Tere päevast, head kuulajad ja ilusat rahulikku kevadet teile. Päevade saade on ikka käinud kunstisaalides ja kirjeldanud kunstiteoseid. Nii, kuidas neid raadios kirjeldada on võimalik. Aga sellega on meie autor Enn Lillemets saanud suurepäraselt hakkama. Nüüd, kus näitusi vaatama minna ei saa, läheme ajas aastajagu tagasi. Eelmise aasta algul vaatasite Tartu linnamuuseumis näitust. Rõõm purustab mure kunstiühingu Pallas kogu kunstiühingu Pallas esimees Enn Lillemets ja Ulvi Karu millest oli väike ülevaade ka päevade saadetes. Nüüd kuuleme seda jutuajamist tervikuna. Kena kuulamist. Olen kutsunud endaga näitust vaatama kunstiühing Pallase esimehe Enn Lillemetsa, kes on ühtlasi ka üks näituse kujundajatest. Siin on esindatud põhiliselt need, kes on õppinud kõrgemas kunstikoolis Pallas siin on nii neid, kes on selle lõpetanud omal ajal siis neid, kes on hilisballaslased teise maailmasõja ajal siis järele ballaslased, kes said oma põhilise hariduse Pallas lastelt ja siis ka uus ballaslased, kes praegu on selles vaimus edasi töötanud ja saanud kah otse vanadelt ballaslasteltel hariduse. Nii et nemad on selle augu ületajad, mida ajalugu on meile tekitanud. Ja see on tõepoolest esimene võimalus saada aimu praegusest kunstiühingu Pallas kunstikogust, mis meil tekkis 1994. aastal. Et 31 aastat saab sellest ajast, kui uuesti hakkasime tegutsema. 1009 neli otsustas üks vägev Pallase kunstnik Eduard Riga, kes elas ja töötas Ameerikas elu lõpuni. Et tema annetab meile paarkümmend oma teost ja saatis need siis kodumaale Ameerikast, siis tuligi see mõte, et see on nüüd alus meie oma kunstikogule. Ja nüüd ta on siis niiviisi siginenud, et välja Me saime panna nüüd linnamuuseumis Tartus kolmes saalis jah, kolmandiku. Ja see oli üks paras sõelumine muidugi mitu kuud noh, vormistamine peale selle, sest elamus tahtis niiviisi saada ikkagi näituse välimust ja nihukest püsivat korrastamist. Jah, see kolmandik meie kogustes ära mahtus, see oli muidugi pagana põnev ka seda välja sõeluda 31 kunstniku, nii et kõik, kes meie kogus on olemas, need on siin ka esindatud ja mõned on siis esindatud päris mitme teosega. Võib julgelt öelda, et üks, kaheksa, üheksa kunstniku on siin kogus esindatud niiviisi et ilma nende teostetalis meil siin väljas on, ei saaks teha ühtegi nende korralikku näitust. Tippteosed kas või näiteks Johannes Uiga ja Anu Uustalu ja Vergiine liiv, hiljem? Jaan Grünberg, Eduard rüga muidugi ise, aga siis ka Helju Sarnet, Sauram. See väljasõelumine, see ei olnud üldse mitte lihtne. Mis oli paras, paras, paras niisugune mõtlemise pinge ja muidugi vaatamine ennekõike pildi puhast tõde ongi see, kui ta on tõeline pilt, eriti, kui ta ajab asja värvi ja vormiga siis sa saad ikkagi temaga ühendust, kui sa teda vaatad. Ja näituse tegemine, kujundamine on niisamuti ja ülespanemine ja, ja ka kui vaataja tuleb, lihtsalt astub sisse, hakkab vaatama. Kõige olulisem on see, et ta saab vahetu ühenduse, selle värvi ja ruumi ja atmosfääriga. Kõik muu jutt võib olla ja võib mitte olla. Aga üks tõeline kunst, pilk peab suutma iseenda eest seista, rääkida kõiki oma vahenditega. Jutt ei asenda pilti, selles ongi see põhitõde sellisel nii-öelda traditsioonilisel kunstil. Sellele vaatamata üritame meie kuulajatele siin anda jutu põhjal väikest pilti siin olevatest maalidest. Alustamegi siis kohe siit esimesest ruumist. Siin on üks suurenbergiine liiv Hillepi maal näitusesaalidesse 1962 ja tema oli see ballaslane, kes elas hiljem ja töötas Belgias ja kelle teosed alles päris viimasel ajal jõudsid Silja tema elu lõpul 1009 22 sündinud, 2015 surnud ja väga põneva süüdistusega näitusesaal defarmeeritud figuurid igaüks oma mängulise lähenemisega ja tema ise seal keskel tajutavalt tema ise seal üldse huvitav, kui kunstnik on niiviisi sulatanud kuskile pildi sisse, see ei ole otse öeldud, et seal nüüd mina, aga sa saad kohe aru, et ah, see on kunstnik ise. Ja mäng on siin tõesti üksjagu. Netterlase kunstisaal oleks mäng omaette värvi ja pintslitõmmetega. Ja vaata seal näguse härra nägu. See nägu on justkui kuskilt Picasso pildi pealt pärit. Jah, ma just vaatasin jah, et siin on üsna selged mõjutused ja seal daami ees laual on üks pisikene lillekene ka. Ja vaat see kummaline lill, mis on nii pisike detail, aga mida sa mitte ei saa märkamata jätta, see hakkas kohe silma. Punane värv, see mõned täpid, et seal nagu üks kild armastust seal sees. Astume edasi, Johannes Uiga, kes oli veel täielikult olemas siis 31 aastat tagasi ja kes oli meil üks suur toetaja kuni oma elu lõpuni 1998. Põhiliselt siis Vardi õpilane. Ja siin me saame aimu, tal on siin mitu asja väljas akti ja natüürmorti ja maastiku. Siit saab näha kuidasmoodi, ta, millise hüppe ja muutus enda läbi teinud. Et alguses saavutab selliseid perfektse pargi vaimus impressionistliku maali parimal tasemel ja kusagil siis pöörab ära ja siis tulevad sellised suured üldistused. Aga ikkagi põhi all jääb tal seal sihuke soovlik värvi üldistus, vabamäng, konkreetne motiiv, vabalas mängus, vabas interjööris, vaba interjal, värviplekkide ja pindadega. Väga jõuline ja köitev, et need on mehised, lilled väga sugestiivse värvitajuga, sealjuures valged krüsanteem ideks äkki üks kärtskollane pruunide servadega seal sees ja kõik see selliselt summutatud sinisel taustal. Ja siin kõrval hoopis ellu sarnadsauram lilled valges faasis sil ka sinisel taustal nagu Igalgi aga hoopis teise lähenemisega 1009 79 Madalmaade vaimus bucket baasiga, aga ka üldistatud tagumise pinnaga mitte konkreetse, vaid varjundilise sinise värvitajuga. Siinsed lilled on kuidagi tunduvalt vähemalt elegantsem on siin mõned liiliat ja Uiga pildi peal olid krüsanteem id. Aga siin on juba T4 bukett. Johannes Vigal oli see põhimõte, et mütinlikitseda ja minna detaili. Tema võttis suurelt. Aga sellel Helju Sarnet Sauramil on vastupidi, tema läheb sinna sügavale sisse peensustesse ja siis tekib selline justkui lillornament ja tema lilledes erinevates iirised, eriti aga ka pojengid ja tal on see väga tähtis värvitoon, just õige tool. Ja siis ta hakkab ka niiviisi moonutama ja üldistama ta vormi. Aga ta leiab üles selle iga lille põhilise kujundi. Ja siis seda ta keerab nii nagu tal tunne parajasti on. Ja see seob ka vaataja tähelepanu, just see nõks, kuidas ta keerab ja kuidas ta selle tooni ära annab, nii et sa hakkad lõhna tundma. Need toonid hakkavad lõhnama, keda on arvuliselt kõige rohkem siin näitusel. Elas ja töötas Haapsalus, suri üle-eelmisel aastal, oli 95 aastani ja lõpuni ka hooldekodus, ta tegi väikseid sürr pilte. Siit saab tema arengukäiku aga palju olulisem veel, et tema arengukäigu kaudu saab pildi, kuidas Pallase kool on muutunud ja kujunenud ajas teinud läbi mitu pööret, siis abstraktsuse ja Sirli ja üldistuse suunas. Helju Sarnet, Sauram, Haapsalus ta kuidagi mõtlesin, kas ühel ajal ja ühes rütmis siis oma õpingukaaslastega, kes olid põhiliselt Tartus, nii et see oleks tugev side Haapsalu ja Tartu vahel, tartlased käisid tema juures külas, nad koos seal maalisid, õiendasid küll väljas, küll sees küll konkreetset tasse, küll Haapsalu lahte, küll abstraktseid asju pööningul ja see on terve omaette nähtus ja maailm, mis elasid, toimis sellesamuse, suure vene võimu ja okupatsiooni kiuste. Hoiti oma vaimu virgena. See oli see vaikne vastu bana oma loomingus täiesti toimis, sest ega muidu ei oleks ju midagi praegu võtta olnud, kui Eesti uuesti sai iseseisvaks. Nii et niisugune on see Helju Sarnet, Sauram samal aastal sündinud Kulbergiine liiv Hillektoodeks 22 ja siin on veel üks samal aastal sündinud ja sõja ajal Pallases õppinud naine Lidia Nordentof, Lavrov, kes elas hoopis Kopenhaagenis. Nii et see näitus ühenda Pallase kaaslased, kes enam elus kunagi kokku ei saanud siis tänu sellele 40. aasta okupatsiooni-le ja kõigele, mis järgnes sõjale, mis laiali puistas lõplikult inimesed ja tüütan piltide kaudu siin Pallase kogus saavad kokku. Siin on jah neid pilte, mis on siis peale haapsalu tark juttu tehtud ja maalitud ka Moskvas Ülo Sooster siis Saksamaal, Belgias, Ameerika Ühendriikides, Taanis, Rootsis, nii et siin on terve maailm koos Pallase kaudu terve maailma ballaslaseksis põhimõtteliselt. Oh ja, ja siis müstiline Anu Uustalu, kes väga õppis Pallases aastaid oli põhiliselt Ado Vabbe õpilane ja väga põneva üldistustega hõõguva värviga punased toonid on tal lemmikud, aga mitte ainult näod, figuurid valgustuses, mingisugust otsabisiiti on tal olemas rikku sidet ann Audavaga, kes Tartus ka niiviisi valgustas välja oma asju aja jooksul. Tema elas ka väga vanaks, tema elas siis Ameerika Ühendriikides Milwooki lähedal valvata osas. Ja tantsijad tal oli, nagu ta ise rääkis, et teda köitsid alati eluaeg. Ja siis ongi nii, et tal on mitmetes maalides on tantsijate motiivid ja seal saatuslik veel punane ja must tantsija Bruno Sõmeri. Tema oli meie Pärnu ballaslane kelle omal ajal siis õhutas ballasesse tulema Karin Luts, kellega ta sattus kokku noore mehena. Tema suri 2014 ja tema töötas välja seal muuhulgas oma vesivärvitehnika. Olid mingid oma lõbusaid voolamised ja valamised ja kuumutamised ja, ja siis need suured, sellised juskui, arheoloogilised pillad, mida ta tekitab sihukeses ühtlases värvis toonis hakkab midagi toimuma, elama tekivad sügavused ja, ja valgused ja sügavuses ta uuristab kuidagi selle valguse välja. Täiesti isemoodi nähtus. Sealt eemalt hakkab mulle silma üks kala ja kui ma poleks juba varem lugenud, siis tegelikult võiks mõelda, et see on valve Jaanov, sest tal tal oli kaladega kohe selline oma suhe. Jah, kui tema seda keegi midagi muud ei tea, siis vähemalt seda, et kalad ja õnneks on meil siin üks vahva kala ja seal erandlik kala, selliseid on tal väga vähe, kus ta kalad paigutanud muna sisse, sellise pimeduse Soleva muna sisse. Väga köitev munas, kala ongi selle nimi, need on ühised, nendel need kujundid, motiivid Ülosoosteriga, mängid kalaga samal ajal selline kõrge ja löö 60. aasta. See on see aeg, kui siis abstrakt ei saanud üldse välja panna valve Jaanofon ise seda rääkinud kuidasmoodi siis temaga näiteks kala, aga lahendas need oma ihaluse abstraktse kunsti järgi. Et ilmvõimatut, kalad ja siis ta ütles, et apteegis ahju seda väita, et sellist kala pole olemas, vaadaku merepõhja, mis seal kõik toimunud. Ja seal oli nii tore ballase neri. Olav Maran, Anneli ja tema on nüüd üks selline autor, kelle puhul võib ütelda, et ballaslaste hingesugulane. Ta sai nendega kokku pärast kunstiinstituudis, kui tulid poisid vangilaagrist tagasi oli ühenduses käis ka muide seal Haapsalus Helju Sarnet Saurami juures ja see on üks niisugune periood tal, kui ta tegi merd. See järgnes üks varasemaid abstraktsionism oligi ja Sirli tegi viiekümnete lõpus kuuendate alguses. Aga siin on üks niisugune periood, kui ta tegi merd, mere seisundit justkui analüüsib, kus on ainult taevas ja meri ja need üleminekud, toonide üleminekud väga lummav. Selliseid on üldse meil vähe, kes oleks maalinud vett ja, ja õhku niiviisi stiihiana, ilmad muude detailide, tal ei ole siin mingeid purjekaid randa sellisel kujul, vaid on see aine ise, mida ta maalib ja neid olla üksikud olnud läbi aegade üldse hakata otsima ja vaatama. Roheline meri on pannud sellele nimeks ja see on talle kunagi kingitud, sellele samale Helju Sarnet Sauramile Haapsalus, kes siis annetas selle Pallase kogusse. Siin ongi Johannes Uiga, millest ma rääkisin, see on siis puhas Impressalistlikvardi vaimus klassika ilmselt kuskilt sealt Alatskivi ja Peipsi kandist, kus siis kunstiinstituudi üliõpilased käisid välitöödel maalimas. Aga see on erandlik maastik, sest siia alguses ei pane tähele, aga tähelepanu tuleb teravdada ja siis näed, et ta on ühte nurka maalinud iseenda maalimas. See nüüd küll ei hakka nüüd kohe üldse silma. Ja sellepärast ongi selt mina maastikus. Ja, ja nüüd ma näen, kui sa nüüd tähelepanu juhtisid, siis nüüd on seda raske mitte märgata. Täiesti mõnusalt ära peidetud, aga ta on seal olemas ja siin on need üksikud pintslilöögid, varil külma ja sooja vahekorrad. See on tõeline selline prantsuse koolimaastik. Ja, ja kui juba prantsuse koolimaastik, siis siin kõrval on uus ballaslase Margus Meinarti maalitud Maie Raitar kes oli üks paremaid ballaslaste loomingutundjaid, eriti Konrad Mäeuurija, sest tema on ju see kunstiteadlane ja filoloog ühes isikus, kes koos Andres Söödi ikka tegi väga tähelepandava filmi. 10 aastat tegid korrald mäest ja hiljem ka albumi. See oli justkui ettevalmistus Manograafiaks. Alusmaterjal kõigile Konrad Mäe uurijatele kuigi jah, majja juba siis oli surnud, kui see album välja tuli. Ja see on tehtudki. Margus Meinart il Maija Rait oli surma aastal tabatud mingit sügavamat olemust Maiest. Nii nagu tundsin, mis väljendub värvitoonides sisse pühankilistlik stiil, mida on siin kasutatud kusagilt alateadvusest jookseb läbisaid, joon mäest peale meie juurde välja. Liigume nüüd edasi. Need neli asja, joonistust, akvarelli, need on tõelised haruldused. Salome Trei Saksamaal ja Ameerikas sündinud joonistused tema puhul on nii, et ta lõpetasin Pallasel Tartus ja temast sai võiks öeldaks Impressanist graafikas, kõige peenemaid graafikuid. Aga siis pärast, kui ta ära läks. Ta oli väga eraklik ja igasuguhaigused jälitasid teda, nii et iga tema joonistus on omaette väärtus. Neid alambiither Trei niisukese nimega mees oli see, kes annetas meie kogusse need ja kes on annetanud, kas siis mõningaid asju Gussi muuseumidesse. Need on sellised pildid, mis on ühtlasi ka dokumendid. Siin on näiteks 1009 45 treestel, mis tähendab pagulased olid Saksamaal seal pliiatsijoonistus, aga see on selsamal nihukesed kämbulina ja, ja peen faktuur, nagu ta tegigi graafikat ka. Siis on siin vaade New Yorgi keskpargist viiekümnendaist aastaist, kusjuures esiplaanil on suured sellised suurenduses kasvutaimed ja tagasi eemal kauguses pilvelõhkujad ja siis veel ära näritud need paberid, mis on säilinud, kulunud ja lõpeks siis tagasi Eestimaale jõudnud või siis tüdruk nukuga ka sellise hapra ära lagunenud paberi peal nagu keegi oleks ära närinud osa ja lapse ilme ja see kohe Kohe toob sulle midagi kätte. See pilt on ka tehtud. Saksamaal liigume järgmisesse saali. Siin on meil terve Ülo Soosteri sein. Ja see on põnev periood, siis need on Moskvas valve ja annab, on need välja valinud Ülo juures oma sõbra juures Moskvas olles, just temale tundusid sel hetkel kõige põnevamad, dušiga tehtud ja viltpliiatsiga siis kuidagimoodi õnnestus väljamaalt viltpliiatseid saada ja siis ka mingi joone masina. Ja siis üle oli selline katsetaja, ta pidigi läbi proovima ja need on sellised erilised spontaanset kujundid läbi mängitud. Ka võiks öelda, et soostagi paremikust ja just see üks peenkunstnik tegi ees ja teine b kunstnik valis välja, et see on meil volvo, Jaanovi annetus. Ülo Sooster. Üks osa sellest, Helju Sarnet, Sauramini. Tal oli üheksakümnendatel, kui ta suubub sellised struktuurid nagu Gracuda siseesitus ja, ja midagi taolist, et mida ta esitab üles erksate värvidega, nagu võiks näha nisukesi asju kuskil mikroskoobi all. Ta ise kutsus seda värviteraapiaks, mis kosutas teda. Kui oli hingehäda ja kõik muu, siis ta sai sellega üle, et siin on need kolm erksavärvilist kooslust, on siis 90.-te lõpust. Tema oli see kunstnik, kelle kohta võib öelda, et ta ei teinud müügipilte, vaid pühendumus kunstile, mille kohta ütles üks tema sõber Haapsalus. Vana kunstnik Hillar Tatar ütles väga ilusti ja täpselt, et, et heli oli süvakunstnik. See kirjeldabki ütleb ära ühesõnaga süvakunstnik. Pildid mõjuvad tõesti teraapiliselt, vaatad ja vaatad ja siis hakkad nägema seal sügavusi. Ja siin on meil Eduard rüga. Jaa, Riga, ka nüüd see õnneks on see tema annetustatakse neli, aga sellele tuli lisada veel hiljem ka temalt endalt ja tema abikaasalt ja lastelt Ameerikast ka see väike, mis meil siin väljas on, valisime välja 11 teost, aga need annavad mitmest perioodist täitsa aimu ja siin silma ees on meil näiteks kolm ristijataud, üks temal motiive, mis huvitas, oli seal kolgata. Mägi, mida ta siis varieerib, maalis on seda ka teinud, aga tema on ju ja värvilise mitmevärvilise graafikameister oli juba Eestis sellel alal täitsa nii pioneer. Ja siis jätkas Saksamaal ja olla siis Ameerikas. Tal on ka mitu sellist pöörangut loomingus, maali ja graafika vahel, midagi pole öelda muljetavaldav, ja siis on veel mingid kummalised kujundid, seal sees tekivad, kui tähelepanelikult vaatad, lihtsalt vaikelulinnuga. Aga mis asjad need seal on? Justkui mingisugused inimese sisemised käigud, kujustab ta sinna, läheb käte hingeliseks. Üks lihtne vaikelu teeb imet sellega. Ja muidugi värv kannab. Siin on siis hilisemad asjad, kus laps siis juba 80.-test 90.-tesse, kui tal on selline periood segatehnikat, kui ta igasugu asjad läbi proovib trikki püks teise peale erinevaid plaate ka näiteks mitte ainult linnu oli, vaid paneb sinna mingi põrandaplaadi, mis ta leiab ja, ja siis need nendest mustritest moodustub omaette ruum. Ruumiline struktuur. Et puu süügaja, aga ikka on siin mingisugune sügavus ja keskpunkt. Inimmis vaatab inimese sissevärvil kaudu. Ja seal Riga lõikus kuuldudeks 75, sellest pildist kujunes näituse plakati pilt. Ta ei olegi väga suur, aga ta on niivõrd tihe, et see on justkui mingisugune vaimuekstrakt värvi värvis siin pildi peal. Ja selline mälestise jõud on siin sees. Et seal ilmselt kusagilt võib-olla Urvaste uhtjärv, see särav kollale põld ja naisefiguur esiplaanil ja tagasi sinine tumedus ja siis üksik valge pilv. Taevas väga rõõmsad ja positiivsed värvid on siin. Kust selle näituse pealkiri rõõm purustab mure tuli. See on ka rikkalt varastatud aga no mitte päris varastatud, et see pilt on ka siin väljas, mille nimi on purustab mure, väga lakooniline, ainult roheline ja must, A ainult roheline ja must ja siis valgus seal ja valgus on pildi taga, Patti valgus. Selline hõre, aga tugevalt mõjuv, siin sellised positiivsed värvid, aga selleni me sellesama, mis on plakati Wilson lõikuskuul hoopis küps august, küps august ja küps inimene ja kütt, kaua küpsenud mälestus sinu sees ja mälestuse jõud, mis siis välja tuleb ja jõuab teise inimeseni. Aga see rõõm purustab mure, see on kuidas roheline noh siis lootuse värv, mis selle musta ja valge hakkab seda ära hajutama. Õnneks. Siin on Helju Sarnet Sauramilt midagi hoopis hoopis teistsugust. Oh, seeme on juba 21. sajand, siin on mõned näited tema mustvalge ja üksikute värvilaikudega kollaasidest klaaside periood selle sajandi oma, nii et siis, kui ta oli juba ise 80 ja 90. Ja siis on, see on, ma mäletan, kui me tegime Tallinnas tema näituse, siis noored, kes näitust üles panid, seal, noored kunstnikud olid hämmastunud, kuidas nad said teada. Kuna, mis aastal see kunstnik on sündinud üheksa, 22. Noh, see on nagu Hitchcock. Jah, maailma ise ö tegija, et see on tõesti selline mõnevõrra hirmutav ristid, linnud ütleks, et surnuaiameeleolu. Linnud on talle väga istuvad, üks kinnismotiive on linnud, tema klaasides aga ikkagi see ruumi loomine. See on tal nii tugevalt käes kompositsioonitaju Pallase koolist, et ta võib teha, mis ta tahab igasuguste tükkidega. Jah, siin kõrval on tema kollaaž, öös on kalugi ja siin kalade keskele on ka mõned linnud ära eksinud. Siin on veel üks kollaaž, Helju Sarnet, Sauramilt lein. Jah, siin on, vot see sein on niiviisi, et mille kohta ma ütlen üldistavalt, et olla Rõõm ja mure, kaksikvennad. Siin on võimalik olnud nii mõjuvaid kontraste luua. Ja see leil suurem kollaaž. See on siis tehtud, kui tema abikaasa suri. Et siin on see meeleolu tugevalt sees. Ja just ja, ja peaaegu kõrvu sil on tema väga jaapanipärane, kerge, lustakas õuna box. Oli maal kus on kõik värvi gradatsioonid läbi mängitud, sinul õitsev õunapuuoks, aga samas on singa küpsed õunad sama pildi peal. Jah, on jah, ma kohe alguses nendest kandilistest kõhtest ei saanud arugi, et õunad Ja see oli ühe toreda vana klaveriõpetaja Aime karmi lemmikpilt Tartus. Noh, keegi muidugi tabas koeraga, aga siin ongi klavereid lahvistikud eri värvis läbi mängitud. Sinistes ja oransikates toonides. Värv muss, muusika klahvides Herman aunapuu kaks väikest asja, teda on peetud üheks peenemaks ka värvis meheks Pallase koolis, nii et üks näide on siis naise noore naise pea 40.-st aastast on näituse kõige varasem pilt. Ja siis on 59.-st aastast ühed tema lilled. Nii et peale vangilaagrid ja kõike. Ja nüüd astume kolmandasse saali. Kohe meiltsin võtab vastu üks mõtteks, et sketšimoodi joonistus Lembit Toom. See on nisuke jah, tööliselt karikatuurne Lembit Toom, üks Pallase poiss, üks andekas poiss, nagu mäletas Aleksander Vardi, kelle õpilane ta peamiselt oli juba enne teist maailmasõda ja teise maailmasõja ajal. Aga kahjuks praegu veel üldse ei tea, mis temast Zaits. Kuhu ta jäi, aga siin ta on teinud ühe lustaka joonistuse, sõja, mille peale on kirjutatud. Mäletan neid aegu, mis kunagi ei kustu meelest, elagu vallas. Ja seal ta säilitas tema siis sõber Vergile, liiv, Hille Belgias, nüüd on siis ringiga, jõudis Tartusse tagasi. Meie kogusse ja siin on mitmed figuurid, keskne on siis üks piibu ja kaabuga mees ja suure õlle Kruusiga, elagu Pallas. Seltsil ongi sinna peale kirjutatud. Ja mina ise oletan, seal on kikilips kaelas, et see on Arnold Matteus, kes oli kooli direktor sõja ajal. Ja juba ennem seda oli tema kunstiühingu Pallas esimees. Nii et vot see on üks vahva mälestus. Pildil paistab jah, selline peomeeleolu olevat. Siin on jälle Helju Sarnet Sauramilt üks huvitav kollaaž käsikaudu ja pildi peal on x2 seitse erinevat kätt. Ja eri suuruses ja kompositsioonis seonduma hilise loominguga üks meelismotiiv käed, inimese käed, aga kusjuures selle ühe käe peal on üks sõrm ära lõigatud ja selle asemel on silm. Nii et see on selline, mis kunstniku puhul tuleb vahel, et sa mõtled, et ta nagu näeb kätega et midagi nii tundlikku peab seal olema. Ja see on siis tehtud, kui ta oli juba 91 peale seda, kui me tegime tema näituse nendes samades ruumides. Kuidas 90 sai. Ja siinsamas kõrval siis kus ta saavutas sellesamuse, nagu näha, mitte Johannes Uiga samal ajal 40.-te keskel, see on siis Pallases ja Tartu riiklikus kunstiinstituudis, kus ta oli siis põhiliselt Võerahansu õpilane. Johannes Võerahansu õpilane, imperialistlikud motiivid Avinurmest. Ja, ja siin on see liidel Nordelt oht, Lavrov siis Kopenhaagenis elas Janeli siis sama vana kui vertiine liiv, sillapea Heljo sarnadsauram. Nemad olid meie liikmete hulgas viimased päris ballaslased seal Helju Sarnet, Sauramioliidel, Nortal, Lavrov ja nad lühikese vahega surid siis 2000 seitsmeteistkümnenda aasta sügisel. Ja see ülemine pilt, see on esimesel pilgul vaatad, noh, mis see siis ära ei ole. Aga siis on, hakkad nägema, seal majas ei ja puutüved seal sees all hõõguv roheline ja mingi kummaline, roosa, kuivanud ja tegelikult siis hakkab see ruum elama. See oli tema koduaknast vaade Kopenhaagenis redeliks Pärdi linnaosas. Ja siis, kui ta palju enam ei pääsenud välja oma kodunt ja siis ta nägi seda vastasmaja seina ja neid puud ülesid, mis läksid ilmselt hõõguma selles väljapääsmatus seisundis. Siin on Viktor Jõgeval üks andekamaid Pallase poisse, kes elas ainult 25 aastaseks ja suutis jätta endast loomingut, mis näitab ära kui vahetu nägemine tal oli. See pilt siin on varemed Tiigi tänaval 1001 46, siis aasta aega enne oma surma tehtud soli luutuberkuloosi Silvia jõge, pära oli tema abikaasa. Ka välja paistab Pallase kunstnik ja see on nii tabav ja lihtne. Pildistas. Nii et seal väike meistritöö. Ja siit edasi. Siin on midagi täitsa teistmoodi. Ja puhas abstraktne ruumi mäng tugevate toonidega, aga väga valitud toonid. Ja see on siis Helga Roht, Basnanski 2011. aasta akvarellid, tema elab ja töötab praegu bostonis. Ja noh, viimane ühendus, mis temaga oli ja teadmine, et ta valmistab ette bostonis Näitust praegu. Nii et tema kunstnik, kes ka praegu hoolega veel töötab aga kellel on väga huvitavat juured. Tema isa, kellest sai väljapaistev advokaat Julius Roht, õppis Pallases oli Konrad Mäeõpilane. Ja ta suutis tütrele edasi anda selle kunstiande ja tahte millesi selga. Polanski avastas juba välismaal iseendas ja siis näiteks tal rääkinud kuidasmoodi Austrias sõja jalust põgenedes. Ta sattus kokku viiraldiga ja veel Wiiralt siis oli see, kes andis ka otsustava tõuke kunsti poole. Nii nendega oli, kes Pallases alustasid, nad õppisid ju mitmel pool hiljem edasi, siis erinevates koolides. Aga midagi jäi siduma, midagi siduma. Seesama Helga, kuidas siin Eestis Konrad Mäe pilte vaatas ja nägija ütles, et ah niita teab kus tänavavärvilt saanud? Siin on Eino Raik tõdes 48. Naise portree, doktoriaznetskaja portree. Üks täiesti isenäoline eesti kunstnik. Rohkem teatatakse tema pojalt realistlikke maastikke ja lilli ja. Aga portreesid on tal vähe olnud, nii et seal omaette harutas. Summutatud ja suure üldistusega. Ja kohe siin üleval on Helju Sarneti portree Henn Roode poolt. Henn Roode jah, temal siis Tartu kunstiinstituudi ajal oli ta Helju õpingukaaslane ja, ja siin on ka näha juba seda Roodel olles selline lakooniline ja noh, teda nimetatud kanalid tõeliseks kunstnikuks väga valitud toonid, mis ta kokku paneb. Ja selline valdav tuhmsinine ja siis roheline selle Helju kael ja siis mõned erksamad valguse kohad. Anu Uustalu, kellest meil oli juttu, aga see on siin kõige noh, nii rabavalt teos kolme näoga ja kätega läbi põimunud, risid ja käed. Jälle see hõõguvpunane. Aga siis see tasakaalustamine sinise ja rohelisega väga tugev jõud on see ise ka on rääkinud seda kuidasmoodi elu katsumused, mis talle ette tulid, et seal oli nagu kokkupõrge jälle uus kokkupõrge. Ja mingil ajal seal Ameerikas nad elasid õega kahekesi põles maha kogu tema looming ja elamine. Ja siis need teosed, mis praegu on alles, on suures osas säält tulekahjujärgsed. Ja ma olen mõelnud, et nende sees ongi see tulekahju värv. See kogemus Jah, kui hakata vaatama, siis hõõguv hõõguvpunane seal taga kollakaspunane on tõesti nagu kauguses olen tulekahju. Ja, ja seal eemal näen ma ühte. On see päikese? Ei, see on kuu. Kohe on homme Eevi Kailik. Jah see on nüüd 2013 jällegi üks uus ballaslane, aga tema sai otsejoones õpetust silla jõgenerilt. Aastaid Tartu kunstimuuseumi juures olid kujutava kunsti kaugõppekursused, kus Jõgeval oli üks juhendajaid. Ja siis Eevi, on ka hulk aastaid õppinud Konrad Mäe ateljees Heldur Viires ja juhendamisel ja siis ühel hetkel loobunud siis õppimisest ja üks nendest neid ei ole nii väga palju, kes on Konrad Mäe ateljees õppinud, aga siis tõeliselt oma näo kätte saanud ja iseseisvunud. Aga selle eest on nad tõesti täiesti tasemed ja ühed kuuluvad praegu Eestis paremate maalijate hulka, nii et meie siin kogus, praegu on siis Evi Gailit, Margus Meinart ja maris Tuuling, sellised. Ma arvan, et see vist ongi üks minu lemmikpilte siit näituselt, need värvid on kuidagi nii sügavad ja see hakkas kohe üles saali, mulle see maal sild. Jah, ja nii mõnelegi teisele ja sellepärast ma valis, hellitab Pallase kogusse ühelt näituselt ta oli ka nõus andma, nii et meil on ju see, et mis ta Pallase kogu iseloomustab, et meil pole kunagi olnud raha, et ühtegi pilti osta. Kõik on annetatud, viimane, üks pilt on annetatud. Aga see ei tähenda seda, et niiviisi valimatult oleksime kõike võtnud, mida meile on pakutud vaid ikkagi oleme pirtsutanud. Polegi kuskile eriti hoida olnud seda kogu kaua aega ja siis ongi nii, et no kõik asjad on kaalul olnud. Eriliselt muidugi on kaalul olnud kunstitase. Ja siis sealjuures ka siis selline kultuurilooline põnevus, et ta midagi ütleb kogu selle Pallase käekäigu kohta tervikuna ka. Johannes Uiga lamav akt, need aktid need on siis selline kõrval harrastas Uigalbiale maastikke. Vaicelody aktid on need kõrvalreatallad, mida ta eluajal väga palju välja ei pannudki. See on niiviisi, et mõnedele üldse ei istu tema aktid ja teised on jälle vaimustuses. Kardinaalselt erinevad arvamused ja siin on üks lamav akt, kes on ka võimsalt roosad ja kollased ja mis seal kõik sees on ja pruunideks möll. Värvimöll võiks ütelda saksa spetsialistide vaimus ka värviga rikastatud, sest Tallinna mees, kes mõistis värviga midagi peale hakata, kui juba oli juttu, et tema ei kannatanud Nikitsemist vaid sellise hoo ja jõuga. Ja ta suhtub akti, kallaku maastikku nagu Lõuna-Eesti maastiku mäed, orud künkad ja siis need samused valgused paneb, saad siin üks põnev, summutatud roheline, või siis teise poolde hõõguv see kollane tumekollane, mis tasakaalustab ära kohe kompositsiooni. Ja siin on hoopis külmades toonides Tartu vaade Uigalt akvarell puhas akvarell 1069 linnapilti on ta väga vähe teinud. Ja see on ka väga jõulise üldistusega Riia mäelt sinna praeguse kaitsekolledži maja poole täiesti äratuntav, kui nüüd hakata, eks ole. Kuid 69.-st aastast saadik on midagi muutunud ju juba, aga ikkagi äratuntav. Ja veel huvitav, kui siin näitusel äkki sai vaadatud, et see tehtud kusagilt täpselt selle koha pealt, kus asus kõrgem Kunstikool Pallas. Kas teise korruse aknast näiteks tundub see vaade ammu ei olnud enam olemas seda maja, kus on nüüd see oli see teenindusmaja ilmselt sel ajal ja praegu hotell Pallas. Aga see ongi siis selle oma, kus ta õppis aastaid selle koha pealt tehtud sealt kuskilt saada. Ja see on üks rabav parimas matkissi vaimus vaikelu. Lillad, punased riskantsed, värvid, rohelised, valged sisse, roosat, kõike mis võimalik ja ometi püsib kindlalt koos. Eks mõjuvamaid rabavamaid, Johannes Uiga vaikelusid 1989 üks nendest teostest, mis ta siis ise veel annetas oma surma aastal Pallase kogusse 1998 ja käisime valimas Kosalve Jaanoviga. Tema juures. See on nüüd vist võib-olla raske küsimus, aga mis su enda lemmik siit sellest valikust on? Ühte, ma ei oska öeldagi nemise otsekohe, aga mis mulle kuidagi sügavuti mõjuvad, on need Aluvustalu kompositsioonid tulevad väga lähedale, poevad sisse. Ja siis Herman aunapuu, väikesed pildid ka. Ja mõni Helju Sarnet Saurami värviteraapia. 2019. aasta algul vaatasid Tartu linnamuuseumis näitust Rõõm purustab mure kunstiühingu Pallas kogu kunstiühingu Pallas esimees Enn Lillemets ja Ulvi Karu. Kitarripalu kuulsime André maakeri esituses.