Toredad nojah, ja siis me oleme jälle, oleme eetris, meil olid väga intiimsed, vestlused praegu. Karovideerivad öelnud kahjuks viimane sõna, mis sa ütlesid, see lipsas eetrisse, aga eks selle koha peale pannakse piix. See ropp sõnaossa nagu ütlesid, aga las ta jääb. Läheme nüüd ametlikult, aga asi on selles, et minul on olemas teatav võimema suudan tekitada valget müra ja see ei mõjunud endale igat värvi mürada, tekitada Mart, ära Anule komplimendiks, ära hakka peale, praegu suudan tekitada valget müra, millega ma kustutan raadiokuulajate mäludest absoluutselt kõikide inimeste mäludes, kes seda show'd praegu kuulavad selle meie omavahelise vestluse väga intiimse sõna, ma kustutan praegu mälust ära, ma keskendun hetkel Andrus, nii lennukas sa mäletad, mis ma ütlesin viimase valge müra, kas selle nimi on valge müraga? Ei hakka täpsustama, mis alune on siis meil stuudios? Ma suudan, ma suudan tekitada pruuni müra, seda nimetatakse peeretus, et. Kas sa suudad tekkivale valge müra, nii et see, mis ma praegu ebatsensuurselt ütlesin, sõna peeretus, et kaob kõige suurem. Paluks kell ja arvamust läinud, see sõna on läinud, peletus läks, aga ma pean alustama. Katsu nüüd katsu nüüd olla, ma ei jõua kogu aeg tagasi minna ja kustutada. Neid sõnumeid peeretasid jääda ka eetrisse, mis seal ikka, ega see, ega see polegi laste saada nii, aga nüüd on siis meile pruuni müraspetsialist, kellele ma annan siis au tänase saate pidulikuks avamiseks, kusjuures Andrus Facebooki ajalugu tuletas mulle meelde aasta või kaks tagasi ja palju aastaid järjest tagasi. Mitte aasta 52 rohkemast tagasi sel ajal me oleme alati istunud lookas laua taga, meil on olnud tohutut toitu, jooke, kadri, tikkerpuu, küpsetatud pirukad ja paneme valmistanud tarbima meeletut kogust imekaunist, muusikat, mida edastada enneolematut, glamuurne show-Eurovisioon täna me oleme sellest kõigest ilma, muidugi me loobusime aasta varem, mil hakkasime juba vabatahtlikult, et alati ongi mõistlik ise loobuda, enne kui minema aetakse sõnad minna kuulsuse tipul, mis sa arvad, kas nüüd, kus, kui nüüd me oleme hakanud kriisist väljuma tasapisi ja mitte ainult meie, vaid terve Euroopa, mis sa arvad, kas see katkestus, mis vahepeal oli, kas see ei ole nüüd selline asi, mille vahele võib see Eurovisiooni lauluvõistluse nii ära kukkuda enam tagasi ei tulegi. Küsimus on mul see, et praegu oleks olnud väga hea võimalus selle nakkuse sildi all see lauluvõistlus üldse unustada. No aga see võidakse, unustad Taagi, aga me ei tea, kaua see nakkus kestab, et räägitakse, jääd tuleb teine, kolmas, neljas, viies laine ja need lained nagu tsunamid, mis matavad meid kõiki enda alla nüüd järgmise aasta mais vabalt võib-olla jälle selline olukord, et inimesed ei saa koguneda ja, ja jälle jälle ütleme, Uku Suviste võitnud järjekordselt jälle ta ei saa sõita ja siis saatsingi sinu käest kohe küsida, kui tuntud vandenõuteoreetiku käest, et kas sa näed siin mingit seost. Et Eestis võitis Eesti laulu konkursi, mis on teatav eelvoor eurovisioonile, võitis Uku Suviste ja samal ajal Wuhani linna elusloomade turul läksid Hiina talupojad soomusloomade nahkhiirte kallale. Et milline sündmus neist ütleme vaata, öeldakse, et Brasiilia džunglis liblika tiivalöök ja muuta maailma, et kas kumb nüüd siis muutis, kumba, kas need soomusloomad muutsid hukut või Uku kutsus esile soomusloomad. Märt on nüüd niisugune soovmõtlemine, et Eesti ja maailma keskpunkt ja Wuhan'i turg on teine keskpunkt, aga tegelikult väga vabalt võis kõike muuta näiteks hoopis horvaatia, eelvormid ja kes seal võitis, eks ole, aga see võist panna viimase põntsu, eks ole, me ei tea, kes esindab näiteks Hollandit, kas sa arvad näiteks või selle täiesti ohutu, aga kas sa arvad, et Hiina talupojad mobiiltelefonidest Youtube'ist, Holland eelvooru võitjad otsustasid hakata jooma, riisiviina kõrvale võtta mõned soomusloomad ja nii see läks? Modelleerib Mart, lähevad ka lihtsameelne, et kas sa tõesti arvad, et see taud läks lahti uhari turult soomusloomade sööma, sest et on ju teada, et see on hoopis teistmoodi. Kõneleb mulle selle taudi, päästsid valla vabamüürlased koos juutide Repiilidega, kui sain teada, et soomusloomad ja nahkhiire selles mängus kirjalik pettus lihtsalt, et see on jälgedel jälgede segamine. Praegu võime rehabiliteerida nii ühe kui ka teise söödava loomadega ja neid rahulikult edasi. Loomad ei olegi milleski süüdi, et ega siis loom ei ole selles süüdi, kui no see on, ütleme sama, kui nüüd just soomusloomad ja nahkhiired süüd tehti süüdlaseks, kui sa ütled, et templirüütlivabamüürlased tegi sellepärast, et need loomad on kõige abitumad. Et nahkhiir on päeval teda väga lihtne süüdistada. Soomusloom on ka väga rumal ja tantsusoomuste sees ja ta ei saa end kaitsta. Sa arvad, et kas sa tahad väita, et alguses otsiti, näiteks taheti patukotist element või karu või võib anda näiteks, aga nad ei nad pandatiinlase iialgi süüdlaseks ei tee, panda nende püha loom, elevant, see on lihtsalt väga suur ja tugev ta läheb ka, keegi ei julge puutuda. Aga vaene nahkhiir, kes valel ajal valel ajal ja soomusloom ju tegelikult loomulikult see taud pääses hoopis teistmoodi valla ja seda levitatakse. Siiamaani käivad sellised inimesed, kes levitavad. Levitavad mõtlesin soomuslooma tabaduslike soomusomad, vaid Repiilid ja millist rolli selles skeemis mängib George Soros? Otsustavalt otsustav ka George Soros rahastab seda. Tema eesmärk oli tegelikult mürgitada Ungari president Viktor Orban. Aga tema oli, ta ei küündinud ja siis kõik see läks nagu ta läks. Ühesõnaga jah, ja no need on nii keerulised asjad. Ma võin ma kunagi kirjutanud sellest raamatu kui, kui jah, kui kumminud lubatakse. Esiteks mul ma mulle tundub, et mind jälgib, aga kui sa teed raamatu, siis ma soovitan sul alati, kui sa teksti valmis kirjutad, siis tee mitu koopiate, peida neid erinevatesse kohtadesse. Ma teengi seda. Saatsid meile praegu öelda, kus näiteks Tallinna linnas need kohad võiksid olla, kuhu sa neid käsikirju peidad? Ei, ma ei peida neid sellistesse kohtadesse, kus suvalistes ma söön ära seda mu kõhus, see on üks koht, ainult, et selles mõttes ei ole üldse turban Andrus või sa tahaksid peita neid kindlasse kohta, siis see peaks söötma näiteks minule ja ja oma teisele sõbrale Marilise ta mu kõhus mõnda, aga, ja ta väljub iga kord erinevatesse kohtadesse. Kas sa tahad öelda, et see, see fantas Magooria nüüd küll tähendab tänava täitsin ühe raadiosse? Ära ütle niimoodi, sellepärast et kui nüüd saavad teada, kuidas siis nad tulevad jälle lammutavad selle raadiojaama tükkides kanalisatsioonis, mis siis tähendab teel mere poole ja üle merede jõuab Ameerikasse kuseks. Vaba kalur võtab selle vastu ja avaldab, kas ta jõuame isenesest hulpides lainetel või mõne targa kala kõhus. Noh, abimehi on, ütlesin. Need abimehi on, on kalade hulgas ja kaheksajalgade hulgas väga erinevate mereelukate hulgas. Jaga maal aitavad mind mitmed tublid loomad. Kukk. Kus maakonnas see kukk elab, seda ma ei tohi öelda, aga. Anna mõni vihje selle kukekuke kohta ma ei saa öelda selliseid asju, tatar napitoloog võidakse kinni võtta. Aga ühesõnaga jah, noh, need asjad ei ole tegelikult raadios rääkimas. Nii salajased, et ma Ma ei taha nendest nendest asjadest, mis raadisele sobivad rääkimiseks ongi ju kõige põnevam radio deso vedelpesuvedelikutootjad on ka muidugi asjasse segatud maski tooted muidugi ja Veneetsia karneval. See on selle taga kindlasti ja loomulikult mul on hea meel Andrus, näha seda, et sina jätkuvalt kannad maski, et sul on kindad. Sa hoiad distantsi ja ütleme, et kuigi rahvamass on läinud kaasa selle minnalaskmislainega, mille siis populaarsust taotlev valitsus on nii-öelda valla päästnud. Mul on hea meel näha, et sina oled jätkuvalt sellises kindlas kindlameelses enese garantii ja, ja see on väga raske, sellepärast et noh, praegu pole kõige hullem, aga emadepäeval näiteks oli tohutult palav ilm 20 kraadi ja väga raske on käia, kui sul on selles kampsun, kummiülikond, mask, kummikud, kindad, siis on mul veel lisaks maskile on sall mähitud ümber pea nagu ja segakootud, müts on peas, et noh, mitte midagi ja prillid loomulikult. Tume lauduri, prillid on mul ka, silmad oleks kaitstud. Kogu keha oleks ühtlaselt umbes 10 kihti, 10 10 sentimeetrit riided ümbritseks, meiega ilusam vaadata ja ta peab olema vill, kumm ja kõige ajal pesus lamp. Et see nagu hoiab, hoiab eemal seda ja palav, aga oli väga raske. Kui siin higistan, meel Andrus ka selle üle, et kuigi siin eile avati ostukeskused, mina olen olnud patrullis. Ma olen, mind on ainult üks, aga suuri ostukeskuse niuke kesklinnas maksma ei suuda hallata neid, mis on äärelinnades. Ma käisin ühe ostukeskuse juurest teise juurde, püüdsin inimesi peatada, kes tahtsid minna ostukeskustes ja nii-öelda majandust, jutumärkides taaskäivitame, ärge ringe, inimesed ei ole vaja käia, majandus, majandust mul üldse vaja. Me hakkame elama uues maailmas, kus ei ole raha, kusele, majandust, aga meil on vaimsed väärtused. Me oleme õppinud olema kodus koos lähedastega, me anname õppinud jälgima kodukontserte lugema. Raamat, Mart, kas sa, kanad võtsid juba? Kanad, kanad tuleb võtta võtma, kõik võtavad nagu Kanada sellepärast et kui majandust ta enam ei ole, kuskilt sa pead saama mune ja mune ja summaki ja kanaliha sulgedega, teen indiaanlaste, täidad jumalaid, sulgedes sa teed endale riided, sulgedest. Sulerii selline niidiotsa ja kui need on hästi palju, siis ta on selline hästi pehme. Hästi pehme Suleri jah, aga ma seisin ostukeskuste juurde, sisendasin inimeste juures neid, neil olid lendlehti ja püüdsin neid kutsuda teadlikkusele. Inimesed läksid minust mööda nagu mingist postist minu poole vaadanud, sellepärast et neid masinaid huvitab mammona. Tahad tarbida altar ja mul on nii hea meel, et siin ma ei läinud sinna, siis mina ei lähe kunagi enam ostukeskuses, et mitte mingil juhul, et ma istunud kodus kummiülikond seljas ja tellin voldist, see on väga õige, pannakse ukse taha mulle ja siis ma ootan tund aega enne oma ukse avanud pisikud hõljuvad õhus läheb ära. 20 tundi tuleb üle vaadata ja võib-olla küll. Jah, ma, ma usun, vaata, et sul on õigustega. Vaatan 20 kõndi, et las toit läheb külmaks, et see on oluline, et ta läheb külmaks, et siis ma olen kuulnud, toit läheb külmaks ja natuke roiskub, siis pisikud lahkuvad sealt, pisikud ei taha olla roiskunud toiduga. Kui toit haiseb, siis nad lahkuvad sealt. Koroonaviirused ja, ja nii. No ühesõnaga, inimesed, ärge uskuge midagi, et haigus levib jätkuvalt minge kuhugi ja tead, ma, ma vaatan seda, mis mul käed langevad rüppe selles mõttes, et, et et ma ei jõua kõigega võidelda, et nüüd tuli jälle informatsioon, et see Jüri Ratase hunta ma julgen selle kohta nii-öelda, see hunta on nüüd vabastama spordisaale ujulaid junni jahedaks, eks ole, milleks jah. Jah, just siis juba tahetakse juulikuust, tahetakse avada, kinosid, mida seal näidatakse, meelelahutaja on võimalik vaadata ja siis muidugi intervjuu olemas internet, kui sul on arvuti, sai pead, sa ei pea tõusma isegi, et sa saad teha, lõigata tooli sisse augu ja panna potti, ämblesin alles, istud seal kogu aeg, vaatad internetist huvitavaid teatrietendusi aastast 70, et see on äärmiselt huvitav ja siis ja ka tänavakoomikud esinevad. Mingeid igast asju loovad raamatut, et reedeks väga huvitav on, kui keegi läheb raamatu, aga tead, Andrus selle ma olen nii palju just nimelt vaadanud kodukontsert, aga eriti mulle on meeldinud need episoodid, kus näitlejad loevad, et raamatuid ja et ma olen hakanud lugemisoskus kaotama ja ei olegi vaja seda igaühel oma näitle istub oma kodus arvuti ees olev raamatut, et sina istud teises kodus oma arvuti ees ja kuulad, ongi loomulik jah, muidugi. Et millega Missis inimkonnas õpid üldse seda lugema, tulevased põlved ei õpigi lugema, sest nad ei saa kooli minna ja nad on kogu aeg kodus. Mingi hetk ju kaob lugemis oskus muidugi, aga Andrus, kuidas sa siis prognoosid seda, et meil on keskmisest tohutud hooned, on diaatrite koolid, et nad tuleks hoida suletuna kaubanduskeskusele nendega teha, kas nad õhku lasta või panna sinna sisse, laseb neid õhku, kõik on kodus? Sa ei saa, nad lihtsalt seisavad, lagunevad, lihtsalt lagunevad ise ja loodus hävitatud? Jah, et aga me ei näe seda kunagisest meile õue vaatama, mis neist saanud andmeid, me ei saa teada sellest kunagi midagi. Istume, vaatame arvutit, muud pole meile vaja, raadiot saab arvutist kuulata, meie saadet näiteks on äärmiselt lihtne, aga ma alati soovitan kriisi jaoks, et kui nüüd peaks juhtuma, et arvutivõrgud lähevad maha nagu see oli sügisel, kui vaadata Võrumaad lõhkus tohutu torm, siis kadus juba arvutiside ja internet, kas arvutid seal ikka vaadata, Sa saad vaadata, kas ei toimu midagi? Ei toimu midagi, ta lihtsalt, sa vaatad seda monitoril. Sa arvad, et see on ka nagu seal ei juhtu ju midagi? Ei, mis siis peab siis nii nalja? Ei pea nii lõbus olema. Igaks juhuks kriisiolukorra jaoks, kus kõik arvuti lähevad maha, meie tuleme ikkagi, leiame võimaluse anda lühilainesagedusel vajaliku informatsiooni, öelda näiteks, mis mingeid korraldusi siis selleks hoidkegi patareidega, transistorraadioid. Raadioamatöörid, krudroivad tuleb minu juurde siis järsku meie hääl kuskilt jah, sealt saate siis uudiseid, suurt midagi ei tea, oleme kogu aeg kodus, aga tõsiasi on see, et ega mitte keegi ei tea. Sellises olukorras on tähtis, et ollakse inimlik selt inimese. Sealt on tore kuulda, nii nagu Robinson nägi ühte jalajälg ja suudles seda. Aga no muidugi tänapäeval ei maksa suudelda kellelegi. Nendele põgenenud inimese jalajälg siin on käinud. Aga mis meil siis on seekord? Kodukontoris on valminud mingi plaat? Andrus, mõtlesin, et ma isegi, et mul on üks plaat küll kaasas, aga ma annan sulle valida, et kas me kuuleme Argo valsi uut heliplaati võima, laulan sulle ise, et sa oled meie saates täpselt nii, et sina alati laulad mulle, aga mõtlesin, et ma olen õppinud paar laulu selgeks, laulan sulle ise, selline valik on siis Argo Vals, loomulikult. Argo Vals, okei. No see oli aeglane laul, et, et nagu ma vana diskorina alati tantsukoolitustel, mida ma olen ka nüüd siin koroona ajal läbi viinud interneti teel, mis käis siis niimoodi, et mina veebikaamera ees tinginud liigutusi ja ja kahjuks pill nagu mul veebilugeja näitas, kahjuks keegi minu tantsutundides ei osalenud, aga kui ta lugeja lugeja pääl see zoomi näidik ütleb mulle mitu, vaatasin need tunnid kahjuks olid ma küll kutsusin inimesi Weisselise igavesed ei tulnud selle peale, et teha nagu, et sa mängid nagu muusikat oled seal ja siis inimesed kodus lülitad arvuti sisse, tantsivad teemaga see minu jaoks tegin ka diskosid alla, keegi ei tulnud interneti peale kahjuks ei muusikalise praegu kuulan siis mulle tõesti väga aeglane tantsud, jagunevadki aeglaselt aeglane aegne lugu, mis on siis mõeldud paaris tantsimiseks. Tantsida koos nii naised, mehed kui näiteks mehed või naised koos, et sageli tantsivad mehe mees ja mees, paar sagedane purjus toetada üksteise najale ja siis õõtsuvad oodates, millal naine takso tellida, nad nad siis nii-öelda taksodes karta kahele väga purjus mehele sobikski, minu arust see muusikas on praegu kuulasime tantsimiseks, et see on selline tants, kus nagu sisuliselt ei liigutena, lihtsalt ollakse teeninduse najal ja sihuke asi selle koos hästi tähtsad olla koos. Ja lihtsalt niimoodi hästi vaikselt võib-olla kõigutakse või teine võimalus siis tõesti väga vanad inimesed hästi, no kuskil hooldekodus 100 aastat hästi aeglaselt nagu kilpkonnad ja see on selles mõttes jällegi väga tähendusrikas asi, et, et me praegu rääkisime koos tantsudest, aga loomulikult kus see hirmus, ärge kunagi tantsige, mitte kellegagi enam kunagi koos kunagi üldse ärge üldse kellelegiga ühtse suhelge, ei. Me räägime, kuidas oli ennem, ennem viiruse tulid aeglased tantsud, kiired tantsud, noh vot see oli aeglane tants, et ma ei tea, mis viga oli minu veebikoolitustele minuti veebidiskod olid kõik, kõik minu sõbrad tegid internetti diskosid ja mulle muljet, et kõigil olid näpud püsti ja maru hästi läks. Mul kahjuks ei olnud ühtegi, mina küll tolku oleks teadnud, ma mõtlesin sulle mitu korda ja mul ei ole suumi. Aga sa võid niisama mulle teinekord lasta telefonist muusikat ja siis ma tantsin, telefon lasin praegu sulle Ferein. Tegelikult see oligi aeglane, aga mulle tundus, et hakkad külili kalduma. Religi tants. Kartsin üldse kukkuda, selle paksu riietusel hakkad teadus kaudu, ma olengi harjutanud seda tantsu tuleb ka õppida, et see hästi aeglane kaldumine vasakule aeglane kaldumine paremale nagu sihuke noh, selle kohta metronoom, aeglane, selle see teema, vaid puudutab ta omale meelde ühe Peeter Volkonski anekdoodi, mis on ilmunudki raamatus, mille pealkiri, oh üllatust, on mille veelgi Rõngi Volgi naljad. Ja see anekdoot selle tegevus toimub tänapäeval väga tähendusrikkas kohas on siis vanadekodu ehk siis riskirühm, keda me tähendab väga kaitsma, et vanadekodudesse noh, enam minna ei saa, me ei näe oma kunagi, et nemad elavad, nemad näevad ainult kummiülikondades, vaid mõni tuleb siis Liiva-Annus ja nad nad ära kutsub, mis juhtub loodetavasti noh, väga hilja, sellepärast. Sest Jüri Ratas hoolitseb selle eest, et juhtuks aga hiljem. Aga et mul on veel valge arendatud, kuidas sugulased lähevad sel ajal kaugele ajal, kui tohtis veel käia hooldekodudes vanainimesi külastamas, lähevad külastama eakat vanaema ja vanaema istub tooli peal ja nad reegliteta, vanema hakkab aeglaselt kalduma, niimoodi vasakule. Ja pojapoeg, noh ikka lükka panema otseks. Ja vanaema jälle kaldub vasakule, pojapoeg lükkab jälle vanema otseseks, nii juhtubki mitu korda ja vanaema siis lõpuks suure hädaga, ütleb pojapojale lapsekene, miks sa nimetasid, et ma tahan kallutatud natuke peeru lasta, lükkad moleti otseks ja ma isa peerule. Selline anekdoot. Sest et aga miks ei saa tegelikult, see on seotud päris Deltikaga seotud inimese kehaehitusega, eriti kui vanem inimene, noorem inimene, tal on lihased väga tugevad, suudab, ütleme, kui ta hakkab peeru laskma, ta suudab kestendama organismiga niimodi. Et ta ei pea ennast laskma ühele kangale, inimene ei saa käituda nagu rakett. Ta niimoodi istub rahulikule, Seppeere kerkib korraks või pühad inimesed teevad pühad mehemad kerkivad aeg-ajalt maast kõrgemale, võib-olla ma olen, aga ütleme, nimi juba vanem sistavat enam, siis tal siis ta, tema soolestik ei tööta nii võimsalt, siis ta vajab esmalt kaldumist vasakule, hästi niuke metronoominatiivsemist. Kas, kas tulistab paremale või vasaktäpselt, et pääseks kaasvälja? Eile õhtul just vaatasin kodus tegin oma debüüdi sellises veebikeskkonnas nagu Jupiter, vaatasin kaks seeriat seriaalist Allo Allo, seal on see haige vanaema, kes magab ülemisel korrusel ja kelle kapis varjavad ennast kord ooberst Hoffmann, koordiderliinilisel inglise lendurid, lendurid. Ja see vanainimene oli ju ka suhteliselt abitu, aga ta elavnes alati, kui tuli keegi riidest lahti võtta, noh tema toas sageli vaid riidest logo aega, kogu aeg ja jällegi ma tahan uskuda seda. Allo all oli nii halb on vaadata, et sellel ikka kohviku situatsioon seal jälgitud kohvikus üldse seda kaks pluss kaks reeglit seal ei olnud teenindajatele mask ees, seal ei olnud kindaid, seal on deso maininud laual desovedelikku. Et seal selles mõttes löödi tuvihautist, et tähendab no siis mul ei ole sõnu näiteks väga hea vaadata selliseid filme, kus tegevust toimub kosmoses, Solari inimestele, seljas skafandri. See tundub loomulik, vot niimoodi käibki armastus, niimoodi käib sõprus, skafandrit, inimesed tulevad niimoodi kahe meetri kauguselt lehvitavad rauast pinnast teineteisele lavadele laiali ja see ongi, see on minu arusaam sõprusest ja armastusest. Meie kahjuks meie oma veebikaamera siis me ei saa näidata, meil ongi see, et me oleme paksudes riietes paksudes maskides, te olete näinud fotosid juuriga Kaarnist, vot midagi sellist umbes meil jälle küll SSSR kirjutada, rahva omakaitse on Kristo, Rajasaare tegi meile spetsiaalsed kiivrid üldse, kõigil raadiotöötajatel on sellised kiivrid. Kõik me oli veel, aga kaaluta olek on selles mõttes kaaluta olekus pisikud nii palju ei levi. Et siis me hõljume siin, meil on sihuke nabanööri pidi, oleme mikrofoni küljes ja räägime temaga. Ja tegelikult ma kahtlen, kas sina oled üldse sina tegema, Ta ütles, et ei näe, kes, kes seal maskidega on, eks ole, et see on nagu seal, jah, see sinu sinu saates oli maskis laulja rannast jah, et ega seal ka ei näinud ja kes seal, kes seal tunned, häälest ära. Et ses mõttes sa ju tead, et räägin mina, no seda, ma ei tea, kas räägid, sina oled, sa ei arva, et ma arvan, Merle Palmiste Merle Palmiste, mitte, aga võib-olla mõni väga andekas paradist näiteks peet, raja, kes käib su häält järgi, võiks vabalt olla seal sees. Ta ei ole sugugi kindel. Jah, nii ta on, kahjuks. Ega sina ka ei tea, kes mina olen. Mina usun, et sa oled sina pärast, et ah, ma tähendab, sa, sa võid. Haa, aga ma ju nägin Krišins stuudiosse, talutas sind, talutas Robin Robin, hakkaks võõrast inimest talutama robinal iga tore Roviljoniga koerast skafandris nagu Belka ja Strelka ja Laika jah, igasugune ega koes kadakate ses mõttes on sinuga mina kindel teadvustad, et, et ütleme, et, et kui Robiniga koosseis on Andrus kui ilma ravimite, siis on juba Merle Palmiste teda küljes, tuletab mulle meelde Olav Osolini raamatut, kus ta avaldas pildi endast koos naisega ja siis ta kirjutas, et ta tõenäoliselt on seal oma naise käest kabi eluse. Ta naisel oli identne kaksik, aga et küllap see on tema naine, sest selle naise kõrval seisab tema, et kui see oleks kaksik, siis oleks tema kõrval seisnud Raul Rebane. Et selle järgi saab aru, et kes on selle naise kõrvale hetkel, et saab aru, kes see naine täpselt siis on. No see on omaette küsimus on see, et, et naised võisid sokutada näiteks rebase naine võis imbuda imbuda Ozareni kõrvale ja teha pildi ärev Olavil praegu mälukatkestus, kui sa räägid alavi raamatust, siis hoolimata oma hääbuvast lugemisoskusest ma vahepeal mõtlesin, et teeks sellise veebilahendusega minu diskoõhtud ja tantsukursused olid kõik läbi kukkunud ja ma olin ka lugenud kauneid eesti luuleklassikat keegivad, mõtlesin, et hakkaks ette lugema Ivan Käbini mälestusi. Et see Käbini mälestusteraamat ilmus eelmisel nädalal noorem rahvas, kes ei tea, kes on Ivan Käbin, ta võib tekkida küsimus, et kas me räägime mingisugusest, noh, nagu mütoloogilisest Johannes Käbin võib ka. Ivan Käbin, Johannes kas, kui ma ütlen, kui ma ütlen, et Ivan Käbin viden, Johannes Käbin, kas ma siis juba annab mingi hinna? Annad küll ja, ja mida hinnangu vaid sa räägid nagu mingist perioodist ütleme viiekümnendatel aastatel kindlasti tegusas Ivan Käbin, aga juba seitsmekümnendatel. Sest kui selline tore taadike, kes oli igati positiivne ja sõbralik ja aga noh, kas mõni sõbralik kali, tekib küsimus, et et mina olen lugenud seda raamatut, aga ma saan aru, et ega ta Eesti vabariigi taas nagu ei tahtnud. Lahtise ärasel sinimustvalge lipp oli kodus. Raamat on tegelikult pööritava arengulugu, kuidas ühest sellisest täitsa tublist kommunistist, kes, kes veetis oma noorpõlve Stalini Venemaal ja ja tuli Eestisse Nõukogude võimul sisse viima ja viiski seda ja viis läbi veel võimsaid operatsiooni viiekümnendatel ja viiendal aastatel, siis palju aastaid õnnelikult valitses EKP keskkomitee esimese sekretärina raamatu lõpu järelsõna kirjutanud ta poeg. Väga tore ja südamlik järeldusena ja seal muuhulgas Käbini poeg küsib oma isa käest, et mis sa arvad, kas Eesti olukord oleks parem? Vestlus toimub siis ei pane öelda sügaval nõukogude ajal, aga siis ta oli juba nii-öelda kõrvale lükatud, siis oli puldis juba Karl Vaino ja Käbin oli siis maapaos või, või nii-öelda põranda all või siis eksiilis nagu Uku Masing oli, eks ole. Väga hea võrdlus ja ma olen väga rõõmus, et mul mähe ainuke vaheliselt Uku Masing kunagi olnud EKP Keskkomitee esimene sekretär, aga see on ju põhimõtteliselt nad olid sarnased vaheline nagu liblika tiivalöök küll ja see on tühine ja nagu saatuse vaekausil määrab hetk, kas sa saad EKP keskkomitee sekretäriks või saab sinust tartus, ütleme tõlkija ja dialoog. Mis Käbin ja poiss küsis sisi isa käest, et mis sa arvad, kas Eesti olukord oleks parem, kui ta oleks sõltumatu riik ja Ivan oli jõudnud siis juba oma elu loojangul. Lõpuks me ütleme seal oma karjääri lõpuks juba seisukohale, kus ta toetas Eesti iseseisvust ja ütles, et jah, tõesti Eesti olukord parem, kuidagi sõltumatu riik, et kujutad ette, milline areng on niisugune küsimus, et kas üldse oli eestimeelsemad inimest, kui Käbin ei olnud ja ma arvan ka, tähendab talle kannul püsis väga tihedalt. Minul püsis Arnold Rüütel, jah, aga siis oli tükk tühja maad ja ütle vale Sistrini Enn Tarto, Lagle Parek ja nemad nagu ikkagi ja selles mõttes küll läbi oli kahtlemata number üks, kui oli kõige suurem eesti mehel inimene kahtlemata keskeltläbi meil on, on, see on Tshancanschellile arhe tüüpiline süžee, seal lugu kangelasest, kes, kes astub suurte lootustega ellu, kogeb võitlusi, raskusi, kogeb triumf ja siis kelle noh, nagu iga Rooma keisri lõpuks resignatsioon Capri saarel. Tegelikult selles mõttes, et Eesti vabariik taastati, ta nägi selle ära, ta nägi, ära, sa räägi ära miljoni Ta oli kogu kogu elu elanud. Ja samamoodi Arnold Rüütel nägi, aga tal oli kolm, varem oli, et oli kolmainsus, Vladimir Käo, Nikolai Karotamm ja ja Arnold Koop. Nikolai Karotamm sai jagu ja sellest on Jaak Allik väga huvitavalt rääkis, kuidas karatame matuste ajal, Käbin saatis ühe julgeolekumehe igaks juhuks metsakalmistule puu otsa, keset matusetalitus, inimene kukkuma otsast alla. Kolinal. Et see oli väga, see oli väga põnev situatsioon, aga Arvin tähtis selle, kuhu, kuhu Karotam maetakse, miks te spiooni saad, ta tahtis näha seda, kes matusele tulevad. Et, et ei oleks, võid ise ronida sinna puu otsa. Oli vana noore mehe, kes pani siis kirja, ta istus seal nagu Saalomon Vesipruuli minuta süles, nende inimeste nimesid ei ehita seda teha riimis. Soneti kirjutada nendest inimestest, kes tulid karatona matma, mis on noh, ühesõnaga ma ei tea, kas on alles nimekiri nendest inimestest oleks huvitav lugeda, selle võiks avaldada akadeemiat või keegi Arnold koobist. Ja Vladimir Geosta vist ei saanudki ja isand ja need Arnold koopist või siis rektoriametisse siis, kui Käbin oli maha võetud juba minu arust ja Vladimir Geostma üldse kuigi palju ei tea, aga see on väga oluline. Ja aga selle raamatu teeb huvitavaks tegelikult see, ütleme, Käbin endale raamat seal lugu iseenesest, aga kui asetada konteksti ja kui me asetame selle meie saates konteksti, mille loob just nimelt sinu poolt varem mainitud Olav Osolini Memaari raamat, siis lugu ja omandab hoopis uue mõõtme. Tallinna linn, see väike Tallinna linn, mida me teame ja tunneme. Keskkomitees istub Johannes Käbin, kes kujutab ette, et ta juhib kõiki Eestimaal. Ta muretseb põllumajanduse tööstuse pärast, muretseb rahvussuhete pärast eesti kultuuri pärast. Ütleme näiteks pojale, kui poiss küsis tema käest, et miks me Tallinna džässifestivali ära keerasime. Selle peale pärast, et kui me keelame ratses festivali, siis me saame pidada laulupeo lõpus laulda Ernesaksa laulu Mu isamaa on minu arm, et valik oli selline, keelata džässfestival või keelata Ernesaks, aula, loomulikult Ivan Käbin, kui tuline vabadusvõitleja valis, valis eesti laulu. Või seal on nii palju sodi, aga samas Tallinna linnas on siinsamas. Aga siinsamas Tallinna linna Kadrioru servas elas väike poisse Illimisega nagu suure suure mürsiku Olav Osolin. Kelle selles selles vabariigis, mida mida kujutas ette juhib Ivan Käbin, Johannes Käbin, Osolini ema, õde ja vanema kandsid laiali kõik need tarbekaubad, mille tootmisel oli Käbin tohutu pingutusega Eesti NSV tööstust ja põllumajandust ja raudtee raudteetransport Marty virgutanud, inspireerinud ja nõudnud kõik need kaubad, mis jõudsid sinna Kunderi terava lattu tänu Käbini tohututele pingutustele. Need kadusid Osolini perekonna. Kas sa arvad, et Eesti oleks saanud iseseisvaks? Käbi oleks suutnud teha Eesti iseseisvus, Osolin poleks varastanud palju laiali kanditava suguvõsa. Ära unusta seda, et tegelikult kes õpetas osaline välja, kus ta õppis, õppis Tartu Ülikoolis, juhtus Arnold Koop, noh, sellepärast sellepärast Käbin kandis viha Arnold koobi vastajat, Arnold koobi käe all tulid välja niisugused inimesed nagu Olav Osolin, Rahiskel mutt. Hunte on väga palju sihukesi inimesi, kes, kes kuidagi ei aidanud kaasa mingi tegevusele ja eks ole, et kui sa mõtled selle peale, eks ole, et Ivan Käbin nägi suurt vaeva, sina õppisid ka koobi ajal shell. No näed, ma justkui aimasin seda. Sinust ka, Ivan Käbin, mingit abiskoobi koobileeri mees jah, et, et Käbin seal võites laulupeo asjade pärast, aga siis istus, istus väike Olav Osolin või siis juba üliõpilane Osolin kukkes, kuulas Led Zeppelini ansambli Free diskosid ja olen üldse ei mõelnud selle peale, selle disko pärast võidakse ära keelata. Mu isamaa on minu arm. Ja kõik see nagu, miks see nagu inimeste veenmine sellest, et töö ja ja sotsialism on nii õilsad asjad. Osolin monteerida selle Soome televisiooniantenni sinna kuradi maja külge, mis siiamaani seal püsti on ja mitte ainult osaline, aga tema ees ütleme Talibani need antennid. Ivan oli inimese, mina, need on inimesed, kellel pole vastutustunnet. Nagu praegu, nii nagu praegu Jüri Ratas teab, mis peab olema ja lase programmides öelda siiamaani, et inimesed, püsige kodus tegelikult tolaks Tulka vanastajada trammides, bussides, käbid oleks käskinud, öeldajad, öeldakse inimestele ärge vaadake Soome televisiooni, ärge käige Osolini diskadel. Muidu muidu see laulupidu, ma ei tea, kuidas see toimub. Aga no õnneks siiski väga paljud inimesed ei vaadanud Soome televisiooni ja ei käinud. Nojah, aga tänu sellele laulupidu sai, Toila ei toimunud, aga see oli noatera venelased. Venelased ei vaadanud visioonil käinud osaline diskadel ja tänu sellele laulupeol sai laulda ühe isamaalise laulu kõige lõpus. Enne lauldi muidugi kantaat, leenist ja veel väga palju muid asju, sõjaveteranide koor, aga lõpuks sai siis laulda selle, jah. Aga noh, seal oli noatera peal tänu osalenile, aga see on kui seda nüüd nagu seda Eesti NSV ajalugu mõelda, sellise nagu telje, nagu ühes servas tegutseb väsimatu ja lakkamatult Eesti NSV käe keyword korred Johannes Käbin ja teisel pool on siis Osolin koos ja ma veel kord toonitan ema, õe ja vanaemaga, kes laastasid tarbekaubanduse sfääri ikka metsikult, kardan, et seal on vahel ebavõi naine naiseõde ja Raul Rebane pundis hiljem, eks ole, ja palju teisi Osolini bändilased Nõgisto osaline kursusega. Peeter Olesk, palun väga põgusalt. Et ega ta siis ega ta siis üksi seda kõike ei, ta mõjus väga halvasti üles inimesi muidugi. Ja tagajärg on Peedu ojamaa, eks ole, kes oli ustav kommunist, sai reklaamfilm, jah, ei noh, see on vana lugu, et mida jumal päeval ehitab seda kuradi töö seal lammutada ja nii see oligi ja sellepärast see Eesti NSV ikkagi. No seda ei ole enam. Eesti NSV sotsialistlik põllumajandusettevõtted, kolhoosid, sovhoosid, mida Käbin ehitas, kus need on, kusjuures ma ütlen sulle, ütlen sulle praegu. Ega see Osolin ei ole praegu ka lõpetanud, ei ole lõpetanud, alles eelmine nädal või millal see tuli, tuli valitsus välja, ilusa mõttekad võiksid õpilased minna kolhoosidele appi, kartuleid ja roos enam ei olegi. Aga appi tuleks minna kartuleid võtma. Osolin mõistis ja naeruvääristas seda ideed ja väga paljud nagu haukusid kaasa temaga. Ja mis selles halba on, et noored teevad tööd, mis on väga halb, kui selline auväärne inimene, kes vanuse poolest võiks juba aru peas olla nagu Osolin on. Aga mõistust jõle kujundab teadlik vaenlane, ta sihilikult töötab vastu, ta töötab vastu, aga, ning nagu ta kiusas, Käbinid nüüd ta kiusab Jüri ratast. Jüri Ratas ja siis seda inimest, kes on põllumajandusminister, kelle nimi mulle ei meenu. Jah. Aga kas sulle meenub, ei meenu, ütleme, nimetame teda siis ministrit. Ja me oleme jälginud alati oma saates ka väga paljusid kommunaalprobleeme, valetan, kui me uurisime kogu aeg, kui kaugele on Gonsiori tänava remonti ja meil on ju üks väga oluline oluline teema, mida me oleme pikalt käsitlenud. Nimetus on Tammsaare park ja Tammsaare pargist. Võib öelda, et üks pikk, see teekond on lõpule jõudnud ja mädanenud, pinge lahkunud. Aga kas me nüüd oleme rahul selle tulemusega, mis Tammsaare pargis saavutati? Mul tuleb meelde see Living in the Dark või pimeduse pimeduse varjus vaata kus oli see, noh, ma siiani ja ma mäletan, emotsionaalne vampiir, kes hakkas rääkima kommunaalteemadel. Läksin osariigi New Jersey osariigi. See oli mees, kes sarnanes sinuga väga valima ja ma ei tea, praegu ma tunnen ennast osariigi osariigi täitevkomitee või volikogu esinaine, kes kukkus kuusk, kes kukkus laua alla või see aitab sellest jutust küll ei ole siin midagi imeda kuulajad vaimset tasakaalu välja või ma ei tea, mida, mida sa üritad kätte saada, aga aga igal juhul. Sina oled ju ka väga tubli. Käid linnapeal luurele, sina olid esimene, kes mulle teavitas Tammsaare park on saabunud, uued pingid ja ma kohe rutasin kava, tahtsin küll, kasutasin sind vahemehena, see sõnum oli mõeldud sinu koerale, kes ma tean, armastab tõsta jalga Tammsaare pargipinkide juures ja ma tahtsin öelda rabiline, et uued pingid on saabunud. Mine, kui sa oled olnud pingid, Mart, need olid voodid. No ja nad näevad välja koodi, aga nad siiski on mõeldud istumiseks, ma ei ole kindel, tähendab, istudes viga voodi peal, seal ebamugavam seal istuda. Madam, ta vist on ka kõva, on natuke vähem, nad on kõva küll, aga ega voodi ongi ju selles mõttes rebi imeliku pikkusega ta niimoodi natuke liiga pikk. Ma olen seal Kalevil, korvpallimehed magavad seal või? Seal on lühe vaid ka mina nüüd on, vaata nüüd sina helistasid mulle esimene päev, kui alles pandi, neil ma nüüd on neid juurde tulnud, et seal on erinevas pikkuses laps on lapsevoodil, jaan tõesti voodist. Aga voodi isenesest algselt ongi ju noh, reformvoodi ilma madratsita ongi ebamugav ja see näeb välja nagu mõistan, lavats on, tema nimi on ja et ma mõtlesin, et kas ta nüüd kas mõni hooldekodu on nagu vanainimestest tühjaks surnud ja siis kõik hooldekodu voodi toodudki õrnahingeline näpa jagasime 12-le lellepojaga voodid maha müüa. Pealinna peale Kõlvartile Kõlvarti perekonnast toodud voodi. Nüüd kirjanduskaugemale inimesele seletuseks, et Mart vihje raamatule 12 tooli, kus tõesti ühes vanadekodus tegutseks õrnahingeline kes müüs vanainimeste patju, tekke, toitu ja vist ka voolik akna kaudu kõigile soovijatele ja ühtlasi viskasid selle tooli, ostab vennapojad Basheviljevitš seal oli palju inimesi, kes vanadekodutoiduks, üldiselt see kogu see juhtkond seal vanadekodus nägigi välja või Tallinna linnavalitsus tegelikult ei, ei no põhimõtteliselt. Valitsus antud juhul on ostja rollis, et Kõlvartile jõudis teadet ühest vanadekodust, saab odavaid voodeid. Nendega saab asendada Tammsaare Tammsaare pargi mädanenud tingida. Ja tõepoolest need voodid on neid viidud sinna ja inimesed istuvad seal kaua need pingid, eelmised pingid, vaata need, mis ära mädanes aastaid ja aastaid. Kas Eesti pehme talv murdis nad maha lumevaba ja pakas, et ma saan aru, et need pingid olid valmistatud sellise tehnoloogiaga, mida varem kunagi pole kasutatud, pinkide valmistas. Ja seetõttu loomulikult ta kuidagi noh. Selline huvitav eksperiment, kui sa, Mart, üritad endale paberist ülikonda, ei pea vastu. Riskid on väga innovatiivne ja uuenduslik, kahtlemata ja põnev, hästi põnev. Tegelikult see on, see on nüüd väga ebaõnnestunud näide, sest paberit tehaksegi villast riiet tehaksegi. Tehnoloogias ma võin teha puuvillast nii paberit, riiet ja kui ma teen riiet, siis ta püsib kaua aega. No mis sa kostad selle peale, need pildid olid tegelikult tehtud puus ja puus väga pinkijad, kui mina nendes Kadriorgu, kus on suurepärased pingil või minna reidi tee äärde, mis on ka ilusad pingid kus saab istuda ja seljatugi ja ma ei tea, miks nendel noh, vooditel jõle seljatuge oleks võinud diivanid. Diivanid on diivanil veel, saab ka magada ka ühtlasi selja taga. Et see oleks praegusest praegu ikkagi. Nad sarnanevad muidugi natuke selle pingiga, millel istub Tammsaare, ma tahtsingi öelda, et see tegelikult on, kui sa nüüd saad sellisesse kontekstis väljaku sepingu, siis kaader hästi, kurb, et kõik teised voodid tühjad, kõik vanakesed sealt ju värvida ainult ainsana siis voodil istunud olnud patsient Tammsaare, kes ootab siis millal temale temale järgi tullakse tema pinki ja see on ka kõige kvaliteetsem pink seal pargis kindlasti, et see ei lagune kunagi sellelegi, Jaak Soans. San hea pink. Et ma nägin just hoopis lõikudes Jaak Soans, teebki Jaan Krossi praegu kivi. Oi-oi, ma olen. Räägi sellest, ma olen neid fotosid näinud, tundub põnev. Monument olevat hommikumantlis maani hommikumantlis, mees, raamat kaenlas, ma olen fotosid fotodelt meenutas ühest küljest Voldemar Panso, selles mõttes on hea, et kui tehakse skulptuur, millel on, mis on multifunktsionaalne sest ütleme, et tõesti mõttetu kitsalt monument Jaan Krossile ET meenutas ta kõige rakendamast meenutaski Volli Pansot, Lennart Meri, Lennart mulle meenutab. Ja võib-olla siis säärasena nagu hakkab kunagi tulevikus, kui ta väga vanaks saab. Karl Martin Sinijärv, krosseli selles meenutuste reas üks viimaseid assotsiatsioone, kes aga noh, tõsimeelseteks Jaak Soans on ka juba küllalt vanamees, et noorest, selle Tammsaare kuju raiuste noore, vihase mehena, kus tal oli ka silmanägemine suhteliselt head, praegu ta ilmselt mingite ähmaste ajalehe fotode järgi hakkas krossi tegema. Ja noh, nagu vanaisa värk on, eks ole, et sul prillid on valed või mingi fookus paigast siis tuleb nagu ta tuleb, Martide eksid selles mõttes, et kui need Jaakson krossikujust mudeli, mis on pisikene, seda tõesti ei näe. Aga kui ta hakkab tegema elusuuruses, küll ta siis näeb, ma arvan, et siis tuleb nagu, et loomulikult, kui sa pead Blaistelist päkapiku tegema, seda väga raske teha, see väga imeliku koha peal, sellepärast et ta hakkab, oleme seal Harju tänava selle lava peal, mis on kirjas kullassepa ja selle kujutame ette, kuidas näiteks Von Krahlis või paljudest kesklinna kõrtsides tulevad inimesed hakkavad sellele kujule kas otsa jooksma, võidalt suitsu küsima või üritajatel talt rahakotti röövida kuidagi näiteks päti moodi, ihalduse rabinaga, püsimate pääsla näiteks sekka plaan ainult ravim vaid, vaid ma arvan, et koera jah, ega seal vaata selle koha peal just nagu ei olegi sihukest boss, aga miks ei lubatud teha, ma hakkasingi mõtlema, et loomulikult konkurss toimus, Jaak Soans võitis selle skulptuurikonkursi ja kindlasti see kuju on ilusam kui seal läheduses asuvalt Raimo Kangro. See korstnapühkija seal aga tegelikult on, sellel kujul on hoopis teised naabrid. Küljelt on Vilde pea seal Kraga raamatu lehe vahel ja siis on kohe hetkeliidu seina küljes on Smuuli pea, mis ka vaatab krossi, nii et seal on väga tore seltskond, tegelikult on kogunenud see on imelik, et osadel on ainult pea nagu ära lõigatud. Ja Vilde monument kahe raamatu lehe vahel seal alati olnud imelik, selles mõttes, et vahel näiteks lapad raamatukogust laenatud raamatu vahele jäid kahe kahe raamatu lehevaheline sinna mingi tati, kolligeminen, eelmine lugesime kleepinud, et selles mõttes Vilde Vilde monument on muidugi huvitav, põnev, aga tegelikult ma hakkasin mõtlema, et Kross on ju nii, et see on jah, seisab portfell käes, mantel seljas, vaatab üles sinna Kirjanike maja pool. Ei no see on väga hea vaator poole on teel koju. Koju jah. Aga samas oleks saanud näiteks toreda skulptuuri või mälestusmärgi tema näiteks sellise õieti tema perele või ütleme, et Ellen juhtis ja sõitis ülikooliga, et oleks saanud sellise ilusa pildi, kus näiteks viilutada skulptuuri, kus tänavale pargitud Žiguli, kus Jaan Krossist pronksist pronksist Žiguli pronksist, Jaan Krossist juba sees ukse lahti, Heljana näinud tuppa veel midagi tooma, aga sellega ei tohtinud sõita Kirjanike maja, et ostis ikka dollanaste tahtis ja pealegi praegu tohid ka, kui sa oled vanalinna elanik, et saaks sellise ilusa tänavamotiive parkiv Žiguli uks lahti, pronksist fress ja siis ootab Ellen Niit ilus skulptuur on midagi sellist, nagu selles filmis siin me oleme, kus öeldakse, Johnlase vesi välja ei, Johnlase vesi, see on selline naeruvääristav, ütleme joratiivnesseia. Aga vaat see stseen on selline, mis ühest küljest näitab Jaan Krossi sõitmast kodusele Kassari Läku, alati sõideti Žiguliga, Ellen oli, lapsepabulad olid veel taga, ilusti võib ka need väiksed põnnid panna sinna modelleerida, taha veel pronksist lapsed istuma. Ja siis ütleme, Kivine käis ja kui kõik oli koos, siis viimasel hetkel tuli Jaanide meelde, et kuule, mul lipsusõlme lipsunõel jäi üle, siis jälle läks teiega ved lipsoni, sa jäid liiga hiljaks, sellega hakkasid varem selle mõttega välja tulla, aga nüüd on juba hilja, Jaak Soans juba, miks neid tehakse, küsige, helistage mulle. Öelge, milline monument võiks olla, ma räägiks teile kohe? Ma ei, ma ei loe neid konkursi teateid lehtedest, ma ei käi ringi mõttega, et kus mingit tööde otsida, mida teha mullal Käbini monument, see kõige eestimeelsem inimene, kes Eestis üldse on olnud lina, monument, lõpugevat näed jutuks ma teeksingi kohe Käbini monumendi ja Käbini teeksin sellise skulptuurigruppi, kus on tema, teeb kolm vaenlase vaenlast, taamal nendega nagu põlistada neid vaenlase, neid poleks vaja nagu päris inimesi. Vaenlaseid ma teen Käbini ja diskreetselt plaate mängivad black sabati plaadiga kõndimas näiteks Olav Osolini, palun väga. See. Meil on selline nõukaaegne tegelane, siis võiks ju võtta eeskuju sellistest nõukaaegsetest plakatitest, kus olid ka vastased, aga nad olid väga pisikesed. Nad olid niimoodi jalge alla, tallab midagi otse, löödi vinguma vingu nagu noh, nagu ütleme. Kui nõukogude sõdur nagu läks kuskilt, siis seal jalge all vingerdasid Hitleri Kööbelsi Göring kuidagi naeruväärselt, et siis võiks ju teha tõesti, muidugi siin on see probleem, et me Arnold koopiale me näinud, aga näiteks milline nägi välja Vladimir Käo, me kahjuks ei tea. Muidugi võin lugeda selline tuima näoga ametniku nägu, lihtsalt et midagi eriti vaadata seal ei ole, aga niikaua kui sa guugeldad, me kuulame ühe laulu veel Argo valsi plaati kuule näha. Nüüd oleme eetrisse, oli siis? Jah, see oleks kindlasti Jüri, sellel Vladimir ka mälestuseks lase lase algavalise uus plaat, et ma arvan, nende vahel ei ole mingit mingit seost, et tuuseldas internetis, kes tahab, võib leida Vladimiri käopilte küll, et saada aimu, kes, kes rikkus ära. Johannes Käbini rõõmurohked, töised päevad, jändi nendega sisu, sest tegelikult on ju see hea, kui sellised sul vaenlased on. Sest et ka need fotod, mis ma gladiimir Geost leidsin tegelikult ja ka Johannes Käbini selliseid pilte visuaalselt on nende elujõu ja oligi kohutavalt igav sedelit, lõputud koosolekud, hästi tüütud põhised, arutelud saagi päästmise teemadel. Kuidas toota kummikuid? Kummikute tootmisest peeti pikki koosolekuid, ühesõnaga iga asjaga kaasnes tohutu massiivne koosolek, istuti presiidiumis, plaksutati, peeti tüütuid kõnesid et siis mingisuguse kuigi sisu sellel ööl oli see, kus olid vaenlased käo koopia, siis see kolmas tüüp ära tamm karata läheb äratama Moskvas selleks ajaks temast saadi jagu. Et tema ei olnud enam noh, tema edasi, ainult selles mõttes vaenatajate. Kui teda matma hakati, siis sai takistada mis aga katmine ei õnnestunud takistada, sest et ikkagi nõuti, et ta maha maetakse. Matmatest taudioht on ju meeletu tegija. Ühesõnaga, täiesti käbilaadsete matmatele öeldi, et ei saa, tõsi, ongi see, et kui mõelda meie saate lõpetuseks nagu sellise formaadi peal, nagu päevik on, siis tegelikult hakkaski Johannes Käbinist jubedalt kahju, sest et ma olen lugenud nii toredaid päevikuid, ma olen lugenud. Me oleme lugenud näiteks Krister Kivipäevikut, ärme Krister Kivipäevikut, aga võtame sellest samast ajast, kui tegutses Johannes Käbin, siis seitsmekümnendad aastad näiteks Heinz valgu mälestused, palunabi Käbini käin seal kunagi ka näiteks Eestiga Olav Osolini mälestades samast ajast jäänud lõbus oli kõigil inimestel, paljudel inimestel enamusel normaalselt, inimestel oli tore, huvitav hambaelu ja siis oli üks niisugune grupp piiratud piinatud maohädades ja alkoholismiga Müürisep, Balif, kommunist, kes iganes. Vladimir Käo vader ristlan, kõik, puudub igasugune mälestused, et nad oleks, käin näiteks kukkus võidu Nordis või kullassepa keldris ja kas või Viru varietees. Meelelased olid käimised kuskil jahil või kalaltoos teiste kommunistidega, mis seltskond oli hirmuäratavalt igav. Seal räägiti, milline teed, mida me peame olema rõõmsad. Et vaat liblika tiivalöök, härrasühe inimese EKP, olemegi rõõmsad kommunism ja et elu on läinud nii, nagu ta on läinud. Ja hästi tore on ka see, et osaline oma plaadimängija, Osolini naisnaissuguvõsa liikmed kandsid selle riigikese laiali, mida, mida käo ja jääkoopia ja Käbin kamba peale ehitada. Praegu on teistmoodi, et meil sinuga on tore, arvavad ehkki meiega samal ajal läheb Jüri Ratas, kas temal on tore elu siin arvates, et tal on mask ees ja ta jällegi istub kuskil Stenbockis taas igavatel koosolekutel, peab rääkima põllumajandusest tööstusest ja ma ei tea, mis asjadest veel suhtlema. Perekond Helmedega. Helir-Valdor Seeder tohib teile helistada kogu aeg rääkida mingit igavat juttu, et igal igal perioodil on inimesi, kes elavad hästi inimesi, kes elavad halvasti. Ja kahjuks, Johannes Käbin, Jüri Ratas, sedasorti inimesed kuuluvad endale, kes elavad halvasti meie sinuga kuuluma Nende hulk, kes lähevad hästi. Ja, ja Olav Osolin, kuulun nende inimeste hulka kahtlemata, kes elab hästi. Ja nendest, ma arvan, muidugi nendest Käbini vaenlastest ei kuulunud keegi nende hulgas ka elasid hästi, et nad kõik askeldasid seal kuskil omasoodu ja Tasilisama soodia soodu ja, ja kui üldse midagi sellest päevikust nagu meelde jääb, siis ongi selline, et noh, üsna tühine elu, mõttetud päevad, mida siis aeg-ajalt lärmatati kuskil Moskva rongis mingisuguse öise konjakijoomisega jälle väga ebameeldivas seltskonnas. Muide ja Moskva rongis on ka tore kindlasti muidugi on tore, on ollut rongis joodud konjakid. Ja polnud häda midagi, oli väga lõbus. Jah, aga Käbin sõitis mingist ilmselt valitsusele valitsus, sammuni seal tsaarivagunis istus seal ja pidi jällegi sama Vladimir Käo oli ka sealsamas ja noh, mis seal seal niimoodi oled. Nii et, aga sellega me lõpetame tänase saate ja lõpetuseks siis nagu ikka romantika, romantika, meest, kes elasid hästi, laulavad. Ja need Ta. Nüüd. Ja teeb ta.