Tere hommikust. Eile rääkisin tähest tormises tööst geneetsareti järvel, kui jüngrid pidid rinda pistma ootamatult tõusnud tormiga. Lained kerkisid üha kõrgemale ning ähvardasid paadi enda alla matta. Nii et mehi tabas surmahirm. Viimases hädas äratasid nad paadi päras magava Jeesuse. Too tõusis, käskis tormil vaikida ning kogu järv jäi vakka. Kuusi järvega jäid tummaks ka paadisolijad. Meile öeldakse, et nad lõid väga kartma ja küsisid üksteiselt, kes tema küll on. Isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna. Kas pole kummaline? Hetk tagasi tundsid nad kabuhirmu oma elu pärast. Ja nüüd, kus torm oli raugenud, haaras neid sootuks teistsugune hirm. Päikeses katekismuse kümmet käsku seletades alustab Martin Lutter iga käsu selgitust sõnadega. Me peame jumalat kartma ja armastama. Pea igal täiskasvanute leerikursusel kib osalejate seas küsimus, kuidas on võimalik kedagi ühteaegu karta ja armastada. Kas need kaks ei välista teineteist? Kartust on mitut sorti. On kartus kaotada oma töö või tervis, kartus ebakindla tuleviku ees, võõraja harjumatu ees, kartus pimeduse või vägivalla ees. Ja siis on jumalakartus, mis ajab kõik muu kartuse välja. Mida suurem on meis jumala kord, seda vähem on meis ruumi mistahes muudele hirmudele. Selleta võiksime muutuda hulljulgeks siia teha arutuid, otsuseid. Ent hirmul ei tohi lasta oma peasse pesa teha. Oma hirmudega toimetulekuks tuleb meil ikka ja aina jumala ligi minna. Sest tema on vägev päästma. Teda tundma õppides taipame et ta on tõesti kardetav. Isegi tuul ja vetevood kuuletuvad talle. Ja kui me teda Jeesuses Kristuses tundma õpime, siis me teame, et ta on usaldusväärne. Tema on see, kelle peale tohime loota nii elus kui ka surmas. Ainult teda tasubki karta. Sest kes saaks meie vastu, kuid tema on meie poolt. Paulus kirjutab roomlastele ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada jumala armastusest mis on Kristuses Jeesuses meie issandas. Ja sellepärast me ei karda. Ja me räägime oma jumalaga. Issand, sina oled meie julgus, meie kindel linn ja varjupaik. Tule meiega tänasesse päeva õpetameid, sind kartma ja armastama. Mitte miski muu ei saaks meid ära hirmutada. Aamen.