Tervist boreaal ja saade on jõudnud teise saateni ja alustame soome-ugri rahvastest. Täna liiblastest juttu tulebki. Minu külalised siin Tallinnas on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor, keeleteadlane Mati Hint. Ja Tartust on raadiosilla kaudu meie saates Tartu Ülikooli emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso. Tere õhtust. Tere õhtust. Kunagi 1980.-te aastate alguses ütles Uku Masing, et meie ja ta mõtles eestlasi, oleme välja surevad rahva liikmed ning see tekitas sellise hämmastava hoobi eestlaste senisele entusiasmil, et me elame oma jonnist igavesti. Liivlaste võimalus maailmakaardilt lahkuda tunduks aga palju lähemal olevat. Kas ja kui lähedal. Kui mina peaksin alustama, siis ma kahjuks pean ütlema, et emakeelena kõnelejate osas väga lähedal ja see on sündinud minu silma all. Ma käisin esimest korda Liivi rannas 1959. aastal, sellest suvest alates vähemalt neljal suvel järjest kaheks nädalaks ja siis veel 15 16 korda olen ma seal käinud, kuma pead lühemat aega ja ekskursioonijuhina, niiet see situatsioon, kus sai vabalt Kolmeteistkümnes külas umbes kõnelda. Faid tuli toime liivi keeles. See situatsioon on nüüd täielikult hävinud ja see on juhtunud minu põlvkonna eluajal ja kohe üks esimene asi, mida ma tahaksin ütelda. Et ei ole vaja uskuda nende propagandistid väiteid, kes ütlevad, et oma keelest loobumine toimub kartes ja naljatades, et see on kõik väga lihtne, siis on kõik juba selja taga. Näiteks keele instituut, Eesti keele Instituudi direktor Urmas Sutrop on seda väitnud. Tartu Ülikooli professor Ago Künnap on seda väitnud et see on justkui kerge protsess. Ma ütlen hiidlaste näite põhjal äärmiselt kindlalt. See on nende jaoks tajutud rahvuslik tragöödia. Kõik jutud algasid, kui neid seal rohkem oli sellega, meie keel sureb ära ja me sureme rahvana välja, mitte see, et kõik surevad, see on kõigile teada niikuinii. Vaid see oli nende jaoks tragöödias teadvustatud, hõimuliikumise poolt eri rahvusena teadvustatud olek ja et see lõpeb, et ei maksa seda võtta nii kergelt, et kohv pole midagi. Teeme siin ilusa tuleviku, saame rikkaks toredaks, Holla la ja siis on täitsa ükskõik, mis keelt me räägime. See ei ole nii. Professor piitsa, kas teie olete tundnud seda sama liivlaste teadvustatud valu või probleemi? No probleem on kahtlemata olnud ja on nüüd teiselt poolt jälle võtame seda maailmas, on ju nüüd keeli mida siis on hakatud rääkima pärast seda, kui keel on välja surnud? No muidugi ükski sellist näidet nagu ütleme, heebrea keele uuesti rääkima kamist rohkem kui 2000 aastat hiljem. See nüüd on unikaalne näide. Aga näide seegi. Sest võtame Jeesuse ajal heebrea keelt enam ei räägitud, räägiti aramea keelt teiselt poolt, siis hakati uuesti rääkima Korni keelt Cornwallis. Siis üritatakse uuesti rääkima, kata mängsi keelt männisaarel. Ja seda üritavad osalt liivlasedki. Kas teie hinnangul need üritused on sellised, mis võiksid olla viljakad? No küsimus on selles, et mõtlen, et seda saavutada, et nüüd esimese keelena hakataks lätimaale rääkima liivi keelt võib-olla pole võimalik saavutada, aga arvan, et isegi see oleks suurepärane, kui leiduks juba küllalt palju inimesi ka, nii kasvõi sadakond kee saadaks rääkima teise keelena. Ükskõik mille pärast. See tähendab, hakatakse rääkima emakeelt võõrkeelena. Oreooli ja. Millised on üleüldse liivi kultuuri akvenemise põhjused, neid on kindlasti palju. Ja kindlasti on nad eri tasanditel ajaloolispoliitilised, tehnoloogilised või miks mitte isegi bioloogilised. Kas te võiksite mõningaid neist nimetada, professor Hint? No kindlasti on nende põhjuste hulgas majanduslikud põhjused. Olukord on ju keeleliselt niisugune. Liivlased nimetavad lätlasi Moomied, maamehed, see tähendab sisemaarahvas, kes elatuspõllupidamisest ja, ja karjakasvatusest ja piilased. Teiselt poolt ennast nimetasid kalamehed rahandalist roost, kalamehed rannarahvas. Ja see majanduslik baas on kalameestel alati nõrgem kui sellise püsiva ja kindlama kindlam põllupidamine ja karjakasvatus. Ja nii nagu väidavad inimesed, kes on uurinud seda protsessi, kuidas liivlased suruti sisemust Alt stiivastesse rannaküladesse. Et oma osa on siin ikkagi. Ma ei väida seda enda teadmisest, see on vahendatud teadmine. Hakata oma osa on on nähtavasti ka balti parunite-le ehk eesti keeles mõisnikelt, kes eelistasid sellise tugevama talupidamistraditsiooniga lasi, eelistasid renditalude andmisel kui liitlasi, kes olid võib-olla natuke rohkem loodusrahvas selles mõttes nagu me ennastki tahame pidada loodusrahvaks, nii et majanduslikud tegurid on kahtlemata väga tähtsad, aga teine on ikkagi, see. Asumis annab kaheks lõikamine, et üks osa iirlasi jäi siia praeguse Pärnumaa Mulgimaa vastu, Salatsi liitlasteks nimetatakse ja teine osa jäi kuramaale ja vahepeale tuli suur võõrkeelne Riia linn, mis lõikas selle asumisalakaheks. See katkestus kindlasti ka mängis mingit rolli. Ja kolmandaks, ikkagi rahvaarvuga, kuigi mõned on väitnud, et Liilasena väga suurearvuliselt. Ma kaldun uskuma neid ajaloolasi, kes väidavad, et hiinlasi on ka eelajaloolisel ajal ja ajaloolise aja koidikul olnud tunduvalt vähem kui eestlasi. Neid tegureid on palju ja kindlasti ka vaimsed tegurid. Võib-olla Tiit-Rein jätkab. No kahtlemata põhiküsimus on see olnud, linlasi on olnud tõesti vähe, võtame sedagi juba, kui me kujutame ette Lätit, mis on suurem kui Eesti, siis põhja pool Väina jõge oli liivlaste ala, noh nii marguselt 50 kilomeetrit merest sisemaale, seda oli vähe. Peale selle tundub, et ma ei teagi, kas me saame öelda, et kunagi see liivlaste ala või millal see on olnud üks ala sellepärast et isegi teisel pool Väina jõge oli meelest juba. Igatahes sel ajal, kui sakslased hakkasid liivlaste alale tungima, oli teisel pool oli kallite ala, siis Läti lätlaste ala, nii et katkestatud oli see ala nagunii. Ja sellele katkestatusele viitavad, näivad viitavat täpsemalt ka keelelised erinevused, ütleme Kuramaa, liivlaste ja nii palju, kui me teame nüüd Liivima liivlaste vahel, tõsi, Liivima liivlaste keele, sest me teame praktiliselt mingi lainelt Salatsi liivlaste ala, aga seda liivi, malevlase tuumalakeelest, Väina liivlaste keelest ja koiva liivlaste keelest ei tea praktiliselt midagi ühtainsat lauset, vaid nii, et see juba tähendas. Ja nüüd võtame liivi malevlastele, mõjus kahtlemata see, et kui sakslased hakkasid sinna Väina jõe suudmesse tulema, siis liivlaste naabruses oli juba praktiliselt venelaste poolt küllalt allutatud latgal Itaala keda oli oluliselt rohkem kui liivlasi ja teiselt poolt, kui liivlaste alale sai allutatud sisse, sattus kolme isanda kätte, kes omavahel sõdisid ja niimoodi kuni siis Liivi sõjani välja. Need olid siis ordu Riia piiskop ja teiselt poolt Riia linn. Ja need sõjad nõrgestasid kõige rohkem just neid liivi malevlasi. Nii et ega seal ilmselt väga palju neid, kellele ei jäänud ja no ma ei tea, öeldakse. Põhja-Läti oli veel hiljem tühjenest tänu katkule. Läti uurija siis akadeemik Zimmermanis küll ütleb, et nii põhjalik see katku suremine ei olnud, kui seda on väidetud. Aga ikkagi tähendab, sinna tuli nii palju neid võõraid lätikeelseid, et lihtsalt see osa hääbus. Kuramaa liivlaste, sest me teame ajalooliselt veelgi vähem. Sisuliselt me teame ainult seda aega, kui need tõepoolest liivlased elasid ainult juba rannakülades. Ja seda on juba siis rääkida mingisugusest sellisest tühisest, liivi kultuurist, seda seda me ei oska. Me teame ainult seda, et nende arheoloogiliste leidude järgi, et Väina liivlaste leiud, need arheoloogilised leiud on siis väga kirikalikud tähendab majanduslikult, nad olid heal järjel võla paremal järjel, kui keegi teine ei saa, sellepärast et Väina jõgi oli selline, seda mööda käin kaubandus ja ilmselt liivlased võtsid nendelt läbijatelt ka maksu ja niimoodi sai ka siis, kui keegi teine Oreooli ja. No tundub, et liivlaste puhul on alati neid kummitanud üks probleem ja see on rahvastiku vähesus. Kas ajaloolased on kunagi eales märg tekkinud, milline oleks võinud olla, või milline oli Liivi rahvuse selline elujõulisuse kulminatsioon, millisesse aega see sattus, kui seda üldse teatakse olevat? Ja kas mingisuguseid rahvuslike manifeste sellest ka sündis rahvuslikke, selliseid suursündmusi? Kas ajaloolased teavad sellest? Palju, kui mina tean ja minu ajalooline haridus ei ole eriti tugev, aga liivast kõige tugevam aeg võiks olla ikkagi enne seda, kui algas maade vallutama vaatamine. Ja sellest me ei tea jälle peaaegu mitte midagi. Ja sellel ajal, kui maade vallutamine käis, olid liivlased ka siin Liivimaa liivlased veel küllalt tugevad, aga mingeid rahvuslikke manifest vat nei ei sündinud. Minu teada küll mitte hõimuliikumine, neid ju ärgitas, aga see kõik, kui oli juba niisugune hiljaks jäänud asi, millest oli ainult enesekinnitust, nendele, kes niigi uskusid, aga välja poole sellest minu kujutluses küll kuigi palju ei mõjunud lihtsalt ja ka Läti valitsus tol ajal ka ja lätlased kahjuks peab ütlema, ei suhtunud lastesse hästi naeruväärne mõtelda, aga nähti selles mingisugust võimalikku ohtu veel. Ja kui praegu on liivlased tunnistatud Lätis põlisrahvaks ja neil on teatud õigused antud, siis see on ju ka naeruväärselt hilja, kui emakeelseks sündinud ja kasvanud Liilasi ju sama hästi kui enam pole hinnata osatakse ikkagi seda, mis on käest läinud ja ma ühinen Tiit-Rein Viitso ka selles mõttes väga-väga hea meelega, et tuleks loota sellele, et Läti Liivi juurtega noorte hulgas eelkõige kasvaks selline huvi oma kunagiste eelkäija emakeele vastu. Seda on küll tähelepanuväärsel kujul Lätis olemas, praegu ilmub väga häid liitlasi käsitlevaid raamatuid ja tegutseb üks või teine selts, aga see kõik, kui on selline haritlaste tegevus ja need külad, kus ütleme minu ja Tiit-Rein, Viitso ja Eduard järjeajal veel. Liilus oli olemas, need olid liivikeelsed külad, osalised vanema põlve osas. Neid külasid sellisel kujul enam pole, need on rannakülades. Nad on läinud samamoodi nagu kõige paremad Saaremaa rannakülad on, on läinud, et selles mõttes liiblus või uuesti mingil määral harrastusena kujuneda või ärgata ikkagi pigem linnades kui uuesti seal maal vaevalt, et viirused jõuavad neid külasid tagasi osta, kuigi oleks tore, kui oleks nii. Kui laadscle ja siis on palju vähem eepos kui Kalevipoeg, siis ka seal on siiski kirjeldatud liivlaste ja lätlaste suhtlemisest. Hiljuti käisin koos isaga toreida linnuses nimme nimetan seda, mitte Turaidavaid toreida. Ja noh, olgem ausad, see on ekspositsioon ei, väga palju, nagu Livia asundustest sealkandis üleüldse ei tahtnud kõnelda ja soome-ugri lastele viidati vaid paarisekspositsiooni nurgas. Kas liivi rahva kokku kuivamisele on osaks saanud Läti sellised suurrahvalikud meeleolud või ei saa seda eriliseks selliseks liivi kultuuri hääbumise fakt? Ta võiks nimetada, vaat võib-olla Tiit-Rein Viitso arvab teisiti, aga ma ei tahaks lätlaste pihta eriti kivi visata, see olnud lihtsalt niisugune looduslik võistlusprotsess. Ega mingeid veriseid ekstsess pole eriti teada, kuigi on on ka teada näiteks tunda Parun on liivastele teinud ülekohut, aga selliste etnotsiidi mõõtud toiminguid või tegusid pole seal minu teada sooritatud. See kõik on lihtsalt läinud niimoodi, et, et asi on läinud lõpupoole. Ma ei hakkaks lätlased ja liivlased, sest peale võib-olla algus võib-olla oli see keele staatus, kahjuks meil pole mingeid andmeid sellest, kuidas oli enne reformatsiooni, milline oli liivi keele olukord ja läti keele olukord, ütleme kasvõi kirikus 15. sajandil, siis ja sellest me ei tea mitte midagi. Ja ka igatahes meil ei ole andmeid, et pärast reformatsiooni käigus ja pärast reformatsiooni oleks liivi keel kunagi saanud kirikukeeleks. Teiseks, kuna koolid ja koolivõrk kujunes ikkagi ennekõike siis luteriusulised kandis ja jällegi tihedas seoses jällegi kirikuga, sellepärast et peeti normaalseks, et üks õige kristlane tähendab luteri usu line kristlane oskab lugeda ja vähemalt on suuteline pühakirja lugema leerid peale selle, no seda ei ole kunagi liivi keeles olnud, liidikeelset kooli ei sündinud ja mida Harritumaks inimesed saavad siis seda tähtsamaks muutub sama koolikeel, see tähendab, et baas või alus jäi sündimata, just selline alus jäi sündimata. Oreooli ja. Esimesed liivikeelsed raamatud ilmusid aastal 1863, need olid Matteuse evangeeliumid kahes murdes, mis praktiliselt ei jõudnud üldse rahvani, välja arvatud kaks eksemplari, minu teada 1880 siis oli sellises Läti vana kirjaviisi ja Eesti kirjaviisi mammuti sellises segus antud uuesti. Matteuse evangeelium jõudis ainult kodudesse sel määral, kui jõudis jällegi see jõudnud kooli koolis hakati liivi keelt õpetama sellise nii-öelda vabatahtliku ainena fakultatiivselt ainena alles Läti vabariigis. Aga selleks ajaks oli suur muutus toimunud juba Liivi rannas. Pärast seda oli üks niinimetatud Liivi mäss, kus siis peremehed ei tahtnud osta oma maid oma talusid välja mõisnikelt siis need müüdi lätlastele siis maameestele ja niimoodi ilmus sinna puht lätikeelne elanikkond, kes kunagi õppinud liivi keelt ära. See oli üks samm teiselt poolt. Järgmine lugu oli, et esimese maailmasõja ajal vene valitsuse käsust puhastati teataval ajal siis, kui sakslased olid peale tungimas rand elanikkonnast. Liibüalastest ennekõike see tähendab seda, et liivlased jõudsid kes olid läti külades, kes jõudis Eestisse. Tean isegi inimesi, kes jõudsid valge mere äärde, läks sõjaks pärast vabadussõja lõppu saidi tagasi asuda, aga enamik noortes sel ajal enam ei osanud õieti liivi keelt. Need mõned vahepealsed aastad olid olukorra rikkunud ja neid peresid, kus lapsed sel ajal rääkisid, siis võtame siis 1920 21 liivi keelt kodus. Neid oli juba küllalt vähe ja nad oskasid igatahes muud keelt oluliselt paremini kui liivi keelt. Ametlikke asju nagunii ei, sellist liivi bürokraatia keelt ei olnud. See kõik tähendas. Ja see oli võib-olla kõige olulisem. Oreooli ja. Võib-olla üks moment oli, kus tõepoolest sündis midagi, liivlased tahtsid oma valda, aga tähendab seda organiseerida. D. Ja niimoodi, et ma ei ole lugenud selleaegseid Tallinna lehti, aga ma olen ainult kuulnud sellest, et siis kui jälle mingit eesti ajakirjanikud mingi võinud kirjanik sai selles kuulda, kirjutas mingisuguses Tallinna lehes, et oh, et liivlased tahavad endale oma valda ja kui see siis kuulutaks autonoomseks, siis ühineks Eestiga. Paneme lätlastel meretee sinna Riiga kinni. Aga lätlased lugesid eesti lehti, selleks oli ju Läti saatkond? Tallinnas ja kahtlemata sellised asjad mõjusid. Jätaksime nüüd Läti hetkeks ja ma küsiksin professor hindilt, et kuidas eestlased on liiblastega läbi saanud. Eestlased liigastega läbi saanud, ma arvan, äärmiselt suurepäraselt, hoolimata kõigist nendest Kaupo juttudest ja mida meile on siin lapsepõlvest, kamis ajast saadik on moositud, et minu arvates on eestlaste ja liivlaste läbisaamine olnud sõna kõige otsesemas mõttes vennalik ja kui ma praegu näiteks tuleb, tahan meelde indi tuulist randa, siis seal on ju selline stseen, kus juhtub õnnetus nende karjapoistega, kes käivad Saaremaal karjas, liivi rannast ja sellistele asjadele elati kaasa veel põlvkondi, hiljem samuti. Tiit-Rein nimetas siin seda esimest ilmasõda. Vot selle järel sattusid põhjarannikult Kolgaküla peredest mõnigi neiu Liivi randa perenaiseks ja see on olnud väga südamlik. Ja kui mul oli selline aeg elus, et ma olin küllalt vaba, oli aega, huvi on kogu aeg olnud, siis ma kogesin küll, et Eestis on nõudmine Liivi rannaekskursioonijuhtide järele suurem, kui et me suudame seda rahuldada. Mina käisin peaaegu iga Asta mingi väga kultuurse, väga huvilise, väga südamliku, suure busside jäi Eesti inimestega Liivi rannas kas või ainult et seda miljööd näidata, veel kuulda üksikuid elavaid liiv lasi selle keele kõla. Aga tugee, see, et see rahvas on juba läinud, selle kohta tuleb mulle meelde üks siis sünge mälestus, mille ma olen ka üles kirjutanud. See oli võib-olla 80.-te aastate teise poole alguses, kui ühele ekskursioonile üks Läti poisike, Macirbes, mis liivi keeles on ere, aga mida Läti valitsuse ajal kujundati niisuguseks Liivi propagandistlikuks vaipa ööseks esinduskülaks. Seal üks Läti poisike ütles meie bussitäiele rahvale. Ahet tulid jälle oma väljasurnud sugulasi vaatama. Nii et niisugust suhtumist on, aga ma ei usu, et praegused lätlaste põlvkonnad seda kuidagimoodi sisendavad. Vastupidi tunnen nii palju netikultuuriinimesi, kes teeksid üpris palju selleks, et päästa seda tuleviku jaoks maailma ühise vaimuvara jaoks, mis päästa annab. Ja see on minu mõte praegu ka niisugustel inimestel nagu tiitreinul, minul nüüd manalasse läinud Eduard vääril ja mõnel teiselgi on kodus ikkagi päris suured, halvasti korrastanud tud materjalikogud, fotokogud, üleskirjutised, me peaksime seda heldelt lahkelt ja nii palju, kui jõud jaksab korrastatult andma üldisse kasutusse, et süvendada ka meie oma rahva hulgas seda mõistmist, et üks keel on ka siis suur väärtus, selle pinnal loodud skulptuur ka siis suur väärtus, kui selles keeles ei tao tümps ostukeskustes. Boreaalia. Professor Viitso, teie olete õpetanud lausa liivi keele õpetajaid. Kui te olete seda teinud, kas siis see ei tundunud teile kuidagi tuuleveskitega võitlemisele? Ma ei pea sellist tegevust tuuleveskitega võitlemiseks, põhimõtteliselt ma ütleksin seda või ma olen seda varemgi öelnud, see pole minu väljamõeldis, et mis on läti keel, et läti keel on leedu keel liivlase suus? Nii, me oleme kõik kuulnud leedu laule läti laule, mis teeb läti laulud kauniks. Üks asi on see. Neid lauldakse ilusas läti keeles, see tähendab seda, et ka lätlastel peaks olema põhjust tutvuda selle keelega, mis nende keele on teinud selliseks, nagu on seda juba kas või keeleteaduse pinnal. Sest praegu maailm on leedu keele vaimustuses teatanud teatavatel põhjustel, aga läti keel väärib minu meelest ka palju enamat ja selle kõrval ka liivi keel eesti keele jaoks on nagunii ütleme võib-olla just keeleteadlase seisukohalt liivi keel kõige olulisem keel, soome keel on sellepärast vajalik keel, et väga suur osa läänemeresoome keeleteaduses üldse on soome keeles kirjutatud. Aga liivi keeles on palju ühiseid omadusi eesti keelega, mõnes mõttes on veel kaugemale läinud, kui eesti keel on üks külg, aga mulle tundub, et teha. Lätlased on selle peale tõsisemalt mõtlema hakanud oluliselt tõsisemalt, kui see oli aastakümneid varem. Ja ka seda väljendab ka see, et nüüd viimasel ajal on ka just nimelt Lätis täienenud kliivi kirjanduspärand. No Lätis on mitu asja, üks asi on see, et Läti integratsiooniministeeriumis on Liiviosakond, kes ühelt poolt peab sidet, liiviorganisatsioonidega jagab toetust. Siis see osakond annab välja liivi aastaraamatut ja organiseerib üldse kohapeal tuge või ütleme, toetuse jagamisel Liivi kultuuri arendamiseks peale selle, et seoses nendesamade liivlaste või liivi keele õpetajate õpetamisega siis üldse on selline kolmeastmeline süsteem, üks on liivi keele õpetajate õpe, töötamine ja ütleme treening, selline küll nädalane laager eemal linnadest, sellises väikeses kollektiivis, eemaldi muudest kiusatusest. Nüüd eelmisel aastal oli esimest korda veel selline väike Acercus, mis oli siis nende praeguste lastevanematele või vanavanematele. Midagi sellealast oma lastele või lapselastele ta ta ja kolmandaks on juba ma ei oskagi öelda, kui palju aastaid nüüd kokku on olnud liidi lastelaager. Nii et see toimu selle integratsiooniministeeriumi toel ja see on midagi, mida kunagi varem õieti ei olnud. Boreaalia. Selle positiivse noodiga ma tahaks esitada negatiivse küsimuse pigem professor hindile. Ta ütles aastal 1970 ajakirjale noorus et teine aastatuhat veel viimase liivlaste surma. Et minu küsimus on auväärt professor ja see on karm. Kas kolmas aastatuhat. Sellest pole meil mõtet küll rääkida, me võiksime rääkida sellest mitmes aasta 100 sellel aastatuhandel näeb viimase eestlase surmas, et see on see väga karm õppetund milleks me mitte omakasupüüdlikult, vaid ellujäämisõigusega peaksime kasutama liivlasi. Kui ma teen ettepaneku, et me peaksime kirjutama raamatuid liitlastest, andma välja fotokogusid Liilastest ja näitama väärtuslik, on ka üks väga väikese mahuga füüsilise mahuga kultuur siis ikkagi ka selleks, et me iseendale sisedaksime, et meie olemasolu on väärtuslik, meil on õigus olemas olla ja mitte kellelgi pole õigust ütelda, et vaat siis ja siis nendel ja nendel asjaoludel on kasulikku, on odavam või, või mis sõnad seal ka oleksid, on lakata olemast muutuda eikellekski või eimillekski ja selles osas tookordne optimistlik lausung on läinud nii, et selle aastatuhande algus ei näinud viimase emakeelde sündinud ja emakeelena liivi keelt kõnelnud inimese surma, liivi keel elab veel, aga mitte eriti kaua selles mõttes, et inimesed, kes on lapsepõlves esimese keelena omandanud liivi keele selles osas enam lootusi olla ju lihtsalt ei saa ja meie lootus saavad olla ainult see, et jätkub liivi keele õpetaja tamine ja liivi keele õpetamine. Üllatav küll, aga see toimub maailmas üsna paljudes kohtades, mitte nii paljudes kui eesti keele, aga siiski üsna paljudes kohtades on üsna palju huvitavaid inimesi ja keeleteadlasi, kes tunnevad selle vastu huvi, nii et selles osas on tõesti võib ütelda, et kõik keeled on keeleteadlase jaoks võrdsed ja ja huvitavad. Nüüd kuuleme liivi keele näidet professor Mati Hindi intervjuust Irma Freidriks olega kes räägib tema küüditamisest Siberisse. Ille ja haiglast, mis ta Siberis Wanda niis Märten väite Ilse ja ikka Boreaalia. Tahaks küsida mõlemalt auväärselt professorilt, et kas liivi kultuur, kas sellest võib saada selline uinuv kultuur, mis teatud tingimuste kokkulangevuse korral võib uuesti elavneda isegi siis, kui seda peaksid edasi kandma need noorepõlve liivlased, kes õpivad sisuliselt oma emakeelt võõrkeelena. Professor Viitso. Ma arvan, et võõrkeelena ühe keele õppimine ei ole sugugi halb iseenesest ja kui sellega tõsiselt tegeletakse, siis miks mitte, õnnetus on see, et just see viimane liivi keelne ala siis Liivi ranna küllad, et need on tühjenenud liiv lastest, aga paraku me peame ütlema, et seal üldse rannakülade saatus ka ütleme Soomes, Rootsis Est rannakülad, saared, need enam ei ole juba pikka aega suutnud oma elanikke ära toita, tähendab selleks, et saada mingit kultuurikollektiivi. Tõesti, siis peaks olema mingi tihedam ala ja väga hea kultuur. Aitäh, professor Viitso professorint, jah, sellist lootust ma ei tahaks anda, et surnust elluärkamine on väga lihtne see, mis õnnestus Jeesusel see on võib-olla ikkagi kordumatu ja meil kellelgi ei ole ei üksikisikuna ega rahvana ei ole võib-olla põhjust tendeerida samasugusele lootusele. Ja sellepärast ma ütlen, et ma ei usu seda, et liivi keelne kultuur võiks mingi elava kulg tuurina uuesti sündida, kuid liivi keelne kultuur võib jätkuda selles mõttes selles kõige paremas mõttes, mida esindavad Veljo Tormise, Liivi laulud või Ingerimaa õhtud. Vaat selles mõttes võib liivi kultuur jätkuda, liivi kultuur vad jätkuda ka väga esinduslik, kes raamatutes, hiljuti sain ma näiteks Läti kunsti Renate pumbergaa liiblasi käsitleva raamatu, mis on esinduslik ja ja väga sisukas ja huvitav, tähendab selles mõttes küll ütleme, mingi kultuurilise ärakasutamise mõttes tuurinumbritena nii-öelda, aga et see oleks elav terviklikult funktsioneeriv kollektiivi kultuur. Et ma ei taha niisugust petliku lootust anda. Minul endal oli viimane kord niisugune tunne, et midagi veel sündida, kui oli 1989. aastal oli Liivi rahvamaja 50 aastal juubelipidu Liivi rannas, neljandal augustil. Esimest korda pääsesid sinna kolm soome professorid, kes on liitlastega tegelnud. Esimest korda pääses sinna uue testamendi evangeeliumid tõlkinud liiblasest Astor Soomest esimest korda üle lõpmata pika aja, kui mitte üldse loetud Tiim Ire Macirbja kirikus, meie isa palvet liivi keeles. Tookord valima see tunne petlik tunne, peomeeleolus, et midagi võib veel kesta, aga 10 aastat hiljem olin ma samas kohas ja midagi sellest meeleolust enam ei olnud, oli tümpsumuusika, kõrgete ametiisikute pidulikud kõned ja kõik see oli liivi asjast läinud 10 aastaga väga, väga-väga palju kaugemale. Kui te lubaksite oma loeksin, ütleksin liivi keeles ka, sest me oleme pikka aega rääkinud ühtki triivikeelset sõna siin rääkimata. Ma loen ühe lihtsa lastelaulusalmi. Toola umbkõva lumm mooda katab, hamba matab. Talv on sügav, lumi maad katab, kõikematab. Boreaalia. Ja veel üks väga ilus asi, ma tahaksin veel ühe lause ütelda. Liiv, lastel on niisugune ilus küsimine, mida eestlased kasutavad, naljatades nad küsivad. Kui sinnan, siis jõhvist läheb ka, kuidas sul siis käsi hästi käib? Mitte kuidas su käsi käib, vaid, kui sinna siis jõhvist läheb ka, kuidas su käsi hästi käib? See on juba omaette väärtus. See oli boreaalia saada ja täna olid meil külas Tartu Ülikooli emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso ning Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint. Jaan Leppik tänab kõiki kuulajaid. Boreaalia saates kohtume taas.