Tundub, et viimaste nädalate põhiküsimuseks võiks olla, kes kogub meid, kes või mis neid ühendab. Kui näiteks luua mõni märk, mis kõiki me riigis elavaid koondaks siis selline kampaania vastupidiselt taotlustele isegi süvendab hajumist ja vastasseise. Ühed ütlevad, et riiki tõmmatakse rööbastelt maha teised, et käimas on normaalne demokraatlik protsess. Lihtsalt taustamuusika on kõrvulukustav ja maitselage. Inimestel on hirmsast puudub usaldus. Ja kas saab seda hukka mõista? Minugi jaoks on küsimus, kas näiteks need, kes retoorikas kasutavad sõnapaari kristlikud väärtused on neid valmis ka päriselt kehastama. Teoreetiline tõekspidamine ja praktiline tõeks elamine on paraku erinevad väljakutsed. Täna 70 aastat tagasi algas märtsiküüditamine. Võõras võim viis omasid ära. Aga selle käigus hõõrus mõni naaber kahjurõõmust käsi. Kuidas me täna teineteisega käituksime, kelle peale kaebaksime? Keda täna vaimses mõttes juba välja arvame, sest nad ei sobi. Me ei lepi, sest me ei taha lepitust. On konservatiive, kes pisemagi liberalismi lõhna peale mitte kunagi kellegi teise südame alla ei koondu. Nii nagu vabameelne hing või kalamaja hipster ei astuks kunagi rahvuslaste tõrviku alla. Isegi kui idee on hea, siis ei kõlba, sest autor ei sobi. Või teatud väärtused on lepitamatult vastukarva. Ja seda tuleb mõista. Muretsetakse, et minu väärtused on löögi all. Ja see on mõistetav mure. Aga omade väärtuste eest seistes lüüakse iga päev teisi inimesi, inimesi, ligimesi väärtus pühitseb, löögid. On kõlanud, üleskutse tuleb olla jätkuvalt näoga lääne poole. Mina olen seda hea meelega. Olen osa vaba kiriklikust traditsioonist, mis sai alguse sellest, et lääs oli näoga meie poole. 19-st sajand läänest tulnud misjonärid, läänemaaärkamine, Lewis lihtne sõnum jumala armust, mis muutis terveid perekondi. Kõrtsid said tühjaks, sest süda sai midagi paremat täis. Ja see on see süda, mida mina täna kannan. Olen osa paar aastat tagasi rajatud kogudusest, mis on selle liikumise järeltulija. Üks minu jaoks oluline väärtus on usuvabadus. Ja täna võin olla tänulik, et see on olemas. Jah, mind on tögatud usu pärast ja kristlase kohta räägitakse teinekord avalikult rumalusi, mis võiks ärritada. Ja ükskord väljendas keegi soovi mind põlema panna, sest ma olen kristlane. Aga see oli ainult see ükskord. Ma olen nõus temaga jätkuvalt seda maalappi jagama. Ehk parandab ühel päeval meelt? Mingi lootus peaks siiski olema. Mõned inimesed kannavad oma Facebooki profiilile südame, tähistamaks seda, et kõik mahuvad meie maale ära. Üks süda on, aga see ei ole ühes tükis. Pildil on terve südameideaal, aga tegelikkus on purunenud ja me tegelikult ei oska või ei saagi seda ise kokku korjata ja terveks teha. Meie suutmatus ei peaks meid panema imestama. Jeesus ütles kord oma maad ja rahvast vaadates. Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla. Aga teie ei ole tahtnud? Nemad olid ka lõhki omavahel võõraste ning jumalaga vaenujalal. Meie oleme oma tahtmise, oma õiguse ja mitmete tõdede vahel puruks. Ja inimlik leppe lootus on üsna lootusetu. Isegi jumala poeg väljendas siin justkui jõuetust. Olen tahtnud koguda oma tiibade alla, aga teie ei taha. Aga jumal kogub ikkagi kõiki neid, kes teda vastu võtavad. Ma usun, et Tallinna linnale ja Eestimaale läheneb Jeesus täna samasuguse ohkega. Ja kui tervet rahvast ei õnnestu koguda ühe südame alla siis südahaaval õnnestub katkisi inimesi kokku korjata küll. Seda ma olen oma silmaga näinud. Ja see annab lootust.