Tere hommikust. Argihommikud on enamasti üsna ühesugused, meil igaühel on oma kindel käte harjunud rutiin. Peaaegu kinnisilmi võime käima panna oma kohvimasina, liikuda vannituppa ja tagasi kööki ning panna mängima raadio. Selline rutiin on hea, sest kes jaksaks igal hommikul midagi uut leiutada või pidevalt ootamatustega rinda pista. Mõni nii tavaliselt alanud päev võib aga ühtäkki tuurid üles võtta ja päris maruliseks kiskuda. Uues testamendis on kirjutatud ühest õhtust, mis kasvas üle tormiliseks. Lööks. Peale pikka ja pingelist tööpäeva astus Jeesus koos oma jüngritega paati. Ta geneetsereti järve vastaskaldale. Nende meestega polnud muret. Endiste kaluritena olid nad vee peal nagu kodus. Tundsid paati vähemalt sama hästi kui meie oma kohvimasinat. Järveli rahulik olukord nende jaoks rutiinne. Jeesus oli päev otsa inimeste keskel olnud neid kuulanud, õpetanud ja tervendanud. Ning tema võis nüüd paadi päras rahulikult magama jääda. Ja siis täiesti ootamatult tõusis torm. Mõnda aega näis kõik veel laabuvad, ennegi torme üle elatud, ennegi kriisidega toime tuldud. Nende siis kaotasid jüngrid kontrolli ja kui paat veega juhtuma hakkas, sattusid nad paanikasse. Ja nad hüüdsid, täis hirmu ja etteheidet. Õpetaja, kas sa ei hooligi sellest, et me hukkume. Ja meile öeldakse, et tema tõusis sõitles tuult ja ütles järvele. Jäävaka, ole vait ja tuul rauges. Ja järv jäi täiesti vaikseks. Hea teekaaslane, uus päev on meie ees. Ja ma ei tea, kas see tuleb tüüne või tormine kas kõik laabub nagu plaanitud või seisab ees ootamatuid pöördeid ning segadust. Ma tean, et sa teed, mida suudad. Sul on kogemust, sul on tark kust ja jõudu. Aga ära unusta ka seda, et sinu paadis on Jeesus. Ja temaga me nüüd räägimegi. Issand, me täname, et sina tahad olla meiega ühes paadis. Me täname, et sinul on vägi vaigistada torme. Ja nüüd me asume koos sinuga teele saada ja kaitse meid ja kaitse kõiki, kes meile armsad. Aamen.