Ühel päeval kõndisin linnas, ajasin omi asju, mõtlesin omi mõtteid ning palvetasin teiste omi. Oli hea olla. Äkki aga tunnen, et kinga sees on kivi. Istusin parasjagu trammi jalga liigutades, veendusin kivi olemasolus. Kivi kinga seest välja raputada ei ole eriti keeruline, aga ma ei kiirustanud sellega. Mulle kangastus millegipärast teadmine, mina ise olen mõnigi kord nagu kivi kellelegi kinga sees. Mõtlesin kõigi nende inimeste peale, kellele olen põhjustanud ebamugavust, valu, meelehärmi. Oled nagu kivi teise kingas. Aga tema kõnnib ikka sinuga edasi. Teekond on raskem, aga ta ei viska sind oma elust välja. Mõtlesin selle peale, astusin trammist maha ega võtnud kivi kinga seest ära. Sest ma tahtsin neile inimestele edasi mõelda. Tahtsin tunda kivi kingade kandmise ebamugavust. Mitte et see kuidagi nüüd lunastaks või midagi heastaks. See tegevus aitas lihtsalt keskenduda, jalutada pisut vastiku tunde ja suure tänuga. Tundsin, kuidas kivike liigub päkajuurest suure varba alla ja nime liigume teiste elusid mööda, torkame tallalt ning lõhume varbaid. Need, kes meie eest hoolitsenud, vastutanud on pidanud tundma, kuidas aina leiutame uusi vigureid, et tüli teha. Tundsin end jalutades juba üsna õilsana. Jõudsin mõelda juba sellelegi, kuidas ise teisi kannan, kannatan ega löö neile käega. Praegugi ei viska kivi kingast Vandsin tublisti edasi. Sellise võiks vabalt teistele eeskujuks tuua. Kõndisin kangelaslikult, kuni korraga tundsin teises kingas ka kivi. Kust ta sinna korraga ilmus, pole aimugi. Ausalt öeldes olin sellele jalale märksa tugevamini toetanud. Nüüd häiris minu mõlemat jalga üks väike ebamugav kõrvaltegelane. See ajas naeru peale. Jumal, kas sina mõtlesin? Näitad mulle kohaga, et jumal teeb vahel ka meiega vigurit, et me näeksime veel täpsemalt teda ja iseennast. See on huvitav nähtus, et kui asjad on pisut pahasti ja siis hullemaks lähevad, võib hoopis naer peale tulla. Nagu jumal kinnitaks meid oma huumorimeelega. Kõik on vahel upis, aga just see võimaldab ära tunda tuse. Jumala tuntav naeratus meie peal ongi lootus. Ma tühjendasin üsna ruttu kingad ära. Ega ilmaaegu ei pea ka piinama. Peamine on olla avatud sellele, et jumal ära tunda. See, kuidas tema on kõndinud meiega pikkadee tundes valu. Ja ometi pole ta meid kõrvale heitnud. Oh jumal, uuri mind ja tunne ära, mu süda. Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted. Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele. Aamen.