Tere, pühapäeva hommikust. Oleme selle nädala hommikutel mõtisklenud argistest otsustest ja valikutest mida meil tuleb oma elu jooksul teha. Mõne puhul võib passida, see tähendab lasta end voolul kaasa kanda. Ent surma käest ei ole võimalik kõik välja vingerdada. Ja me sureme üksi. Enamikule võib see hetk olla veel üsna kaugel. Seda rahulikumalt saab tänasel pühapäeval endalt küsida. Mis ootab mind ees pärast viimast hingetõmmet. Üks vastus on, et mitte midagi. Aatomite ja molekulide on ükskõik, mis olekus või kombinatsioonis nad jätkavad. Koguja arutleb piibli raamatus. Sest mis sünnib inimlastega, sünnib loomadega. Neile kõigile sünnib sama, nagu sureb üks, nõnda sureb teine. Ja neil kõigil on ühesugune hing. Ja inimesel ei ole paremust looma Eeessest, kõik on töine, kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust. Ja kõik saavad jälle põrmuks. Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade Heing vajub maa alla? Kes teab? Isiksuse totaalse olematusse haistumise uskumine on samasugune oletus. Kui uskumine, et vaim läheb jumala juurde, kes tema andnud. Ent otsusest jumala poolt või vastu sellest, milline on meie suhe temaga ja ka suhte puudumine on suve kasvavad välja elu jooksul tehtavat. Paljud teised otsused. Vaimulikud on läbi aegade olnud hädas, et inimesed ka need, kes teoreetiliselt on nõus, et kord tuleb kõigekõrgema palge ette astuda lükkavad meeleparanduse aina edasi. Nagu eile oli juttu, on see nii ka kõige muuga. Kõigepealt ikkagi silma ees seisvad ohud ja rõõmud. Kauge tulevik on kauge ja kahtlane. Mine tea, kas tulebki. Mõned elavad nagu nemad ei sureks kunagi. Eks sellepärast ongi kasutatud kohe-kohe saabuva viimsepäevaga hirmutamist äratuskoosolekutel. Kui viimnepäev tuleb homme, siis ei ole enam aega ega vabandust. Vaid vahekord, lugu ja ka tuleb täna klaarida. Ent kui täht veel möödas, võib jälle vanaviisi edasi lasta elu veereda. Kes õigi paater, Karl Raaner arutleb. Surm on viimne otsus, mille inimene langetab ja kogu oma elu üle. Surmahetkel otsustab kas jumala poolt või vastu. See ei tähenda, et, et peaks oma elu üle otsustamist surmani edasi lükkama. Vastupidi elu jooksul vastu võetud otsustega harjutan ennast selle viimase lõpp lõpliku otsuse tegemiseks. Surm on ühelt poolt välist asjaolude seatud. Sõrm tabab meid pärast haigust või õnnetust, kui elu lakkab. Aga see on ainult väline, nähtav osa surma peidetud külge. Kui me kogu oma eksistentsi looja ette viime ning jumala armastuse poolt või vastu otsustame ei saame kõrvalt ega väljastpoolt jälgida. Kuid just surmas saavutab põhjapanev otsus, mida me elu jooksul üha uuesti oleme üritanud langetada lõpliku kehtivuse. Laaner ütleb, et mõte iseenda lõplikkusest tuletab meelde. Ma pean kogu elu harjutama elu kasuks otsustamist et siis ka surmas elu kasuks otsustada saaksin. Siis võin loota, et surmas õnnestub mul langetada otsus elu ja jumala poolt. Mulle tuletab Laaneri mõtte mõlgutusi meelde Tiibeti surnute raamatu pardu tütrolli, kujutlust suremisest. Seda raamatut loeb äsja lahkunud ettesõber teda julgustada kiirgavas valgusesse astuma. Et ta ei kardaks ega püüaks peituda pimedusse. Miks. Meil võib vallata kartus täielikku valgusesse. Eks ole, pelk sümbole valgus ja kirkusesse siseneda ja ära kaduda. Oma kehas tundus turvalisem. Surm annab igale lahkujale võimaluse minna jumala riiki. Kas tõesti igale? Me ei tea, aga kui kujutleda korraks et suremisel kaob aeg. Et siit lahkumine ja viimne kohus langevad kokku, kui kas ei või siis öelda, et inimene seisab sel hetkel iseenesekohtu ees? Ta kohtualune ja samas ka kohtunik ta ei saa enam olla ise enda advokaat, otsida vabandusi ja õigustusi. Edasikaebamine, jänese bet. Jeesuse käitumine näitas, et jumal ei tõrju mitte ühtegi ega kedagi. Aga paljud põlgasid ära. Võib-olla hoiab jumal ukse õndsusesse lahti igale siit ilmast lahkuvale aga karta on, et paljud neist löövad ise kar. Taipad ühtäkki oma vääritust ja patust nagu Jeesus hoiatas. Siis hakatakse ütlema mägedele, langede meie peale jääd lõngastele, katke näid. Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis kuivaga. Kuidas saan mina olla kindel, et söandan söösta kartmatult kir kusesse? Loomulikult ei ole ma kindel, usk on risk. Ja ma ei tea, kas mul on ikka otsustaval hetkel, kel julgust minna pimestavasse valgusesse. Aga ma palun seda, et siis kui mina enam ei suuda oleks jumal suurem ja halastaks ning võtaks vastu. Ees on öelnud, uskuge valgusesse, kuni teil on valgust, et sünniksid valguse lasteks. Kui ma kaduva elupäevil olen otsinud osadust temaga ehk ma tohin siis päevade lõpul palude ja loota, et ta ei hülga mind ka lahkumise tunnil. Palvetagem. Meie halastav ja armuline isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt, Ta on riik ja vägi ja au nüüd ikka ja igavesti. Aamen.