Tere, head raadiokuulajad tänases koolitunnis, mis on meediateemaline, räägime me pressifotograafiast ja ma olen külla kutsutud siia. Postimehe fotograaf Raigo Pajula, tere päevast. Tere päevast. Kuidas üldse saadakse üheks pressifotograafiks, kas selleks kuskil õpitakse? Ma tean, olemas pressifotograaf kool näiteks või kuidas sina sattusid? Ajalehe foto klaariks otseselt pressifotograafi kooli Eestis ei ole olemas, kahjuks fotograafiks õpitakse, on olemas praegu nagu kaks võimalust, üks on, on Tallinna sidekoolis on kaheaastane fotograafia kursus, millest teine pool on, on video rohkem ja, ja siis on. Kunstiülikoolis saab õppida fotograafiat. Aga Niukest, pressifotograafi koolitust meil üldse nagu ei olegi, et selleks õpetab elu. Sina oled, et läbi elu õppinud või oled seal mina olen lõpetanud, käinud selle side kooliaastase kursuse ja ja, ja, ja siis olen nüüd juba 14 aastat. Aga kuidas sa üldse selle tee fotograafini leidsid, oli selline ma ei tea lapsepõlve huvi kingitus vanematelt fotoaparaadi näol või kuidas jõudsid fotoga? Lapsepõlves ma arvan, et kõik minuvanused on teinud vannitoas punase lambi valgel isa ema näpunäidete järgi mustvalgeid pilte pärast need diivani peal kuivatanud ja paremal juhul isegi haigestunud. Ja, ja eks ta sealt natukene meelde jäänud, et selline huvitav asi on, et pimeduses hakkab tekkima valgele asjale mingisugune kujutis. Aga minul? Nojah, 90.-te alguses kõik otsisid, vaatasid kõik yles kuus, mida teha, järsku muutus nagu meedia väga niukseks huvitavaks alaks, kuhu minna ja paljud minu sõbrad läksid nagu kirjutama poole peale. Minule meeldis see visuaalne pool rohkem ja oleksid nagu seda proovima, läksin kindla suunitlusega hakata pressifoto krahviks mitte ateljee kunstfotograafiks, vaid just nimelt fotoreporteriks. Kas selles soovis, oli taga ka mingi selline soov natuke nagu ajakirjandust teha või peab veel pressifotograaf üldse olema sellist soovi nagu teha ajakirjandust mitte ainult ilusaid pilte vaid olla ka ise nii-öelda ajakirjanik midagi kajastada, mingeid sündmusi vahendada? Jah, ma arvan, et tänaseks päevaks kõik need pressifotograafid, kes on jäänud, on ka hingelt ajakirjanikud just nimelt selle sõna otseses mõttes, et nad ei ole Ilu piltnikud ega kunstne piltlikult, mida nad võivad kõike teha ja vabal ajal paljud seda harrastavad, aga see nii-öelda see põhitöö on tal ikkagi hingelt ajakirjanik, ta ei saa olla kellast kellani töötaja ja, ja selline, et noh, ajakirjanikkudel tööaeg ei ole piiratud ja ja nad on, nad on ikka ajakirjanikud, kõik. Kas pressifotograafi amet on selline amet, et kui sa nii-öelda käid vabal ajal linna peal ringi või ükskõik kus sa käid, oma vaba aega veedavad, on sul alati kaasas ka kaamera, sa otsid, et ehk ma leian siit mõne huvitava pildi, mida juba homme seal näiteks ajalehte panna. See on küll tõsi, et mingisugunegi kaamera võiks kogu aeg kaasas olla, sest kui seda ei ole, siis alati midagi on. Aga fotograafid jalutavad niikuinii selle pilguga ringi, et vot siin on selline rakurssi, sealt on niisugune asi, et kui see teema võiks tulla, ma vähemalt püüan meelde jätta, et siis ma tulen siia, saan siit selle pildi ja teine asi on, muidugi hoitakse kogu aeg silmad-kõrvad lahti, et ega kuskilt mõnda suuremat pauku pole kuulda olnud ega palju rohkem vilkureid ja ühes suunas. Ja, ja kui läheb, siis igaks juhuks võiks järgi sõita, vaadata, mis sealpool ka oli. Ja, ja selle pilguga käiakse kogu aeg ringi küll vähemalt noh, ma eeldan, et sa ka teiste, nii on. No räägime tänapäeva siis pressifotograafi või ajalehe fotoreporteritöövahenditest, ma kujutan ette, et tänapäeval on kõik see töövahendite park digitaalne filmi peale enam keegi pildile. Jah, filmi peale keegi enam pilte ei tee, tähendab, töövilte omale tehakse ikka. Aga, aga kõik on digitaliseeritud ja nüüd juba miks? Kolm-neli aastat vist väiksematel lehtedes tähendab, paar aastat kindlasti ka väiksemates emagana lehtedes, ma arvan, et see on ka niimoodi see nii palju kiirem, see on nii palju ökonoomsem ja see on ka. See on ka selles mõttes parem, et, et digipildi arhiveerimise lisatakse igale pildile juurde pildi kirjeldus, faili info, mis annab siis võimaluse pildid kõik arhiveerida ja mis tuleviku mõttes on nagu väga hea pagas igale toimetusele. Kui midagi on vaja otsida ja midagi, mida ei saa pildistada, on võimalik sealt uuesti uuesti üles otsida, et ahaa, see mees sel ajal tegi seda või nägi välja selline või? Need inimesed kohtusid seal ja vot nüüd nad räägivad üksteise vastu ja, ja kõik sellised asjad, mida siis nagu mis ajakirjanikud salvestavad oma infot nagu tekstina nii fotograafidel salvestatakse kõik, kõik piltidena ja ühel ilusal päeval õudselt võidavad jälle midagi välja tulla. No seda digifotograafia osa ilmselt enamus inimesi meist meist teab, vaata bataat kõigil vist on meil juba omal väikene digiseebikas kodus olemas ja üsna lihtne arvutisse juhe ja pillid ongi arvutis ja kuidas filmiajastukeskuse nüüd natukene meenutad, sa läksid kuskile sündmusele, tegid pilti, siis tormasid ilmselt üsna kiiresti kohe fotolaborisse või oli toimetuses endas olemas selline labor kusagil? Tehti Eesti toimetustes ei olnud laboreid, et küll ma tean, et suuremates Soome lehtedes ja Rootsi lehtedes olid omad laborid, kus koha peal tehti Eestis, oli põhiliselt niimoodi, et igal toimetusele oli kokku lepitud mõne laboriga. Noh, paljudel ka tähendab kokku ühe laboriga ja siis seisnes asi selles, et kui ei ole mingi õhtune töö, siis tuli helistada laborendile temale võib-olla midagi maksta selle eest, et ta oleks nagu sa õhtul kauem tööl olema. Kui, kui see ei olnud võimalik, siis tuli otsida linna pealt mõni kauem labor ja noh, see kõik võttis tohutult aega, energiat ja raha, sest et need filmiarved, mis siin enne digitaliseerimist tulid, need olid ikka Need, olid ikka väga kopsakad. Aga mis puudutab seda oma digiaparaadi olemasolusse, see on muidugi väga positiivne ja fotograafiale väga väga-väga tugev, et fotograafe nii populaarne on praegu, et inimesed pildistavad. Aga see on huvitava tendentsi toonud, et, et kõik inimesed, kellel on vägi, digiaparaat arvavad, et nad on ka juba fotograafid. Et siin hiljuti oli, oli üks konkursi ajalehele, kus otsiti fotograafi ja kui tavaliselt on olnud see, et nagu ei ole üldse kedagi võtta siis seekord kandideeris maa, ei ole pädev nüüd täpselt numbreid ütlema, aga ütleme, kuskil 100 150 inimest kandideeris nagu põhimõtteliselt kahele kohale. Ja, ja, ja see oli nagu väga üllatav minu jaoks, et et olen kuulnud, et seal nagu kõik inimesed, kes kes olid oma oma oma esimese pildi teinud, olidki, arvasid, et, et nad on nagu valmis fotograafid ajalehe jaoks on kindlasti väga tublid fotograafidega ajalehetöö on väga spetsiifiline, et seal iga fotograaf ei saa seal hakkama. Väga, mis omadusi on vaja siis ühel ajalehe fotograafil just seesama, et ta peab olema ta peab olema, mitte ainult fotograafid, ta peab olema ka ajakirjanik, ta peab, viitsime tegeleda paljude asjadega, ta peab ennast pidevalt kursis hoidma uute noh, kasvõi noh, majandusega poliitikaga, uute inimestega, kes seal tegelevad, nende asjadega olema noh, põhimõtteliselt 24 tundi kogu aeg nagu nagu valves, selles mõttes, et noh, iga kell võib midagi juhtida, kuhugi minna. Ja noh, paljud inimesed ei kannata, see on nagu väga stressirohked ööd. Et palju asju, mis sa teed, ei lähe kasutusse ja palju ootamist. Eile eile ma ootasin juudi sünagoogi nurgakivi panekut kolm tundi väga palaval rõdul ühe koha peal seistes. Ja siis selgus, et juudi presidendil ei olegi aega seda teha ja istus autosse ja sõitis minema. Et et et vot selliseid asju, et noh, neid on palju muidugi talvel oodata kuskil ja, ja noh suhtlemist, suhtlemist, inimestega rääkimist on vaja osata ja paljud inimesed on ju esimese hooga mis pildistamine, ei mina küll pildi peale ei tule ja kui leht avaneb, siis mind pildi peal ei ole. Et noh, ütleme 90 protsenti, need on kõik nõus pildi peale tulema, aga nendega on vaja rääkida ja selgeks teha, et see on neile väga hea. Aga mis see lihtne nipp on, kuidas sina paned inimese pildi peale jääma? No põhiliselt ongi see, et inimesele tuleb temaga natuke rääkida, et ta saab üle sellest grammist, et oioi, oi nüüd on kaamera nüüd lõksuvad, välgud käivad, et oi, mis nüüd saab, mul jäi suu lahti või, või ta pole täna silmi värvinud ja, ja noh, kõik seda rääkida, et te olete väga kaunis ja pilti me väga ilusa ja meie huvi ei ole teistega koledat pilti ja mis nii ka on, eks ole, ega me ei taha ju inimestest koledaid pilte kõigi taha nendest kui vaadata. Ja, ja inimesed saavad aru, et, et selles ei ole midagi hullu ja nii ta läheb. Me kuulame siia vahele natukene muusikat ja jätkame siis seda jutuajamist pressifotograafia teemadel. Raadio kaks koolis jätkub, me räägime täna meediaõpetuse tunnis, räägime fotograafiast. Postimehe fotograaf Raigo Pajula on raadio kohe stuudios. Sa enne natukene jõudsid öelda seda, et kui oli üks ajalehe juures konkurss fotograafi koha peale, siis sinna oli tohutult inimesi ja kõik, kes olid vähegi oma digi fotokaga teinud pildi, et need tahtsid sinna fotograafiks kohe saada. Kas fotograaf või noh, mulle tundub, et praegu praegu nagu igal pool, iga asutus, iga MTÜ-iga mingi seltsing teeb oma sellise fotovõistluse kui palju nagu sina fotograafina no mitte ainult, eks ole siis ajalehe fotograafina vaid ilmselt ka fotograaf oskab nii-öelda ilusaid pilte teha, ilma et ta peaks ajalehte pilti tegema, kui sina, kui palju sina üldse hindad selliseid? Noh, konkursid on, need on need vajalikud või, või on see fotograafia, selline buum hetkel moeasi või on see selline liikumine, mis, mis jääbki ühiskonnas, et kõik inimesed hakkavad rohkem piltidega, ma tea, mobiiltelefonis on juba fotoaparaadid sees üha võimsamad ja võimsamad. Ei buum noh, selles mõttes, et ta tuleb sellel alale kindlasti kasuks, sest et kui kui 1000 inimest tegeleb siis no ühe inimese sealt võib ikka välja otsida, kellest, kellest saab nagu selle ala professionaalid, siis hakkab sellega leiba teenima ja võib-olla ta muidu oleks jäänud kaotsi, kui tal ei oleks olnud seda mobiilist, seda fotoaparaati. Et noh, enamus nendest inimestest, kes alustavad väikse fotoaparaadiga või mobiiliga noh, ütleme nüüd siis mingi vähemalt ütleme, mitte enamus, aga mingi osa nendest leiab, et see on väga huvitav ja nad lähevad edasi, hakkavad ennast arendama otsivate võimalusi, kus kursustel käia ostavad parema aparaadi ja, ja kindlasti tuleb alale kasuks, et, et noh, kas ta nüüd nii massiliseks jääb, nagu ta praegu on, et noh, iga asi käib, tulevad uued asjad, uued uued mänguasjad mobiilidele peale ja hakkame, hakkame, hakkame siin kosmosest satelliitfotosid, vaatame läbi mobiilile, et ega tehnika areneb nii kiiresti, et ei tea, mis see uus mänguasi on. Aga kui sealt tulevad nagu mõned terad välja, siis see on, see on väga teretulnud. Räägime nüüd neist mänguasjadest, mis sinul iga päev kasutada on. Natuke jõudsime eelnevas jutuvoorus rääkida, et hiljem peale keegi enam pilte ei tee, kõik on digitaalne. Mulle meenuvad, kui ma räägin pressifotograafiast. Mulle meenuvad mingid spordisündmused, kus selle spordiväljaku ääres jooksevad ringi ajakirjanikud, et neil on see pressi veston selja, siis on neil üle õla või ma ei tea, mul paarimeetrised objektiivid, mille läbimõõt on kuskil seal selline harilike ämbri suurus juba või midagi sellist. Kas siin aga iga päev jooksjaid sellise objektiiviga ringi mööda linna näiteks. Jah, nende parameetritega ringi joosta, aga, aga põhimõtteliselt niimoodi võib öelda küll, et need on väga suured, väga rasked, väga kallid. Ja, ja nendega tuleb ringi joosta küll, noh, ütleme sihuke, millega veel ringi joostakse, kaalub, kuskil, kaalub kuskil kaks pool kolm kilo kaamera sinna juurde üks pool kilo. Kui neid on kaks tükki, siis noh, kuskil nihuke keskmine varustus, mis sa pead nagu, ütleme seljakotis või siis õlgadel kaasa vedama, on kuskil 17 20 kilo. Seda on üsna palju, kui sa pead näiteks suusavõistlustel lumes ja mäest üles-alla jooksma, et selles mõttes, et jõuda rajale, jõuda finišisse, jõuda autasustamisele järgmisel etapil uuesti jälle rajale. Et, et jooksmist on. Aga kas see tehniline vahend, vahendid on need sellised, et sul on ees nii-öelda üks objektiivsel kaameral, mis, mis nagu igas situatsioonis teeb, teeb väga hea pildi, kui tegelikult sa pead kogu aeg neid vahetama, sul on võib-olla isegi mitu aparaati nii-öelda üle üle õla, et igast situatsioonist saades õige pildi. Tähendab ongi, miks neid asju nii palju on, on, on see, et kahjuks ei ole tehtud veel sellist universaalset objektiivi, mis oleks ühtlasi valgusjõuline ühtlasi suure fookuskauguse erinevate ulatustega saaks pildistada väga laialt ja väga kaugele. Et ta oleks kiire. Kõike seda kokk, kui ei ole nagu noh, ta ei ole ka puhtmehaaniliselt nagu, nagu võimalik igal objektiivil on, on oma, oma fookuskaugus oma spetsiifika, mida sellega pildistatakse. Miks on nii suured, on just sellepärast, et nad peavad olema valgusjõulised, et sa nagu kehvades tingimustes saaksid pildistada ja pilt, mida sa teeks, oleks võimalikult terav. Ja, ja, ja, ja fookuskaugused on sellepärast erinevad ette. Et, et noh, sa ei oska seda situatsiooni ette näha, mida sa tegema lähed, sa võid aimata, aga noh, sa võid loota, et sa lähed pildistama kuskilt teleobjektiiviga ilusat Ilusa taustaga ütleme noh, ütleme sportlast. Aga võib juhtuda Ta sinuni jõudes kukub siis sa pead olema kohe valmis seda, seda jäädvustama sisse selle pika toruga enam seda teha ei saa. Kõik need asjatad seal käe-jala juures olema, sest uuesti kukkuma panna sa teda enam ei saa. Sa pead olema alati valmis selleks, et et iga situatsioon on nüüd ja praegu kohe mööduv, et sa ei saa midagi uuesti lavastada, see noh, mis on ka pressifoto eripära, et et kõik tuleb ja läheb, midagi uuesti teha ei saa ja selleks pead olema nati kõigeks selleks valmis ja selleks on see tehnika ja ja tehnikatootjad oskavad selle eest küsida, kuna neid kliente, kes seda ostavad, on vähe ja need omahinnad on väga kõrged asjadel. Millised on pressifotograafi jaoks Ühed, kehvad tingimused, on see selline time väike ruum või on see vastupidi, võib-olla just päikesest sillerdav selline keskpäev kui, kui, kui päike ma ei tea, kõik värvid ära kaotab, nagu mõni fotograaf on öelnud. Pressifotograafi jaoks ei ole nii oluline see, et, et seal peavad olema nüüd ideaalsed värvid ja jube ilus valgus ja, ja ilusad inimesed ja, ja kõik peavad olema lahked ja toredad. Pressifotograafi jaoks on, on kõigest pilti tapvam see, kui ei ole sündmust, kui noh ei ole midagi, mida pildistada, sa pead hakkama nüüd leiutama noh, kas siis inimest paluma midagi teha või, või, või pead hakkama, noh, tohutult nüüd sa ei saa teha nii staatilist pilti, sa pead leidma sinna pressifotol on nagu üks eeldus on see, et pildid peavad olema kohe pilku rabavad ja milline pilt, raba pilku, see, mis noh, on kas visuaalselt huvitav või siis temas on mingi liikumine või tegevus või, või noh, mingisugune point. Ja, ja kui seda ei ole, et, et siis siis sa pead hakkama seda leiutama, see nagu kõige raskem tingimust. Mingi harilik pressikonverents, kus inimesed istuvad laua taga nii-öelda rääkivad pead, et, et see on nagu tõeline selline katastroof. Ja no õnneks õnneks Eestis enam saadakse sellest aru ka ajalehetoimetustes, et sealt ei saa nagu pilti, mida, mida nagu lehte panna, kui on suur lugu ja proovitakse läheneda teistmoodi, leida leida need inimesed, keda need asjad puudutavad, neid pildistada ja ja, ja no minna nagu teistpidi, et nagu pressikonverentsidel kui see ei ole just selline konverents, kuhu tuleb inimene, keda sa mujalt mingil juhul ei saa kätte vilistada, siis tuleb sinna minna. Aga reeglina pressikonverentsile võib helistada, palju hullem on see, kui kui tuleb pildistada mõne, ütleme niimoodi raamatupidamislike uuenduse tuleva loo juurde. Nõnda ametniku kuskil kõrge maja kabinetis, kes ei taha väga pildile jääda, aga, aga meil on esikülje lugu. Ja, ja, ja tema tuleb siis nagu kuidagi huvitavalt pildile saada. See on nagu kõige hullem asi. Aga valgused asjad, noh selleks on need head objektiivid, selleks on välklambid ja erinevad oskused, et et mõtteliselt igast tingimustest tuleb pilt saada. Aga just see, kui, kui midagi ei ole Kuidas üks lugu fotograaf jõuab, kuidas fotograaf saab teada, et nüüd ta peab minema seda või teist asja või inimeste objekti pildistama? Toimetuses on, on, on terve struktuur, kuidas, kuidas info liigub, kuidas kuidas jõuab reporterina, kuidas see jõuab fotograafini? Väga head allikad on, on Pealtnägijat, kes helistavad lehetoimetustesse, kui on midagi niisugust juhtunud, kui tõesti peab tormama. Aga põhimõtteliselt struktuur on, on, on, on lihtne, tuleb uudis selle jaoks. Kiirete uudiste jaoks on toimetuses valvefotograaf. Kes reeglina on, on, ütleme siin, kus kõige rohkem juhtub Tallinn. Tallinnas ja, ja temale kohe teatatakse. Tal on kohe võtta liiklusvahend ja ta saab kohe minna. Aga rutiinselt käib niimoodi, et hommikul koosolekul lepitakse kokku, mis, mis päevateemad on, otsitakse sellele visuaalset väljundit, kuidas seda pildistada. Ja, ja fotograafia. Reporter asuvad tööle, lepivad omavahel kokku mida on võimalik sinna pildistada ja kella lähevad. Nad annavad oma parima. Mis saab näiteks siis, kui kirjutab toimetus elektrihinna tõusust ja on vaja pilti saada, ma tea elektrist ja elektrihinna tõusust, mis mida teeb siis üks fotograaf, kust ta selle elektrihinna tõusu nii-öelda pildi peale saab? Klassikaline näide mitte pildistatavast teemast nagu elektrihinna tõus. No on, on seal erinevaid variante tehtud, on isegi pildistatud elektrit, nimelt meie selles energia energiakeskuses näidatakse inimestele väga täpselt välja, milline on elekter ja seda on võimalik pildistada. Seda oleme teinud. Reeglina tavaliselt ikkagi otsitakse üles inimene keda elektri hinnatõus puudutab. Proovitakse tema temast teha loo sisse ja ja, ja siis ka tema pilt, et noh, põhimõtteliselt ikkagi üritatakse kõiki teemasid lahendada läbi inimeste, et ega need postaja traataja, noh, neid võib igatepidi pildistada ja, aga noh, inimene on ikkagi see, keda teine inimene tahab nagu näha Kuulame taas siia vahele muusikat ja jätkame pärast seda. Raadio kaks jätkab meedia teema pressifotograafia on täna teemaks Raigo Pajula. Kui palju te peate tegema pilti ühe pildi saamiseks, et on, on vaja konkreetseteks inimesest teha pilti siis tegelikult mitu korda sa pead päästikule vajutama, et lõpuks oleks. Eks see õige pilt olemas jälle niimoodi, et see on, see on erinev, see on, see on erinev, kuidas juhtub, kas, kuidas inimene tuleb sinuga kaasa, kas ta tunneb ennast vabalt, kas ta mängib sinuga kaasa, kas ta nõus? Liikum erinevatesse kohtadesse pilt jääks loomulik ja, ja hea valgusega või või ta ei ole seda nõus, noh, siis tuleb rohkem pingutada, kõige rohkem pildistatakse ilmselt sporti kõige rohkem kaadreid, kuna jällegi seesama asi, et see hüpe, mis võib-olla rekordhüpe toimub ainult üks kord ja see emotsioon, mida ta väljendab, toimub ainult üks kord ja sa ei saa seal midagi maha magada. Et sinna lastakse ikka ikka meeletult kaadreid. Jaa, jaa, aga tihti väga tihti on muideks niimoodi, et see on nagu mingisuguse messi seadusena, et see viimane kaader, mida sa teed veel enne äraminemist. Et võtame siit ühe veel või inimene juba läheb ära ja tunneb ennast juba vabalt juba lehvitab sulle nägemist. Ja siis sa veel jõuad ühe pildi teha, et, et seal teeb kõige parem, et minul on olnud väga palju neid sündmusi, kus ma võtangi, kui ma olen kogu selle sarja ära pildistamata, need arvutis lahti ja ma neid esimesi piltidesse vaatega, ma lähen võtan selle viimase pildi ja ma tean, et seal see on. Et, et niimoodi nagu juhtub, väga tihti. Aga kui nüüd numbritest rääkida, siis, Siis ütleme, keskmine spordivõistlus, ütle, mingi korvpallimats seal on noh, tuleb ikka üks, üks, üks, kaks, 302 300 kaadrit. Rünnak on, on rünnak ja ega sa pead aimama ette, et siiapoole liikudes võib selline situatsioon juhtuda ja igaks juhuks seda pildistada, aga kui ei juhtunud, siis need kaadrid on kleit, et sellel ei ole midagi. Ja, ja tänu digitaalfotole nagu on, on need kaadrid niimoodi võimalik raisata ka filmi peal ei olnud võimalik, aga aga, aga noh, eks see on teinud ka fotograafe laisemaks, et nad lasevad nagu, lasevad nagu mootoriga üle sündmusest. Ja pärast siis vaatavad. Päris nii, see ei ole kunagi, aga, aga noh, niimoodi utreerides võib öelda, et, et vahest vahest tundub nagu kõrvaltvaatajale niimoodi, et. Mis on see kõige ekstreemsem koht, kus sa oled, ma ei tea, inimese viinud, et temast saada ilusat pilti, ajale fotosse või, või kõige ekstreemsem sündmus, situatsioon, kus sa oled ja piltidega. Köige, eks treemsem ma võin öelda, mis seal kõige ekstreemsem ära rääkimine, et inimesed pildi peale oleks nõus tulema, oli, kus me kolleegiga sõitsime, Jõhvi teadlased, see oli siis, kui USA ründas Afganistani ja me teadsime, et seal on kaks afgaani ja, ja nende arvamus tuleb saada ja nendest tuleb pilt saada. No vot, ja siis hakkas pihta umbes neli tundi, neli, neli, neli, võib-olla isegi viis tundi oli meil vaja rääkida sellest pilt ei võtta temalt mitte midagi küljest ära. Et tema sugulased ei saa kurjaks, kui ta on pildi peale jäänud. Vastupidi, kõik tema probleemid nagu lahenevad tema 40 elamisloaga probleemid ja mis neil olid, et no ühesõnaga, me olime juba kõigeks nõus. Põhimõtteliselt me läheneme ära, kui seal on saanud need taks nende peale. Ja, ja lõpuks olid nad köögis, tegid süüa, meile pildistasime ja, ja, ja, ja nad olid, kõik õnnestus väga hästi ja nad olid väga rahul pärast. Aga, aga noh, see esimene müürimisel meie vahel ehitasid ette fotograafid hinge ja ja, ja neid viidatakse kohe Eestist välja. See noh, sellest selle murdsime ära kõigest rämpsu koht, ma arvan, on minu jaoks ikkagi siiamaani on Iraak, et et seal noh, seal oli situatsioone palju ja ja, ja see oli nagu minu minu jaoks küll väga nagu kõige ekstreemsem, kuigi samas ka kõige huvitavam koht, kus ma olen nagu pildistanud oli seal pidevalt sellist tunnet ka, et iga hetk võib keegi su elu kallale tungida. Ei olnud. Kas see on see, et sa nagu kohapeal harjud sellega ära, et noh, ümberringi on nagu võib öelda sõda ja noh, noh, ei ole mõtet ennast raisata selle peale, et sa kogu aeg selle peale mõtled, et nüüd võib midagi juhtuda. Et, et ei olnud, oli, oli paar korda küll jah, niisugust tunnet, et noh, kui nad nüüd tahaks midagi teha, siis nüüd oleks see koht, kus nad võiksid midagi teha. Aga, aga nad ei nagu ei teinud midagi ja ja, ja noh, eks me hoolitsesime ka ikka jälgisin, miks te siia seljatagust ja ja, ja Meil oli ka oma autojuht ja noh, niisugune tõlkija, kes nagu oskas asja asju ajada inimestega. Ja noh, õnneks ei juhtunud meiega küll midagi. Et käed ei värisenud ja pildi tegemist ära ei rikkunud. Ei, ei, seda ei saa endale lubada, kui sa oled juba nii kaugele läinud, nii palju teinud, et seal nüüd värisema hakata siis tule koju ja vaheta ametit. Kas kui inimene on pressifotograaf, kas ta nagu spetsialiseerub ka natukene, et rohkem võib-olla teeb sporti, pildistab, ma ei tea, rohkem teeb, käib mingisuguseid krimisündmustel, pildistab, oskab hästi laipadest ilusaid. Pilte teha või noh, eks inimestel on erinevad huvid, kellele mindlikultuuri rohkem pildistada, kellele, kellele sport kes oskab hästi inimesi avada, pildistada hästi portreepilt. Aga reeglina pressifotograafid on siiski universaalsed ja nad peavad olema võimelised kõike tegema. Et muidugi toimetuse sees teatakse, kes mida paremini teeb ja suunatakse teda seda tegema. Aga, aga, aga nad peavad olema selles mõttes universaalselt, et no kui on vaja pildistada suurt kunstnikku suure portree jaoks ja kui on vaja pildistada spordivõistlust või midagi muud spetsiifilisemat, siis, siis ta peab olema võime seda tegema, aga jah, sport on, mis nõuab teatuid rohkem teadmisi spetsiifiliselt. Ja seal on meile oma valdkonnad, igasugused rallisport või, või siis kergejõustik, mis on hoopis teistmoodi pildistada. Ja jah, seda küll, aga no reeglina siiski üks eeldus selleks, et press juhatuste ütelda on see, et sa pead ikka olema võimeline kõike tegema. Ilmselt peab inimesel olema, kab külma närvi, et tõesti sõjasituatsioonis hakkama saada, kui on mingi krimilugu, kus on vaja üles pildistada mõnda. Koledat juhtumeid siis ka seal tuleb helistada ja loomulikult fotograafi asi on, on, on kõik ära pildistada, mida ta näeb. Ja siis pärast toimetusi vaadatakse eetiliselt, mida siis panna või mida mitte. Aga aga ära pildistada tuleb kõik, mis kui, kui tükkideks ei või kui purustatud miski asi ei ole. Kes otsustab selle, milline pilt üldse lehte jõuab, sa ütlesid, et sa tuled tagasi näiteks spordisündmuselt, korvpalliplatsilt on seal paar-kolmsada pilti, sa teed mingi mingi valiku, aga kes lõpuks otsustab, et milline pilt just loob. See on nüüd niimoodi, et, et siin on leht, lehed, erinevad süsteeme, aga on, on lehti, kus on konkreetselt ainult fototoimetaja, kes ainuisikuliselt otsustab mis, mis saab ja on niimoodi, et, et on nagu selle valdkonna toimetajaks siis külje toimetaja või päevatoimetaja kes siis otsustab ja lehtedes on ka kunstnikud, kes, kes vaatavad üle, kuidas need lehed kokku sobivad omavahel kõrvuti küljed ja, ja kõik see, et pillid ei oleks ühes, selliseid ei korduks, 11 ei oleks ühtepidi noh, kõik niuksed asjad. Põhilise esimese otsuse teeb fotograaf 200. ta valib välja, ütleme, 20 paneb neid üles, annab oma soovituse, mida tema näeb, kui nad on kohapeal käinud, et mis sellest mis iseloomustab seda sündmust kõige paremini, kus on nagu kõik öeldud, et ja siis ta reporteriga kooskõlastab, kas noh, lähete looga kokku, toimetaja vaatab sellepärast üle ja ja, ja nii ta, nii ta otsustatakse, jah, vaidlemist on tihti ja väga palju, et maitsed on erinevad inimeste visuaalselt nägema, noh selline, mis on, taju on erinev ja, ja igaüks näeb sündmust omamoodi kirjutajale on väga oluline näiteks mingi millest, tema, kellest temal, Klaus kirjutab, et see kindlasti pildi peal oleks, fotograafile meeldib teine situatsioon rohkem, kus võib leida inimest, ei ole, kellest räägitakse. Aga kõik see nagu vaidlustes paneme selle paika ja ja järgmine päev on juba uus leht ja, ja kõik on unustatud, mis eelmine päev oli. Aga kes selle pildi allkirja teeb, kas seal ka fotograaf mängib kaasa või see on puhtalt juba siis kirjutav ajakirjanikkude? Ta on nii ja naa, on nii, et ka teeb fotograaf vahest pildiallkirja lausa ise valmis on, niimoodi teeb selle puhtalt kirjutaja valmis ja noh, kõige parem pildi allkiri tuleb siiski, kui nad seda koos nagu kokkulepivad. Üks ütleb, mis seal on ja, ja et see vildi allkiri on väga naljakaid juhtumeid. Ära nüüd küsi täpselt millist, aga, aga on väga naljakaid juhtumeid, kus vildi allkirjad räägivad absoluutselt teist juttu. Kui pildi peal on või siis tekib mingisugune naljakas seos pildi ja pildiallkirja vahel ja see on, see on, see on, see on nagu nii-öelda halb näide sellest, kus toimetaja paneb pildiallkirja ära, nägemata pilti aimates, mis seal on või noh, teadis, millest ta kirjutab, eeldades, et pilt ka kindlasti täpselt niimoodi on. Ja läheb ära koju ja, ja siis tuleb pilt ja, ja, ja kui toimetada üle ei vaata, siis on väga naljakaid juhtumeid olnud. Jah. Palju, ütleme, fotograaf läheb välja pilti tegema ja tal on nii-öelda pildi allkirju toimetaja poolt ette ära. Et vot sellist pilte mul vaja täpselt niimoodi on, aga see on väga halb. Fotograaf peaks ikkagi olema vabama oma tegemistes ja nägema oma nägemust pildi all, kirjanik täpselt ei ole kunagi vist paigas, aga noh küll on nagu soovitus, et vot need inimesed võiksid olla ühel pildi peal. Või et no lihtsamatel puhkudel muidugi jah, kui on mingit maja või mingeid siukseid asju, et, et maja pildistamist lihtsalt, et sellest maja ümber siia tuleb sihuke sihuke asi, noh seal ei ole midagi, see on puhttehniline töö, ainult see korralikult üles võtta. Aga kui on tegemist inimestega ja, ja vähegi vähegi vähegi sündmusega, et siis siis ei saa seda kunagi ette aimata, et noh alati võib juhtuda midagi ootamatut ja fotograaf, noh ei saa. Ma ei pildista seda, sest mulle öeldi, et pildista seda teist asja ja siis, kui kõrvale juhtub midagi väga põnevat ja huvitavat, siis ta paneb käed tasku, keerab selja, kehitab õlgu ja ütleb, et mul pole seda palutud teha. Nii ei ole kõik kõik, mis vähegi huvitav, tuleb, tuleb lehte soovitada. Teeme siia väikse pausi vahele, jätkame pärast sõda. Raigo Pajula kui paljude pilti tegema minnes teate, et milline see pilt peab ühes olema, et kas, kas fotograafi jaoks on ette määratud ka, et see pilt peab olema piklik, Spirtub olema lapik või, või täiesti niimoodi, et see leheruum mängitakse ümber vastasele, millise pildi? Fotograaf koju toob, eks mingisugune teadmine on jah, et hommikul siiski üritatakse joonistada küljed niimoodi et, et oleks mingisugune kondikava, kuidas hakata lehte üles ehitama. Fotograaf on hea, kui ta seda teab, aga on veel parem, kui ta seda ei tea, siis ta on nagu ma ennem ütlesin, oma oma oma mõtetes vaba ja, ja ta saab kõige parema, ta ei pea pingutama kindlalt püstikust formaati teha, kui kui on hoopis teistpidi situatsioon, võib-olla lihtsam, paremini pildistada. Ja, ja tihti on need asjad, mängitakse õhtul ümber ka, et tulevad, tulevad, tulevad, kirjanduslikud nüansid, reklaamid, asjad, mis muudavad natukene ja ja enamasti ikka fotograaf peaks tegema kõik niimoodi, et et seda pilti oleks võimalik panna nii püsti kui pikali, kui risti või põiki ümmarguselt, et et noh, see on nagu ideaalne, kui, kui, kui niimoodi on. Aga kuidas on lood selle koha pealt, et kui fotograaf läheb pilti tegema ja selgub näiteks, et, et noh, ma ei tea, seal on kaks sellist noh, nagu ma tea, verivaenlased või lugu on mingi vastandlik lugu ja siis tegelikult ütleme, on vaja nii-öelda mõlemad inimesed ühele pildile saada, aga inimesed ei taha ühele pildile saada, et kes siis nagu tehakse seda fotomontaažitööd pildistatakse kaks inimeste eraldi üles lõpuks siis ma paneks kätt suruma kuidagi kokku või kui palju sellist nende fotodega mängimist. Toimetuses tehakse, no sellega on nüüd niimoodi, et eks vaata, fotol on nagu millest me rääkisime, digitaliseerimine on nagu suureks plussiks, et kõik on kiire ja hea, aga see on ka üks suur oht ja suur ahvatlus lehekunstnikele, kes üritavad tõesti teha seda nii-öelda kleebi, lõika tehnikat, et see on lihtne teha ja, ja tihti saad sa seal loomulikult sa saad sellega parema või parema tulemuse. Kui inimesed ei ole koos olnud, siis nad kokku lõigata ei ole mingi probleem. Aga seda üritatakse siiski vältida, sest et foto on ikkagi dokumentalistika ja neid inimesi kokku lõigates me anname signaali, et noh, kõike võib teha pildiga. Reeglina siiski toimetused ei taha seda asja tähendab äärmine vajadus, kui siis ka kindlasti märgitakse sinna juurde, et see montaaž ja seda noh, x situatsiooni tegelikult ei ole olnud. Et see nagu fiktsioon, et ikka parem on, kui fotograaf suudab suudab teha sellise pildi, kus kus need inimesed on, kasvõi nurka pidi kuskilt koos või, või, või kuidagi või mingi muu sümbol, mis annab edasi, et need, et need inimesed on omavahel kurjad, Pilti saab alati panna kaks tükki. Aga jah, see, see kokku kokku kleepimise tehnika on natukene peale tulemas, aga ma arvan, et ka sellest saadakse üle ja aus. Dogmentalistlik foto elab edasi. Kui palju nii-öelda fotodavad seda praaki, sünnib, et kui, kui palju sa tegelikult ütleks, kui sa tuled tagasi kuskilt sündmused tulevad, pildistanud, hakkad nii-öelda photoshop'is pilti paremaks keerama muutma või tegelikult seal kohapeal juba teed lihtsalt nii hea pilli professionaalina, et sa pärast ei pea digitaalses süsteemis asja paremaks keerama. Vot just see, millest ma saate alguses rääkisime, et, et photography tan pressifotograafi jaoks ei ole noh, temal ei ole võimalik luua neid kunstlikke tingimusi, mida luuakse stuudio stuudiofotode tegemisel ja et tema peab tegema olemasolevast materjalist parima ja, ja tihti see valgus ja kõik need olud ei võimalda seda, et see pilt oleks kohe perfekt perfektsete, värvide ja valgusega. Noh ütleme nii, et valgust niisuguste muuta ei saa, valguse langemist. Aga mõtlen hilisemal töötlusel, aga sa saad, sa saad muuta ikkagi värve natukene ja ja jah, seda pilte töödeldakse küll, et, et ta nagu oleks nagu värviliselt loomulik ja, ja trikki kõlbulik, sest noh, midagi teha ei ole. Kõik on nagu kogu aeg. Kuidas ma ütlen põllu põllutööl või välitööl, et seal ei ole nagu laboritingimused, et sa saad kõike ideaalselt teha, et kõik tuleb juurikas, tuleb ära korjata, ära puhastada ja siis vaadata, mis kompottidest saab. Räägime sellest põlludest veel televiisorist, aeg-ajalt näed, kui on mingi selline suursündmus, mingid staarid, kuskilt tulevad mingid riigipead, mingi muu sündmus, siis fotograafid alati kuidagi trügivad, pildistajad on käed üles tõsta, fotoaparaat kuidagi seal üleval, tead pilti, kui palju harilikus nii-öelda lehedes sellist asja. No ikka tuleb, ikka tuleb, kuigi meil on siin väike väike väike linn ja väike maa, aga, aga ka meil väga-väga-väga palju meeldib paljudel inimestel trügida. Et ikka kõige parem koht pildistamiseks on seal, kus keegi juba on. Et noh, ka meil käivad ju suured staarid ja praegugi on meil siin maailma mõistes suure riigi kuigi väikse, kuid maailma mõistes suur oligi Iisraeli president. Ja sellel on suur tähelepanu ja alati sellistel visiitidel suurte staaride liikumisel on nagu fotograafidel väga piiratud ala, kus nad tohivad olla, sest kui nad saaksid igal pool olla, siis nagu muud inimesed kuhugi mahukski, et neid üritatakse, see on nagu sihuke vastastikune turvameestega ka nendega muidugi ollakse ka juba tuttavad, siis nendega tuleb ka rinda pista kohe. Et et on üks ala, kus sa pead olema ja, ja sealt pead nüüd seal tekib nagu selline adrenaliin ja niisugune konkurentsitunne, et vaata, näed tema on seal, tema saab seda värki, mina seda ei saa, ma pean saama parema ja inimesed lähevad seal nagu käima, eks nad lähevad seal natukene agressiivsemaks ja natukene nagu rabelevad rohkem ka, kui see asi, oletan. Et aga noh, mõtekam on seal natukene rohkem rabeleda ja midagi saada, kui, kui pärast laiutada käsi öeldi, et ma nagu ei viitsinud väga liigutada. Aga ma ei saanud ka midagi. Et noh, parem ikka seal rohkem pingutada ja trügida endale positsioon kätte, kui, kui pärast mõtet ei tulnudki nagu midagi. Et ühe ajalehe fotograafi fotoreporteritöö nõuab ka sellist füüsilist head vormel kõigepealt kanda seda kraami kaaslasi lõpuxis trügida kuskil. Nimelt, mida suurem sa oled, seda varem ka väikestel meestel on omad eelised, sest et kõik on nendest üle, nemad saavad kõige ette minna esimesse ritta. Aga, aga jah, poksija endine poksiamet võib olla küll tagataskust võtta, kui aadressi juhatakseks hakata. Et meie jutuajamist hakata kokku võtma, siis ma ei tea, kas te fotoreportereid, pressi, fotokad omavahel räägiti ka, milline võiks olla selline ajalehe foto tulevik või või, või noh, mis on, need tulevikutrendid on olemas, ma tea, mingi unistuste fototehnika või juba tegelikult räägitakse mingist sellisest nii-öelda kosmosetehnoloogiast, mis, mis lõpuks jõuab ka siis hariliku pressifoto kastega. Ma arvan, et no praeguses praegu olemasolev tehnika, mis pressifotograafidel kasutajad on, ega sealt palju enam edasi minna ei ole, tähendab, selles mõttes järgmine etapp on nüüd see, et et videokvaliteet muutub nii nii heaks, et sündmus filmitakse üles ja, ja sealt siis lõigatakse välja vastav kaader, situatsioon. See on sellisel juhul, see on pressifotosurm. Ma loodan, et see nii ei lähe, et, et ikkagi inimese alati peab juurde jääma nagu fotograafi tõlgendus, nurgavalik ja kõik see, kõik see töö, mida ta teeb selle pildi saamiseks ja noh, ma ei usu, et see nüüd väga suurt revolutsiooni tuleb, no mis surub peale, surub seesama reality, mis surub igal pool peale Londoni õnnetustel seal põhipildid olid inimeste enda tehtud mobiiltelefonid ja käsikaamerad, et see surub peale. Aga, aga no ühel hetkel inimesed tüdinevad ära nii reality showst kui noh, ütleme nii-öelda amatöörnäitlejatest, reality-show des kui, kui, kui ka siis amatöörfotodest ja tahetakse hakata jälle nägema ilusat mustvalget klassikalist fotot. Ja veel päris lõpetuseks Pajula, kas mõnikord hea pilt? Et ületab ükskõik kui hea ajakirjaniku kirjalikke loomulikult. Selline oli tänane raadio, kahe meediatund külas oli Postimehe fotoreporter Raigo Pajula ja mina olin raadio kahelt poolt Reimo Sildvee kuulmiseni. Aitäh.