Mu silmad on rasked mu ülekohtutegudest. Seepärast ei saa ma vaadata ja taevaselgust näha. Aga võta mind vastu, kui kahetsetel näritu päästja ja heida armu peale. Läbi kahetseva pilgu suudab inimene olla alandlik. Kahetsus on inimväärtus, millega on võimalik tulevikku ehitada sest sellesse on kätketud empaatia kogu ümbritseva vastu olgu see inimene või muu loodu. Kahetsuseta inimene on otsekui halastamatu Rapnell mis paiskab ootamatut surma kõikjale, kuhu ta satub. Üksnes kahetsuse varal saab inimsust kasvatada. Ma avan oma silmad, sinu päevakiirtes kristus. Ja asetan sinna seitse ilma kahetsuse ilma alandlikkuse, ilma andeksandmise, ilma suuremeelsuse, ilma kaastunde, ilma rõõmu ilma ja lootuse ilma. Pesemas ilmi kristus ning valgustanud kirkalt vaatlema et näeksin ennast ja omi mõtteid, sõnu ning tegusid läbi sinu valguse. Sest see ei tuhmu niisutama kuivanud huuli, millelt hakkaks tärkama laul sinu kiituseks. Julgusta mind vaatama kaugele et näeksin inimesi mu kõrval säilitanud tajumis, õpetaks, et päikesekiires hõljuv tolmukübe olen mina ise ja üksnes niimoodi nähtav teistele. Aseta mind kindlalt seisma maailma ookeanis, kust ei ole tagasipööret mõista mänge ja leevendaleid andestama, möödalaskmisi ja tõrjumust, mõtted neid sinu võimukaaslaste ees millegagi õigustada. Julgusta kui kardan, ära lase mu pilku ähmastuda hoiament tarkuse teel, aga ära lase sellel saada ülemaks mu südameteest. Päästa mind mu surmahetkel, kui see peaks tulema. Ja luba siis sellele maailmale uinudes kuulda kõikide pühakute laulu, mis tulvaks ka minu huultele.