Tere päevast, head raadiokuulajad, raadio kahe eetris on saade R2 koolis ja tänane tund on fotograafiateemaline. Siin stuudios on lisaks minule Urmas Vainola istet võtnud kaks õpetajat. Erik Roose, äripäeva fototoimetuse juhataja ja sama toimetuse fotograaf Raul Mee ja me räägime tänases saates sellest, mida pildistada ja mida mitte. Kõik need, kes ootavad juhendeid, millisel moel välja valida, ilus armas jänkuke, peavad pettuma, räägime rohkem Photo eetikast ja, ja, ja püüame mõtiskleda, millised asjad on fotograafias. Okei kui lubate, nii väljendada ja millised mitte. Kõigepealt tere ja, ja selline esimene soojendav väike küsimus teie tuleviku kohta. Tulevik näikse olevat üsna hea, ajalehtedes on kogu aeg pildid üha suuremad, kuna pilt räägib rohkem kui 1000 sõna, siis ei ole kahtlustki, et ühel hetkel ilmuvadki ainult sellised üle paari leheküljepildid ja väikesed allkirjad seal all. Tere tere. Ma saan aru, et minu väljavaate pakkumine võitis teid sõnatuks, nii juba ilusalt lähebki ja tal ei ole midagi sellele vastu öelda. Jah, trend on küll viimaste viimase 10 aasta jooksul juba seemned, pillid tõepoolest muutuvad suuremaks, artiklid muutuvad lühemaks, on seotud paljuski sellega, et lugejale tuleb serveerida informatsiooni võimalikult lühidalt võimalikult Apatiivselt. Vaevalt nende nagu kunagi nii kaugele jõuame, et ainult fotodega üritan infot edasi anda, et see ei ole lihtsalt võimalik, et abiks on ikka iga kirjasena. Kuidas teile tundub, kas fotograafia, kas me võiksime seda nimetada eriti ütleme, pressifotograafia nagu mingi selline selline noh, ütleme, ajakirjanduse salarelv, mille, mille abil saab teha ära seda, mida tekstis ei ole võimalik öelda. Võtame mingid kuulsad näited, kui eesti tekstis on on rongaema sõna kuulutatud kohtu poolt selliseks taunitavaks, siis pilte võib panna praktiliselt milliseid tahes. Kui episood on selline olnud, siis, siis lehtega pääseb. Kujuta mulle ette pilti rongaemast, ma ei tea, ma tea, pargis jalutamas ükskõik mis sõna see on, nagu seda on lihtne öelda, aga pildis on alati seda raskem näidata. Ma arvan, et pilt on isegi keerulisem, kui nagu sõna. Pressifoto on paljuski nagu kojanarri rolli täitevfotot kardetakse ja samas fotodega tan fotograafile andestatakse rohkem. Kirjasõna on sageli ühesemalt mõistetav kui foto fotograafina. Allegooria on ka minu meelest nagu mitmetahulisem, eriti võõral, näiteks uudistekstidega uudis ei tohi sisaldada üldjuhul autoripoolsete mingite värvi auto värvi, ütleme hinnanguid. Fotoga saab seda nagu täiesti vabalt edasi anda foto vastu kirjas on raske vaielda, et kas on nagu pilt ees, siis nagu raske öelda, et see ei ole mina või ma ei ole seal või. Fotod ollakse harjutud suhtuma kohtuotsusesse, et kui see asi on juba fotole jäädvustas, pidi nii olema, et tavalugeja või tavaline pildi vaataja ei arvesta sellega, et, et fotograaf enne pildistamist töötleb seda informatsiooni oma peas, ta valib õige valguse õige ajahetk, õige selle sajandiksekundi, eks ole, foto ei ole üdini objekt, Tiina foto ei ole mingi ülim tõde. Kuigi rahvas on sellega harjunud. Noh, me oleme harjunud võtma fotote ülima tõena, sageli. Aga tõsi on ka see, et kui inimesed pilti vaatavad, ega nad ei mõtle selle õige valguse peale, nad ei mõtle selle säriaja peale selle tehnilise külje peale. Hea ja halb käib hoopis teistel kanalitel. Päikesevalguses äri ei ole tehniline külg, sisuline külg rohkem, et sellega. Minu jaoks on ta ma maid kahte pilti vaadates ei tee vahet, kas seal on nüüd üks sajandik sinnapoole või teineteise vahet tegema, et see talle öelda, et sa kehvem pilt ei jõuagi, lihtsalt leht. Ja lihtsalt nagu kehvema jää pildi vahel on kohe nagu tunnetuslik vahet. Seda nagu nähakse rohkem seda, nagu vaataks rohkem. Katsume kuidagi äkki siis paika panna, kuna me jõudsime siiamaani ka, nagu sa ennem palusid seda küsimust, mis on hea foto saladus, milline siis on, ütleme, hea foto, millistele tingimustele vastama peab? Ei ole nagu selliseid punkte kirja pandud, et mis on head seadust tuleb nagu konkreetsest fotost esile ja see on nagu inimestega, et niisugune hea inimene, halb inimene. Või noh, minu meelest üks hea fotokriteeriumina tekitama vaatajas emotsioone kõige hullem, kui foto jätab täiesti külmaks. Lugemisharjumusuuringud on ka näidanud, et esimene asi, mida lugeja lehtede foto fotokov naelutama pilgu ja tekitama huvi nagu selle sõnumiga lähemalt tutvuda, lugeda artiklit fotoallkirja pealkiri ja nii edasi järjekorda ei olnud praegu päris õige. Me rääkisime ennem sellest, et et foto peal saab näidata poliitikut vahest ütleme näiteks või mõnda avaliku elu tegelast sellisena, kellena teda tekstis kirjeldada ei saa, tuleb sul on ka mõni näide selline meelde ka, kus on nii-öelda täiesti puhta vuugi justkui nagu ära tehtud. Ma ei kasutaks väljundite ära panema või ära tegema, et ei ole ajakirjanduse eesmärk kellelegi ära panna, et see on nagu pigem nende nii-öelda ohvrite kibestunud tõdemus, et oh, et mulle pandi ära või ma ei tea, kuigi noh, mul siin kohe üks näide on siin ees nüüd raadio kuulata siin nagu näidata seda pilti Ma püüan seda kuidagi, kirjeldasin selline priskes heas toitumuses, meesterahvas istub oma maja ees, tal ei ole särki seljast, tal on mingid sellised, tal on mingid sellised spordipüksid ja selge on see, et ega, ega ta ei tea, et kas teda sellel hetkel pildistatakse, inimene tunneb ennast vabalt ja kui ma ei eksi, loeta sellist ajakirja või sellist kirjandust, millega koosta, ilmselt ennast eksponeerida ei tahaks, ehtes toimub kuidagi sellises väga prosta formaadis, kui me tavaliselt oleme seda inimest harjunud nägema sellises glamuur ses ilusas Klandsitud keskkonnas, eks ju ülikond seljas, ellips ees alati sätitud, eks ju, pildi peal siis siin on ta sõna otseses mõttes praktiliselt alasti. Selle kirjeldus. Jah, tegemist on endise põllumajandusministriga, tähendab, see foto on tehtud tõesti kasutatud rämedalt paparatsovõtteid, see tähendab, inimene viibima privaattsoonis oma kodumaja ees noh, peaaegu et intiimses olukorras ehk siis ilma ilma riieteta aegu. No tõsi, igatahes väga palju. Ja kohe päris kindlasti ei teadnud sel ajal fotorafandroskale pildistas foto kääris neile toimetuses juba üle ühe aasta. Ei leidnud nagu head võimalust selle pildi eksponeerimiseks, kui te see võimalus avanes. 15. septembril mil ilmus lugu ametnike hooletusest tingitud trahvidest mis tabasid ettevõtjad laovarudega. Me arvasime, me teadsime, et selle foto kasutamine esiküljel on, on piiripealne, et see ei ole päris eetiliselt päris puhas tegu. Meile tundus näidatud, tundus õige näidata ekspõllumajandust, ministrit Tiit Tammsaart puhkehetkel peale seda, kui ta need valed otsused olid teinud või siis õiget otsused tegemata jätnud. Tundus nagu õige näidata seda fotot selle loo juures. Kui juhtum oli piiri peale, mina ei oleks seda pilti teinud, teinud või pannud, ei üldse teinud, tehakse. Te kuulate saadet nimega raadio kaks koolis, tänane teema on fotograafia juba hetke pärast peale väikest muusikalist pausi jätkame siitsamast kohast. Kas fotograaf võib pildistada kõike, on küsimus, millest läheme edasi oma vestlusega peale muusikast pausi. Jätkub saade ärgaks koolis, tänase tunni külalised on äripäeva fototoimetuse juht Erik Roose, seesama väljaande fotograaf Raul Mee ja me räägime sellest, mida pildistada ja mida mitte. Jõudsime enne muusikalist pausi selle juurde. Vaatasime ühte äripäeva esimest külge ja leidsime siin pildi, mida Eerik arvas olevat hea pildistaks seda kolleeg Raul, aga oli üsna kindel, et tema seda pilti teinud ei oleks. Ma tahan Eerik küsida, kas, kas igaüks meist peaks olema kindel selles või peaks kartma seda olukorda temast võib-olla kuskil pilt, kus ta istub trussikutes maja ees ja loeb lehte. Ei peaks igaüks seda kartma, kui avaliku elu tegelased küll võiksid sellele mõelda, kuidas nad välja näevad ja milline nii-öelda moodne kuvand neist avalikkusele nagu projetseerub, pigem tasuks ajakirjandusega hästi läbi saada. Kui sa oled teinud oma ametisoleku ajal õigeid otsuseid ja sa ei ole eksinud oma ametieetika, kas siis ei ole sul mõtet ajakirjandust karta? Kas aeg-ajalt, nagu see tähendab kuidagi fotograafide ringis on nagu mingid sellise kokkuleppe koosolekud ka kus öeldakse, et, et vot tollest kaptenist, kes on nüüd neli korda esinenud teleekraanil, on nüüd saanud avaliku elu tegelane nii palju, et me teda põhimõtteliselt võiksime samasuguses olukorras, kui siin põllumajandusministrit, eks pildistada. Ministrid ja poliitikud on nagu selles mõttes avaliku elu tegelaste kõige nagu sellisem, kõrgem tippaste nägele mingit probleemi, et kui sa nagu valitud Riigikokku või mingisse avalikku kõrgesse ametisse, siis sa oled nagu automaatselt nagu avaliku elu tegelane, rahva mandaat ja selle pildi suhtes, miks ma seda heaks teinud on see, et noh inimese privaatruum või selles mõttes, et noh, see on ikka inimese kodu. Otseselt ei ole eetika nagu nõuded nagu paika pandud, aga noh, minu jaoks oleks see, ma arvan, et ma poleks seda teinud, sest ma poleks neid selleks nagu vajadust. Pilt ise, nagu selles mõttes minust ta ei ole nagu selline vastikut negatiivne, selline. No rõõmus ja positiivne ja rõõmus inimene omas enda mahlas ja nii nagu ta tegelikult on, mis lõpuks halba, eks väga muidugi on raske raadios hakata. Tõsi on, aga me saame rääkida sellest, millist pilti ikkagi fotograaf jäädvustama ei peaks. Kas kõigepealt ma küsin ette selle, et kas kuigivõrd nagu muutunud ka fotograafia fotograafia tähtsus, nagu üldse roll sellega seoses, et iga mobiiltelefon, mis taskus pinisev, on täpselt sama hea pildimasin kui, kui pini 100 nüüd teile mulle tehnilisest küljest. Õnneks või kahjuks pole veel nagu, nagu eriti mitmuses näinud Telefoni tehtud nagu dramaatilisi fotosid, et nad telefon ikka nagu eriti ei võimalda seda tavaliselt on ikka udused, annavad lihtsalt sellise tunde, et keegi on seal kuskil kohal olnud kuskil metrootunnelisse kuskile, aga see tehniline kvaliteet on veel nii viletsat ta sellist nagu fotomõõtu otseselt välja ei anna. Uued telefonimudelid võimaldavad päris häid pilte teha. Minu meelest on see väga hea, et peaaegu igas mobiiltelefonis on fotoaparaat. Tänu sellele me võime saada palju suuremaid ja raputame hetketabamusi, sest see võimalused pilti tehakse. Millestki on ju suurem. On see ka realiseerunud või jagad sa Rauli arvamust, et, et siiamaani see veel ei ole nii-öelda rakendust leidnud, need pildid, mis on nii-öelda maailma suure avalikkuse ette jõudnud, on pigem sellised udused. Kui foto on mingist lennuki katastroofist või mõnikord ei ole lihtsalt foto kvaliteet niivõrd oluline kui, kui see, mida sa seal fotol kujutatakse. No mulle tulevad ainukese meelde jäänud Londoni pommiplahvatuse ajal tehtud pildid nagu metroovagunist ja kuskilt need olid küll sellised, et ega seal sealt nagu aru küll ei saanud, nii palju, need lihtsalt nagu lugesin pealkirja natuke mõtlesid juurde, siis võib-olla tekkis seal mingi tunne, aga nagu fotol on nagu iseenesest nagu ei läinud arvesse. Nii nagu Eerik ütles, et need tehnilised parameetrid siiski muutuvad paremaks ja on põhjust mõelda ja rääkida sellest, mida siis ikkagi pildistada ja mida mitte. Ma tean, et fotograafide juures professionaalsete fotograafide juures kehtib selline printsiip, et, et tee pilt ära 10 pärast, vaatame, kas me kasutame seda. Tavalise inimese puhul vist ei ole seal nagu väga võimalik, kui see pilt on juba tehtud, siis ta on juba kasutatud, toimetaja on vahelt puudu, mõistad, et see toimetaja on selle samas fotograafi ehk siis jälle pildistaja, kellel on telefon käes ja kes jäädvustab hetke tema enda enda sees. Noh, minu meelest tasub pilt alati ära teha noh, peaaegu alati ja just väga palju sõltub sellest, kuidas ja kas seda fotot kasutada, millisesse konteksti see pilt panna. Sama hästi oleks võinud selle ekspõllumajandusministri foto panna kroonikasse lihtsalt nuppu nagu pilt iseenesest. Et näe, suvitab. Ka paremkontekst, kas see, et ta on nagu mingi laisk ja lohakas ja nagu töö tegemata jätnud või see, et ta lihtsalt huvitab? Ma arvan, et ma arvan, et siin siinses foto annab palju palju tugevama signaali, kui lihtsalt lihtsalt mees huvitab. Ja ta annab ka selles mõttes, et nagu eetika suhtes vastusignaali, et tegelikult me kasutasime nagu ära näiteks See on väga õigustatud signaal. See foto on pildistatud just vahetult peale seda, kui ta lahkus ministri ametikohalt vahetult peale seda, kui ta langetas need valed otsused. See foto on tehtud sel ajal, kui ettevõtjad oma kontorites advokaatidega läbi rääkisid, arutasid, mida nüüd teha, et kuidas nagu nende otsuste vastu võidelda kuidas nagu enda nahka päästa. Natukene kisun teie teie sisuliselt väga põnevalt jälgitavad vaidlust natuke lahti, kuidas sina, Raul, arvad, kas, kas tuleb ära teha mobiiliga, olgu see kvaliteet siis milline tahes, kõik pildid, mida ma parasjagu näen ja mida mulle hetkel tundub, et väga kuul seda tahaks küll pildistada, või seda ma tahaks jäädvustada või salvestada. No põhimõtteliselt tuleks kindlasti teha. Kui sa nagu lähed sellest eetika nagu mingist nagu hoomatavast joonest üled, siis peab see asi olema seda väärt. Sa pead nagu tundma, et noh, see nagu sündmus, mis, mis kaalub üles ühiskonna huvi ja selle sündmuse jäädvustamise vajalikkuse ja väärtused nagu lihtsalt rünnata inimest fotoaparaadiga ei ole nagu minu meelest nagu mõtet seda nagu enda jaoks selle piiri paika panema. Mida pildistada, mida mitte. Raadio kaks koolis me räägime täna fotograafiast ja pildieetikast, ehk siis selle fotoeetikast, mida, mida pildistada, mida mitte väike muusikaline paus ja õige pea juba jätkame. Raadio kaks jätkab R2 koolis on saate nimi, räägime fotograafiast ja ja need, kes on kuulanud, on, on kindlasti märganud, et siin stuudios on, ei ole ainult üks ja õige arvamus, vaid vaid arvamusi on mitu, väga hea, me räägime fotograafiast. Külalised, äripäeva fototoimetuse juht Erik Roose ja, ja sama välja anda fotograaf Raul Mee. Ma küsisin otse, kas surevat inimest võib pildistada? Üldjuhul mitte üldse inimest, kes enam ei ei suuda mingil põhjusel enda eest kosta väga-väga äärmuslikel juhtudel tohib pildistada. Ma tean isegi lausa mõtlema, et millistel juhtudel, nagu ta tohiks pilist Ma räägin vastiku loo ühe vastiku pildi, mida ma olin sunnitud nägemused alati ju ei tea, eks ole, ja keegi paneb seal nagu mingi sellise foto pealkirja siis sa ju ei tea alati, kas kas vaadata seda pilti või mitte, et kui sa oled selle faili lahti teinud ja selle pildi ära näinud, siis sa ju tead, et jah, ma ei oleks tahtnud seda näha, nägime mõnda aega tagasi sellist pilti, kus üks eluheidik ilmselgelt oma omadega mitte hakkama saav inimene oli, oli, oli pikali pingi peal ja, ja urineeris keegi oli võtnud fotoaparaadi või mobiili, ma ei tea, kumb tal oli, oli teinud sellest pildi, kas see pilt oli okei? Ei, kindlasti mitte, see on just, et sa ründad asjata inimest aparaadiga. Põhimõtteliselt ainult selle pildi eesmärk on, et te ise nagu kannatusest nagu meelelahutussaade, aga kui see näiteks toimub mingisugune oluline ühiskonna jaoks mingisugune katastroofi tragöödia, siis noh, alati saab nagu leiab nagu mingi põhjenduse, miks seda nagu on vaeva vaja pildistada, vaid noh, nagu see viimase tragöödia või noh, järel tekkis nagu niisugune hoiak nagu igal pool pressis, et üldse nagu selle kajastamine ja pildistamine või ükskõik mis nagu on nagu põhimõtteliselt nagu üks midagi väga räpaste väga mingisugust sellist solgiaugu surgitsemist. Et tegelikult nagu noh, kõik nagu ootavad pilte ja noh, sisemas nagu tahavad aktuaalses kaamerast näha teleka seda ülekannet, aga aga lihtsalt on nagu noh, väga moes, nagu öeldud, see on kõik väga halb ja see on nagu verejanu ja muide igasuguseid väljendeid tuua. Ja minu meelest see urineeriva mehe pilt ei olnud üldse nii nii halba sõites autoga näiteks Tallinnast Tartusse või kuhu iganes, siis me kohta on väga sageli maanteepervel kudevaid autojuhte enam isegi ei vajuta mitte võssa minema. Et minu meelest just see laisalt pingil lebas Adeni suurineeriv härra, keda oli kujutatud siis foto, et et ta mingil määral nagu markeerib seda nagu laiemalt. Ma arvan, et see foto oli hea, et see on nagu niisugune kitsaskohtadele viitav mingis mõttes ja seal isegi irvitab, et ma arvan, et see foto oli vaja. Mina pole fotot näinud, ütlesin, kommenteerinud Urmas jutt. Ma võin sulle selle saata, kui ma saan seda kuidagi niimoodi teha, et, et ma ei pea seda ise seda pilti vaatama, kui Vellilai nagu mingi inimene, kes on nagu elu käest jalaga saanud, käest jalaga saanud ja siis minu arust ei ole selle õiglased, kui pildistada neid, kes nagu Teeerrsrineerivad oma kallid autod on kinni pidanud, ei viitsi võssa Viljandi siis nagu ei ole mingisugust eetilist probleemi neid pildistada, sest põhimõtteliselt on nagu noh, kuidas ma ütlen. Kas sead võib öelda? Võib öelda muidugi, kas kusta tohib ja raadios on puhanud, ma juba olen öelnud seda. Kas kuidagi? Mingid erinevad reeglid ka amatöörfotograafidele ehk kunstile siis selle väga hea mobiiltelefoniga, millel on küljes väga hea kaamera ja, ja professionaalsemad. Paragrahvile ei ole ei kirjutatud ja kirjutamata reegel, minu arust mingid seadused on olemas, et sa ei tohi nagu inimesi alandada ja kunagi oli mingi skandaal, kus keegi mingit maa nooret maksid mingisugustele joodikutele, et me teeme test, mingeid roppusi ja siis me sate nagu 100 krooni ja siis paneme netti ülesanne hästi lahe, et noh, nemad said vist isegi karistada, aga see on ju üleüldine, et see kehtib nii proffidele kui raamatu vahelt proffid nagu jõua tavaliselt sinnamaani amatööri dist tavaliselt nagu näevad selles nagu mingisugused väljakutset, huvitavat Ta uut meelelahutust. Proffide jaoks on ikka see rohkem töö ja selles mõttes nad näevad seda ka professionaalselt. Mida pildistada ja mida mitte. Te saate teema raadio kaks koolis on saade, jätkame juba mõne hetke pärast. Raadio kaks koolis on saade ja, ja tänases tunnis, mis räägib fotograafiast, on kaks esinejat, kaks õpetajat, äripäeva fototoimetuse juht rektrooses ja, ja Raul Mee sama väljendav fotograaf. Kui me oleme nüüd rääkinud sellest eetikast ja oleme rääkinud sellest, milliseid pilte teha ja milliseid ja nii, nagu kuulaja on tähele pannud, on, on arvamused siin üsna erinevad, siis siis ilmselt ei jäägi midagi muud üle usaldada ainult iseenda sisemise piire. Jah, üldiselt küll. Kas on nagu mingeid selliseid olukordi ka, kus, kus inimene on teinud nagu pildi ära ja pidanud pärast kustutama või siis ka nagu vastupidiseid olukordi, et on jätnud nagu pildi tegemata ja pärast pärast nagu kirunud, et et oh, miks küll. Ei, mina olen küll väga harva kustutanud ära siis, kui on nagu olukord, kus nagu tekib mingi konfliktsituatsioone inimene nagu tuleb, ründab sind oma nagu seisukohaga, et seda pilti tohtinud, teadku see pilt on nagu seda väärt. Siis loomulikult noh, kui sa ei ole seda väärt, et ma seda hakkaks inimesel konflikti Askamise kustutan ära osa seda uuesti pärast teha. Noh näiteks Ameerika saatkonna pildistamine tavaliselt üritused. Kui nad näevad sind pildistamas, siis nagu mingil täiesti ajuvabal põhjusel taro majast välja mingi kuus, seitse turvamees, ta ütleb, et lihtsalt, et siin ei tohi pildistada, kuigi Eesti seadustes ei ole ühtegi punkti, et miks ei tohi tänaval maja pildistada. Aga lihtsalt, et kuna see hetkel nagu olulinemis vaheks, kas sul raul on olemas kodus nagu enda selline arhiiv ka, kus on sees need pildid, mida sa mai tea, vaatad ise, aga mitte kellelegi ei näita teisele? Ei, ei tee neid pilte. Kas see on nagu sinu jaoks lihtne ära otsustada, kas tunned selle lihtsalt selle hetke ära, et nüüd ma ei vajuta sellele nupule, mis teeb sirget Sirtsir järjest? Ei tunnen kindlasti see ei ole kindlasti nagu lihtsalt seda selles mõttes, et kindlasti on seal ka juhatuse teha või mitte teha või? Nende olukord on vähemus nagu teevad, kui ma tunnen, et selle pildiga tekitama selle inimesele rohkem nagu seda tuska, kui selles pildistanud kas, nagu kasu selle nagu ajalehele või mulle või noh, selles mõttes, et kui see pilt on seda väärt Mõnikord see olukord on lihtsalt niivõrd lühike, et sul ei ole aega üle vaagida. Näiteks ma ise olen küll pidanud neelama kaotusepisaraid kui mõistete liiga madala valuläve tõtt olen jätnud mingid head kaadrid tegemata ja hiljem seda kahetsenud, et sellepärast ma endale ka teistele aeg-ajalt nagu sisendan, et pigem astuda samme teise pilt ära, selle jõuab hiljem kustutada. Et pildistamise akt ise ju ei tähenda suurt midagi. Peale selle, et see olukord on salvestatud, on seal väga-väga konkreetne, nii-öelda kategooriline olukord. Ja aga kui ma seda mitte kellelegi ei näita selle peatselt avakosmosesse saadaneksiste liit nuppu vajutan, siis ei ole ju. Probleeme, kas kuidagi on need piirid mingi lühema või pikema aja jooksul nagu muutunud ka mida mida pildistatakse ja mida mitte ja, ja mis mõjub, õõvastavad? Nii palju muutunud, vanasti oli selline degusteerimist protsess nagu riik. Ta keelas lihtsalt osad asjad ära või noh, selles mõttes nagu toimetused kuidagi vastutavad, nagu selle nagu riigikorra ees istus ühes kabinetis keegi, kes lihtsalt ütles, et seda ma nüüd ei tee seal mitte ainult nagu mingi nõukogude liidus ei kuskil, see on ka nagu Inglismaal ja Ameerikas, et noh, selles mõttes poliitilist korrektsust on nagu vähemaks jäänud. Minu arust saaks, mitte alguses ja kui see tohutu nii-öelda pääsemise tunne ja me oleme vabad ja meil on selline meeletu sõnavabadus, et siis oli küll massimeedia tohutult labane, mingi vähemalt viis aastat või aga praegu on hakanud need mingid mehhanismid toimima, et inimesed ise on nagu endast jagu saanud, et ei taheta enam seda vabadust nagu kuritarvitada ajad mingit inimese sees nagu hingekeeled, töötada nagu õieti alla. Suurem respekt teineteise suhtes ja selge raadio kaks koolis mõne hetke pärast oleme tagasi ja jätkame juttu, millest pilti teha, millist mitte. Raadio kaks koolis ja veel viimane teema tänas tundi, kus õpetajateks fototoimetuse juht prooses ja, ja, ja Raul Mee, tema kolleeg, me rääkisime pikalt sellest, mismoodi tõenäoliselt on õige pea fotomaailm juba teistsugune, seetõttu. Üha rohkem tänu sellele, et on, on mobiilsed vahendid meie endi taskus aga anname siis näpunäiteid või vihjeid ka, mida siis teha, kui, kui, kui ma olen teinud mingi sellise pildi, mis mulle tundub, et on, on, on väga lahe ja ja mille pealt tundub, et annaks äkki teise samasuguse mobiiltelefoni raha veel kokku teenida. Ma ei tea, kas raha teenimise eesmärk peaks nagu esmane olema ka kõigepealt. Kui sa arvad, kui lugupeetud raadiokuulaja arvab, et on teinud hea foto siis ta võiks endalt küsida, et miks see foto on tema meelest teha, kas foto? On nii hea või kas Photo mingis suhtes nagu peaks avalikkusele huvi pakkuma? Kui ta nagu mõlemale küsimusele vastab positiivselt, ehk siis peab nagu omastrus tarvilikuks pilti näidata, siis võtke lahkesti ühendust äripäeva fototoimetusega ja saamilt tagasisidet. Tasakaalukuse huvides võtke ühendust ka Päevalehe fototoimetusega ja, ja teiste fototoimetustega ei avalda, siis saatke ekspressist äsja nemad. Raha, aga kas kas meie maksnud raha, kui eetiline see üldse, nagu on selline pildi oma pildi müümine kuskile väljaandele, et kas, kas seal on mingi konflikt? Täiesti eetiline on täiesti noh, see on ju, kui sa seda müüd, siis müüd nagu lihtsalt seda pilti ja seda saad sellest nagu tasu, et noh, selles mõttes, et ega pildistamine ei ole sul mingi hingeline osa, et see nagu nüüd ennast ikka nagu seda fotot. Sa müüd oma produkti, sõltub sellest, et fotol on kujutatud, kui ikkagi on pildistatud mingit näiteks avaliku elu tegelast väga. Samamoodi trussi, siivutu, siivutu. Talle ebameeldivas olukorras tema teadmata ja nüüd see fotograaf loodab natuke raha teenida selle pildi pealt, siis ma ei pea seda väga eetiliseks, kuigi ma olen huvitatud selle fotograafiga kohtumustena pilti. Temast aga samas nagu ta teeb seda avalikkust, dilemma alati on, nagu põhjustatud pilli kasutamine siis avalikus kohas küll peaaegu. Mulle mulle väga meeldib see mõte, et, et me pakume kohe tööd kahele kolme 400-le inimesele, kes siis näiteks 101 riigikogu liikme, suvila väravate taga võiks, võiks passida ja oodata, äkki satub mõni mõni Trepi peal pigem kuskil ööklubis õhtul hommikupoole. Hea ajaleht sünnibki gruppides, nii et te olete kõik oodatud kaasautoriteks. Aga selle juures, säilitades ikkagi sedasama eetilist piiri, kuulates oma sisetunde häält, millest me rääkisime ja ma usun, et te kirjutate sellele Tal tuleb nagu ikkagi inimeseks jääda, sellise nagu ebainimliku, nagu protsessi juures. Muidugi rahul meedia ilusa mõttega me saaks oma tänast tundi lõpetada, jäägem inimesteks, tehke pilti ja saatke need toimetustesse tänase R2 koolis. Tunni külalised olid Eerik proosas ja Raul Mee kuulmiseni.