Tere päevast, head kuulajad, MINA OLEN Ülle Karu. Tänases saates kuulete Toomas Velmeti toredaid meenutusi muusikutest mis paari kuu jooksul päevade saates kõlasid. Korjasime need kokku ja mängime ühes tükis ette, et praegusel keerulisel ajal oleks ka midagi rõõmsamat kuulata. Kunagi oli raadio muusikalises tunnis selline tore sari nagu muhedaid lugusid muusikutest. Täna me räägime ka muhedaid lugusid muusikutest ja mul on stuudios külas Toomas Velmet, tšellist muusikapedagoog, muusikaajakirjanik, kes teab lõpmatult hulgal muhedaid lugusid muusikutest. Ja alati sa rõhutad selle juures, et need on tõestisündinud loo. Loomulikult, sest et tõestisündinud lugu. Ann naljakas tõde on alati naljakam kui väljamõeldud lugu. Võib hakata lapsepõlvest jutustama neid erinevaid lugusid ja ma mõtlen, et inimesed, kes suhtuvad ellu optimistlikult ja naerus või nad lihtsalt elavad kauem kui teised, nii et sellel on oma raviefektis. Kas muusikud üldiselt rõõmsameelsed ja naljahimulised või on seal nagu inimeste hulgas üldse, igat on mõned ka liiga tõsiselt. Kindlasti on, aga ma ei ole palju neid kohanud, sest et kui te võtate näiteks ühe niukse kollektiivi nagu väga tõsine kollektiiv, sümfooniaorkester selleks, et selle kollektiiviga tõsiselt tutvuda, peab viibima proovivaheaegadel. Nii palju nalja ei saa kuskil seal või näiteks veel üks väga humoorikas seltskond on meeskoor. Tõsi, meeskoori naljad on vahest ebatsensuursed. Aga nad on ikka naljad, nad on ikka väga naljakad. See on ka omamoodi kaitsereaktsioon. Ma mõtlen, näiteks, kui üks kollektiiv on ringi reisil, kui ta on seda olnud juba aastaid aastakümneid nad on 11 nii ära tüüdanud, et, et sa ei taha hommikul üles tõustes hotellis nägu ka näha kolleegi ja hea sõbra nägu, vot siis aitab, huumor on niisugune, kaitserefleks on homaar. Aga parem on, kui ta on vaimukas. On kaks põhjust, mis kutsub esile reaktsiooni naljale. Üks põhjus on hea tuju, aga teine põhjus on närvilisus. See saab ka lahenduse. Naer on siis ka vahetevahel hüsteeriline, aga närvilisust saab ka. Esinemisnärvi saab ravida korraliku naljaga. Juba traditsiooniliselt naljad on need eriti meestekollektiivis, hakkad lavale minema, siis ütleb, et poisid püksinööbid ja lähedki naeratades lavale ei lähe. Surmtõsise näoga. Selle juures tuleb hoiduda ainult sellest, et see ei tekitaks füüsilisi vigastusi. Psüühilisi traumasid, mis mulle meenub võib-olla isegi lapsepõlvest, siis ei olnud see mingi nali, see oli päris tõsi, aga praegu on, see tundub ikka väga naljakana. Ma ei mäleta täpselt, millise Zooznäkovitši sümfoonia esitusega tegemist oli. Aga aastaarvude järgi võib arvata, et kas kaheksas või üheksas sümfoonia. Mina istusin Estonia kontserdisaalis oma isa ja tema hea sõbra Villem Kapi kõrval. Toomas Velmet isa oli Ada Velmet. Meie ees istus Heino Eller. Šostakovitši muusika viiekümnendatel aastatel. Siin oli. Kui see teos lõppes, siis Villem Kapi, minu isa ooperis kuuldavalt hakkasid naerma. Heller pöördus ümber, riputas näpuga, poisid, poisid, see on geenius, mis te naerate? Praegu teeb nalja, aga siis olid asi aga teine asi, näiteks mida laps jätab meelde jälle sümfooniakontsert, see võis olla isegi Tubina kas viienda või kuuenda sümfoonia esiettekanne Eestis. Juhatus, Sergei Prohhorov, niukene dirigent oli meil. Ja siis istuks ERSO niisamamoodi, nagu nad nüüd on, alustas, nimetatakse Kevini istumine, et tšello ta otse dirigendivastase ja teised või oli, ta on paremal seal vahel ja tšellorühma kontsertmeister oli välimuselt ma olen hiljem tema kolleeg olnud ja ma ei taha midagi halvasti, on väga sümpaatne kolleeg ja, ja väga haritud inimene, aga oma välimuselt oleks ta sobinud noh, niimoodi mitega kloune vaid ikka väga naljakat persooni mängima. Sest tal oli nii suur kõht, et morfilm käis seda spetsiaalset filmimas. Ühes filmis oli Pirita rannas ta siis niimoodi ujumispükste väel ja suured ja seda kõhtu ja tal oli väga Aga kuna Prohhorov juhatas jalad harkis, siis sealt jalgade vahelt paistis alati tema nägu saalis istudes ja mind Niukest võrdlemisi vallatu poiss ajas naerma. Ma ei saanud keskenduda teosel. Kuna sa palusid hajutusteks ka kunstimaailmast midagi, siis Soome, kus see ajaloos on olemas üks niisugune maal. Sümpoosion teatavasti tähendab koosviibimist või koos joomist. Seal oli see teine ja seal istusid väga tähtsad persoonid nende seas, kes abiellus. Aga selle maali allkiri on natuke pikem tavalisest. Ajalugu räägib, et see on maalitud situatsioonist, kus Sibeliuse pidas sümpoosioni, aga käis vahepeal Peterburis kontserte juhatamas. No selle peale läks umbes nädal ja siis tuli tagasi ja jätkas, teised olid kõik kohapeal, teised olid jah, seal kaabel ja siis öeldi talle, et sa käid siin edasi-tagasi. Uks paugub ja tuul tõmbab ta, istu maha ja peame nõu edasi. Siit võib järjekorras minna edasi juba tänapäevale lähemale. Istun mina kodus, reede õhtul, telefon heliseb, helistab sõber, kolleeg Valdur Rood. Ma juba kuulendama häälest, ilma, et ta peaks midagi konkreetselt ütlema, et ta ilmselt tahab kokku saada. Nii kokkusaamiskohaks võis ikkagi olla ainult kuku klubi sel ajal, sest ma ei saanud sisse. Aga mul ei olnud sarnast tuju Nathanit õhtul välja minema ja trolliga sõitma ja veel ja, ja niisugust asja ja ilma, et oleks midagi öelnud. Ma ütlesin, et ei, ma ei tule täna. Aga siis ta hoopis teise jututeema läks niimoodi lahti ja ja siis ta ütles, et kuule, aga me võime ju telefoni teel ka rääkida, et ega ma ei pea ju kokku saama ja peale selle mul tuleb meelde, et siin telefoni kapi all on, mul on selleks pudel viskit, valan omale, võib, ma ütlesin, et aga võib, et ma valan oma. Ja siis me jätkasime juttu, Ta nägu oli, juttu jätkus kauemaks, umbes paar ja pool tundi. Mõlemad telefoni otsas, mõlemad telefoni otsas ja noh, ütleme nii, et pudeli alumine pool sai tühjaks. Ja oli päris mõnus mehe, jätkame seda traditsiooni hiljem, ei pea minema õue ja kuhugi tormama ja kokku leppima mingist pane mugavamalt. Kuidas see siis nüüd tänapäeval virtuaalselt kohtud? Peale selle, kui on hea sõber, keda, Ja no vot ja selle hea sõbraga me ikka hästi palju rändasime ringi. Me alustasime temaga koos mängimist 1971. aastal, siis kui mina tulin, lõpetasin Moskvas oma tegemised ja tulin Tallinna ja päris üsna kohe helises mul telefon ja Valdur Roots, keda ma teadsin, noh, Me olime teretuttavad ja ütles, et kuule, et Mul on siin üks, üks niisugune mõte, paar aastat varem tuli Gerretz Moskvast ja need olid sina, võiks hakata triot mängima. Mul see mõte meeldis, sest ma olen eluaeg lapsepõlvest saadik trios, mängid millegi peale. Sellest Riiast siis alguses me olime, tegime siin tööd ja sel ajal jätkus Eestis tööd. Siis me hakkasime rändama ringi mööda suurt Venemaad. Ja mitte ainult Riioga, vaid ka Valdoriga kahekesi sihukene, sonaatide õhtuprojekt. Ja see kestis kuni 1001-ks 90. aastane, siis oli viimane, sinna mahtusid nii Venemaa kui ka muid maid Soome ja Rootsi ja Lääne-Saksamaa ja thats maid terve rida. Et tegemist meil oli. Me suutsime 11 ikka päris ära tüüdata. Valdur oli poissmees, talle Jannseni ei mõjunud laastavalt. Kuigi hiljem minu abikaasa ütles, et tead, et see, et, et me nii vähe tülitseme, riidusid all, see on ikka põhiselt sinu, see sellepärast sind palun, mul polnud kellelegagi tülitseda. Kodus lapsed koju tuleb. Ja siis seal on rõõmu rohkem. Jah. Tänases saates räägib Toomas Velmet meile muhedaid lugusid muusikutest. Mis on artisti elu, ega sa sõidad mingisse linna, sa lähed mingisse, telli ja eriti Venemaal on kõikides linnades ühesugused hotellid, ei mäletagi enam, mis linnas sa oled. Siis teed oma kontserdi ära, tuled tagasi, on hea, kui kuskil süüa saad. Ja hommikul on start järgmisse kohta. Nii et seal peab midagi välja, mõtleme meie Valdoriga, mõtlesime välja niimoodi. Need olid vaatamisväärsused, mida me hakkasime kollektsioneerima. Need olid tualetid ja neid oli ikka väga erinevaid. Siis me võistlesime hullemas käia hullemas või paremas või millegi poolest silma. Ninnatorkav. Mõned niuksed, tippsaavutused on meeles. Mul on isegi linn meeles, see olid Tomski linn ja me olime Valdoriga kahekesi noh, reeglina artistidele antiluksnumber. Ja kui sealt kahekesi, noh siis luksnumber kahe peale, sest seal kaks tuba ja külalistetuba ja ma juba nägin, et Valdur Ta tormas kohe ees läks uksest sisse ja mina läksin järele ja panin oma asja taha, aga tema oli juba tualetis. Võib-olla tal oli vaja lehtedel. Ja siis ma kuulen, kui ta röögib, et no nüüd on küll rekord. Tule siia ja vaata, mina läksin, vaatasin ja tõepoolest ma ikka suurde silmade jäid pärale. See oli umbes 30 ruutmeetri suurune, ta oli üleni sinisest kahelist nii põrand, seinad kui lagi, nii nagu venelased ütlevad kalu, põhjamets ta ja seal oli siis niimoodi, et ühes nurgas oli see koht, kuhu istuda, ikka oli koht, mitte auk, maa. See oli koht, ilus k hele senine. Aga ta oli nurgas niimoodi, et allik külge pidi vastu ühte seina. Nii et Valdur, kes oli üsna korpulentne, siis tema pidi sinna istuma, niimoodi, mitte poolviltu, et päris päris perpentikulaarselt. Aga see ei olnud veel köik, sest diagonaalis teises nurgas oli valama, aga see valamu ei olnud palju suurem kohvitassist ja seal oli imepisikene kraan, täielik mänguasi ja sealt tuli vett. Ma proovisin ja see oli kõik, rohkem seal, mitte midagi, ihaldusega jäi 30 ruutmeetriga ja vähemalt no see tuba, kus meie siin sinuga istuma, see korruta neljaga ja see oli kauaaegne rekord. Aga siis oli veel üks arhitektuuriline vaatamisväärsus. See võis olla isegi kast Pihkva linnas või mul on meeles mingisuguseid müürid ja ja tabas selles restorane olla, sest et kui ma küsisin, et kust tualett juhatatelt, vot see ukse alla ja ma avasin selle ukse, sealt avanes. Noh, väga hea võrdlus on Pärnu maantee kirjastuse maja see trepp, mis läheb niimoodi alt üles läbi kolme korruse, kui sinna Alex pannud punase vaiba, siis oleks võinud arvata, et see läheb kanni festivali ja seal ka palju muud ei olnud, kui seal üleval, siis läbi kolme korruse, sealt ülevalt paistis istumise kohta nii, et see oli segaarhitektuuriline vaatamata inimesel on tõsi taga, siis on suhteliselt keeruline mööda rääkinud sellest, kui jalad on haiged või midagi. Aga noh, arvata, et kui ta juba siin kõrtsis on, küll ta siis koperdab, läkski. Küllap sealt oli ka alla kukud. Ehituslik iseärasus, aga selle kõik lõi ümber minu armas abikaasa siis, kui ta hakkas ka reisima ja ta oli teadlik meie korjandusest, tuli Kiievist ja ütles, et sa nüüd on rekord minu käes, rariteet, tema käes, kiire Inter-Continental hotellis, tema kirjelduse järgi oli naiste tualett ülekullatud. Ta seda arvab, et oli ülekullatud, aga võib-olla oli ikka kullast. Aga vot seal ei olnud istumiskohti, vaid seal oli jalajäljed nagu korralikus vene kempsus ikka vanast ja, aga kõik see oli kullatud, aga tipp oli see, et selles jalajäljes olid augud kõrgete kontsade jaoks tikk-kontsad heaks. Ja kui juba selle teemadel edasi jutustada, siis ma ei ole ise seda näinud ja kogenud, aga seda jutustas mulle Eri Klas siis, kui ta oli Moskva suures teatris stažöör. Me olime ühe aasta koos Moskvas hästi tihedalt puutusime kokku. See oli siis 70 71. Mina olin viimastel aastatel konservatooriumis, tema oli esimeste aastate suures teatris ja ta elas Seržinski väljakul. Ja lähedal sealt minna teatrisse ja ma olen seal külastal käinud, see oli hästi tagasihoidlik, niisugune ühetoaline. No ma arvan, et see tuba oli mingi suurema korteri osa, aga seal vähemalt selles toas ei olnud mingi pesemisvõimalust ja ei olnud seal ka kas koridori peal või oli või olid seal järel. Nii et tema leidis Kirovi tänaval ühe avaliku tualeti, kus olid väga luksuslikud tingimused ja seal sai ka dushi võtta ja, ja ennast pesta ja seal oli väga lahke mammi, kes sind teenindas ja pakuks ka, teeb pärast enam pool saun eri, nagu ta oli ikka niisugune hästi hea suhtleja, tema sai selle mammi suureks sõbraks ja istus ja vestles temaga ja ja siis ühel päeval mammi, kadunud, oli keegi teine seal ja eri ütles, et temaga ma ei saanud kuidagi hakkama, ma ikka küsinud, et kus Maria Ivanovna, et kas see on selle kohta, siis öeldi, et uss oli. Läks aastaid mööda ja erioli kuskil seal Lenini mägedes ülikooli juures oli tal mingit asja ja seal oli ka üks, üks tualett, tahtis minna enne. No kuulge, ta keerab tänavale, oli hoopis rohkem kliente ja miks see siis nii nüüd siin alate ja siin ei käi ju keegi ja kuidas siis niisugune karjääriredelil niisugune languse ja siis mammi oli vastanud, ühesõnaga eri. Reisisid palju Venemaal, kuidas Venemaa publik vastu võttis. Venemaa publik on üldiselt väga soe. Väga hea publik, maailma parim publikum mu meelest, muide sakslased on ka väga hea publik. Aga Venemaal oli niimoodi, et mida kaugemale Moskvast seda panema, kuigi me mängisime nii Leningradi kui Moskvas, aga siis mittekeskuse saalides. Aga sealne publik ja nad on ära hellitatud, aga üks parimaid kohti on Krasnojarski. Seal on fantastiline kontsertsaal, seal on kolm, peksti ainud klaverit, publik missugune. Seal sai natuke nalja ka. Me sattusime kuidagi huvitaval kombel, see oli see periood Nõukogude Liidu ajaloos, kus kõik surid, kaheksakümnendad ja kõik riigijuhid surid. Ja me kuidagi sattusime sel ajal Venemaale ja siis oli nendel komme sekuna olenevalt tähtsuselt. Kui näiteks Brežnev suri, siis oli viis päeva lein, siis ei tohtinud olla ühtegi kontserti. Ma mäletan, siis me olime valduriga kahekesi hakkassijas hakkas ja pealinnas seal võttis meid vastu kohaliku muusikakooli direktor ja ta püüdis sisustada viis päeva. Neil ei ole ette nähtud seal viis kontserti käike, edena ka tõsise muusika kontserdil ja seal lauldi, oleneb, kes suri. Ja siis ta viis meid ekskursioonile ja see oli ka naljakas, ta ütles, et nüüd täname, lähme Jenissei peale. Talvel ja siis me hakkasime minema ja kass ja pealinn on noor linn ja ta on ehitatud nõukogude ajal ja ta on niisugune linn, et on majand, maad ma äkki enam ei ole, vot kohe lõpeb ära viimase maja, jah, viimase maagia lõpeb ära ja ei ole mingit eeslinna ega järel linna. Ja siis me tantsime, käisime linnast välja ja nii edasi ja nii edasi. Ja minule sai villand sellest käendumaski, kus Jenissei on selle pärast, et me oleme praegu Jenissei keskel. Kui lein lõppes, siis see mees suutis meile organiseerida ühe päevaga viis kontserti. Ta lülitas sinna sisse sellele vist kolm muusikakooli ja isegi kaks lasteaeda. Ja siis me olime oma ülesande täitnud. Krasnojarskisse oli, et meil oli seal vaja sisustada siis neli õhtut ja kui me olime kaks ära mänginud, siis hakkas meil natuke kahtlane, tundub, et saalis on just nagu ühesugune publik, samad inimese ja, ja väga asjatundlik publik ja plaksutasid väga õige koha peal ja ja siis pärast kolmandat nad olid üsna suure hulgaga. Publik tuli lava taha ja tutvustusele ennast. See oli Krasnojarski sümfooniaorkester. Seal oli üks niisugune peadirigent, kes oli ka meil siin hästi tuttav nimega Ivan Šbiller. See orkester koosnes ainult Moskva konservatooriumi lõpetanud üliõpilastest. Paar kursust Moskvas, lõpetajaid saadeti, siis oli ju sundasumine, saadeti sinna ja sellest tehti sümfooniaorkester või kes nendega, mida te siin iga õhtu teete. Me tahtsime näha, palju teil repertuaari. Perma on üks niisugune koht, kus on niisugune aristokraat public Permist oli Neid õnnitlema pärast kontserti, noh, ma arvan, et seda võis olla niimoodi. Igatahes üle 80 190 oli, aga ta oli niisugune ehtne vene aristokraat. Meil ei olnud siis, nonii, kui te tahate permi veel tulla, siis võtke omale kavas ja siis ta kutsus meid külla, tal oli kadunud salong, kuhu ta siis alati kutsus neid artiste, kes talle meeldisid, ja me õppisime seal ära ja meid kutsuti meelde. Ja ta oli väga rahul sellega, mis ta oli saavutanud. Kõlas Pjotr Tšaikovski tempodima Surka klaveritrios. A-moll esitas Tallinna trio koosseisus Jüri Gerretz, Toomas Velmet ja Valdur Roots. Tänases saates räägib Toomas Velmet meile muhedaid lugusid muusikutest. Valdoriga kahekesi me oleme andnud, see oli üks viimaseid Venemaa reise Krasnojarskisse ja Krasnojarski krai on see, mis on suurem kui Euroopa ehk Lasna järsku on seal lõuna otsas, Krasnojarskisse oli paar kontserti ja siis järgmine koht oli narrisk, mis on Põhjamere ääres. Ega me sinna jõudsime, siis võttis üsna kõhedaks, sest seal oli siis miinus 50. Ja teie olete ma siit läinud riietega, et noh, jah, nii nagu ikka ju, teenindatakse ju takso, Tuneesia lennujaamast sõidab taksoga. Me olime mõlemad suitsuvahed ja see on üks huvitav asi, vot nii külm oli, et me läksime õue suitsu tegema, suitsud kustusid ära. Vot ei saagi väljasse, võtsite kustub lihtsalt ära. Aga siis me juba teadsime ettegi, lennukis hoiatati, et seal on 50 kraadi külma. Valdar ütles selle peale, mõtiskles niimoodi, nagu sa tead, et igas Venemaad tellis, kui sa lähed uksest sisse, siis kõigepealt kohtad sa niukseid, mägede poegaseid, kellel on peas need sonimütsid, mida kutsutakse aero droomiks ja nad toetavad seal seinu ja leti peal räägivad. Noh, otsivat ööbimiskohta. Aga et ma ennustan sulle petajad Norrinskis, neid ei ole seal 50 kraadi külma. Ja me läksime uksest sisse ja nad olid seal. Sest nemad varustasid ei olnud hea ja paremaga viinamarjad aprikoosi tega ja nad olid seal. Siis tuli veel järgmine õnnetus. Läksime tuppa ja mõne hetke pärast kadus küte, väljas oli 50 kraadi. Hoiatati kohe, et öösel ei juhtu midagi öelda, et loodame, et hommikuks saab küte tagasi ja siis kuskil toru lõhkes. Selle veetsime oma talveriietes, aga nahaarstirohi oli kaasas ja me elasime selle üle. Aga seal oli meil viis kontserti ühes saalis. Ja missugune publik, fantastika, keegi ei teadnud siis niisugust asja, mille nimi on töötuba ja palusid meil teha lahtiseid tunde ja meil ei olnud nii palju repertuaari, nad ei ole midagi, siin vaheldub publik, nad on seal nii kultuurinäljas, sinna ei taha ju keegi minna. Aga seal on kogenud inimesed, kartsid seda, sest seal juhtub nii, et on 50 kraadi ja järgmine päev on null, kui on mingid südame või vererõhu asjad sealt, eks, Vilniuse kvarteti poiss toodi kiirabiga sealt ära lennukiga yhe päevaga, sest ühe päevaga äkki vaat tuul muudab suunda ja kõik see 50 kraadi anta seal kohutavad tuuled külmem ja, ja sai ikka mõeldud selle peale, et mida tundsid Eesti vabariigi ohvitserid. Nad kõik viidi Noretskisse ja pandi sinna põllu peale maha, hakake kaevama. Ja nad teadsid kõike seda ja nad suhtusid õudselt hästi ja see oli kõik niisugune väga intelligentne seltskond, Need olid, enamus võis arvata vestluste järgi kõrgharidusega spetsialistid seal maksta kolm korda rohkem kui kuskil mujal ja kolm kuud puhkust. Töökoha kulul ja sanatooriumid ja asjad ja see oli niisugune raha teenimise koht. Jättis mälestusväärse. Ja muidugi veel üks koht, mis täiesti erinev Moskvast, Leningradis, Kiiev, Kiievi seal olid alati kõige paremad saalid filharmooniasaalid ja, ja rahvas oli õudselt vastuvõtlik ja sõbralik ja Venemaal on see see huvitav komme, meil, see ei ole nii levinud, ikka ikka pärast kontserti tullakse lava taha ja tahetakse vestelda ja mul tuleb hästi meelde. Veel üks hea koht oli kysinamis. Rumeenia aegne börsihoone haruldase akustikaga ümber ehitatud ikka ikka kontsertsaaliks ja väga hea klaveriga ja meil oli üks lavatuur, algaski esinemist ja meie jaoks oli esmaettekanne snitke sõnad. Siis ma ei saa mitte, rääkimata jätta šnitke seost Hiiumaaga. Kui ma õppisin seda teost enne hooaega Hiiumaal, tohutu ilusad ilmad ja ma istusin toas ikka ikka aknad olid lahti ja õudselt mõnus oli harjutada ja pühapäeva hommik kuskil kella 10 paiku ma hakkasin siis tööle. Ja äkki ilmub akna taha naabrinaine ja käsi pasakile, vaatab mind ja kuulab ja no ma ei saanud siis nüüd kaua siis nemad teda piinata, selleks. Ütlesin Oderi hommikutele, hommikute diaatsa, taamal kell, see on ikka suur asi, et see on minu naaber siin. Tead, ma ärkasin üles sinu mängimise peale, nii ilus oli. Nii ilus oli küll ta kiitis mind. Üllatas juba väike kahtlane tunne ja ja siis, kui see jutt kõik hakkas lõppema, sest ta ütles väga asjalikult, kuule, Saksamaale 25 rubla. Teenis kuulamise eest? Makstakse õlle. Aga siit üks järgmine lugu, vaata vanasti oli Tallinnas niisugune komme, siin oli niisugune asutus puhkeparkide direktsioon, kes korraldas kontserde vabas õhus. Harju mäel on tolakoda Kadriorus Eerika hädaldada ja Koplis kõlakoda. Nathan gaseerisid vindi valdurit ja siis oli veel Kaljo Rästas, ilus pass ja, ja rahvale meeldis ja, ja siis meil oli üks kontsert Kopli pargis ehk Kopli surnuaial, see on vana surnuaed, mis sõideti peale ja siis tehti sinna parki ehitate jalakoda ja meie sõitsime siis sinna ja paduvihm ja mitte ühte inimest loomulikult mete rästas oli siis see, kes, kes nagu organiseeris neid asju ja temast täitis pabereid ja niisugune, kes õiendas selle traditsiooniga. Aastases ei, ei poisid, see ei lähe läbi. Meie jääme siis sellest kontserdist ilma. Ma ütlesin, aga mis me teeme siis? Direktsioon ei saa teada, et me siin Ell mängimata? Need ei olnud ju tasulised kontserdipileteid müüma või need olid lahtisest kontserdile tas ei, ma tunnen seda mõtteseda direktsiooni, vot ta võib siin kuskil põõsas alla ja siis me tegime niimoodi, et Tal ei ole, oli üks suur vihmavari laval ei olnud midagi seal klaverit kuidagi lahti, katus oli ikka katedraal ja, ja mina läksin siis selle vihmavarjuga, istusin esimesse ritta ja Kaljo laulis ühe laulu. Siis me vahetasime kohad, tema istus siis seal all, see on hästi kõrge lava, niimoodi, et mehel on ikka peaaegu et niimoodi, no rinnuni ikka vähe. Ja siis mina läksin ja ma mäletan täpselt, mida ma mängisin, mängisin Schubert eksprompt, ilus viis jookseb ja siis ma äkki näen seal pargi tagaotsas sellele õllekas ja sealt tuleb üks mees tuleb kindlal sammul ja tuleb sinna lava äärde, paneb oma lõua sinna lava peal, kuulab mind. Kurat, mind ajab nii naerma. Hästi häigide Valduri Palai, mõned paar valet nooti, talle seal palju ässi ja vaatab vaatama ja siis ütleb, et, Ja siis lõpetasin, siis ta tegi niisuguse aplaus. Elud, näiteks ma küsisin ta käest, et kas mängin veel ühe. Aga, et see poiss tahab lauldes. Nii et oli väärtuslik kuulaja ja ainuke. Aga kaljule õigus tuli ikka mängida. Ei ole midagi siin, et vihmase ilma tõttu jääb ära. Nüüd kuulemegi laulmas Kaljo räästast kõlab Argentiina rahvalaul fuaniita, kaastegev on Emil Laansoo ansambel. Rahu ta. Valdur, üllatav oli väga tundlik klaverite suhtlus üldiselt väga korralikud klaverit, noh alati on ju tuuril niimoodi, et on üks nagu nimetatakse, nimetati vene ajal paas linn, vot nende väljasõitudel võis juhtuda ka väga naljakaid asju olnud klaverit, kus puudus pedaalid ja Valdur pidi ära mängijad. No ikka jah, noh, nii, kuidas oskan selle talve suurkogemust ja tal oli väga niisugune eriline maitse klaverite suhtes Taali vaimustuses ühest Groznõi act Jabri tehase kontsertklaverist, mille nimi oli moskva ja õigusega, sest ega seal Krasnaja habrast ei olnud peale kestamata midagi, inglisemehhanism oli seal sees ja ta oli ikka niisugune päris Steinway kõlaga, niisugune pill hästi suur, nagu öeldakse, Grand Piano. Ja kuskil Moskva ümbruses oli seal, mängime ja Anton ainet, mees manuleb klaveri taga ja ja see haarab kaasa ja ja rahvale ka meeldis ja lõpetasime vist esimese poole pea püsti ja kummardan ja valdo riistu. Mõtlesin, et mis nüüd lahti on, et niimoodi üle elad, istud seal? Ma ei saa tõusta viga, klaver põlvedel valdurile kõla, vajutasin hasarti, läks siis, siis ole mees ja mine kaasa, liha, jalad läksid laiali. Päriselt põlvede peale ei olnud, sest see, see pedaali värk hoidlusi toetas natukene, aga ta oli ikka seal kinni, siis ma ikka sain saali, jätkas tugevad mehed, kes aitaks klaveri põlvede pealt tõsta. Väga abivalmid. Kaks meest tulijatest üles, valduse püsti pandi toolal. Aga fantastilise reaktsiooniga mees on ju. Ma ei ole ka ühtegi sõna temast rääkinud, professor Jüri Gerretz siinsamas Estonia kontserdisaali laval. Ja ma mäletan ka teost Brahmsi Tseedur Trio teine osa. Ja see hakkab niukse fantastiliselt Pramsiliku unisoonis meloodiaga ja ta võttis niukse suure auh taktipoogna käega ja poogen lendas saali poole jätaali momendiga püsti ja haaras selle. Poorne reaktsioon oli kiirem, kui see poogen lendas. Ja veel püsti olles alustas mängimist. See tegi niisuguse efekti. Nagu oleks nii mõeldudki see asi jah. Aga oli ka juhuseid, kas ta näiteks tuli kontsertreisile ja esimeses faasis avastas, et tal on küll fraki püksid kaasas, aga ülemist osa löömise asemel oli ta niisugune karvane kampsun erepunast. Nii et terve selle reisida teie olite siis lähme rakkesse, ei hakanud tema vormi üle võtma, aga ta tuli alati asjadest välja, kuigi ta vihastas, üks kord ilusasti ütles, et sinna linna ta enam ei lähe. Mis oli muide tema sünnilinn. Tšeljabinski Vatrioga reisides oli üks niisugune alaline probleem. Kui jõudsime hotelli, meile, olid ette nähtud kõigile üksiknumbrit aga iga hotell ja püüab midagi niimoodi nihverdada. Ja oli ikka kordi, kus pandi liialt kaks jalg ja siis me tegime omavahel niisuguse järjekorra, lihtsalt, kes saab üksi alla, seal oli siis seal Minskis, me tulime vastu Jürile, tema sünnilinn ja ta siis sai üksi olla. Ja õhtul pärast kontserti saime õhtust ja meie läksime, žürii jäi alla, tema tahab tantsida ja meie läksime üles valdurigali majas toas ja hakkasime malet mängima ja äkki koputatakse uksele ja seal seisab Juri väga õnnetu. Ta oli just kuskilt omale ostnud nahkpintsaku. Tema kogemuste juures on see täiesti arusaamatult, ta pani nahkpintsaku Venemaal kõrtsis tooli seljatoele ja läks tantsima ja tagasi tulles muidugi seda ei olnud enam, aga seal olid kõik asjad pass, rahakott, kõik, nii et meie käisime all, maksime arve ära, aga jääda Venemaal ilma passist, kusjuures kõik sõidud on ju lennukiga, aga vaata, Jüri tundis Venemaad, tema sai sellega hakkama. Me tegime suure pika reisi ära, aga ta oli vihanud sinna sünnilinna, ma ei lähe enam mitte kunagi võrreldavad, palju. Meil oli veel üks komme, alati, kui me välja sõitsime, ka meile kaasa antud toimetajat või asjaajamist, pidime ise selle niinimetatud brigadiri töö ära tegema. Kõik kontserdid, pitsatit ja asjad ja siis me tegime ka, nii et tegime järjekorra. See sõit oled sina ja raudtee. Vaatamata sellele, kas sõit toimus Saaremaale, Siberisse või välismaale või Soome. Ja siis ma mäletan, kui me Tšehhoslovakkias see oli Jüri kord olla brigadir. Välismaal on ju see värk, et seal makstakse sularahapatakas pihku. Aga sellest rahapatakas sa saad ainult väikese. Sa said valuutas tarifikatsiooni alusel, mida sul oleks rublades makstud Venemaal, ülejäänud sa pidid temaga kontserdile. Jüri oli siis see tegija, tal käis kõik väga nobedasti ja meil ei olnud mingisugust mured nende asjadega ja see oli üsna pektuur. Kümmekond päeva seal olime, tulime tagasi, jõudsime Moskvasse, brigadiri ülesande kuulusid siis kõik asjad, kõik taksode hankemised ja Praha lennuk tuli Šeremetjevo pärast keskööd, jõudis kohale ja Jüri ütles, et ma teen kähku, tormas ta õudsalt kiire ja aktiiv ja et ma lähen kiirelt tollist läbi. Ja et ma olen taksopeatuses, võtan takso ja siis, kui te tulete, siis istute peale ja lähme. Ja tõepoolest, kui meie sealt läbi saime, noh, ikka 50 inimest oli taksojärjekorda ja Jüri rõõmsalt esimene ja läksime, helistasime peale ja sõitsime esindusse ja pärast tuuri on ikka niisugune mõnus olemine ja kui sul on mõnus hotell, istusime maha ja hakkasime juttu rääkima ja noh, tõenäoliselt ikka midagi õppisime lahti ka ja kuidagi äkki vaatama, et Jüri on väga murelik. Kohver jäi taksopeatusse, kohvris kõiki rahada ja tal oli sihukene ruuduline tekstiilist kohver. Mis nüüd siis saab? See on Jüri telefoni helistas Šeremetjevo miilitsapunkte sundi jää näitleja saada. Ta kirjeldas, kuidas Savitskaja artiste kuidas nad tulid ja väsinud ja, ja et minge nüüd kohe kiiresti taksopeatusesse. Näete, seal on esimese peatuse seismise koha juures seal üks betoonpost ja selle posti vastu toetab üks ruuduline kohver ja minge võtke see ära sealt, see on minu oma ja see on väga väärtuslik. Kolm minutit ta oli telefoni juures ja siis jälle. Ja tõepoolest seal on ja oligi Kohversi alleria, sest järjekord ei olnud veel lõppenud, keegi ju ei teadnud, kelle Kohversiaan keegi seisab, noh, pani sinna valmis ja seisab seal järjekorrad ja miilits võttis selle ära ja küsis, et mis me nüüd edasi teeme. Ei ole midagi, hoidke seal oma Arsnoomikul, tulen järele. Ei hakanud öösel isegi raha raiskama selle peale, aga see oleks saanud ikka täiesti fantastiline paukesest, kui seda raha ei ole, mis kontserdile tuli anda, siis see tuli Vene rublades kümnekordselt. No see oli maja hind või see oleks olnud mingi paarkümmend 1000. Kas siis koos kontsert teadis, kui palju teile makstakse? Lepingus oli ka kirjas jah. Mitte ainult lepingus, vaid ka dokumente üle antud, nii palju raha ja sealt artistidele eraldatud nii palju ja, ja sa pidid minema järgmine päev, kui saabusid koos kontserti ja aruande kirjutamine. Kas teil mustalt käsi santi? Ei, meil ei õnnestunud sotsmaades mingit musta, Soome on hoopis midagi muud, sest soomlased ta käest teadsid, mis toimub. Ja need ei ole väga hädavajalik inimene. Mitte ainult sellepärast, et hästi viiulit mängis. Tänas käske. Nüüd mul meenub veel üks lugu ja see on seotud käiuriga. Me olime ühel ajal Moskvas ühiselamus, tema oli viimast aastat Moskva peale esimest aastat kuulus ühiselamu mahlonkrosiinskaja tänaval. Seda teavad kõik, kes on Moskva konservatooriumis õppinud. Seal olid küll niinimetatud repetitooriumid, kus sai harjutada, terve kelder oli neid täis, aga need oli võimatu, sest et minu meelest neid isegi müüdi harjutus ega sõida inimene. Ja siis oli üks seltskond, kes hommikul kell seitse sõitis konservatooriumisse, sest tehti uksed lahti. Kell üheksa hakkasid tunnid, nii et kaks tundi sa said hajuta rahulikult ja see seltskond kogunes alla valvelaua juurde, et koos minna ja seltsis sõbralikuma ja niikuinii unised kõik hommikul ja siis lõbustati seltskonna sellega, et terve ühiselamu peale oli üks automaattelefon see, kuhu tuli, saaks kopikat sisse panna, kui tahtsid helistada. Tuli võtta, vaat nüüd riisi luuad, turul müüdi, need olid niuksed igal pool saada, sest nendega pühiti põrandat ja sealt tuli murda üks hakk ja see oksa teravam osa, see tuli panna sinna pesasse kohukaks kopikat, muidu pandi kuulates telefoni, sellega seal liigutades jõudsid sinna, et ta ühendab käik, siis õpetasid ekstest, kuidas seda teha, et mitte kaks kopituse suur raha Pravdamaks kaks kopikat seal telefoniraamat ja helistate juhuslike numbritel ja Jüri leidis sealt pettufo ja helistas talle ja siis kui sa võid sattuda, see oli enne seitset ja siis ta väga viisakalt Tobryotoga papressid Kuuratšina Kuke käest küsis, et kas kana võib telefoni ja sealt kastist muidugi sõima, aga ta tegi seda iga hommik mainib, et of vaatamata sellele on järg, istume juba mängisime triot, me oleme kõik Moskvast äratanud vähemalt 10 aastat pärast sõda või isegi 15, meil oli keskhelisalvestusmajas salvestused ja hommikul vara pidime minema siis Tallinna lennuki peale nukamas. Ma mäletan veel, olime tellis tsentraalne ja mis on seal korki või nüüd siis therlaski ajal. Ja hommikul ootasime taksot. Jüril tuli see number meelde, ta oli nii kaua harjutanud, seda number tuli meelde. Moskvas on veel seitsmekohalised numbrid ja ta helistas. Ja sealt kostis pettuffslused sisenedes Akuretskina Maša. Ja siis tuli sealt Seppimine tekst kõigepealt niuke räige mats, nagu öeldakse. Ja siis saad itta korret, elad veel, ma mõtlesin seal tammussurder. Oi, ma mäletan meie esimest reisi triaga Soome, see oli see periood, kui ametlikult pandi kaasa üks inimene. Me nägime seda aitäh. Ja kuna meil tavas oli Paris teos, siis me tegime koos kontserdile ettepaneku, et kas filharmoonia kunstiline juht ei võiks olla sele ja, ja päris oma sõna ja, ja Bristoli kaasa. See oli üks paremaid reisimismeil, kuna seda oli teha midagi anud. Ta tegi süüa. Nad läksid Jüriga kahekesi turule, ostsid riisi, ostsid parimaid, Anu siis kõike vürtside asjad ja ta tegi Usbeki pilaff, aga see meie mänedžer Ta elas kemis ja oli kutsunud siis küll, aga linnapea ja nemad oma majas, Boriss tegi siis lõunasöögi. See oli nii vapustav nendele kõigile, Boriss oli šeff power ja Jüri oli siis esimene abiline põllekesega Nad kandsid, toitusid ette ja see oli niisugune etendus. Aga kuna seal oli ka üks ajakirjanik, siis järgmine päev ilmus Oulus ilmutuse leht Kaleva esimesel leheküljel ja pilt ka ilmus meie kontserdiarvustus ja siis viimane märkus oli, et Tallinn on trio, on erakordne teenindus, nendel antaalses oma kaukaasia kokk kes teose autor käis õhtul väljas. Aga tal ei olnud midagi selle vastu, et kuulsaks saada, kokana. Panin isegi sai veel nalja, tema ei jäänud ka kuskil hätta. Loomulikult ei osanud ta sõnagi soome keelt. Meil olid seal ka mingisugused rahad, mis veel, Helsingi see oli vaja ära kulutada ja temal oli sündinud lapselaps ja siis tal oli vahel lutti osta. Ja siis ta tüütas mind kogu aeg, et kuidas lutt keeled ja näed seda härra sekka, mul endalgi tegemist vaata ringi kaubamajas. Ja siis ta nägi ühte teenindajat, kes oli rase suure kõhuga ta läks selle juurde. Ma ei tea, kuidas raadiost seda peab nägema. Tegi niimoodi, imes näppu ja torkas selle näpuka talle kõhtu. Ja see sai kohe aru, et on vaja lutt. Ikka ikka hakkama. Tudengipõlv on ikka ka väga lõbus aeg ja konservatooriumi esimestel kursustel. Seal oli selline tava, et tudengid ise organiseerisid omale kontserte, noh, esimesel teisel kursusel sellel nagu soolokontserdiga välja ei lähe, aga siis pandi kokku niuksed. Me nimetasime neid brigaadidele viis, kuus pillimängijat ei oleks muusikateadlane, kes siis valmistas ette tekstid ja ise leppisime kokku koolidega üle terve Eesti ja käisime niimoodi valgustustööd tegemas. Mäletan ühte korda, kus sai ka palju nalja, seal sai alati palju nalja, aga siis sai ka laval hästi palju nalja ja ma tean isegi seda kohta, kus see oli Paide linnas ja nihukesed, nooremad klassid olid seal. Üks meie realistidest esitas listi armuunelmad. Siis me rääkisime sellele kui meie muusikateadlasele, et ole ettevaatlik, ole ettevaatlik, aasta võib minna, mõni sõna ikka ikka väga viltu ja mis seal sees on, niimoodi andsime teada, et korduvalt on juhtunud nii, et inimene lihtsalt ei teadvusta maja, ütleb lits. Ja sa kujutad ette, et see jäi talle meelde, et ta läks välja ja ütles, et nüüd meie pianist Imbi Jürisoo esitab litsee armoonemad. Seda reaktsiooni, seda laste reaktsiooni saalis. Ma arvan, nad naersid veel kaks nädalat pärast seda, kui me olime lahkunud. Kokkuvõte on see, millest ma alustasin, selleks, et head muusikat teha, selleks peab olema hea tuju. Ma mäletan väga hästi, kui noor Neeme Järvi tuli sümfooniaorkestri ette ja miski või keegi ajastu tuju ära. Need on päev seal kohas. Mul ei ole tuju ana rikkusite mu tuju ära. Tuju tuleb hoida ja niisugused asjad ja mälestused hoiavad tuju. Tänases saates rääkis Toomas Velmet meile muusikute muhedates tegemistest. Mina olen Ülle Karu, saate lõpul kõlabki, see imekaunis varenduslisti armuunelmad seekord Richard Klaidermanni esituses.