Ööülikool. Meisterlikkus ei ole, teiste jaoks ei ole eneseupitamiseks teiste silmis. Meisterlikkus on sisemine, väga isiklik kogemus ja kants mis võimaldab loovusele esile kerkida. Ja see ongi inimeseks olemise kunst. Ei koole. Martin Bristol on minu nimi. Me naljatlesime Marju Lepajõega Ühte plaani pidades arusaadavalt mõni aeg tagasi, kus ka juba tuli jutuks, et noh, mis rolli mina Tartu Ülikoolis täidan ja siis esimesel kohtumisel kasutasin juhust, tutvusime Tartu Ülikooli puusse, aga see on naljaga pooleks. Elame perega juba üle 13 aasta Esna külas, mis on linnulennult Esna mõisast vast kilomeeter. Et nii nagu need mõttesähvatused siin Puusepa pilgu läbi kumanud, mõtlen selle ruumi ja hoone peale, kus ma olen. Ja ma olen selle maja risti ja põiki läbi käinud, proovid aru saada, et mis siin on, mis siin on olnud ja mis siin võiks olla, et ta püsiks. Aga mis kõige tähtsam, et see on lihtsalt suurepärane keskkond, mis nagu välistab igasuguse ängi ja vot see on võib-olla selle, selle hoone, selle mõisahoone nagu isegi märk või sümbol siinkandis, et see on sihuke rahu kants, et siin on lihtne panna aeg seisma ja ja mõtiskleda, et aga see teema, mis on minul nagu hinge peal on siis meisterlikkus. Ja siis meistrioskused. Esmalt siis võib-olla miks see minule isiklikult tähtis on oma asjade kallal nokitseda. Peamiselt puudeme, seks igast kummalisi mõtteid tuleb ja siis mõtled ja aeg-ajalt jagada neid teiste, kes avastanud, et mõni asi hakkab helisema ja võib-olla on isegi tähtis. Aga tausta mõttes siis et minu elu kese on minu pere, on minu kodu ja minu kodus on minu ja minu abikaasa töökojad ja ja nüüd sellest kevadest siis omakorda veel siis töökodade vahel keskses saalis on ka kodugalerii, mis kõlavalt ongi pühendatud meisterlikkusele. Nii et see on ikka meil nagu tõsiselt pahinamas meid, see küsimus, me oleme peaaegu hetkel tundub, et oma nagu elu sellele andmas ja vot, et siis selle koha pealt ongi see küsimus, et kui nüüd vaadata siukest üldist tendentsi, siukest automatiseerimist ja tehisintellekti ja tempot ja kõike muud, et siis piisavalt nagu mõtlemisvõimelise laisa inimesena, siis ei tahaks ettenägelikult siis oma aega tühja-tähja peale raisata, ehk siis et nagu aru saada, et kas see, mis me teeme nagu lõplikult jabura surnud või on seal mingid aastast ja kui seal mingi tähtsus on siis kus see võiks nagu asetseda? Tegelikult see asi hakkaski pihta siin sihukese mõõduka kriisiga juba mõned aastad tagasi, kui me nagu oma töökojas ka entusiastlikult proovisime tempos püsida ja mõelda, et mis võiks olla need tehnilised uuendused ja efektiivsust tõstvad lahendused ja asjad, mis aitaks meil siis konkurentsis püsida ja kuidagi siis oma eluga oma väikses mullikeses ilusas kodu ideaalis hakkama saada. Aga mingi hetk tõi nagu väga selgelt stopp öelda ja korra nagu vaadata asjad üle, sellepärast et see tundus, läks natuke nagu jaburaks, et justkui kõik teevad midagi, aga keegi täpselt tõstab vastust anda, et miks me seda siis teeme. Ehk siis sama küsimus, miks mingid asjad tähtsad on ja kui me oma käed sinna külge panen, siis mis on, et see omakorda lihtsalt see uudishimu ja mõtestamise vajadus viis selleni, et aidates mõtestada siis haridussüsteemi osa, mis puudutab igasugust käelist tegevust erinevatel õppeastmel teile üldse niukses meistrioskuste edendamist ja selle presenteerimine Eestis ja väljaspool noh, kuni selleni välja, et kellele siis ilusad asjad maha müüa või kellel need tähtsad, kuidas asetub siis kultuuri või ajaloo mõteroolisesse konteksti, et need, need viisid siis sellise lihtsameisterlikkuse jaotusin, ehk siis ütleme siis siuksed põhiosised, et ma nagu esitasin küsimus, et kui ma vaatan enda eeskujusid, eeskujusid, kes läbi aja on, ütleme meid inspireerida, kellega me oleme koostööd teinud, kellelt me oleme õppinud meie õpetajad. Et mis on see ühisosa siis üldine, kuidas nagu jaotame seda, et kuidas siis see meistriks inimene kujuneb, et siis noh, ilmselgelt eksju inimene valdab noh, tunnen mingit materjali mingite materjalidega nagu väga süvitsi kursis ütleme siis tekstiilivallas või puiduvallas, kujutate ette, aga aga miks mitte ka näiteks ajaloos või vana tegelikult uurimises, ehk siis ma olen mingi asjaga läinud süvitsi. Ja ma olen kursis, mis seal on toimunud ja mis mul kasutada siis teine väga tähtis osa selles meisterlikkuse maailmapildis on siis tehnikat ja tehnoloogiat, kuidas me seda materjali käitlane, eks, et ühelt poolt võib öelda, et et Tööriistad, eks ju, et puutöökojas, et hakkan pihta, et noh, esimene samm on siis see, et ma suudan juba haamrile sael vahet teha ja siis natuke aega hiljem juba suudan saelia sael vahet teha ja ja samamoodi võtame siis niisugune teaduspõhises lähenemises, et viin ennast kurssi mai tea teadustöö, metodoloogiat või ajaloomaterjalidega tegelemine viiendast arheoloogiatehnikatega kurss, eks, et mingit tehnikat, materjalid ja tehnikad. Ja see on õpitav ja õpetatav ja, ja see on guugeldatav ja Youtube'is ettenäidatav. Ja vot siis tuleb üks, kolmas mõõde, mis, mis teeb selle asja nüüd huvitavaks ja kus nüüd siis lihtsalt oskamine hakkab vaikselt erineva meisterlikkusest, eks on sees nüüd originaalsuse unikaalsuse mõõde. Ja selle puhul näiteks niimoodi, et seal on nagu kaks peamist osist. Üks on loomulik anne, lihtsalt osad inimesed on andekamad, vaatab pealt. Vaat kus on andekas inimene, eks ju, ja näiteks ma tean, et minu kallis abikaasa on väga hea värvitajuga, eks ole, ma tean inimesi, kes on absoluutse kuulmisega, eks, ja ma tean inimesi, kes on andekaid kirjutajaid ja väga paljud nendest andest tulevad ju koolisüsteemist välja ja ma olen ise väga pikalt vaevelnud sellega, et ma olen pool värvipime. Kuule, väga hästi ja mul on kehv mälu ja siis sa oled nagu selles mõttes ka, et aga, aga, aga tahe on suur ja sealt tulebki teine mõõde, et üks on nagu loomulik anne. Ja teine on järjekindlus, töökus. Ja eks siis kuidas see siis ilmneb originaalsoni Kolsangi läbi selle, et noh, mõni on lihtsalt loomulikult andekas ja tal õnnestub. Teine on loomulikult andekas, aga täielik ludru ja kaotab oma talendi, eks ju. Kolmas on täiesti andetu, äärmiselt tööka, seal lihtsalt töötab ennast üles, saab hakkama, ilmneb originaalsus, on unikaalsus, eksju ja siis reaalne versioon on muidugi see, et üliandekas inimene, kes seal ülimalt töökas ja süsteemse järjekindlusega siis stopp tähtede poole. No vot ja kui seda niimoodi need võtta, siis justkui mõtleme siis nagu, et kuidas siukest meisterlikkust ükskõik mis vallas õpetada, et valime välja andekad inimesed vallas õpetame teatavad distsipliiniharjumused, näitame neile materjalid kätte, õpetame, tehnoloogiat ongi meistri käes. Ei ole nii. Ei ole nii, et seal on nüüd üks asi, mis võitis tükk nuputamist, aga aga jälle vaadates nende vanade meistrite eeskujude poole, et siis siis see mõõde, mis, mis tuleb sisse, see on aeg. Me nimetame seda vilumuseks, et ükskõik, mis vallas inimene võtab, et tegutseda, siis peab kujunema teatav vilumus. Ehk siis selle meisterlikkuse hinnaks on aeg. Võib-olla siukse illustreeriva Loonanud ma kunagi jällegi siukseid isiklik ahhaa-moment sellega, et mis see tähendab, et lihtsalt osata midagi või jõuda nagu mingisuguse tõelise, nagu loomisvõimele on see, kuidas üks tuttav plekkseppmeister siis kaasas mind oma tööde tegemisse, sellele vasest teatud asjade vorm kujuneb välja lüüa. Ja siis ta hakkas mind juhendama ja noh, muidugi nagu ikkagi vilunud meister, et ega ta väga ette näidanud. D ja siis kommenteeri sena, esimene kommentaar oli, see vaatas kuidas ma töötan. Okeensas ilmselgelt aru, mis sa tegema pead, eks ju, noh, materjaliga ole ettevaatlik, sa ka tunned, aga vaata, kui sa niimoodi jätkad, siis kahe päeva pärast sul hakkab ranne valutama ja kahe kuu pärast on sul nagu jääv kahjustus rannas. Et vaata järgi, kuidas trummarit trummipulka tantsitavad ja, ja kruvi sellest õppust võtta. Siis proovisin võtta õppust ja, ja sain mingi selle haamriga oma käest, andsime. Ja on väga rahul endaga ikkagi eduelamus, eks, ja siis seesama meistrimees vaatas peale, ütles, et kena küll, aga sa endiselt töötada haamriga. Et sul läheb veel aastaid enne, kuni sa jõuad selleni, et sa suudad seda vaske mõttega vormida. Ehk siis see idee sellest, et jõuda vilumuse toel sinnamaani, et ühel hetkel tööriistkasvatused käe külge ja põhimõtteliselt see ideesähvatuses peast tuleb teostub hetkes selles materjalis. Võib-olla, kui seal kõlbab liiga abstraktselt vasevormimise maailmas, et siis noh jällegi seda valda, mitte tundvana, aga ma pakun, et sarnane kogemus on vast maalikunstis muusikas kuskilt muutvat õppensal mingisuguse esmase tulemuse kätte ma ikke eduelamus ja siis kuskilt maalt, et ümber ka niimoodi, et see mina jääb natuke väiksemaks, seal taga juhtub see loomise ime. Ehk siis sünnib midagi, on võimalik nagu hetkes siis interpreidina, inimesena oma loovust, talenti kasutades luua midagi. Ja selliste asjadega on see, et kui see kogemus kätte saada, siis juhtub hetkes, et see ei ole niimoodi, mida planeeritakse, õpetatakse või saab ette näidata, et see on kogemuslik. Ja ehk siis loovus on meisterlikkuse vili. Et kus see piir jookseb selle momendi vahel, kelle kohta öelda, et et ta on meisterlik, piisav, et tema loomingu midagi väärt, siis võib-olla see ongi see koht, kus jälle juhtida tähelepanu, et et see loomise ime on, on sisemine kogemus ja ja seal ei ole nagu välist mõõdupuud, et jah, me saame käia kuskil kontsertsaalis ja kui meil on olemas väide on, et selle eelduseks see, et meil on omal olemas mingi sarnane kogemus siis me suudame nagu kogu lugupidamisega ja naudinguga kuulata seda imet, kui keegi tuleb lavale ja ja loob midagi ja nõndasamuti, et kui me oleme õppinud märkama, et siis me saame ka minna kuskile ruumi või keskkonda või lugeda midagi näha seda loomise imetaja, saada sellest osa ja sadu sellest julgustust. Et minu jaoks see mõte või see sähvatus kunagi kangastunud sellena, et olles juba tehes oma asju teatud objektidele, projektides ja koos teiste inimestega, olles sihuke poisike, veendunud, et kõik vanemad inimesed on ikkagi targemad siis tehes oma osiseid siukse koostööprojektides, tavalise, kõige rohkem hämmastas see, et tuli kohale seinamees, kes paigaldas seina, mis oli suurepärane sein ja siis tuli kohale põrandamees, kes paigaldas põranda, mis oli suurepärane põranda, siis tuli ukse paigaldaja, kes pani ukse täiesti loodised, Vikel ilus. Aga see kõik ei töötanud kokku, eks, et see kõik oli endiselt midagi oli puudu seepärast, et seina ja põranda vahel oli pragu ja ukse ja seina vahel oli Brigu ja siis pidi tulema kõike parandav liistumees. Ja siis liistu mees kattis kõik Brigude praod ja see oli nagu norm. Ehk siis justkui on muutunud nagu loomuomaseks, et, et ruumi peavad ühendama erinevaid komponente, liistud aga kui ma lähen kuskile gooti katedraali, siis ma tavaliselt ei kohta liiste. Vot see nagu tõdemuse kogemus, et kas ometi tõesti ei ole võimalik niimoodi teha, et, et ma loon ruumi kui keskkonda tervikpildina, kuhu liist ei olegi vaja, kui just tõesti liist ei ole vaja liistjale eraldi ilming, mis on siis seda tervikut täiendab. Et sealt edasi siis ongi järgmine tõdemus, et noh, et kui sa nagu sammu tagasi lähenes, oli mul täitsa nagu esimene moment, kus ma sain aru, et ma kindlasti ei saa ei paigaldaja ega liistumees oli see, kui punane tuli, läheb põlema ja astun kolm sammu tagasi, kui keegi ütleb lause. Sest nii tehakse või veel hullem, nii on alati tehtud. Et, et see oli siis situatsioon, kus pakun seal 90.-te alguses jõudis siiamaani tuubis sihuke peentoode nagu mida nimetasid kõik silikooniga keegi tal on, mis on, aga seal olid kõik, mis oli sellest tuubi, sellist silikon silikon oli siis see, mida tuli panna vannitoa seina ja vanni vahele, et vesi sinna vahele läheks. Aga see silikon, mida sinna panna tuli, see läks mõne kuuga kollaseks ja tuli mõne aastaga sealt ära ja siis voolas vesi seina vahele ja siis alt naaber kuri. Ja siis tuli mäss, kooki säärasele silikooni ja mis ta tegi, ta pani uue silikon ja see, mingi hetk tähendab, kui ma nägin sihukestesse kõrvalt, küsisin, ja ma mäletan poisikesena taga, miks te nii teete. Sest nii on alati tehtud ja vot siis see mõõde seal alguse silikooniga, et kui pikk see alati on ja mis tähendab tehtud ja kes tegi ja miks peab mingit lollust korduses uuesti järgi tegema, et et see võib-olla on minus tekitanud hulga trotsin, et et jah, et minu kodus on suhteliselt väheliiste ja silikon ei ole. Ja vot see nüüd on see koht, et kui ma tunnen materjale, et veel kord see, mida me nimetame silikon, eks tavajuhul ei ole silikon, seal on igast muid asju, see spekter on väga lai, see on terve teadus ja seal on väga põnevaid tooted alates liimidest ja lõpetades millega iganes. Teades nagu erinevaid tehnilisi võimalusi, kuidas maja hingava maja on, et siis kindlasti on võimalik teha vannituba niimoodi, et piisab ühest tegemisest väga pikaks ajaks ja alt naaber ei ole kuri ja silikooni peab olema. Et seesama, mida me otsime võib-olla kirjanduses ja muusikas, et me peaks seda märkama nagu laiemalt, eks ju, et seda nii oma elukeskkonnas kui töökeskkonnas ka õppekeskkonnas ja noh, minu ütleme see mõttekäik ise, nagu see märkus on see, et et vaadake, kui ilus on Tartu Ülikooli peahoone ja mida ta võib sümboliseerida, eks ole. Aga see, mis puudutab neid keskkondasid, siis näiteks mul on nagu koer tekitanud küsimust, et kas loovust ja kunsti saab õpetada liistudega kaetud paigaldatud poolt loodud keskkonnas, eks, et see on nagu see küsimus või see märkus. Et kas me anname endale aru alati, et see keskkond, mis me loome, et see edastab ka mingit laiemat sõnumit kui lihtsalt puhas funktsionaalsus, et võib-olla see on seesama keskkonna toe või siis keskkonna nagu hävitava mõju nagu tasakaalupunkti küsimus, et ta, kool võiks ka olla vastav kena ja toetada neid ideid, mis, mis väärtusi, ideid kool kannab. Ja see, kui me proovime kirjeldatud, kas me täna siin oleme siis selliseks mõnusaks õdusaks vestluseks on see ideaalne keskkond, mis siin on, et siin ei ole nagu vanaga üle pingutatud selle taastamisega ja kõik uus, mis on, seda pole proovitud ka niimoodi liigselt varjata, et et siin on nagu on ja selles suhtes Esna mõisa melu ja olu on ilusti tasakaalus. Kuigi jah, minusugune siis näeb igal pool, aga tõenäoliselt on seesama professionaalse Klettinismi asi, et tõenäoliselt absoluutse kuulmisega inimene kuuleb ka kontserdil rohkem kiusatusi kui mina ealeski tähele paneks ja ja nii on. Mõtisklusega jätkab Martin Bristol. Et, et on väga suur vahe, et kas tegemist on katusematerjali paigaldajaga või tegemist on plekksepaga on väga suur vahe, kas tegemist on ahjupaigaldaja või tegemist on pottsepaga. Suurim vahe on selles, et paigaldaja kordab eeskujulikult etteantud diisi, vormi või kohustust. Ja meister, meisterlik inimene kasutab oma kogemust, vilumust, materjali tundmist, tehnoloogia tundmist ja isiklikku nägemust et interpreteerida vastavalt keskkonnale. Parim tulemus. On ikkagi küsimus, et kas sellel on nagu kaasajal kohta, kas on igal pool aktuaalne, siis selle küsimuse mõnes mõttes. Jätan lahti. Aga ega Tõnu see lõplikku vastust ennem ei tulegi, kui, kui mõni asi kadunud on, lihtsalt kurb on siis meenutada, et keegi enam ei oska. Üks asi võib olla, mis on ka, mis nende keskkondadega on, et see keskkonna toetamine või mitte, et ma ei tea, mul tekkis selline tunne, et kui ma mõtlen nende selle niinimetatud ja paljuräägitud üliefektiivse tehisintellekti või siis väsimatult robotkäte peale, et et inimesel on ikkagi lihtsam samastuda nagu teise inimesega ja tema mõttemaailmaga ja nüüd on küsimus see, et et kui inimene kaotab oma loovuse, on niinimetatud mõttemaailmas muutunud paigaldaks, ehk kes kasutab valmistükke. Ja siis oma hingepraod katab liistudega, et siis kas selliste inimestega kuskilt maalt on juba omavahel millestki rääkida. Et vot et see loomise Veloovuse imed, et ma lihtsalt veel kord on üle selle mõtte, et et minul on selline tunne, et olenemata valdkonnast, et kes on selle kätte saanud korra, et mingisugune tööriist mingi materjali käitlemisel endal käe külge kasvanud ja ta on näinud seda teket, kuidas ideest sünnib, asi toimub hetkes, et et see on selline äratundmine. Loova inimese olemise tunne, mis on asendamatu, mis on nagu statistiliselt algoritmi poolt taas loomatu ja uuendamata, see, kus alati eeldab, et minnakse vanast välja ja luuakse midagi uut ja see ei ole algoritmile kohale, Argoli vaatab ajas tagasi võtab statistika ja siis proovib vastata ootuspäraselt esitatud küsimusele, eks ole. Lous läheb teises suunas, loovus on kursis kõigega ja läheb sinna, kus varem pole käidud. Nii, ja siis kui rääkida nüüd sellest, et, et okei, et see on ilus jutt, aga mis nüüd siis saab, et mõnel on anne ja, ja meil on terve kandega, mida ikkagi endiselt toetatakse, et me ei saa kurta, et muusikaanne leiab oma tee suhteliselt muusikaharidus on meil heal tasemel või noh, vähemalt on, ma ei tea, kui heal tasemel on, kunstiharidus on ka väidetavalt olemas mõned klassikalised kunstid muidugi on vaeslapse ossa langemas. Aga vot seesama nüüd see küsimus, et et noh, minul mingi hetk koolisüsteemis ka, et kes ma siis olen või mis ma siis teha saan, et nagu keeldumine olla keskpärane teiste suurte eeskujude järgi lihtsalt korda ja proovides siis sobituda, et siin mingeid see tõdemus, et näiteks minu kutsumus oligi mingeid või avastas, et mul on head käed. Et minu omadus ongi see, et mul hakkavad tööriistad reaalselt hästi käe külge. Ja nagu ma ütlesin, siis kui liilianil värvitaju väga hea, mis minul on puudulik, siis minul on ruumid, aga väga hea need kahepeale, meil on väga hea tandem ehk siis seesama oskus, teadmine, mingid avastused, mis mis minule on loomuomane ja mille peale saab ehitada huvi tundes tohutu hulk teadmisi ja seoseid. Et teistpidi selle käigus õppida lugu pidama nagu teiste talentidest annetest teekondadest, et see on, see on väga inspireeriv ehk siis oma selle kutsumuse leidmine, et et selle jaoks on vaja nagu natuke laiemat keskkonda kui lihtsalt mõned õppeained ja mõned tunnustatud eneseteostusviisid kultuuri ja spordi vallas, et et need anded, talendid võivad olla hoopis kuskil mujal. Et mida siis saab teha? Et see nüüd on nagu hästi põnev suund ja see on mind ennast nagu köitnud, et omad võib-olla siukse enda mõtterännakute käigus ka, et mida ma nagu õppinud, et esimene kõige lihtsam asi, mida ka üks minu võib öelda, et õpetaja on mind niimoodi mingi hetk peaaegu ei julge sündinud on, et õppida sisuliselt vestlema see vestluse käigus sündiv mõtestamise, ime et et noh, see vana teadmine, et seal, kus on kaks-kolm koos, et seal võib hakata imesid juhtuma, et seal on lihtsalt üks lisa reegel tingimus veel, et see on see, kus need tulla selle juurde tagasi, et see loovuse, inimeseks olemise kunsti üks mõte on see, et see ei ole nagu väljanäitamiseks esinemiseks ehk siis siukse vestluse käigus ei ole vaja ennast tõestada ega teist maha laita, vaid see ongi selline mõtete põrgatamine. Et esimene samm on see, et kui sa ütled oma idee välja juba, et kas kõlab või kõla, eks ju. Et kas tuleb tagasi või ei tule ja kui kõlab siis või nagu peaaegu kõlab, siis saab põrgatame hakata ja päris lühikese ajaga sisulise vestluse käigus võib ikka imeliste tulemusteni selginemisteni jõuda. Noh, teine asi muidugi, et kes suudab kõval, aga võib ju ka mõelda, eks ole, kõlav hääl, ütlen välja ja kostab, et aga kuskilt kahtlusena näidet siis teine hea mõte ongi ju kirjutamine ja vot see nüüd on jälle üks selline oskus, et nii nagu me räägime, siis meisterlikkusest ka oskustest, tehnikatest, vestlemise kunst on oskus, mida võiks osata õppida. Teine kirjutamise kunst, mina olen selleni kahjuks liiga hilja jõudnud. Aga tunnen, et see on ka vajalik. Ja see, ütleme need inimesed, kelle jaoks see meisterlikkuse tanner ongi kirjutamine näiteks proosakirjanikud, luuletajad siis nende puhul ju suuruse või sellena meisterlikkuse tunnuseks ongi jõud, kõnekad teosed, mis ei ole lihtsalt enese jaoks revolutsioon, vaid mis, mis jõuavad paljudeni, kõnetab paljusid ja niisamuti, kui me võtame teadus vallastajat, et kindlasti kõigil tuleb kohe pähe mõni inimene, kes on süvateadlane, suudab ülima lihtsusega väga keerulistest asjadest rääkida ja kõnetada, et et selle aluseks on suuresti tihtilugu siis kirjutamise ja sõnastamise mõtestamisoskus, kus on väga erinevaid tehnikaid ja asju, mis on möödapääsmatud ja vajalikud. Ja siis eraldi asi, mille juurde ma tulen veel kord tagasi, on seesama keskkond, et see, kuhu me satume ja kuhu me ennast asetama ja kuhu me oma lähedasi asetame. Et kui ma jälle tulen oma vaatenurgast ehk siis töökoja vaatenurgas, siis minu jaoks nagu jällegi sihuke murdeline moment oli siinsamas Esna mõisas, kui siin kõrvalruumis seadis ennast üles pottseppmeister kes neid ahjusid, siin ehitas ja me sadasime siia sisse mingi muu asja, raam sättis oma asju ja siis mul juba silma, mis ta tegi, ja siis muidugi ta tõmbus korra kõrvale, sest noh, tal ilmselgelt häiritud. Maimel vaatame, rääkisin temaga paar sõna ahjudest. Ja siis ta mingit ütles ka, et noh, ma pean nüüd tööle asuma ja läksin alustel, aga ma käisin pärast mitmel korral veel siin mõisas tagasi tema seda töökohta vaatamas, sest see, mis ta oli teinud, tähendab see aeg, mis ta kulutas selle peale, et iga asi saaks oma kohale, ühesõnaga pikk-pikk, ettevalmistusprotsess selleks, et iga asja oleks oma kohal. Ja siis see moment, kui ta tööle asus, saatis kõik inimesed ära, siis oli midagi Maia tai chilaadset, mitte ühtegi liigset liigutust mitte ühtegi liigset sõna, et ühtegi liigset tegevust ja selline puhas ilus meisterlikkus. Ja, ja selle pealt ma lihtsalt oma tööde ja tegemistega seoses ma olen nagu kümneid, kui mitte sadu töökodasid näinud ja ja no töökoda on kuskilt poolt meistri peegel ja see ei eelda krantsi ilu ja läikivust, aga aga noh, mingi hetk ma siin ühe semuga kunagi vaieldes tõin siukse üldistuse, et kuid töökoda näeb välja nagu peldik siis seal saab tulla ainult seda, mida Sibiga veetakse. Et, et seesama üldistus võib-olla kehtib ka nende kodukeskkondade kohta, kui me nüüd võtame ette midagi teha, millegi oma aeg ja tähelepanu pühendada, et millessegi süvenema hakata, siis see eeltöö nagu teadlik sobiva keskkonna loomine, füüsilise keskkonna loomine ja selle aja leidmine, et see on möödapääsmatu tänases elus ka, et ma kujutan ette, et kes vähegi tahab kirjatööga tegeleda, siis ideaalis ideaalis muidugi võiks olla kodus kabinet, kus seda tööd teha, kus lugeda ja kirjutada ja mõtiskleda. Kindlasti on võimalik seda teha ka köögilaua nurga peal, aga see eeldab väga suurt, distsiplineeritud ja, ja väga põhjalikku läbirääkimist oma lähedastega ja vettpidavad kokkulepet. Nii et, et see füüsiline keskkond on möödapääsmatu ja siis jõuame viimase asjana, mis on kõige tähtsam, et kust küll võtta see aeg süvenemiseks pühendamiseks. Ja ise vaevlesin sellega pikalt ja noh, kes on vähegi teinud elus kiirelt mingeid asja, siis kujutab ette seda, tähendab et sul on võtnud mingi kohustuse, keegi helistab sulle, kuidas siis ütled talle, et et selle pakilise asjaga on praegu küll nii, aga ma loen. Või et mul on praeguseni mõtisklus käsil ja ma panen selle ennem kirja ja võib-olla siis, eks see on mõeldamatu seal nagu see on, aga see on justkui arrogantse tekitab mõttetuid pingeid, et siis kust leida see vabandus, õigustus siis selleks on ka ülihea tööriist välja mõeldud. Selle nimi on ülikool. Et ma ise proovisin seda nüüd vanuigitõttu, võtab toru, ütled ka, et, et ma praegu ei, sama, valmistun eksamiks. Et alati õnnestub leida ka siis ja, ja see noh, mida see illustreerib ja mitte midagi muud kui see, et et isegi kui me teeme valiku ja tihtilugu see kutsumus ja see süvenemine ja pühendumine, mis võib võtta 10 aastate kümneid aastaid ja mille viljad ei tule kohe ja mis ei pruugi olla efektiivne ja mille lõpp ei paista ja mis võib viia mitte kuskile. Et siis selles leida see, see õigustus ja vabandus. Et sa ei ole kaotanud mõistust, vaid lihtsalt proovid leida inimesena oma teed, et on erinevaid viise, aga see on võimalik. Üks meie kodutöökoja viimaseid pingutusi, mis on nagu mõnes mõttes sedasama lähenemise näide on siis noh, kuldtikand, millele hiljem ütles, et sama kui me kunagi algne unistusele, see, et mis oleks, kui mis oleks, kui, kui me siiamaale tulime sellest. Et mis oleks, kui meil oleks töökoda, kus me võime teha, aga ei pea tegema, kus meil oleks olemas kõik tööriistad optimaalne miinimum, mis meil vaja on, kus me oleks ligipääs parimatele materjalidele ja äkki isegi üks abiline otsiku unistuseni. Ja ühel päeval, kui see oli käes, siis oli natuke noh, ja siis sealt edasi oli see koht, et, et aga mis on see, mis tundub sama püüdmatu kui kunagi alguses esmane unistused, siis see otsus valida mingisugune oskus mida enam ei ole Eestis, mida ei tunta, mille kohta Ta puuduvad peaaegu allikad ja minna süvitsi, et see noh, tollel hetkel jah, et vaatasime üksteisele silma, tundus mõistlik, aga ülejäänud ootasid kümneid nagu kohtlasi. Et siis võimalik, et sedasama valik magistriõpinguteks ja nagu päriselt süvitsi minekuks, et see võitis esimesed kaks aastat. Ja oli algatus nagu väga suurele seiklusele, mis Viljandit siin küll Jeruusalemma Siinaisse, Riiga ja Peterburgi ja kuhu iganes. Ja kus praegu on vist viis aastat möödas ja meil on nagu esimesed reaalsed, väga uhked tööd ja me võime täna öelda, et see on meie nagu töö keskmine tegevus on siis kuldtikandi, traditsiooni taaselustamine ja ja sellega igapäevaselt tegelemine. Et selles kontekstis, et leida see aeg, koht ja teiste jaoks ettekanne või põhjenduseta. Et see on ka üks hea nõuanne? Ei, vot siis võib-olla küsimuste esile lülitamiseks ma ütleks siukest kaks ideed. Et loomise ime kogemine on sama, mis võime näha kaoses korra võimalikkust. Olla ankruks tormisel merel või majakaks. Majakatega on aga selline lugu, et teatud puhkudel, ilusa ilmaga ja maa poolt vaadates võivad nad taga jaburat tunduda. Ja teine idee meisterlikkus ei ole teiste jaoks ei ole eneseupitamiseks teiste silmis. Meisterlikkus on sisemine, väga isiklik kogemus, kants, mis võimaldab loovusele esile kerkida. Ja see ongi inimeseks olemise kunst. Siinkohal jätkab Tõnu Valdor. Kunagi sõitsid mööda sambeesi jõge mingite traftingu paatidega ja seal oli kaluri Vosmik tehtud. Tõesti nagu täiesti ajutine selline asi nagu või noh, lihtsalt peavari oleks kaluritele kuidagi see nagu mitte kellelegi oma. See oli nii ilus. See oli nii ilus, noh. Ja siis ma mõtlesin, et nad ei oskagi ühtegi koledat asja teha, siis nad on kogu aeg looduses. Noh, kõik puuviljad, kõik, mida nad näevad, on ilusad, see proportsioon, suurus, ükski asi ei olnud üledimensioneeritud, eks. Mul on kuskil pilt alles. Et on olemasolukord, et sa ei oskagi midagi koledat teha. No sa vääritimõtlemine. Inimeseks olemise kunst ja samas on, meil on nagu loodus ja siis on see kunst. Et kust maalt siis see tehislik maailm, mis me loome, eks ju, võtame endale siis õigusena, tundes kogu seda taustsüsteemi, siis luua, midagi pakkuda. Nagu väidan ka, et, et kui ma olen selle ilu loomise proportsiooni loomise mingis valdkonnas, kus mul on see kutsumus olemas, eks ju seal kogemus olemas, siis ma õpin seda ka teistel nägema ja minu, võib-olla hirm ongi see, et, et me võõrandumine sellest vahetust isiklikust sisemisest kogemusest ja proovime imiteerida kogu aeg nagu välimisteks uuesti uuesti korrata, paigaldada midagi. Ja see on see loodusrahvad, ütleme loodusele lähemal looduses sees elavate rahvaste puhul siin-seal mine tea, äkki kuskil on veel alles sellise idee kinnituseks siis see näide, kus see looduse loomulik ilu on kõigile loomulik ja seal mõeldamatu, et keegi teeb midagi koledat, ebaproportsionaalselt sobimatut, mida ma julgen väita, et keegi ei ole vaimustuses arhitektuursetel linnakooslustest, mis meil on, või lahendustest maastikulahendustest, eks ju. Mis on, võivad väga efektiivsed olla, väga moodsad, olla järjekordset imiteerida midagi, aga et, et tõesti-tõesti, et see on veel eraldi küsimus, et kuidas nüüd kui seda nüüd oskused, teadmine ja kogemus ja see süvitsiminek ära ei kao, et kuidas siis liikuda selle juurde tagasi, et see kõik kokku helisema hakkab, siis lõpuks selle eesmärk ei ole mitte see, et kuidas mina leian oma tee, vaid see ongi justkui alus selleks, et tekiks dialoog, ühispilt ühisosa, et see on see koht, kus saab inimene kokku, kes ei kuule, aga näeb sellega, kes ei näoga, kuuleb. Jätkab Marit Ilison, et üks variant on, et sul on idee ja sa oskad seda materjali nii hästi töödelda, et sa saad selle ellu viia. Ja teine variant on see, et sa võtad selle materjali ja hakkad nagu minema. Kas see on nagu pigem harjutus või ongi nagu see selline protsess, et ma ei tea, mis mul nüüd sellest saab nagu või? Ma arvan, et see on väga hea küsimus, sest et see võib olla vajabki, natuke selgitamist, see, kuidas ma seda proovin hetkel seletada, ongi justkui see, et see loovus on meisterlikkuse vili, ehk siis see, mida tihtilugu hästi kergekäeliselt täna nimetatakse loominguks loobuseks. Tihtilugu on mingi vana asja kopeerimine, eks ju imiteerimine järgi tegemine justkui tundega ma teen sarnast asja see, et jõuda sinna kohta, kus tööriist on käe küljes. Materjal on osa sinu elust ja see sinu enda isiklik kogemuslik originaalsus on unikaalsus esile tulla, legodes toimub hetkes. Ja see võtab aega. Et selle pärast ei tasu meelt heita, kui, kui teine teene mul midagi ei tule, et see kuskilt maalt ei olegi võib-olla tähtis. Sellepärast et kui me võtame niipidi, et kus need ükskõik mis vallas on tõeliselt tõeliselt erakordsed asjad. Et siis ongi erakordne ja, ja märkimisväärne, aga et selle protsessi või selle loomise kogemuse saavutamine, et see on lihtsalt, see on väga isiklik asi, et see ei olegi näitamiseks. Nüüd võib-olla see on ka niisugune viimase aja elutempo virvarri tulemus olnud, et ma olen, muidu ise on siuke hästi pikk nagu sihuke planeerija, võsa, ma nagu mõtlen ette, siis teen, eks ju, ja kuskilt ma olen see koht, kui sa ikka oled need omas elemendis. Ja siis on niimoodi, et sa lihtsalt teed ja see sünnib ja ükski asi ei lähe mööda, et see on nagu see koht, et sa oled kohal, et sa võid mitte lahendada ja muidugi on põnev, eriti kes ei ole niimoodi, et ma nüüd mõtlesin välja, olen kohal, et see on lõputu töö. See on lõputu töö, et ei ole keegi niimoodi tehtud, jah, panen kõrvad pea alla vaid vaid lihtsalt see moment, et jõuda selleni, et kus on see esimene vahetu loomise imekogemus. Vaat see on see, mis ei tule lihtsalt. Ja see võiks olla nagu kohustuslik elama õppimise osa selles maailmas, kus kõik need asjad, mis ei ole loomise ja loovusega seotud, on, on asendatavad. Aga kas sul on mõni selline kogemus, mis on nagu hästi nagu eredalt sul meeles või tundes, et mis oli hästi märkimisväärne, kus see niimoodi nagu avaldus Võib-olla see on üks asi, kus ma need asjad jõudnud, et mul ei ole vaja teha ühtegi puust asja, sellepärast tões, tähendab, ma oskan puust asja teha nagu päriselt, et see on see, et ma, kui ma teen midagi, siis ma alati proovin küsida, et kas kuidagi oleks võimalik, et seda ei peaks tegema. Et mis selles kontekstis, mis selles ruumis vajalik on ja viimane lõbusam asi oli mulle vaja vaktsendiste kohta ma leidsin siukest aistingu elementi kuskile keskkonda, mis mis annaks sinna teatud konkreetset tunnetust juurde, mida küsiti teemale siis see võiks olla midagi robussemate, kuidagi seda, loodust võiks rohkem olla selline väga abstraktne niisugune eksju, ja siis mina oma ülikiires ringi vohamise momendis siis silmanurgast nägin, loodi mõisa pargis, säärasel on töökoda, kus ma käisin läbi ja seal kõrval oli just tehtud haabjaid, üks vaade, pakk oli rikkis ja selle küttepuudeks saatsime need kaks pakku. Kas ma tohin palun saada? Ja siis täpselt nii kiire, nagu see mõte oli, minut hiljem olin mu volvo pagasnikusse ja siis ma sõitsin koju ja kaks päeva hiljem mul oli, vaatasin täpselt 40 minutit on aega, siis ma viimistasid nad ära, siis ma veritsen uuesti paluma, kas siis viisid nad kohale ja sisse kruvitud, mine rattad alla ja need on väga sümpaatsed ratastega haavapakud, läbimõõduga kuskil 70 80 sentimeetrit. Et täitsid täpselt selle rolli, mida vaja oli, ja sedasama, et kas inimesed võtavad omaks ja on nõus ka sellise asja peale istuma. Täpselt 10 minutit seal olnud juba istute nende peal, nii et, et see on täpselt see kogemus, kus sa nagu ütled, et midagi on vaja, kukast näed, tegutsed on, et see ei ole niimoodi. Vot, kus ma nüüd hakkan sind tegema Et see on lihtsalt see on minu jaoks nii loomuomane nagu näha võimalusi ja reageerida oma asjade piirisemaid. Küsimusega jätkab Kalev rajangu. Sa rääkisid sellest, igal pool on liistud ja niimoodi, et mis seal istuva inimesega teeb, et kui inimene on kogu aeg niisugustes ruumides, kui sa lähed kooli seitsme aastaselt, sest kool on just remonditud salongiliist liistu peale, eks ole. Kuidas te seda kommenteeriksite on seal mingi mõju, kui sa oled kahtlemata ruumil on mõju, aga kas liistud siis töötavad või kogu see, see liistu esteetika, liistu metafüüsika, mis seal taga on? On see kuidagi pahaloomuline või on see jumala savi, et need inimesed elavad liistude keskele, on täitsa õnnelikud seal? Ja nagu see väga tore kommentaar siin oli, et inimesed, kes näevad ilusaid asju, nad ei oskagi teha, kolades lihtsalt ei ole võimalik. Aga kui me kogu aeg liiste näeme, siis meie elu muutub ka nagu liistuga, siis me ei oskagi midagi peale riistade teha, mida sinu kogemused ja mida see siis teeb, noh tõepoolest, mida nad ruumides inimestega teevad ja kas see on niuke pikka aega tagasi pööratamatu mõju või on see lihtsalt ajutine, et sa oled loodusesse, aga loodusesse liiste kuskil ei näe ja noh, järelikult on looduses valesti midagi istutud panna laagris. Ja ma kahtlustan, et see pigem niimoodi olema, et me lähemegi metsa vaatame, et seal on kõik, kõik on vale mõõdud omale tiga, palun pilud ja need tuleks kinni. Ehk siis ei ma lihtsalt, et see kõnekäänd, et, et igaüks jäägu oma liistude juurde, saab täiesti uue tähenduse, mis mis liistud nad üldse nagu. Aga et mis need liiste puudutab, et noh, kui on tõesti vaja ehitada, võiks ajutine lasteaed konteineritest, eks, ja panen konteineri konteineri vastu, eks, ja ma ei taha, et laps sinna vahele kukub või keegi oma küüne murrab, ehk siis on vaja katta liistuga ja see on õigustatud, eks ju, kui on niisugune asi, et see, mis võib-olla silma riivab, teinekord on see, kus üli laia kasutusvõimalusega materjalid mida ei oleks mingi vaev isegi väheste oskuste puhul viie teise materjaliga laitmatult kokku. Et see lihtsalt mugavusest ja tähele panemata, sest sest, et kedagi huvita tervikpilt vaid üksnes oma kihi paigaldus. Et see võimalus jääb isegi nägemata kasutamata. Lihtsalt igale poole ei ole liiste vaja kui õigete tööriistadega õige lähenemisega õige materjali kallale minna. Kui liistud on nagu pandud, tähendab, ega inimesed on alati lollusi teinud, eks ju. Et küsimus on lihtsalt see, et kui see niinimetatud asjad purunevad ja siis luuakse uuesti, purunevad, luuakse uuesti, eks, et et kui seda mõtestamist sinna vahele ei ole, et siis kuskil võib tekkida mingi nihe, kus mingeid lollusi korratakse tuima järjekindlusega ja toimub sihuke sumbumine, võib-olla see vastuseks siis oleks see, et nagu minu suurim hirm selles osas ongi see, et kui loomise imekogemust loomise imekogemusega inimesi jääb liiga väheks, et siis toimub Siuke terviklik ühiskondlik sumbumine, mandumine ja see ei pruugi lõppeda eaga. Ehk siis las nad olla, las nad olla, see on isegi jah, et las nad olla, aga aga me ei pea seda lõputult kordama ja uuesti tegema, et asjadel on oma aega. Aga siin mõisas on ju ka liistud vaata oma selja taha ja et mis seal liistude Lädan, et lihtsalt teistmoodi liistud. Noh, kui see on samamoodi, et kui tahta nüüd ajastutruud asja teha ja seal on siis oma liistu kultuur, eks ju. Et siis siis tuleb see liist asendada, aga keegi keelakse seda parketti panna nõnda et seda liistu vae oleksid. Vaadake, palju lihtsam oleks siis kapi vastu seina panna. Et mingi hetk oli, ma vaatasin, et, et noh, liistud, mis on teinud liistud, lihtsalt on seal selle, et kapilbergu all olema sakk ja normaalne, see on alati olnud seal, keegi isegi ei märka seda, aga ma alati kapi mõttena liistud Et, et veel kord lihtsalt on oma koht ja näiteks see, mis siin on ja mis on, mulle väga meeldib, eks ju, et on sümpaatne, on see lihtsalt oleks mõeldamatud, sellise ukse proportsiooni juures oleks siis mingi kriipsel. Aga tule minu poole ja ma näitan, kuidas on see lahendatud ilma liistuta. Lihtsalt kasutades hoopis teisi materjale vähema vaevaga. Teadku paganat, keeruline on vabavormilise seina peale saadab mingi asi, 45 45 kraadi alguses tüütud või võib-olla see koht, et kas me peame seda tüütut tegema, kui see tulemus on lihtsamini efektsemalt ja vastu pidanud saavutatud. Et see on võib-olla see küsimus ka selles, et millist vana nagu kiita, ülistada, kummardada ja korrata ja millise vanaga tõdeda, et jah. Aga saaga möödas. Aga kas neid lihtsaid ja kiireid ja paremaid lahendusi siis ei õpetata või miks neid ei tehta? Minu teada ehitusfilosoofiat kuskil külje õpetajatena. Võib-olla see ongi see koht, see pole selle liistu metafoori tuumaks võiks olla see, et mis mind paneb teinekord imestama ja natuke ka muret tundma, on see, et nagu eri valdkondade süvatundjad, et noh, ei käsitle oma asja tervikpildis ei ühenda neid asju, vaid jäävad ootama, et kuskilt peaks tulema keegi, kes ühendab ajalookirjandusega ja kirjanduse muusikaga ja muusikatehnikaga ja tehnika internetiga. Et, et võib-olla teinekord peaks vaatama nagu valdkondade üleselt rohkem proovida mõelda, et äkki ikkagi puutepunktid vahetult olemas ja ei ole mingit ideaalis kuskilt kaugelt tuleva kokku viiva liistumehe abi vaja. Meister, sinu käsitluses võikski tegelikult olla niuke ideaal, tüüpiline valdkondadeülene figuur, kes suudaks siis viia ühe katuse alla mingit nägemust, kelle omakorda oleks mingisugune Maasremainud või mingi meistrinägemist oma kondee integreeriks erinevad nägemused. Aga kas see võiks olla meistrifunktsioon? Ilmselt ajalooliselt on olnud, et inimene, kes, kes näeb tervikut ja suudab pärinevad asjad kokku. Vot siin nüüd ongi see koht, ma ütlen, et see, et anda meistri definitsiooni, ma olen proovinud sellest hoiduda ja see on ka põhjus, mis ma räägin meisterlikkusest. Et kaks asja, esiteks see võib-olla ongi see vahe, et kui me räägime sellest nagu, kordan üle veelkord, et see loomise ime esmane funktsioon on iseenda seest saada nagu jalad maha ja olla mingis asjasse majakas ja teenäitaja teistpidi õppida selle läbi, nägema teisi ja tunnetama ära teisi, kes on võtnud pühenduda ja süveneda. Ja seal nagu mingit staatuse mõõdet ei ole sisse kirjutatud sinna. See ei ole tähtis, et see, kui kellegi selle teeosa on võtta mingi vastutus ja, ja mingi staatusesse tihtilugu on juba projektsiooni mäng teiste jaoks. Ja need on nagu co2 lahus olevat asja. Ja teine teema, mis puudutab nüüd seda ehitusfilosoofiat ja et siis selle meisterlikkuse kolme osaaegse materjalitehnoloogia tundmine ja siis originaalsus on unikaalsus, eks ju, selles materjali ja tehnoloogia tundmise kui süvitsi minna lahutamatu osa on ka selles vallas palju kaugemale minek kui lihtsalt puitja haamer. Et seal taga on terve ajalooline mõttelooline, kultuuriline kontekst, sedasama vaatame siin seda uhket Esna mõisa ja siin on väga, väga, väga palju dimensioone ja kihte, mille peal vaadelda siin puitu, puutööd, erinevaid tööriistu, eks. Nii et, et selles osas siukse põhjalikku humanitaarteadusliku vaatenurga sissetoomine osa tundub minu isiklikul hinnangul küll nagu möödapääsmatu, võiks olla palju tihedamalt ja, ja põhjalikumalt ka siis nagu tehnilise õppe ükskõik mis astmel osa. Et see mõtestamise kunstina juurde tuleks peale lihtsalt selle, et üks pluss üks on üks kuskilt maalt, noh hoopis on kaks ja siis on kolm siis mõtte, ajaloo kultuurilooline kontekst selles vallas, kus sa tegelikult ükskõik, mis on, et see on nagu see koht, mis annab nagu selle. Ühelt poolt paneb peale selle vastutuse solkuna, siis sa näed, kus asetsed seal ja kui palju on juba tehtud. Millised loomisimet seal on varem sündinud ja võib-olla võtab ka teatava siukse. Sunnib alandlikkusele, aga veelkord, et mina ei pea võimalikuks, et see loomise ime saab sündida mingisugusest ego asjadel, vohmanid teile teen midagi, et ei, see ei ole üldse nii. Lõigates on see väide, et seal midagi väga isiklikku, mida saab suunata ja jällegi, kui me räägime nagu haridussüsteemis, siis jah, selleks oleks selle mõtte, alulise kultuuriloolise konteksti lisamine. Aga see kõik on võimalik ka ilma koolita, see on võimalik kodus ja seal on võimalik täiesti omapäi ja see on võimalik, et kõik, missuguses eluetapis selleni, et lapsepõlves jäi tegemata, siis kunagi enam ei tule. Puusa ja Esna galerii peremees Martin Bristol kõneles teemal meisterlikkus. Muusika Silver Sepp, improvisatsioon. Loeng on salvestatud Estna mõisas. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2019.