Tervist uus saatesari Itaalia alustab ja portaali eesmärgiks on nii hästi kui me iganes suudame tutvustada põhja parasvöötme metsa- ja tundra piirkonna rahvaid nende mõtteid, nende olu, nende kultuuri ja kultuuri elemente selle läbi, et meie rikkas ja toredas Eestis olemas vahvaid toredaid inimesi, kes neid rahvaid tunnevad, kes on meil külas käinud, kes ühe või teise meelega on püüdnud nende rahvaste käekäigule kaasa elada ja teevad seda ka praegu. Esimeses saates puudutaks üleüldse paras vööt ja seal elavaid rahvaid nende mõttemaailmamentaliteet, nende muusikat ja esimesse saatesse on külla tulnud maestro Veljo Tormis. Tere õhtust. Tere õhtust ja Fenno-Ugria asutuse vedaja, jaak proosas. Tervist, tervist. Nüüd tuleb selline küsimus, mida võiks nimetada selliseks hästi üldistatud küsimuseks ja ja võib-olla mõni inimene muutub pahaseks, sellist küsimust üleüldse esitada. Kuidas saab niimoodi üldistada? Aga kas Teie hinnangul metsa- ja tundravööndi rahvastel, nii Euraasias kui ka Ameerikas on mingisuguseid selliseid ühesuguseid väärtushinnanguid, kuidas nad maailma täpselt kaevade väärtustavad? Mille järgi võiks ära tunda, et see on just nimelt põhja rahva liige? Ma tegelen rahvamuusikaga, rahvalauludega ja rahvalaul on sugulasrahvastel kah sarnane. Meie sugulasrahvad ju tegelikult kõik dial ungarlaste elavadki selles vöötmes. On nii, meie lähemad ja kaugemad sugulased Siberi poole ja tal on ka ikka sellessamas vöötmes ja väga palju on selles rahvakultuuris Johist. Aga mul ei olnud kunagi võimalust neid rahvaid nende kodus külastada või siis seal ringi liikuda. Nii et ma tunnen ainult öelda eetri kaudu kogu see tassi või paberi kaudu muusikalist materjali, muusikast, materjali, ma olen püüdnud nii palju tutvuda sellega nii palju kui võimalik oli. Ja nõukogude ajal oli see ju mõnes mõttes võimalikum kuhugi praegu ja endale hankida kõike materjali sellelt alalt. Aga see on kõik ainult niimoodi, jah, pindmiselt küll. Noh, aga mis meie lähedastest sugulastest nagu põhjas elavat karjalased või Repsad või nendega ma olen hästi kursis, mis nemad on laulnud ja ja mõtelnud. On neil väga palju sarnasusi nende mõttemaailmas. Nende mõttemaailm on seesama Kalevala mõttemaailm, mis meiegi oma kuidagi kui te mõistate, mis on Kalevala, kultuuri, Kalevala mõttemaailm ja Kalevala värss ja Kalevala laul, siis, siis see on seesama meilgi. Siin Tammelinna. Kasvada vaadanud. Kasvada on taevas, oksad. Tamme igast Tammei oota Meigasvan taevas, oksad TÜV. Jaak nojah, mis ma võin ütelda, et tõepoolest niisugune loodusse suhtumine, metsa suhtumine, see on teistsugune kui, kui teistel rahvastel, et soomeugrilased ikkagi loodust eriti metsapuud teevad küllaltki suure osas pühaks niivõrd pühaks, et sinna ohverdatakse. Sellesse suhtutakse säästlikult. Et see võib-olla tõesti iseloomustab imago rahvaid kui ka ma arvan teisi rahvaid, kes metsavööndis elavad. Metsavööndi rahvad on reeglina sellised, kellel ei ole oma riiki enamus, vähemasti neist ja kui nüüd vaadata nende arengut ka soome sugu rahvaste arengut, siis mis kaasajal võiks olla nende suuremaks mõjutajaks, kas neid ümbritsev loodus, mille keskel on sündinud või Nende juurde tulev, avatud maailm? Jah, see on niisugune päris raske küsimus, kuid ei oska seda muidugi selge mikspärast, nendel ei ole välja kujunenud oma riiki, et ikkagi metsavööndi rahvad peavad toime tulema küllaltki karmides tingimustes, mis aitab kaasa tugevatele individualismi ilmingutele ühelt poolt teiselt poolt siis ikkagi piirab nende arvukuse ära, kuna mets ei pakku suurtele massidele piisavalt palju toitu. Ja, ja see seletab ka muidugi ära selle riikide vähesuse põhjarahvaste seas, kuid praegu praegu tuleb muidugi tõdeda seda, et linnastumise protsess jätkub soome-ugri rahvaste puhul ja ja see ongi üks tegelikult üks mure ja probleem, et maailm globaliseeruv, kuidas siis ikkagi need soome-ugri rahvad võiksid säilitada seda oma rahvuslikku omapära, identiteeti, et edasi luua neid kauneid helisi, kirjutada ilusaid ja sügavaid luuletusi, et see on tõesti üks selline küsimuste küsimus? Maestro, kas linnastumine murrab neid rahvaid, nende muusikat? Kas see muudab ma jah, et see tõesti toimub nii? Tegelikult on ju väikesed rahvaste kaitsja just mets, mets ongi nüüd rahvat kaitsenud kõige eest, mis, mis ümber on. Ja see ongi erinevus meie rahvaste ja teiste suuremate hõimude vahel näiteks slaavlaste vahel. Me teame ju, et kui hilja, murru mets, eks ole, tuli välja oma sellest seremist, vaatas ringi vasakule, paremale ümberringile, lai väli, eks ole. Aga eestlasel ei ole laia välja, on maja ümber tal kas metsalehmad oma Aedki ümber, nii et see, selliseid looduslik mets kaitses meid paremini. Aga see on väga tüüpiline just venelaste ja teiste slaavlastele, et nad ümber oma elamu teevad kõik tühjaks lagedaks. See on suurte linnade ümber ka. Mul oli selline naljakas kogemus, kunagi oli Eesti kultuuripäevad Irkutskis ja sealt ma mäletan, et lõpukontserdiks pidulikuks kontserdiks taheti saali kaunistada ja see programmi koostaja oli Voldemar Panso, tema tahtis seedripuudega karmistada saali ära ja siis nõudis endale auto, et lähme metsa seedri oksi sealt ja, ja mina palusin ennast ka, võtke mind kaasa. Läksingi kaasa, ja mis siis toimus? Pidime sõitma 70 kilomeetrit linnast välja, et jõuda metsa. Ümberringi lase endale linna, seal alles oli seedrimets. Nii kaugel. Nad on selle hilja murdva metsi kultuuris, igal pool. Meil on vastupidise olnud, eks ole. See lagedus oli sinna tekitatud, mitte see ei olnud. Ei, ta ei olnud muidugi loomulikult, aga meie hoidsime metsa, metsa hoidis meid. Ütleme nii, et see on soome-ugri rahvaste jaoks ikkagi olnud kaitsta, et kui vaadata isegi näiteks puhtsõjaliselt-s, kus kohas, siis soomeugrilased on olnud nagu edukad. Tuletame meelde näiteks seda, kas või Ümera lahingut. Eestlane osutub edukaks selle sakslase vastu just nimelt metsas. Ja kuskohast tuleb Venemaal muistendite siis nii-öelda röövel, ööbiku niukene mõiste, eks ole, tegemist on tegelikult murdvalase sünonüümiga, kes on hirmus tegelane metsas, kuhu kaovad, eks ole vene trusiinad lihtsalt ära. Et siin on niuksed momendid tõepoolest olemas, aga praegu tõesti, kuna on urbaniseerumise protsess jätkub ja rahvuslik linnakultuur soome-ugri lastel puudub, siis ongi suureks probleemiks. Linnastumine viiks siis nende soome-ugri rahvaste assimileerumisele. Unga. Ei Võnni. Iga. Te kuulete boreaalia saadet ja külas on maestro Veljo Tormis ning Fenno-Ugria asutuse vedaja Jaak prooses. Räägime põhjapoolkera parasvöötme metsavöötme rahvastest. Räägime nende kultuurist ja nende mõtetest ning väärtushinnangutest. Linn toob vaieldamatult kaasa müra ja müra kajastub ka nendes inimestes, kes selles linnas või linna ümber elavad. Kas see müra kuidagi võiks tulevikus, ütleme 100 või 150 või 200 aasta pärast mõnes tekkinud Karjala pärimuslaulus kajastuda? Kui palju see pärimus nii kaugele üldse elab, seda me ei tea ju veel. Kindlasti on ta selleks ajaks ka juba palju muutunud. Pärimusi muutub kogu aeg vastavalt ümbrusele vastavalt tingimustele vastavalt sellele, kui palju seda müra on, kas hakkab häirima või kohanetakse sellega. Inimene on kohanemisvõimeline muidugi, aga ma siiski kahtlen. Kas mürast on nii palju inimesi arenguks kasu. Ta ennem ikka pärsib kuidagi inimese mõtlemist ja inimese nahka füsioloogiat ja ma ei oska seda öelda, minul on küll nii raskelt talutav müramisenberinga. Kas mets on andnud soome-ugri lastele ja teistele Siberi rahvastele puhtad helid? Noh, need on metsahelid, need on merehelis võib-olla ka need on loodushelid Nende keskel, me oleme ju üldse inimkond on enne keskele ju tekkinud ja algusest peale nendega v ja meremühinaga ja metsakohin, aga on ju kokku kasvanud need tema organism nende mürada või kuidagi määravaks nimetada. Nende häältega on kohanenud, need isegi meeldivad. Tõnu Kõrvits kirjutas teosed tuultes näiteks kuidas tuul, mitmet moodi ulub ja vingu, eks ole. Talle see on meeldiv asi, kui tuul vingub. Mulle ka meeldib olla mere ja metsa vahel. Parasvöötme kliima on selline, mis noh, kui siin te rääkisite tuulest ja sellest, et Tõnu Kõrvits kirjutas tuultest suurepärase teose siis tuul, sõltuvalt sellele, milline on ilm, puhub nii pidi ja naapidi ja kaheksandat pidi ja vastavalt sellele tekitab ta siis metsas ka kõikvõimalikke hääli. Et kas võib ütelda seda, et kas on selliseid, selliseid intervalle või selliseid järgnevusi millise muusika puhul võiks nagu ära tunda, et ahaa, see on kindlasti põhjarahvamuusika. See on küll raske raske küsimus, neid ei oska küll niimoodi öelda. Millest see oleneb, kas intervalle oleneb, oleneb, see dünaamikast oleb tämbrist, ma ei oska seda öelda. Armooniast või äkki häälte põimumisest oleneb kõikides asjades kokku, nii armastanud, merepilte maalida muusikas ja üks meri on niimoodi tehtav, teine mari teistmoodi, nii et ega siin reeglit ei ole. Kuidas. No ja siis kõik ülevaade, too, see on kindlasti tormis. No mu nimi kohustab selliseid hääli tekitama muusikas. Aga natukene ka võib-olla lisaks et kahtlematult soomeugrilane ja ütleme ka teisenenud parasvöötme rahvad on, ma usun looduse suhtes ülimalt tähelepanelikult ja see oskus kuulata ja näha seal võib olla ka üks erinevus, näiteks indoeuroopa rahvastega, kui võrrelda ainuüksi ju nüüdseks neid erinevaid lumenimetusi või puunimetusi, võib väikeste rahvaste keeltes olla kümneid. Vaatasin tundra sadakond, nende suured rahvad, eks ole, on üks ja, ja umbes ongi kogu lugu. Siin niuksed mõtet paratamatult tulevad ka ja eks mets kohiseb ja sahiseb ja tuleb väga palju neid erinevaid, näiteks Tõnu mida võib-olla nendel suurematel rahvastel, kelle elu Tampa midagi muud olnud pole või kunagi võib-olla on olnud, aga aga nüüdseks kadunud. Kindlasti on meie kultuuris ja rahvalauludes juba kõik fikseerunud just see mitmekesisus ja looduse nägemine. Siin peaks Juhan peegel olema, tema käest võiks küsida, kui palju sünonüüme, mingisugused nähtused odavalt regilaulus näiteks või. Ma arvan, selles suhtes me oleme väga ainulaadne rahvas, ka eestlased konkuv metsarahvas, eks ole, neid sõnu on tõesti. Ja me oskame näha võib-olla rohkem detaile kui mõned teised trahv. Ma just tahtsin küsida, kas on nüansirohkus nägemine. See on tüüpiline meie muusikovski, on näiteid selle kohta, kuidas heliloojad oskavad neid tähele panna. Me teame ju Mart Saart, kes imetles mingisugust kanarbikuõit ja ta võis seda päeva läbi vahtida ja püüdis seda muusikasse panna. Ma tean näiteks soome-ugri rahvastel ka, kui võtame Niukest esimesed luuletajad siis maridel, näiteks salu ja teistelgi rahvastel ma tean, et see on just nagu loodus, et see on niikuiniisugused, esimesed niuksed, kirjalikud tekstid, mis on säilinud, on seotud siis metsa, metsaga, looduslüürika. See on nüüd selline muusika küsimus, et kas on teada, mis prevaleerib Põhjala loodusrahvaste muusikas rohkem on see vokaal? On see rütm instrumentaal või on see tants, mida on kõige rohkem, mis kostub kõige enam läbi? Meil on kõik tasakaalus. Eks ta erinevate rahvaste juures on natukene erinev ka eestlasi mõtleme kitsamalt, siis siis siin on vokaal võib-olla esiplaanil tõesti. Aga me teame ju Siberi põhjarahvastel on ju väga tähtsal kohal hoopis trummiheli seal nende kultuuri põhiheli, ütleme nii. Vokaal sekundeerib sinna linna juurde, ehkki me ei tea muidugi, kas trumme, millal see trumm sinna siis nüüd jõudis, kust ja kuidas, eks ole, see on kah muidugi omamoodi filosoofiline mõtteaines maridel on näiteks ka kummaline lugu, eks ole, et tegid tants ütleme, et see rahvas elabki nendes tantsudes trummilöömisega, siis ajas täpselt. Siin on niukseid põnevaid. Mul tuleb meelde Lennart Meri film, kus ta filmis mari pulma, kus pulmarongkäik läks trummide ja laule saatma. Tantsides jah, aga samas, eks mida sa, võib-olla eripära, võib-olla jällegi indo-eurooplaste ka ütleme lõunapoolsete rahvastega, et soomeugrilaste küllaltki palju Justusega muusikaline kultuur rohkem sisse poole suunatud, et ta ei ole nagu väljanäitamiseks, ei ole neid lava ja teatri ja niukse momente, et, et neid on ju suhteliselt vähe ja soome-ugri niukses anti niimoodi ei saagi aru, et ta peaks publikule midagi esinema või laulma, tal tekib tohutult probleeme, sellega. No, ega see meie kõige vanem laul regilaul ta ei olegi etlemiseks mõeldud, ongi elamiseks, temaga elati koos, tema kajastas kõike, mis elus oli, aga see ju mitte kellelegi laulmisega ettelaulmiseks kontserdi see ei olnud ja, ja kuidas ma olen ütelnud oma loengutes mõnikord ka, et mitte meie ei kanna ette laulvaid laul kannab meid. Ja on olemas näiteks soomeugrilaste, mis on ju väga huvitav, kuna kirjakultuur ei ole veel nii tugevalt sees, siis on siiamaani, eks ole, on ju perekonnalaulud nime laulud, no mis sa saad veel ja mis seal salajased ja antakse isalt pojale ja nii edasi põlvest põlve edasi, et see traditsioon on veel täiesti olemas, aga tõepoolest, et siin on väga palju niukesi märke, mis viitavad sellele, et me oleme tunnistajaks sellele, et neid traditsioon enam ei ole. Boreaalia. Te kuulete poriaale ja saadet ja täna on külas maestro Veljo Tormis ning Jaak prooses vastava tormis. Te olete ja kasutan just linn seda sõna. Te olete vahendanud mitmete soome sugu rahvaste muusikat eestlastele ja püüdnud alati kasutada muusikas seda, mis on autentne. Kas teiste rahvaste muusikatoomine meie kuulajateni, kasutades teie käekirja? On teil kunagi mõttes mõlkunud? See on minul seotud olnud paljude asjadega. Ma võiksin meenutada aega, kus ma olin looduskaitse seltsiga seotud selle asutamisest peale ja selle seltsi ideoloogi Jaan Eilarti ka väga heas sõpruses sel ajal ja temaga suheldes ma sain paljudest asjadest teistmoodi hoopis aru ja hakkasin teistmoodi suhtuma ja see hakkas kajastama ka minu arusaamises rahvaste kultuurist, loodusest muidugi sealjuures miks ma hakkasin jah, teiste rahvaste peale ka oma tähelepanu pöörama. Ma sain siis aru nendel aegadel, et et looduses on väga oluline kooseksisteerimine. Taimede puude, loomade, lindude, kõik kõige vahel peab olema mingisugune kooslus, peab olema looduses, et oleks võimalik täisväärtuslik elu. Ja selles koosluses. On väga palju erinevaid asju, ma mäletan, võrdlesime seal näiteks niisugust asja nagu ütleme puisniit ja selle taimestik ja, ja võsastik ja puistu, mis seal on. Võrdlesime mingisuguse ühe kultuuripõlluga, mis on uhke küll. Aga mis on palju rohkem ohustatud kõige muu poolt, et kui seal midagi rikki läheb, siis on see hävinud. Aga sellises koosluses, mis on looduse poolt välja kujunenud on väga palju erinevaid komponente ja need kõik on toetavad 11 või harjunud koos toimima ja see kooslus püsib. Ja nii ma mõtlen ka kultuuri üle samamoodi, et maailmakultuur on siis vastupidav ja ja toimiv, kui ta on mitmekesine. Et peale minu kultuuri on ka teisi kultuure. Ma tahan nendega kadutav olla ja sellepärast ma pöörduksingi teiste rahvaste muusika poole ka. Minul on vastuvõetamatu kuidagi see praegusaegne termin, odo termin, see maailma muusika. See, mis asi see maailma muusika on. Kas see on mingi unifitseerunud muusika, mis on kõik, on üheks saanud jah. Kas meie, maailma inimkonna areng selleni jõuab kunagi siis või kas see on eesmärk või on meil mõttekam siiski säilitada midagi erinevaid asju igalühel oma, mis koos 11 tunnustades eksisteerisid? Mul on kuidagi vastumeelt, kui kõik asjad lüüakse ühte patta, antakse meile ühepajatoitu või siis rosoljet, kus mingisugune üks element värvilt, teised elemendid ära. See ei ole enam puhas asi, see niisugune sai maailma muusika ka või võib-olla on, kuigi on samal ajal ju muidugi huvitav maailma erinevaid muusikat tundma õppida aga neid ei peaks püüdma kokku mässida kuidagi, mis sellest välja tuleb, siis tuleb üksnes ühepajatoit. Vaata võib-olla maitse ja, ja võib-olla midagi, Potto jutt, aga minul on niisugune arusaamine asjadest ja igatahes seatud sellest, mul tekkis ka huvi nende teiste sugulasrahvaste vastu kõigepealt ja teiste vastu ka, nii et ma olen tõesti kõik soome-ugri rahvad läbi katsutud. Aga kui võtta veel näiteks udmurdid Noh ja koodidele kaugemal, aga mul on küll üks tsükkel soome-ugri maastikke, kus on kõik 15 nii-öelda tähtsamat soome-ugri rahvast vähemalt ühe laulukesega puudutatud, nii et mõned on rohkem nagu ütleme, meie lähemad sugulased või naabrid, miks mitte, lätlased, venelased, need on ka minu muusikas täiesti olemas. Te olete täpselt selline nagu üks muusika vahendaja peaks olema tõmbate oma isikliku isiku pisut tahapoole. Ses mõttes ei saakski ju kasutada sõna helilooja õhtumaises terminoloogias kasutatakse sõna helilooja eesti keeles, see tähendab, see on keegi, kes loob heli, see tähendab, kes ise on suur mees, võimas tegija, loob midagi, mida enne ei olnud, või et õhtumaises muusikas tundub, et, et peab olema helilooja, peab, oleme kedagi, keda kogu aeg meeletute kaunite suurteoste eest kiita ja nii edasi ja nii edasi. See võib-olla on ju nii. Aga võib-olla ongi. Ja ma ei tea. Igatahes mina ei ole see helilooja, ma olen üksteistmoodi mees, teistmoodi helilooja või ma ei tea, mis ma olen, seda ma tean. Selle juurde ma tahtsingi tulla, kas boreaalsed rahvaste muusikud ongi nagu pigem vahendajad kui ise millegi suure tegijad, et ei tee Egiptuse püramiide ei tee seitset maailmaimet, vaid annavad mingisugust asja edasi. Muuseas, meil Eestis on ju selline traditsioon juba täiesti olemas Cyrillus Kreegi võimsa kuju näol kes just niimoodi tema filosoofia oligi see ja tema võib-olla viskas ka nalja selle helilooja nime üle. Ta oli Haapsalus kunagi moodustanud ühe koori, mille nimeks sai heli. Ja tema tuli liitudes, mina olen ainuke Heljo Eestis, mina olen loonud heli. Helinimelise koori noh sedasama teema, ta viskas nalja, et seal ei ole jah. Tema on ka ju mees, kes mul on eeskujuks olnud just selles, et ta ei loo niivõrd helisid, isegi kuivõrd ta annab neid meile. Edasi läbi oma vaatenurga läbi oma oma elukogemusele on see väga soomeugrilane. Pean muidugi tunnistama, et pole väga hästi kursis nende ütleme, mari või udmurdi või niukse heliloojate loominguga. Tegelikult peaksime ehk võib-olla neid märksa paremini teadma, kui me teame, et need kontaktid on kuidagi viimased kümmekond aastat olnud praktiliselt olematud. Et see on nagu selline natuke kurb lugu küll. See puudutab juba ajalugu ja see puudutab juba poliitikat. Võib-olla me ei teagi mõnda sugulasrahva heliloojad ainuüksi selle tõttu, et ta peab igal pool ütlema, et ta on venelane. Ja siin on võib-olla ka üks, üks teine tõsisem probleem, et öeldakse, või vähemalt seda ütles olekki rassima, kes mari heliloojate liidu üks markantsemaid tegelasi Helsingis, et soome-ugri heliloojad enam ei loo. Et üheltki mari heliloojalt pole ilmunud mitte midagi viimase kolme aasta jooksul, et selleks, et ka midagi luua, ilmselt on vaja mingeid teatavaid tingimusi, mida seal kohapeal nähtavasti siis ei ole, nõudlust on vaja, on vaja ka nõudlust ja võib-olla ka mingit niisugust hinge ja sellist seisundit. Aga igal juhul ta juhtis siis eestlaste ja soomlaste tähelepanu sellele. Aga see ei ole poliitiline küsimus, kuna, mis toimub just just ja Marimaal, eks ole, on teatavasti need asjad toimuvad seal ja kui ei ole nõudlust või seda ei soovita raadiost seal mängida, mari muusikat võib ju olla nii. Sillaste. Sa ei lasta tekkida, ei sunni uusi heliteoseid. See on nagu tõsine lugu. Ja samal ajal veel teine aspekt selle juures on juba varem avaldanud nimelt see, et akadeemiline haridus nivelleerib ka rahvuslik omapära. Seda ma olen märganud hulga aega varem kõikide Nõukogude Liidu rahvaste heliloojate Liiduga juures. Ma olen käinud nendel kongressidel palju ja kõikide vabariikide heliloojate loomingut kuulanud ja ilmselt see on täiesti niimoodi rahvuslikud, kuidagi selle läänemaise eeskuju taha kuidagi varjunud. Kõik see oht ähvardab meid kalale. Oreooli ja. Mis oleksid teie hinnangul nüüd vahendid, millega põhjarahvaste kultuuri puhtana alles hoida on see riik, kas riik hoiaks neid rahvaid, kui neil igalühel oleks oma riik või on on see hoopis halb? Võib-olla nad peaksidki olema kuskil metsas ja isolatsioonis kõikide teiste eest varjatuna või on mingisugune ulatuslik autonoomia, kui kesktee, mingi vahend või võimalus. Jah, see on selline hea ja raske küsimus, et ega ümbritseva maailma eest ju pakku ka juukse. No aga kui sul on ikkagi sadu tuhandeid ruutkilomeetreid, metsa taigat äkki siiki jookseb? Ja terve rahvas on niimoodi, kui läheb, see on raske ikkagi kujutada, nii et ilmselt peab kohanema ja kohanema tõepoolest riigi tunduvalt suuremal toel, et selle rahvuskultuuri erinevate ilmingute toetamine, see võiks olla ühes suures riigis üks tähtsamaid prioriteete. Need rahvused ei ole ju mitte probleemid, aga see on ju nii riigi rikkus kui ka maailma kultuuririkkus. Ja selle rikkuse säilitamisest peab vastutama. Et ega keegi ju ei taha, et see maailm muutuks näiteks üheülbaliseks halliks, kus domineerivad võililled ja, ja võib-olla veel paar-kolm taimega võiksid ikka ju tõesti maailm ka rahvuste nii-öelda rikkus olla nii nagu osa looduse rikkusest. Kas ei ole aktuaalne ka meil? Küsimus riigi toetus kultuurile, see on ju iga päev. Sest lugeda, praeguse eelarved on ju näha, et tegelikult kultuuri osa protsentuaalselt tegelikult kogu aeg väheneb. Kui vaadata teiste riigieelarve, nagu suureneb aga ka kultuuri osa kogu aeg vähem kultuuri, vaadatakse nagu spordiosa. Tänases lehes oli selline märkus. Niisiis isolatsiooni kohta kas pigem säilitab või survet? No ja siis peaks isoleerima terve ühiskond. Ei paku, ei pääsenud ilma ühiskonnas ei ole ju loomingul mõtet. Ja ja selles parasvöötme just selles osas on, on väga palju tegemist naftal. Jah, nii Ameerikas kui ka Euraasias. Jah, mis ühest küljest nagu kadunud president Lennart Meri ütleb, et peaksid olema maailma kõige rikkamad rahvad, meie põhjapoolsemad sugulasrahvad, aga tegelikkuses on tegemist kõige vaesemat rahvast on ja nii reaalselt kui ka kultuuriliselt siuksesse nafta on toonud kaasa tohutu migrantide tulva ja asju otsustatakse teatavasti seal ka demokraatlikult, et näiteks kui on sealne Riigiduuma, ütleme, handi mansi autonoomses ringkonnas siis on täitsa demokraatlikult sealt üks hant, ülejäänud seal ukrainlased, venelased, armeenlased ja kõik. Ja siis nad võtavad seaduse vastu. Noh ainult võib-olla on vastu. Aga jah, aga 99 ütles, et rajame uued puuraugud ja teeme selle puuraugu, vaata sinna pühasse toorumi hälli juurde. Me oleme hääletanud, kõik olid ju nõus ja see on demokraatia ja see ongi demokraatiat. Demokraatiaga tehakse tegelikult väikerahvastele ühemõtteliselt üks null ära. Et ikkagi on vaja niukesi mehhanisme, mis kaitseksid seda, seda omapära ja ma ei saa seda väita, et üldse midagi siis maailmas ei tehta. Muidugi tehakse ja luuakse reservaat ja nii edasi, et aga see ei ole piisav, paneme lootuse sellele, et nafta saab varsti otsa. Jah, ja siis on seal külm ja siis need stepielanikud peavad kuhugi jälle ära, mina samuti. Stepielanikud tõmbuma lõuna pool seal, kus päike paistab. Ja mitte midagi, kuna tema elukombed, eks ole, nõuavad viie või üheksakordse betoonmaju kus ringleb soe vesi, ilma selleta nad toime ei tule, aga vaata hant või mansi või neenetsi Jakuutse tuleb toime. Veel kata ka varsti ära. Kogu nende kultuur alles on nii kaua tuleb toime, aga ega eestlanegi enam toime ei tule, kui teda nüüd järsku jäetakse, nii nagu ta oli 100 aastat tagasi. Boreaalia juhatasid mind väga hästi järgmise küsimuse juurde, sellepärast et et nüüd on jälle selline dilemma küsimus. Kas põlisrahvaste kultuur saab areneda ainult niimoodi, et ta säilitab senise ja kindlakskujunenud ütleb progressile ning kaasay ühiskonna mõnudele ja ja mugavustele ei või peata sellega nii või teisiti kohanema minema, kaasa tegema mugandusi. Eks sealt tulevadki need filosoofiat, mis viitavad näituseks etnoturismile mis on pakkuda IZ ja vana, aga luues siis selliseid kaasaegseid tehnoloogiaid need igati ära kasutada. Et see vana võiks olla isuäratav, tarbitav paratamatult. Me Me elame tarbimisühiskonnas, nii et et see tähendab seda, et on vaja osata luua nihukesi tugevaid selliseid märksõnu. Et võiks maailmas olla selline soome-ugri trend või mingid seal niukesed kand, ornamendi, Tõnnid, helid, et sa midagi enneolematut kõik tahaksid seda järgi teha. Et see annab nagu nendele rahvastele täiendavat motivatsiooni võimalust ellu jääda. Et midagi säiliks, kuigi selle funktsioon muutub Nii et siis kunagi tulevikus on üks selline tore noor eesti mees helilooja, kes karjalasse sattudes tuleb mõtte peale, et peaksin kirjutama ühe sellise heliteose Karjala rahvalaulude ainetel ja heliteose pealkirjaks tuleb mitte karjala õhtud vaid näiteks karjala klants. Ja seda kutsutakse pärimuseks. Jah, sellega on probleeme, minul küll selle pärimuse juba selle terminiga on probleeme ja siin ei ole gootnid arutamiseks praegu. Boreaalia. Ja saate lõpuks ma võib-olla selleks, et veel selle teema mõtted kokku võtta. Siis küsiksin niimoodi vahest, et millised on need hädavajalikud tingimused? Et põlisrahvaste kultuur, Nende, põlisrahvaste kultuur, kellel ei ole riiki säiliks veel mõned inimpõlved. Noh, see ongi taas küsimuste küsimus, on, hakkan ennast kordama aga ta tegelikult on probleem, eks ole ju, milles, et kui vaadata siis nende kirjakultuuri siis on põhiprobleemiks ju see, nad oskaksid seda kultuuriga ise tarbida. See tähendab seda, et, et praegu tegelikult ütleme vähe küll, aga 10 20 raamatut aastas antakse välja antakse välja ka CD ja kasseti ja heliloomingut. Aga kes seda nüüd tarbib, kes ostab seda? Ja siin on nüüd siin selline küsimus, et siin peaks nagu riik sekkuma. Aga ka siiamaani ta ei tee. Ja Moskva ütleb, et aga miks te siis ei osta ised oma heliloomingut oma kirjaloomingut, miks te arvate, et tasuta seda saama riigis on vaja pensione välja maksta? On vaja, et oleks tasuta hariduskoolile õunad, teie nõuatasin lõputuid torteeringuid. Küsimus ongi selles, et kuidas välja arendada see kultuur, mis oleks ise ostujõuline see tagaks siis selle, selle kultuuritarbimise, selle keele väärtustamise läbi selle. Ja, ja miks siis mitte ei võiks ka mari keel endale. Kuidas meil Kristian Jaak ütleski? Taevani tõusta? Jah, aga eelduseks peab olema siiski ilmselt mingi kriitiline mass, mingi inimhulk. Kui see langeb allapoole mingit kriitilist joont, siis ei ole see võimalik lisada sellele kultuuri ja ka rahvenda taastootmine. Jah, et sa praegu lihtsalt paratamatult ta nõuab tuttatsioonetega Marju murdsele süüti, tähendab, tegelikult on, eks ole sisse programmeeritud väikerahvastele nende kultuur, et see ei ole niivõrd väärtuslik. Ja kui ta ei ole väärtuslikeks. Me peame olema tänulikud, et ma võtan selle kingituse vastu. Kui emakeelne raamat, siis peab see olema tasuta. Kui on CD, siis peab seal tasuta, et ma seda sadat krooni välja ei käi selle eest, et see on üks selline probleem. Ja, ja muidugi seda saavutatud sellega, et Venemaal peaaegu kõikide metsarahvaste seas näituseks on olnud need suured massirepressioonid, mis on löönud, eks ole, just kultuuripüramiidi pihta, kus heliloojate või Kirjanike liidu liikmetest hävitati represseeriti 80 90 protsenti. See on tekitanud sellise äärmiselt madala enesehinnangu ja mis väljendub ka selles suhtumises omaenda keelde ja kultuuri. Nojah, tahaksin selle saate lõpetada numbriga 80, aga sel juhul hoopis positiivsemas võtmes nimelt Kanada põhjarahvad ja innuetid ning indiaanlased. Nende sissetulekust moodustab 80 protsenti Kanada riigieelarvelised laekumised. Et see on siis nagu selles mõttes kaalukausi teise otsa panemine. Suur aitäh. Maestro Veljo Tormis, suur aitäh heatroosaselt. Tulite siia Boraaliale külla ja usutavasti näeme veel aitäh kutsumast.