Taavi kahe Maarja vaaria, Laari ema. Kui meie hakkasime koera võtma, heatahtlikud inimesed panid meile südamele, et need karvad hakkavad olema. Elujulgust täis noorte inimestena olime meiega veendunud, et vaat meil ei hakka, sest meie kavatseme, et lihtsalt ära koristada. Ja meil ei jõudnud kohale, et isegi kui me koristame kõik ära, ma mõtlen absoluutselt kõik ära piga harjaga luuaga tolmuimejaga kleeprulliga, siis 15 minutit hiljem pole seda tööd vaeva enam näha kellaga valgete pehmed DNAd kõikjal, kus meie tondid, kes on otsustanud istuda, lamada, kõndida või kasvõi lihtsalt seista ja hingata. Samamoodi lastega öeldakse küll, et see on raske, öeldakse, et sa ei saa magada ja katus hakkab sõitma. Öeldakse, et see kasvatuse värk ei ole lineaarne ja et see kõik on üks tohutu kompromissikunst. Aga inimene ikka mõtleb, et temal temal läheb, vot nii ja nii ja kasvatamine on lihtne, tuleb ainult. Ja siis siia kõik need klišeed inimestelt, kellel lapsi ei ole ja kes on seetõttu teoorias väga tugevad. Eks teoorias tugevad need, kel puudub praktika. Nii kui tuleb praktika, siis hakkab teoreetiline enesekindlus tükk tüki haaval maha pudenema ära sulama või siis suure kaarega kokku kortsutatult prügikasti poole lendama. Praktika vundamenti laotakse aga näiteks väiksesse väetismasse kehasse kinni püütud hingekest maailmaga lepitamiseks, kustutades kurnatuna ikka selle vana ütlemise vaimus ööd on pikad aastad, lühikesed praktika, vundamendi saab laduda ka 100 miljanditad, karda vaibalt koerakarvu kokku kraapides. Ja kuigi ilmnevad hoiatussõnad, mida võib-olla kuuldi, aga ei võetud kuulda, kasutasid tõeks, siis tuleb sellest hoolimata igal hommikul uuesti parimate kavatsustega elu peale minna, mitte põdeda ja kui vaja, siis pärast lihtsalt haavu lakkuda. Kui elu on siin läbi nätsutanud ja mitte miski enam kulmu ei kergita, vaat siis koorub sellest praktikast elutarkus. Umbes nagu munast koorub, lind natuke kuivab ja kosub, avab siis tiivad ja lendab kõrgeltkultuurmaastiku kohal leiab selliseid perspektiivi, mida ei olegi võimalik ette kujutada, ainult kogeda. Ehk kokkuvõttes head emadepäeva tagantjärele, kõikidele elujulgusest, elukogemuse kaudu, elu tarkuseni jõudnud naistele ja üks oluline kultuuriuudis meile kõigile. Taavi Eelmaa sulest on ilmunud selle kevade kõige kosutava vihl. Kirjastus verb on andnud välja tema luulekogu elektrihuumor, mis lähemal süvenemisele on lausa helge ega pakitseb ka keeru täis ja tark ja ilus. Tsiteerin Taavi Eelma. Soovid ja tahtmised hõljuvad hetkes vajalikkuses kasvatades nägemusi, kujutisi, sõnu need kerkivad, kasvavad, kaovad ikka ja jälle liibuvad koorene korraks kauni vanakinnis Teie ümber, mida teatava kohmetusega võib armastuseks nimetada. Hea tahte õnne nelja tuule ja Fortunato suudluse kokkulangemisel võib see koorik hingematvalt kaunis olla. Tsitaadi lõpp või siis selline, ma ei tea, kuidas ta kyll teab. Tsitaat liblikapüüdmisega pettus, möirgamine, valge udu keskpunktis. Tsitaadi lõpp. Ja kõige tähtsam lipukiri loosung lennukiga taevalaotuses Sistikaga kosmosesse saatmiseks valmis klaar tõde. Taavi esmalt. Vaba elu on võimalik. Maarja Maarja.