Ärgem rutakem ise ennast õigeks mõistma. Hoidkem ennast eemale suurustavate sõnade eest, mis ligimese üle kohut mõistavad. Et me jumala käest armu leiaksime ja valgust saaksime. Andeksandmine ülendab inimese tegevust. See värvib igaühe meist meeldivatesse toonidesse neid toone. Me vaatleksime terve oma elu, sest see on meeldiv. Heitke menestelt kõrkuse kasukas mis ei lase välja näidata meie head südant. Neelake malla trots ja viha. Ning halastage neile, kes meid on osatanud. Andkem andeks väärikalt. Ma avan oma silmad, sinu päevakiirtes kristus ja asetan sinna seitse ilma kahetsusele ilma alandlikkuse, ilma andeksandmise, ilma suuremeelsuse, ilma kaastunde, ilma rõõmu ilma jalutuse ilma. Pesemas ilmi kristus ning valgustanud kirkalt vaatlema et näeksin ennast ja omi mõtteid, sõnu ning tegusid läbi sinu valguse. Sest see ei tuhmu. Niisutama kuivanud huuli, millelt hakkaks tärkama laul sinu kiituseks. Julgusta mind vaatama kaugele et näeksin inimesi mu kõrval. Säilita mu taju, mis õpetaks, et päikesekiires hõljuv tolmukübe olen mina ise. Ja üksnes niimoodi nähtav teistele. Aseta mind kindlalt seisma maailma ookeanis, kust ei ole tagasipööret mõista mu enge ja leevendaleid. Andesta mu möödalaskmisi ja tõrjumust, mõtted neid sinu võimukaaslaste ees millegagi õigustada. Julgustad, kui kardan. Ära lase mu pilku ähmastuda. Hoia mind tarkuse teel. Aga ära lase sel saada ülemaks mu südameteest. Päästa mind mu surmahetkel, kui see peaks tulema. Ja luba siis sellele maailmale uinudes kuulda kõikide pühakute laulu, mis tulvaks ka minu huultele.