Ma ei tea, kas paastu ajal sobib sellise avaldusega lagedale tulla, aga mulle meeldib hommikukohvi just see esimene sõõm. Vahel ma tuletan lausa endale meelde, et see on esimene lonks. Ja see on ikka sündmus, nii et keskendu, naudi. See tekitab minust tänu. Mõtle, kui hea jumal. Loomisloos näeme, kuidas jumal lasi maast tärgata taimed ja viljapuud. Oleks võinud jätta kohvijoa loomata. Aga jätnud, lõi ikka, mõtles minu peale ka. Mõtles, kuidas ma hakkan teda tänama hommikuti selle esimese kohvilonksu juures. Ja nii ma joon isaga kohvi. Hommikusööki on nimetatud päeva kõige olulisemaks toidukorraks. Tean küll inimesi, kes saavad edukalt hakkama ainult veeklaasi või hommikukohviga ning annavad tööle pihta, kuni nälg tõsisemalt näpistab. Ja see sobib neile. Kuid midagi me ilmselt siiski sööme. Ning selle juures tasub mõelda sellele, millega me hakkame oma päeva täitma vaimses mõttes. Mis on need vedelikud, valgud, kiudained ja muu, mida ammutame. Olen tähele pannud, esimese hooga ei tasu hommikul ja ummisjalu ajalehtedesse ja sotsiaalmeediasse sukelduda. Nii peavoolu kui allavoolumeedia kisuvad endaga kaasa. Pakuvad kiiret mõnu ja sama kiirelt võib meel mõruks tõmbuda. Mulle aitab kohvist küll. Mõnikord asume kohe hommikul kommikarbi kallale või näksime kõhutäie asemel uudisvoos, palu või toidame end päevakajaliste meemidega. Mõtteaine toetub igapäevaste teravmeelsuste ja sõnasõdade peale, mis kusagil käimas. Nii käib ühel hetkel pea ringi nagu inimesel, kes ei ole korralikult söönud. Toidukord ei ole niisama kena sõna, selles on vaimulikku tarkust. Toit täidab kõhtu füüsiliselt ja vaimselt. Ja see olgu igati korrastatud. Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub jumala suust. Ja mis puudutab vaimulikke asju, siis ei ole nii, et söön kõhu ruttu täis, siis tegeleda vaimsete asjadega. Vaid söömine võib ka saada vaimseks naudinguks. See, et meil kõht tühjaks läheb, tuletab meelde, et meie hing ja vaim saavad tühjaks ning vajame vaimutäidet. Sest elu on vaimne pingutus, mis nõuab palju energiat. Ja palvetada võib nii enne sööki kui söömise ajal. Selle asemel et täita oma pea tühja-tähja aga võiks mõelda, millise eesmärgi nimel ma täna elan. Milliseid hoiakuid peaksin endas kujundama, et peaksin vastu pika päeva? Milliseid vaimseid kiudaineid peaksin tarbima, et elu ebameeldivused ja üsna sageli ka teised inimesed ära seedida? Tean paljusid inimesi, kes ei saa muud moodi, kui alustavad päeva palve ja pühakirjaga mitte lihtsalt harjumusest või vagast kohusetundest vaid tõepoolest selleks, et see on eluks vajalik. Ja et see on nauditav. See on andnud tegevusele sisu ja elule maitset. Ja mida täisväärtuslikum on meie vaimulik toidulaud, seda enam on meil pakkuda ka teistele, nõnda et meie teod ja sõnad toovad teistele kasu nagu öeldakse, õpetussõnades õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnale. Andku jumal, et meil oleks teistele selline mõju.