Sa ei võta kuulda kõrkuse mõtteid ja ei põlga ära rõhutud südant. Seepärast tuleme su ette alandliku meelega. Sest sina oled meie eest kannatanud. Kaastunne, mis ei tunne piire, on omane pühakutele. Võib tekkida küsimus mille poole siis meie püüdleme. Kas valmistame oma mõtteis graafikuid, mida tarvitades suhtume inimeste muredesse erineval viisil? Kas teise mure läheb meile üldse korda? Kes astub kaasteelised kannatuste reaalsusse nii et ta mõistab, mida too läbi elab. Ja siis oskab ta inimesele omaselt aidata. Aga selleks peab ta õppima tundma inimhinge. Ma avan oma silmad, sinu päevakiirtes kristus. Ja asetan sinna seitse ilma kahetsuse ilma alandlikkuse, ilma andeksandmise, ilma suuremeelsuse, ilma kaastunde, ilma rõõmu ilma ja lootuse ilma. Pesema silmi kristus ning valgustanud kirkalt vaatlema et näeksin ennast ja omi mõtteid, sõnu ja tegusid läbi sinu valguse. Sest see ei tuhmu. Niisutama kuivanud huuli, millelt hakkaks tärkama laul sinu kiituseks. Julgusta mind vaatama kaugele et näeksin inimesi mu kõrval. Säilitanud taju, mis õpetaks, et päikesekiires hõljuv tolmukübe olen mina ise. Ja üksnes niimoodi nähtav teistele. Aseta mind kindlalt seisma maailma ookeanis, kust ei ole tagasipööret mõista mu õnge ja leevenda neid. Andesta mu möödalaskmisi ja tõrjumust, mõtted neid sinu võimukaaslaste ees millegagi õigustada. Julgusta, kui kardan. Ära lase mu pilku ähmastuda. Hoia mind tarkuse teel. Aga ära lase sel saada ülemaks mu südameteest. Päästa mind mu surmahetkel, kui see peaks tulema. Ja luba siis sellele maailmale uinudes kuulda kõikide pühakute laulu, mis tulvaks ka minu huultele.