Ööülikool. Osaline olla on väärtuslikum, kui olla omanik. Mulle tundub, et osaline oskab armastada, osaline armastab tõeliselt. Omanik ei armasta tõeliselt. Hoole. Skulptor Elo Liiv kõneleb teemal pealisülesanne loeng on salvestatud Saaremaal Triigi filharmoonias. Kuna ma olen kunstnik, skulptor ja tegelikult olen seda teadnud Varajasest noorusest peale, et ma tahan skulptor olla, see käesolev, siis nii-öelda ettekanne või etteaste on siis väikene eksperiment. Kuna ma kunstnikke olen, siis ma nagu ei taha asju teha ühtemoodi, tahan teha teistmoodi, tahan katsetada ja nii edasi. Ma loen üsna palju, tavaliselt mulle meeldib lihtsalt rääkida, aga eks ma räägin siis nende lugude vahepeale. Ja see eksperiment on siis selline väikene kulgemine ühest loost teise. Ja väikesed kommentaarid. Keegi neid lugusid enne kuulnud ei ole, ainult vist üks inimene on neid lugenud. See ühel hetkel saab võib-olla raamatuks, paistab. Meil elab üks vanamees või on ta naine ega keegi ei tea, ta nimi on vaheaeg. Ta meeleseisund on olla pidevalt hetkes, mida inimesed tunnevad enne otsustamisi enne suuri sündmusi. Hetkes, kus pole veel midagi välja öeldud sõduri ja kallima hetkes kui kumbki ei tea järgmist päeva. Kas enam kohtutakse hetkes, kui ema ootab tütrelt sünnitamise kohta teavet hetkes kus inimene on saatuse käes, kuid saatusejooned ei ole veel selgelt ilmutanud koolipoisi eksamijärgses hetkes kui hinded ja edasimineku vastuvõtutulemused pole teada. Kui saatus on pannud inimhinge kaalukausile ja teise poole raskust kaalutakse, kui pole teada, mida sinna pannakse, et valitseks mingi kummaline vaid maailmale teada tasakaal. Vaheaeg ei otsusta kunagi ise midagi, sest see ei ole tema rida. Tema tuleb, lööb oma hõlmad ümber inimese rühmade rahvaste maailma. Ja selle sees kogevad inimesed ääretut, avarust, selle hetke tuhandeid miljoneid võimalusi ja näevad nii enda tühisust kui väiksust kui ka jõudu ja suurust, kõiki suuri ja väikesi sidemeid ja seoseid. Kes muidugi viitsib seda märgata. Mõnedel on nii kiire, et joostakse vaheajast mööda. Vaheajal on sellest ükskõik. Ta popsid piipu, tal on aega küll. Ta teab, et varem või hiljem jõuab ka jooksja. Iga jooksja jõuab temani. Vaheaeg hoiab keskendu, jäätia juhatab nad väravateni. Meie kõigi eludes on pidevalt hetki, kus oleme endast andnud kõik jäänud justkui ootele. On see meie tööga seoses, on see meie pere elus, on selline lastega vanematega, son, annad endast kõik ja noh, kui siin sellesse teemasse pealisülesande teemasse nagu süveneda, siis juba ennata olnud. Küsimusele vastates, mis on elu eesmärk, siis minu jaoks on elu eesmärk anda endast kõik mis iganes sa teed, anda endast alati parim. Siis sa võid nagu sirge seljaga edasi minna ja vaadata, mis, mis sinu ees olla järgmiseks ette toob. Aga mis sellele endast kõige andmisele nagu järgneb see on siis maailmakäik nii-öelda seda võib kujundlikult võtta kui, nagu malemänguna, aga võib olla ka mitte malemänguna võib-olla kui paari suhtena võib-olla tantsuna, võib-olla koos laulmisena koos loomisena maailmaga koos loomisena. Ja kui maailm on andnud oma käigu, on liigutanud edasi sind või sinu ümbrust, siis on jälle sinu kord käia. Ja käikudest tekkivaid jäljed kellele kuuluvad jäljed, kas sellele, kes nad teinud on, või sellele, kes need endas vähem või rohkem aega alles hoiab. Olete mõelnud oma jälgedele, mis te ise teete või nendele jälgedele, mis teie lähedased teisson teinud, kelle omad need jäljed on? Iga liigutuse, tunde ja mõttega jätame kuhugi jälje õhku, maapinnale, vete tooli seljatoele, mina siin, istudes praegu kaaslaste kehale mälestustesse südametesse, kogu ümbrus on täis meie ja kõikide teiste jälgi. Ja kui kujutada ette ajalugu kasvõi eilset päeva üleeilset päeva aasta tagasi kõik need jäljed, mis meie oleme teinud ja mitte ainult meie kogu elav loodus siis kogu see maailm on üks nagu üks suuri jälgede pundar. Ja võib isegi mõelda, et ehk meie kõik olemegi kellelegi ühest või mitmest jäljest alguse saanud kogu meie mõtted, meie teod, meie tahtmised kas jätta sügav jälg või väike jälg. Praegu me räägime, kuidas inimkond võiks jätta võimalikult väikese ökoloogilise jalajälje. Aga kunstnikuna ma püüdlen selle poole, et jätta ühiskonda väga sügav jälg oma töödega oma loominguga, vaimsusesse, võimentaalsusesse. Aga noh, samas jällegi, et miks ma peaks tahtma või miks me peaks tahtma jätta sügavaid jälgiga inimestesse et võib-olla peaks inimesi täpselt samamoodi austama nagu loodust. Võib-olla teha igal pool võimalikult väikseid jälgi mis on jälje sügavus. Kas kõndija saab ise valida oma jälje sügavust või on see ikkagi vastuvõtja või see materjal, kuhu sa jälje jätta tema otsustada? Meie suhetel on jäljed, suhteid saab komponeerida nagu helilooja, et oleks kokkukõla mis on suhted, suhted ei ole siis ainult ema lapse vahel ja perekonnavahelised suhted, suhe on ka hobuse inimese vahel, puu ja inimese vahel puude vahel metsas igal pool, kõik, mis maailmas on, kõik eksisteerib, ma arvan, tänu suhetele. Ja sellistele suhetele, millisena me loomevõime nagu maailma kallal vinguda või miks keegi teeb nii või naa siis Me ei saa otsustada teiste inimeste otsuste üle või hästi, me anname hinnanguid, aga lõplikult me ei saa neid sundida tegema asju, mida nad ei taha. Aga küll me saame nagu iseennast ja oma oma suhteid reguleerida. Ja otsustada, millised me ise olla tahame. Siis pealtvaates oleks nagu suur lill, karikakar, et sa ise oled selline nagu sa tahad oma võimalustega. Ja siis kõik need suhted, mis sinu ümber on nagu päikesekiired, võililleõied. Ja see on juba üsna suur pindala. Ja sellest, see kiirgub kõik edasi, et tegelikult iga inimese oma valikud on olulised. Jälgedes tekkivat teed. Ajumustrid on justkui kirjad, pärimuslikud mustrid ehk kirjad on kui visualiseeritud südame elektrogramm, ajaühikute kulg, lõpmatu DNA-kood, sünkrooniline kokkutõmbe ja tõukejõud ning kõikeläbivat heli ja tagasi peegelduvad valgusvõnked. Mulle meeldib mõelda, et maailma võnkeline ja mulle meeldib mõelda, et on mingisugune maatriks või mingisugune muster Nendestsamadest jälgedest, mida meie jätame, meie esivanemad on jätnud loomad jätavad et nad tegelikult kõik moodustavad mingisuguse mustri, millest teelkõndija alati võib-olla aru ei saa. Aga ühel hetkel sa nagu näed seda mustrit ja kodeerid selle lahti enda jaoks ja teiste jaoks. Kogu laineline maailm on just kuraysoneeriv kood, mille sümboolikat lõpuni sõnadesse tähendustesse formuleerida on raske. Kuid millest inspireeritult üha uusi ja uusi, ka visuaalseid kompositsioone moodustame, mille algus- ja lõpuAegrile nuppu otsime. Kui kujutada kirjade kahemõõtmelised jooned kolmemõõtmeliseks kujutada teede rägastik kolmemõõtmeliseks siis skulptorina visualiseeruvad väga huvitavad konstruktsioonid mis ei ole ainult lamedad, aga mis on justkui ruumilised, sellised lõputud. Neid on peaaegu võimatu kujutada, aga need eksisteerivad justkui meelte tasandil. Meie metsad ja põllud, kogu meie maailm. Rääkides teedest ma tulen teise looni mis on justkui põiget nii-öelda teistsugusesse maailmasse. Meil on kolmesuguseid teid ühed, mis viivad edasi ja teised missivad tagasi. Kolmandad, mis püsivad paigal. Loomulikult kõik inimesed arvavad, et nemad on teedeloojad ja kuningad ning liikumissuuna otsustajad. Kuid päris nii see pole. Teed on need, mis valivad suuna või paigalseisu täpselt nii, nagu nende olemise kihkneid seesmiselt sunnib. Vahel teed, otsustavad kaduda. See on siis, kui meile tundub, et pole kohta ruumi või ideed, kuhu astuda. Kui on tunne, et sinu järgmine samm on samm tundmatusse. Vahel liiguvad inimesed oma meelest edasi. Aga nende mõtted teevad rännaku sügavamale minevikku. Vahel astud sammu tagasi, aga peagi märkad, et oled liikunud hoopis hooga edasi. Kunagi õieti pole teada, milline on täpselt see tee iseloom, millel kõnnid. Aga õnneks on inimestel kaasa antud sisemine teekonna taju. Mingi sisemine sund tunned ära, kui oled õigel teel. Meie galaktikas on teede jaoks mõeldud eraldi koolid, kus nad õpivad mitmed aastad spetsialiseeruda, kas siis maanteedeks vaimseteks, teedeks, kitsaks metsarajaks, mägisexceer teeks või hoopis lühikeseks tupikteeks. Nad õpivad loomavõrgustikke, sest kõik teed on omal moel seotud ühenduses ja nad õpivad, kuidas galaktikas elavaid olendeid, sealhulgas inimesi kõige paremini teenindada. Kuidas neid aidata jõuda sinna, kuhu soovitakse. Ühiskonnanormid valivad ja kujundavad erinevaid teid oma seaduste järgi. Miski pole püsiv. Teed, mis on ühel hetkel muutunud miljonitest jalgade sammudest laiaks kiirdeks võivad olla järgmisel sajandil rohtunud ja kaduda sootuks. Ja teed, mis meile näivad mõttetud äbarikud, võivad mõne teeraja järgi sammuvatest jälgedes saada mainstream. Yks teede pikkused tunduvad samuti olevat suhtelised. Otseteed mööda liikujad ei jõua tavaliselt enne kohale, kui ringi mööda korralikult teed, liikujad. Samas ragistades kuskil padrikus tulevad hoopis teistsugused mõtted kui sujuvalt autopiloodil enesest hoidmist võimaldaval kiirteel. Lõpuks on igal inimesel oma rada ja see ei teki mitte loodusesse, vaid tema ja ta lähedaste vahele tema ja tema ideede kujutluste unistuste vahele. Ja mida enam inimene midagi usub ja teab, seda kindlam saab särada. Kui usk muutub liialt äärmuslikuks väljapoole reaalsust sildade, vaeseks, siis ka hapraks ja kitsaks, kuhu keegi peale tema enda enam ei mahu. Teed õpivad koolis täitma inimeste soove, kuid teede valikud teeb iga inimene ise. Iga tee viib sihini lihtsalt väga erineval viisil sest teede iseloom on erinev. Tihti unustatakse ära valikuid ja kaeveldakse tsiviilei jõuta, kuid teed ei soovita vahetada. Teed on omavahel ühendatud ja ei ole tegelikult raske ühelt rajalt teisele minna, kuid teisi radu lihtsalt ei osata või ei taheta märgata. Inimesed mugavad, kogu teedevõrgustik on mõnes mõttes justkui topelt nii inimese enda peas kui väljaspool inimest mis sees väljas omale õige tee. Äratundmine tähendab ühist hingamist, sünkrootsed võnkumist ja paneb tee justkui helisema ja inimese särama. Mõnikord on vastupidi, ka see on siis, kui tee tunneb ära nii-öelda oma inimese ja teeb siis kõik selleks, et see inimene temast ei lahkuks. Nii juhtus kord ühe mehega, ta oli rahutu hing, kes proovis kätt paljudes valdkondades ja otsis oma rada. Iga kord alustas ta uut rada suure entusiasmiga ja tundis, et nüüd on leidnud selle oma tee. Kuid peagi hakkas ta tundma, et see pole ikka see ning rahutuses ei tundnud enam seda rõõmumise alguses ta ei tulnud selle peale teel tuleb olla natuke kauem esimese kurvini ja et oma üha korduvas rahutuses tegelikult kõnnid lisaks veel ühel teel. See oli teemis, ei andnud talle asu ja mis ei andnud ühestki teisest teest rõõmu tunda. Ta kandis meest ühest rahutusest teise. Mees oli elanud juba rohkem kui pool talle antud elust, kui ta lõpuks taipas, mis teed mööda kõnnib. Te ise hoidis meest aga juba ammu üsna teadlikult enda haardes kadumate kordagi tema jalge alt kujundades vastavalt mehe meeleoludele oma kraave, sitke ja sake. Nii kui mees oligi korraks näiliselt oma teise tee valinud ja põrkus vastu esimesi raskusi, oli kimpus otsustamise või jätkamisega nii muutusse tee kohe, pakkudes mehele valikuna lihtsa ja ahvatleva, allapoole viiva, sileda ja kaunite vaadetega, rajaks. Ta pakkus mehele alati seda, mida mehel just oli vaja. Aga eks sellel inimesel, kes veel vähe elanud, ongi raske oma tee kordumist sammude rütmimustrid tajuda. Kaugelt silmitsemata. Ilma distantsid on suht võimatu mõista, mis teed õieti käiaksegi ja ainus, mis inimhingele distantsi annab, on aeg ja enese tundmaõppimine. Kui mees lõpuks vaatas oma erinevatel põhjustel pooleli jäänud radu ja suure hooga alustatud poolikuid tegemisi, siis miski muutus temas. Ta ei soovinud samamoodi jätkata, kuid ei soovinud ka oma teelt lahkuda. Tee sai kohe aru, et midagi on muutunud mehe kõnnakus. Vaikselt lookles ta mehe ees ja pakkus mõttepauside istumiseks tee äärde kive. Ta oli harjunud täitma mehe soove kuid rohkem seepärast, et kartis meest kaotada, et ta teistele radadele astuks. Mida enam mees arutles oma tee üle ja märkas seda, mida ta tegelikult kõndis, seda rahulikumaks ja laiemaks tema tee muutus. Nii kasvatas mees oma rahutu tee ringi. Lõpuks mahtusid sellele teele ka kõik tema poolikud tegemised, alustatud lõpetamatused, hoiakuid ja iseloomud kogu tema ajalugu. Ta nägi seost nende vahel. Ta seisis väga laial rajal ja ei pidanud tegema enam valikuid. Ühtegi valikut ei pidanud, alustame ka lõpetama. Kõik see oli siin ja samas temaga. Tema tee, tema ristteed, tema elude südamed, laia avar kulg, ühine maailmakulg oma teega. Teedest tekivad ühendused ja ühendustes tekib elu kelle omane elu, kelle elu oma eesti keeles on selline sõna, nagu oma. Öeldakse, et omanditunne on üks võimsamaid maailmas ja sellest on tekkinud kõik maailmapinged. Minu toit, minu riided, minu voodi, minu mees, minu naine, minu lapsed, minu kodu, minu õpetaja, minu kool, minu kultuur, minu maa, minu riik, minu rahvas, minu jumal, oma kultuur, oma rahvas, oma mees, oma lapsed, oma maja, oma voodi ja nii edasi ja nii edasi. Kas te olete kunagi mõelnud, kas küsimus on omandis või omasuses kuhugi kellegi juurde kuuluvuses ühtsustundes? Kas oma tähendab seda, et meie kuulume kuhugi omasesse, sünnipärasesse, ainuvõimalikku ainuõigesse teatud kontekstis või need väärtused ja maailmailmingud ongi kõik meie omad ja meie käitume nendega kui ainuomanikud? Tegelikult on ju kõik ühisomand, kui mõelda vaimselt, hingeliselt ja kehaliselt. Kas keegi saab öelda, et miski on ainult tema oma? Sigin keha ei kuulu meile mustmiljon, bakterit, kes seda valitseb? Keegi pärmseen, kes käsib sul šokolaadi siia või mingi muu bakter, keegi bakter, kes arvab, et teise inimese bakter on päris tore, et võiks koos elama hakata. Me tegelikult ei tea, palju isegi meil on oma mõtteid ja kust need oma mõtted tulevad. Eriti unustame ühisomandi oma lähedastega suheldes. Me saame omanikeks moel, mis ei arvesta ühisomandusega ja sellega, et teine on meile omane mitte meie oma. Niipea kui lähisuhetes tekib omanditunne, sealt saab alguse väga palju halbu asju, kaasa arvatud perevägivald või lähisuhtevägivald. Osaline olla on väärtuslikum kui olla omanik. Mõelge nendele sõnadele. Mulle tundub, et osaline oskab armastada, osaline armastab tõeliselt. Omanik ei armasta tõeliselt. Samas muidugi tsiviilseadustes ja nii edasi peavad olema omandi seadused paigas ja nii edasi, aga lihtsalt üks asi on nagu selline seaduslike, sa võid olla nagu kindel, et lapsed pärivad sinu vara ja sinna maja ja talu ja nii edasi, aga sealt tuleks nagu üle vaadata, kuidagi. Ja mõelda selle peale, et palju siis reaalselt on meie oma. Või on see pige, osalusrõõm olla osanik, rõõm olla elus osanik. Teemal pealisülesanne jätkab skulptor Elo Liiv. Jõudes tagasi sinna oma tee peale siis oma tee, mõnes mõttes on see eesti keel on ikka fantastiline see oma tee sa leiadki oma tee, kui sa saad osaks selle teega. Ja selle juures on veel see, et saades osaks oma teest, muutub see kõigi ühiseks teeks. Mõnes mõttes nii, nagu oled mullaste, saad mullaks. Nii nagu on kõigi sinu tegudega. Kõik, mis seal lood kunstnikuna tegelikult kasutad mingit kellelegi tehtud loodud ressursse kellelegi kuskilt saadud mõtteid. Ja sa annad sellepärast rahvale tagasi kõik nagu käib selles ikka sellessamas ringis, see ei ole omanik, kirjutad küll sinna autorina oma nime alla, aga see ei ole tegelikult sinu oma. Jah, sa teenid võib-olla paar aastat hoiad raha kokku, et oma tööd pronksi valada või alumiiniummisse valada ja võib-olla see palk justkui nagu on sinu oma, aga lõppkokkuvõttes, kui sa selle töö sinna linnaruumi paned või kellelegi edasi andnud, siis ikkagi mina ei suuda oma töid kunagi omandina võtta. Oma skulptuur. Ja mis saab siis sellest tühisest teest? Saab nagu koosloome tekib koostööosalusest, tekib koostöö, ühine tee koos loodute koos sammutute ja mis saab koostööst? Ma arvan, et koostöös sünnib uus hing. Eestlased ja metsarahvad ja loodusrahvad on tuntud oma hingestatud maailmapildist. Usuvad, et kõigel on hing ja kui mõnel asjal ei olegi hinge, sest ta on vähemalt võimalik hingestada talle hing sisse mõelda. Mulle väga meeldib see. Mulle meeldib mõelda, et jällegi seesama see osalus. Et kuskil on hinged, iga minu tegu, iga minu skulptuur omab hinge. Kui te küsite, millised nad on, siis ma ei oska täpselt vastata, aga nad on igal pool. Ja neid on igasuguseid. Vahel inimesed küsivad, kus nad on märkamata, et nad on siinsamas, nende endi juures. Võiks isegi öelda, et nende endi küsimustes igas maailma ilmingus võib-olla oleks õige isegi öelda, et iga maailmailming ongi hing. See on umbes nii, et kui kivi mere ääres on hing ja samuti sina ning see soov jalutada ja see just seda kivi vaatama hakkasid siis see mulje ja ka see mõte, mida kivi vaadates tundsid või mõtlesid kõik on hinges. Kõigil neil ilmingutele on oma asi siin maailmas ajada. Õnneks ma arvan, puuded, hingedel, hierarhia, igaüks vastutab iseenda eest ja koostöö eest, millise hingega koostes midagi sünnib. Ja see, mis sünnib, on nagu laps. Nii saavad alguse järjest uued ja uued hinged iga meie tegu. Meie mõte on tegelikult otsust teha koostööd ja sellest sünnib alati uusing. Seepärast on ka nii raske inimestel suhetes lahku minna, olgu siis tegemist sõbra perekondlikke või näiteks kodumaaga seotud suhetega. Nii palju ühiseid tegemisi ja mõtteid, nii palju ühenduse erinevatest ilmingutest tekkinud uusi hingi. Samas on oluline teada, et kuigi kõik hinged tekivad koostööst ei kuulunud kellelegi kõige vähem nende loojatele. Hingedes on vabadus ja niipea, kui soovime neist mõnda purki panna, siis oleme nendega sama hästi kui hüvasti jätnud. Purgis püsivad hinged on justkui hingevarjud. Nii võiks väita, et meie galaktika nii-öelda üheks alustalaks on hingelisus ja hingestatud ning selle läbi ka vabadus. Sest hinged on vabadusekandjad nagu veri voolab läbi inimkeha voolab meie maailmas vabadus. Mõnikord juhtub nii, et mõnel asjal tundel, olukorral või olendil, mis loodud või tekkinud on kaks või enam hinge umbes samal põhjusel, nagu sünnivad inimestel mitmikud. Selles pole midagi kummalist või halba, kuigi kindlasti võib see tekitada veidi keerulisema eluhetke. Esmapilgul tundub, et sellisel juhul tuleb võimuvõitlus ja tähelepanu ei jätku. Vaja on teha valikuid, kummal on õigus, kum, mõte, tunne ja nii edasi on õigem tähtsam. Kuid üldiselt sobituvad hinged peagi ilusti. Selleks, et ellu jääda, on vaja õppida, teha neil koostööd. Seega mõnes mõttes võiks öelda, et tegu on eriliste juhtumitega, nõudes nagu topeltkoostööd nii väliselt mateeriast, mis loob uusi olukordi ja olemise vorme kui ka loodu enese sees hingeliselt. Või peaks ütlema mitme hingeliselt. Lisaks on veel võimalus, et algselt ühe hingeline saab elus mingi raske üleelamise tõttu kohutatud ja sellega teise hinge juurde. See on siis, kui tunne, olend, olukord või mis iganes eksisteeriv eluvorm saab suure hingelise vapustuse tõttu mitme hingeliseks. Vot ja meil elaski üks poiss, kes oli küll sündinud ühe tervikliku hingega, aga elu oli teda nii korralikult räsinud ja kogemused üleelamised olid teda sedasi vorminud, et tal tuli õppida elama mitme hingelisena. See oli keeruline, sest temas olid pidevalt vastandlikud tunded ja mõtted, mis omakorda muutsid veel meelt, sest lisaks olid ju ka tujud. Kui poiss oli noorem, siis ta rapsis ühest äärmusest teise kuulates ja lastes juhtida end alguses ühest hingest ja siis tas teisest nagu ühe hinge juhtimisel sai ta mingi halva kogemuse, hüppas ta kohe nii-öelda teise hingepaati lõpetamata või mõtlemata läbi, miks õigupoolest mingid asjad elus juhtusid, nagu juhtusid hinged sikutasid poissi siia ja sinna. Kuni ühel kontserdil istudes sai poiss aru, et tema heaolu sõltub temas oleva kogu orkestri koostööst ja dirigent peab olema tema ise. Nii hakkas ta harjutama ja leidis, et dirigeerisides tühjusele teisiti öeldes kõiksusele loobudes keskendumist ühele või teisele tuleb temast kõige ilusam heli üldse. See poiss elas kõrge vanuseni, tema hinged tegid sellist koostööd, et ei olnud enam aru saada, kas tegu oli hoopis ühe hingega. Küll oli tal aga mitme hingejõud ja vägi. Ma arvan, et meie elu on nagu monumendi loomine. Saad sellest aru siis, kui ma loodan, muidugi, kui surm tuleb väga äkki, äkki sa siis ei saa sellest aru, aga ma arvan, et ikkagi mingi aimdus on seal. Ma vaatan oma loomingut siis. Ma ei tea, kas Moscan ühist nimetajat leida. Ma olen ekselnud pärimuse ringis ja see on minu nii-öelda maousuline alustala. Aga ma ei keskendu hetkel enam nii palju välimusele kui just sotsiaalsetele teemadele. Mind teeb murelikuks maailma liikumissuund. Samas vahel mõtlen, et et see liikumissuund oli juba nii ammu teada, et võib-olla muretsemine on vale muretsedes inimesed nagu kontsentreeruvad või nagu mina vaatan seda mikrit siin. Et tegelikult ma võiks vaadata ümberringi. Samas kui kogu aeg tulevad uudised, et meil on jäänud maailmal elada siin ainult mõned kümned aastad, siis ei saa seda muret nagu kuskile panna kõrvalekunstnikuna, sa ikkagi väljendad seda? Kui perevägivald on olnud nii pikalt eestlaste peredes, siis nüüd ta on kuidagi nagu välja toodud ja sa ei saa sellest enam kõrvale vaadata. Ja vaadates ühiskonna toimemehhanisme nii-öelda sotsiaalset pimedust, millest kõik suurem näituseseeria on tehtud siis mul on tunne, et et inimesed justkui ei näe või nad näevad ainult seda, kuhu nende tähelepanu on keskendunud. Võib-olla see on evolutsioonis niimoodi kasulike. Kuhu ma oma jutuga lõpuks jõuda tahtsin? On need sellest jäljest ja nendest jälgedest tekkinud teest ja ühendustest mustritest koos jagatud teest ja hingedest ja kogu sellest eelnevast minu jutust, ma arvan, sünnibki armastus. Ja viimane lugu on armastusest. Meie juures on hoopis teistmoodi varjud, kui me harjunud oleme nägema, nad järgnevad inimese armastusele. Kui inimene elab oma armastusega kokku, siis tema vari on temaga. Järgneb talle igale poole armastuse teed, mitte käivatele inimestel pole varju. Nende varjud on nende armastatute juures nende juures, keda nad armastavad. Ja varjudel on oskus muuta värvi, nii, nagu nad seda ise soovivad. Nad on sõltumatud, ei allu päikeseelektrivalgusele, ainult armastuse tulele, inimeses. Mida suurem tuli, seda tugevam, selgem vari jääb selle inimese selja taha, keda armastatakse. Mõnda inimest armastavad mitmed ja nii on sellel ka mitu varju, moodustades justkui karikakra õie ümber selle inimese. Mõnel inimesel on taas mitu armastust, elades ühega kokku. Selle vari on tema silme ees. Teised aga rändavad ringi paikades, millest tal aimugi pole. Varjude järgi saab inimene aru, kui tugev on tema armastuse tuli. See on nagu lakmuspaber, õpetades kasvatades armastajat ennast. Meie maailmas on kõik seega nähtav ja samas alati pole teised ei tarvitse teada, kellest nende varjud tekkinud on. Nagu eelpool ütlesin, võivad varjud olla värvilised, igasuguse kujuga eriilmelisi, sest igaühe armastus on eriline. Mõned inimesed meie maailmas omasid võimet armastada kõike, mida ja keda universum igal hetkel loomas on. Nii omab kogu loodu, isegi kui neil puudub otsene armastaja, helklevaid varjusid. Keegi pole ilma ja selliste kõike armastavate inimeste ümber on pidev valgus ja sädelevat varjude meri. Kogu maailm helendab, universum on olenditest ja olemisvormides tihe, siis on tavapärane see, kui varjud kattuvad ja varjud mängivad omavahel. Ükskord said kokku kaks inimest, kelle varjud olid aga justkui koopiad teineteisest mitte siis teise varju, aga hoopis inimese moodi. Ja kuigi need varjud polnud tekkinud, vähemalt mitte nende endi teada omavahelisest armastusest jäid nad lummatult teineteist ja varjasid silmitsema sest esmakordselt nägidate endaga kaasas käiva varju inimese kujul. Kahe inimese varjud liigutasid end, kortsutasid kulmu või naeratasid täpselt nagu teine tema ees tegi. Nagu oleks nende armastatud inimeste armastuse läki, ruumiline kuju tekkinud. Nad silmitsesid teineteist tükk aega proovisid varju taha piiluda, aga kuidagi ei õnnestunud, sest vari oli identne teise olemisega. Aga kes neid armastas, polnud kummalgi õieti õrna aimu, sest nad olid mõlemad üsna üksikud. Nad uurisid põhjalikult oma südant ja lasid mõtetest läbi kõik oma tuttavad, kelle tulest oleks võinud olla tekkinud nende vari kuid ei leidnud mõistatuse vastust. Ometi päev-päevalt muutus nüüd nende üksinduses midagi. Fakt, et nende vari oli kellelegi reaalse inimese teisik kaotas üksinduse nende hingest. Selles üha uuesti ja uuesti veendumiseks said nad omavahel need tihti kokku. Nende silm muutus teravamaks ja kõikjale järgneva varjud aju tugevamaks. Kuid ikkagi, kes, kes neid armastas. Nad otsustasid koos otsima minna. Nad käisid läbi kõik oma teadaolevad lähedased ja uurisid armastuse kohta seejärel lähemad ja kaugemad tuttavad. Alates lapsepõlvest kuni käesoleva hetkeni. Olles juba lootuse kaotanud, taipasid nad lõpuks minna nende juurde, keda nad ise armastanud olid, aga erinevatel põhjustel eluga edasi läinud ja armastuse unustanud, kinnimaterdanud see oli raske. Kui nad ei oleks tundnud end üksikutena, siis ma oleks kasutanud sõna materdama. Inimese üksinduse tunne tuleb, kui inimene ise ennast salgab. Et kaks inimest olid super enese materdajad, Nende elus oli juhtunud kahjuks hulgaliselt seikasid, milles nad olid nii-öelda kinni jäänud, kinni jäänud just sooviga mingi armastuse tulega seotud seiku oma elust välja lõigata. Aga lõigata saab ainult inimene, kes ennast piisavalt ei hindaja, ei armasta. Nii oligi see kõik neile raske pealegi iseennast pidid armastama, ongi üks raskemaid asju maailmas üldse. Nad käisid koos läbi kõik oma armas, leidsid üles taas oma terviku, oma südamesoojuse ja maailma tekkis juurde hulgaliselt värvilisi varje. Koos sedasi teel olles muutus midagi ka nende välimuses, silmavaates, kortsude paiknemisest, suunurga muiges, naeratuses kogu kehakeeles, kuni nad lõpuks teineteist oma lapsepõlvest ära tundsid. Nende varjud olidki teineteisest, nemad olidki need armastajad mingi ime läbi olid selle armastuse unustanud ja see oli vaikselt hõõrudes alles jäänud püsinud aastakümneid. Siit edasi moodustas nende tulija vari ja kooselu õnneliku terviku. Selline haruldane lugu. Miks ma võtsin selle viimaseks looks? Meil on siin juttu olnud omade eest või ühisest teest? Mitte miski pole mitte kunagi saavutatu, kui sa oma teed armastad lihtsalt seda usaldama ja selles edasi liikuma. Kui sa oled teel, sa ei saa nagu eesmärki seada, et see on see eesmärk ja kui ma sinna jõuan, siis nagu midagi edasi ei ole. Tee läheb edasi. Ja armastusel on sellel väga suur roll. Armastus sellesama tee oma tegemiste vastu. Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene, sest minul on hobi ja armastus ja oma tee leidmine olnud just lihte. Ma ei tea miks. Aga jah, ma arvan, et sisuliselt 11 aastaselt peale olen ma tahtnud skulptori saada ja olla. Aga samas sellel teel püsimine mingil hetkel tundub nagu kahtlane. Aga kui sa lähed jällegi ikkagi edasi oma eluga, saad aru, et kuigi sulle tundus, et see vahepeal oled nagu sellelt teelt maha hüpanud siis ikkagi see sinu tee olnud interloominguga seotud, ikka kunstiga seotud. Ja iga selline kõrvalepõige annab nagunii palju kunstnikule juurde ja tema mõtetele. Huvitav on see, et mida vanemaks saada, seda enam näed, et kõik need reeglid, mis kunstnikuna kompositsiooni kohta või noh, näiteks ütlema joonistamise kohta meile õpetajad rääkisid, et et ära kustuta ära vale, joonud nii palju jooni, kuni sa leiad selle õigest, kui sa selle valejoone ära kustutad, siis siis sa ei tea selle kõrval teha, kuhu seda õiget joont teha. Et kõiki neid reegleid nagu annab elule edasi tuua. Ära karda teha valesid jooni, kes ei tee neid valesid jooni, siis sa ei leiagi neid õigeid jooni. Ja kui sa selle valejoone kohe liiga ruttu ära kustutad, siis samuti selle puuduse võrdlusmoment, et oled nii palju julge ja tee samamoodi kompositsiooni reeglid. Kui siis lõpuks seda elamist vaatad suures pildis, siis seal kehtivad täpselt samamoodi kompositsiooni reeglid nagu kunstis või heliloomingus. Et nii palju ülekandeid saab teha. Ja noh, kui näiteks luua monumenti, siis monumendi tegemisel, kui sul on kuuemeetrine või kümnemeetrine kuju, sa pead lihtsustama väga palju lihtsustama. Niikuinii keegi ei näe seda sealt. Samas, sa võid muidugi kunstnikuna, noh, mulle meeldib mõelda, et jumal ikka näeb, hingekesed näevad, aga lihtsalt see vormikeel on selline samamoodi, kui sa teed väga suuri samme elus. Sa ei saa jääda takerduda pisiasjadesse nagu suurte sammudega rastuma lihtsustatult oma elukorra vaatama. Kui on vaja teha raskeid ja suuri otsuseid. Sa rääkisid omandist ja hingest ja loomingust ja kunstist ja jälgede jätmisest, et kui sa oled kunstnik ja midagi lood. Kas ma sain õigesti aru, et, et sa ütlesid, et sa oled õppinud nagu lahti laskma sellest, mida sa oled loonud? Jällegi näide skulptuurist, noh, eriti kui sa modelleerid savist nagu hullult vaevatud karkassi modelleerid, seda aasta aega näiteks mingit monumenti sealt võetakse vorm pärast ikkagi lõhud selle savikasti tagasi. Täna just mõtlesin, kuna ma täna tegin, lõhkusin oma ühte kolmemeetrist, mul on üks suur uus töö on roheline viipekeel keskmine roheline sõrm, kolme meetrine fakki, juhi omans, kui loodus ei oska inimestega rääkida, et siis äkki viipekeeles, saame me aru sealt tuleb üks selline viipekeeleline seeria ja just mõtlesin, et ma täiega naudin seda protsessi. Annika Haasnel jagame ateljeed, ütles, et kas kahju ei ole nagu seda pool aastat seal modelleerinud, eks huntsinud ja ütlesid absoluutselt ei ole, et see ongi nagu see, et mullast ja mulda Sa oled kuskilt mingi imemoel, oled sa tekkinud siia maailma ja samasuguse imelisel moel, sa kaod ükskord seal see, mis sinna vahepeale jääv. Et see ongi see tee aga lahti laskma loomingust kui valmis. Ei. Mulle meeldib luua niimoodi, et ma tegelikult tudengina juba joonistasin niimoodi, et ma nagu ei mõtle midagi see, mis nagu torust tuleb nii-öelda ja samamoodi oma skulptuuride ega ka. Mulle tundub, et kui ma nagu iseendast loobun mõnes mõttes, siis tegelikult ma saan selle kõige suurema ühenduse maailmaga ja kui ma niimoodi seda loomist teen, siis ongi maailma oma. See ei olegi nagu minu oma, et selles mõttes pole kunagi, on nagu probleemi lahtilaskmisest. Ma tean, et sa muretsed hästi palju keskkonna pärast, et mis sa arvad sellisest asjast, et inimene on üks liik inimest ei ole mitut liiki. Nii nagu loomi või taimi võib olla erinevaid liike. Mis peaks tähendama tegelikult seda, et inimene kui liik peaks kuidagi sõbralikult armastusega koos, ükskõik milline nahavärv sul on, milline sugu päritolu muretsema nagu selle planeedi maa pärast. Ja ometi see inimene kui liik kakleb omavahel nii tohutult palju. Mis sa arvad, miks juhtunud on, et üks liik on niisuguses vastuolus nagu omavahel? Ma ei tea isegi, kas saab öelda jah, võib-olla tõesti on üks liik samas iga inimene on erinev. Jah, kas me võime öelda, et kõik inimesed on karikakrad, karikakrad on ka kõik erinevad, eks, aga jah, ma saan aru, mis sa mõtled. Kui me nagu ausalt vastan, siis ma arvan, et ma ei oska sellele vastata, ma lihtsalt tean seda, et iga ökokeskkond, mida liigirikkam ja mitmekesisem see on, seda tervem ta on. Ja mul on ka mõistetamatu, miks inimene pürgib või inimühiskond kipub pürgima sinna monokultuurid, noh, ütleme ega endal liigisisese nii-öelda monokultuuride muna, usu, mono paarisuhete ja kõik peab ühtesugune olema nagu kuigi ütleme 100 aastat tagasi siin erinevatel rahvastel olid ikka veel selged erisused olemas, eks ju. Et kus iga rahvakild oma ökoloogilisest keskkonnas on nagu arenenud ja vastavalt sellele oma rituaalid ja kombed ja seadused on nagu noh, välja töötanud tuhandete aastate jooksul. Aga Ma arvan, et üks põhjus on omandisuhe. Ma ei tea, kas on mingist usundist tulnud, aga ütleme, sellisel loodusrahvastel ei ole looduse suhtes inimesele omandisuhet. Ja juba seesama see hingestatud maailm, et kui sa nagu mõtled ikkagi, et kõigel on hinged, siis see nagu ei suhtu omanditundega või noh, selles mõttes nagu halvas mõttes omanikuna. Teemal pealisülesanne kõneles skulptor Elo Liiv. Loeng on salvestatud suvel Saaremaal Triigi filharmoonias. Muusika ansamblilt Sigurras. Saate panid kokku Külli tüli jälised Develt. Raadioteater 2019.