Tere hommikust, eks ole, Me saame enamasti oma eluga korda. Vähemalt tublimad meie seast. Ent vahel tunneb tugevaim keet ponnistamisest ei piisa, asjade kulg ei ole tema meelevallas. Ma ei saa endale lihtsalt öelda. Tänasest alates näen kõike, olge positiivses valguses. Kliima, eiraksin tegelikkust. Aga ma võin püüda hakata oma elule teisiti vaatama. Usk jumala usaldamine on üks võimalusi, mis aitab vastu pidada kannatustes. Kui mind tabab haigus, kui mul on kitsas käes võin endalt küsida, mida jumal mulle selle kaudu öelda tahab. Kas pole kutse jõuda teisele vaimsele tasandile, kus tunnen end vahet Dumalt temaga seotud olevat? Ühes salmis öeldakse. Kuigi ma kõnnin viletsust vahel annad sina mulle elu. Vaenlaste viha vastu, ulatad käe. Vägev käsi annab võidu. Jehoova õpetab mu töö. Algatajat ümbritses vastaste viha. Seda ei ole võimalik maha salata ega positiivse mõtlemise kaudu olematuks muuta. Kuid ta võis selles kitsikuses uskuda, et jumal hoiab teda ja on kogu oma hädas ikkagi tema käes. Ta on otsustanud oma ahistuse ülemit Te hädaldada ja seda läbi roosade prillide vaadata vaid astub sellele vastu usu toel ning teab, et jumal kannab teda sellest läbi. Usk tähendab just seda, et me käitume nii nagu viimselt, et oleks särada. Ja kogemegi ahistavad, et olukorda hoopis teisiti. Natside koonduslaagris viibiv juudi psühhiaater Viktor Flanclul teadis, et vangistajad valitsevad küll kõike aga mitte tema mõtteid. Ja suutis nõnda oma vaimse olukorra kontrolli alla võtta. Tema pidas vastu, kui paljuta kõrval murdusid. Mõistab transidentsuse all sellest kõigest välja ulatumist mittemetafüüsilise mõttes vaid teatud piiride ületamist mis meie tavalisele argipäevale pandud on. Bergerile on enesepiiride ületamise üks tunnus huumorimeel. Huumor, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest, tähendab ju iseenesest distantseerumist enese tahaplaanil asetamist oma maailmapildis ja enda üle muigamist. Huumor ei tähenda pealiskaudsust või kerglust vaid suutmist olla oma saatusest üle. Meeleheite asemel meelekergus mis tuleb teadmisest, jumala käed kannavad. Paulus kirjeldab apostlite vintsutusi ning seda, millisena ta seda kogeb. Nad on kõikumatud, aus ja häbis halvustuse ja ülistusega kui eksitlejad, kes räägivad tõtt kui tundmatud, ent läbi tuttavad kui surijad ja näe, Me elame kui karistatud, keda ei surmata. Kui kurvad, aga ikka rõõmsad kui vaesed. Kes aga paljusid teevad rikkaks, kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik palvetagem. Ja jumal ole sina, meie lootus ja kindel kalju headel ja halbadel päevadel. Ole seda meie maisel teel. Ja ära jäta meid üksi ka selle lõpule jõudes. Aamen.