Rooma kirjas julgustab Paulus usklikke. Tooge oma ihu jumalale meelepäraseks ohvriks. Üks uuem tõlge või tõlgendus, ütleb samas võtke oma igapäevane tavapärane elu, magamine, söömine, tööl käimine ning asetage see ohvrina jumala ette. Ohvri mõiste sisaldab nii loobumist kui saamist. Ohver on piiblis seotud elu andmisega, see tähendab kellegi surmaga selleks et pat saaks lepitatud ja osadus taastatud. Meie eest on oma ohvri toonud Jeesus oma elu hinnaga. Et võiksime kogeda osadust isaga. Ning elava ohvri toomine tähendab jumala kogemist selle kaudu, kui end talle pakume. Argipäevased toimetused on täis vaimulikku tähendust. On suur vahe, kas midagi teha tüdinud harjumusest või teadlikult nõnda, et teed seda kellelegi heaks. Jumala heaks tundub ehk veider, et mis jumalal on kasu sellest, kui mina kodus toimetan. Aga selgub, et jumala jaoks on nendes asjades osaduslik Poment. Ning meil tema kogemise võimalus. Laupäeviti tegeletakse tihti koduste toimetustega. Eriti nende jaoks, kes tavatööl peavad enamasti kontoris istuma. On näiteks aias toimetamine hea vaheldus. Või korrastad täna midagi kuuris garaažis, sätid, raamaturiiulil köited paika või ehitad hoopis uue riiuli. Ja silm puhkab. Hiljuti oli minu abikaasa tervise tõttu mõneks ajaks rivist väljas kodused kahe peale jaotatud tegemised olid rohkem minu peal. Pesumajandus on osutunud üsna keeruliseks ülesandeks, mida harva sooritan hindele suurepärane. Kui keegi kodus küsib, miks venna sokid on minu sahtlis siis mul ei ole selles olukorras raske süüdlast leida. Olen nüüdseks loobunud sokkide ja aluspesuomanike suhtes ise kõiki otsuseid langetama Ast ning kasutan tütre abi. Kellele ja kuhu üks või teine riideese kuulub, seda teab tema üsna täpselt. Tõstab pea matemaatikaülesande kohalt ning langetab tähtsaid valikuid. Kui kanname selle tegevuse jumalasuhtevaldkonda, siis leiab sellest mõndagi. Tegelikult me ise ju ei pese midagi. Küll korjame musta pesu, Kuu, topime masinasse ning lisame vajalikud ained. Aga see on ka kõik, mida teeme. Isegi käsitsi pestes sõltume ju veest ja muust, mis meie kasutusse antud. Piiblis räägitakse pattude andestuse eest ja uue elu ning võimaluste saamisest ka rõivastumise kaudu. Meie otsus on see, et paneme end nagu musta pesu jumala masinavärki ning tema toimetab meie juures kõik muu. Samas kui puhas rõivas on käes, siis jalutas ise kappi ega selga. Puhta pesu hunnik on sama korratu kui musta oma. Ainult lõhnab paremini. Puhta pesuga tuleb ka ise midagi teha. Ning väga sageli vajame ka teiste abi. Nii nagu mina oma kodakondsete sokkidega keegi peab mind korrastamise juures aitama. Kui jumala juurde ning koguduse keskele tuleb uus inimene, siis tema elu on sageli esialgu nagu musta pesu hunnik. Ja siis ilmutab end seal puhta pesu, hunnik palju võimalusi, palju segadust ja sageli vajame, korrastavad pilku, mis, kus, kuhu, kuidas mu elus peaks toimuma. Et sokid oleks ikka õiges kapis ja müts peas, mitte mujal. Tuleb välja, et see ei olegi nii iseenesest mõistetav. Aga eelkõige tasub nii oma musta kui puhta pesu juures järele mõelda, mis meid määrib. Ja kuidas sellest vabaneda. Ja kuidas tulla toime kõigi heade võimalustega, mida jumal meile pakub?