuga ikkagi edasi viia ja kogu aeg peale suruda. Oma isa jutust järeldan Marko, et sul oli suhteliselt chill ikkagi siis seal gümnaasiumi ajal sa juba rahulikult väljas käia ja kas sul see episood siis jäi vahele või see polnudki üldse sinu jaoks teema nii-öelda esimest korda lõhnadega koju ilmumine siis kui sa veel vanemate juures elasid selle varjamine. Ei jäänud vahele, ikka on olnud jah, et ja noh, ega see nüüd nii chill ka ei olnud, et see on alati see koht, kus lapsed mäletavad natuke ühte poodi olevat teistmoodi, et see oli ikka nii, et lapsena sa tahtsid alati rohkem ja vanemad ikka leidsid, et mis sa seal nii palju käid ja ega iga nädal jälle vaja ja tee midagi kasulikku ja mõni nädalavahetus lähme suvilasse ja et ega ta nüüd päris nii ei olnud, et ma kõike sain, mis ma tahtsin, aga ta teistpidi oli niisugune enam-vähem mõistlik, kui võrrelda oma nagu sõprusringkonnas, et ega mulle väga palju rohkem ei keelatud ka kui teistele. Aga alkoholiga ka jah, on, on ikka seda, et tuled koju ja tegelikult oled juua täis ja siis isa küsib, mis sa jõid ja vastatud, kaks õlut ja ja siis isa ei usu ja, ja noh, see, see kõik on ka olnud, et Eva ohkab ja, ja hommikul ütlesid, tegelikult isale tegi ka päris nalja see sinu jutte. Alkoholiga otseselt probleemi mul ei ole olnud nii-öelda nagu mingi liigtarbimise või selle mõttes, aga aga eksikalisi huvi ja see kõik oli vaja ära proovida, enne kui see nii-öelda seaduslik iga seda päris lubasinit. Kas sind on kunagi närvi kajanud see, et isa nii hea väitleja on olnud, et ma kujutan ette, temaga vaidlemine on ikka täiesti lootusetu asi ükskõik mis küsimuses. Isegi kui sul on õigus. On küll siiamaani ajab, kuidas ma ütlen, advokaadil on selline hea omadus võtta sinu sõnu, pöörata neid kuidagi ringi ja paisata sinu vastu. Või siis nendest teemadest kõrvale ujuda ja ja rääkida seda nii-öelda oma lugu, nii et seda kindlasti jah, et aga eks ma olen aastatega nagu õppinud selles mõttes, et sa oskad ka ennast nagu paremini selgitada ja eks need põhilised nii-öelda vaidlused olid pigem seal nii-öelda nooremas vanuses mida vanemaks inimesed saavad, nad õpivad teineteist juba tundma, et siis on noh, on vähem põhjust vaielda, et mingid asjad on selged ja ega igas asjas ei peagi ühel arvamusel olemata. Sa tegelikult ei mõtle niimoodi, et ma nüüd püüame ära kasutada seda, mida ma olen tööalaselt erialaselt õppinud, et see ilmselt kasvab inimeste sisse. See hakkab olema tema nii-öelda eneseväljenduse üks loogiline koostisosa ja kui ma enne ütlesin, et isa juba õpetas mind lapsest peale, et sa pead suutma olema argumenteeritud, läbi mõtlema, veenvalt oma seisukohti selgitama, tema võib-olla see käitumismuster või mõttemaailm on siis nagu omane olnud. Seda mul abikaasa ka muide öelnud, et nii nüüd hakkas advokaadi jutt peale. Ehk siis sa ise ei saa aru, aga ilmselt kõrvalseisjale kellele sa siis vahel väideldes vahel vaieldes millegi üle ka mingisuguseid tõekspidamisi mõtteid selgitama, et siis võib-olla see tundub selline advokaadi käitumismustriga. Võib-olla see pole väga levinud, aga ikkagi aeg-ajalt on kuulda juhtumitest, kus asi võib kuidagi peegelpildis isegi, kas kohtusse jõuda või mingisuguseks jamaks minna, kus laps võtab ette selle teema, et ma ei tea teda kuidagi karistatud ülekohtuselt või et et tänapäeval justkui ei saa last füüsiliselt üldse puudutada ka kasvatuslikust momendist, et kuhu me oleme omadega teel. Ma kindlasti ei taha öelda, esiteks seda, et et füüsiline karistamine on nüüd kõige parem viis või et füüsiline karistamine on õige ja põhjendatud ja kindlasti iga lapsevanem, kes on oma last ka kunagi füüsiliselt karistanud hiljem tagantjärgi sa mõtled, et kas seda oli vaja. Samas ma ei ole oma vanemate peale solvunud või pahane selle üle, et ma sain teatud olukordades oma väiksed vitsad või, või mingi tutistamise või ma ei tea, aeg-ajalt jääb uudiste järgi mulje, et seda füüsilist karistamist või füüsilist kohtlemist lähedastes suhetes on isegi rohkem, kui seda on, oli 10 20 30 aastat tagasi, samasse mõtled kogu aeg, et inimeste teadvus, väärtushinnangud muutuvad ja sa eeldad, et seda on tegelikult oluliselt vähem kui tol ajal arusaamiste ja eetiliste moraalsete tõekspidamiste järgi lubatavaks peeti. Et see on selline piiripealne, aga mul on täna selline tunnet, seda juba kasutab teadlikult teatud ikka jõudnud laste generatsioon ära ja ma arvan, et kaugel pole see aeg, kus seda hakatakse kuritarvitama, kui näiteks lapse ja vanema vahelised suhted ei ole kõige paremad. Et nii on ka võimalik vanemale näiteks hakata kätte maksma või tema ümber looma sellist fooni, mis tekitab põhjendatud kahtlusi selles, kas ta oma lapse suhtes käitub ikkagi üldtunnustatud põhimõtete järgi. Ma loodan, et ühiskond suudab selle tasakaalu säilitada, et see nii-öelda üle piiri ei lähe ja ei hakka nii-öelda vastupidises suunas tööle. Et varsti ei julge keegi kellelegi midagi öelda, manitseda mingisuguseid nõudmisi esitada käitumise mõttes, et ei tuleks sellest mingeid etteheiteid, et keegi kedagi ahistab või, või kohtleb psüühilise vägivalla kaudu või, või sõnaliselt või verbaalselt, on tema suhtes nii-öelda agressiivne sisePärsti selline tunnet, käimegi vaatame ainult nutitelefoni, kuulame muusikat mööda tänavat liikudes ja kui vastu tuleme, siis ärme üksteisele silma vaadata. Minu küsimused otsas, Aivar, aitäh tulemast, aitäh juttude eest. Aitäh heade küsimuste eest. Marko, samad sõnad. Tuult tiibadesse jõuda. Tänan kutsumast. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Ma olen Sten Teppan ja kuulajatele ka suur-suur. Tänu nädala pärast kohtume taas. Pikema versiooni jutuajamisest Aivar ja Marko Pilvega leiate vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Otsige saadete seast üles, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused lasteaia, nende vanemad.