Saade suurest muusikust, Herbert von Karajan ja Berliini Filharmoonikute saatesarja teine saade. Peadirigent on iga orkestri võtmeisik, kes vormib tema käsutuses olevat kõla keha vaid talle ainuomasel moel oma kõlakujutlusi järgides oma kunstikavatsusi läbi viia oskusi intelligentsi rakendades kõrgemaid ja kaugeleulatuva maid eesmärke, teenides orkestri arengulugu jälgi, kes tema saavutusi hinnates kõneldakse enamasti dirigentide tööd. Analüüsides. Möödunud hooajal 120 viiendat tegevusaastat tähistanud maailma legendaarse mõtted orkestrite hulka kuulub Berliini filharmoonia orkester on aastal 2008 muusikaüldsuse kõrgendatud tähelepanu osaline. Suuresti ka oma kauaaegsema peadirigendi Herbert von Karajan 100. sünniaastapäeva suurejoonelise tähistamisega. Ülemaailmses meedias, ajakirjanduses, raadio- ja telekanalites. Käesoleva aasta maikuus leiab aset erakordne sündmus ka meie muusikaelus Berliini Filharmoonikute esinevat kolmandat korda Eestis Estonia kontserdisaalis oma praeguse peadirigendi Saimun Kätli juhatusel kellest lähemalt võib lugeda ka ajakirja muusika viimases numbris ilmunud artiklist pealkirjaga metafoori sõltlane Saimule. Meenutagem, et esmakordselt käis Berliini orkester Tallinnas 1899. aastal oma tollase peadirigendi Artur niikishi juhatusel ning teistkordselt 1938. aastal Eugen juhmi katusele, kellele filanud Monikud mõni aasta Ta hiljem peadirigendina eelistasid. Herbert von Karajan. Karajan oli orkestri arvult neljas ja kõige kauaaegsem juht ja just tema ajal saavutas orkester ainulaadseks positsiooni maailma muusikalavadel ja heliplaaditööstuses. Missugune oli selle legendaarse orkestris sünni- ja arengulugu? Missuguse pärandi võttis Karajan üle oma kuulsalt eelkäijalt Wilhelm furtfenglerilt, kelle surma järel kirjutasid Saksa ajalehed, et suurte dirigentide aeg on jäädavalt möödas. Nagu paljude sümfooniaorkestrite sünniloost teada seisavad nende lätete juures tantsu või meeleolumuusikaorkestrit. Berliinis oli 1842. aastal sündinud Sedalaadi orkester mida juhatas Johann Strauss seeniori kapellis mänginud Johannest biilse. See oli Berliinis väga armastatud kapell ja isegi Richard Wagner oli neid Pirigeerimas käinud. Suurema orkestri moodustamiseks andsid tõuke berliinlasi vaimustanud mainingeni õukonnaorkestri kontserdid mida juhatas nende dirigent Pramsija Wagneri tuline austaja Hansman, pööra. 100 882. aasta maikuus olid tantsuorkestri asemel Ludwig von Breneri poolt loodud Berliinis uus orkester. Peagi juhatasid seda oma teoste ettekannetel Johannes Brahms Tšaikovski Edward riik ja paljud teised tolle aja tuntud heliloojad. Orkestri esimene kunstiline tõusuperiood oli aastail 1887 93 peadirigendina tegutsenud Hansman töölo ajal andis dirigendi rollile endisest olulisemad tähendus. Ta nimelt seadis sisse raudse orkestridistsipliini ja uued käitumisnormiga publikule, kellel oli nüüdsest keelatud kontserdisaalis söömine, joomine ja muusika ajal omavaheline valjuhäälne vestlemine. Pöörlov oli tulihingeline rahamsilisti ja Wagneri muusika propageerija. Ta kuulus nende lähedasse suhtlusringi. 1888. aastal oli orkester saanud enda käsutusse endisest rulluisusaalist ümber ehitatud filharmoonia pärast Hansson töölovi lahkumist 1893. aastal. Muide, ta suri aasta hiljem Kairos töötas orkester kaks aastat ametliku peadirigendid. Enamiku kontsertidest juhatas Berliinis noori. 1895.-st 1922. aastani seega tervelt 27 aastat tegutses Berliini Filharmoonikute peadirigendina Ungari, Austria päritolu ja Viinis muusikalise hariduse saanud Artur niikis. Just rajal saavutas orkester, üleeuroopalise tunnustuse. Aitasid kaasa arvukad kontserdireisid Šveitsi, Belgiasse, Prantsusmaale, Hispaaniasse, Portugali, Itaaliasse ja 1899. aastal. Teel Peterburi andsid Berliini Filharmoonikute kontserti esmakordselt ka Tallinnas. Nihukesi juhatusel kõlasid Berliinis esiettekandes tolle aja silmapaistvamad helitööd. Bruckleri 509. Mahleri viies ja kantaat sümfoonia Laul maast. Richard Straussi poeem. Nõnda kõneles saratustra ja šansi piiluse Finlandia. Sibeliuse endagi esimesed tõelised orkestrielamused olid seotud just Berliini Filharmoonikute. Ka tähendusrikas on seegi ajalooline fakt. Et just Artur niikisse juhatusel salvestasid Berliini Filharmoonikute 1913. aastal esmakordselt sellakplaadile Beethoveni viienda sümfoonia Deutsche grammofoni. Ajaloolise helidokumendina on see tänaseni õnneks säilinud. Unikaalsed väärtusega heliplaat näitab, missugused on läbinud salvestustehnika areng viimase sajandi jooksul. Tolle esmasalvestuse produtsent Fred Kaisberg on iseloomustanud järgmiselt. Kui lekkis eriti paindliku Rubatud, tahtis saavutada, selgitas tama muusikutele, annab neile täieliku vabadused taktijoonte piires, olles samas ise täpseima rütmitunde teenistuseks. Just lähenemine dirigeerimisel oli põhimõtteliselt kõige omasem. Ka Herbert von Karajan. Artur Nikysi surma järel 1922. aastal tervitas orkester oma järgmist peadirigenti Vesem thinglerid kellele konkurentsi võinuks tollal pakkuda vaid Felix pain, Cartner ja Bruno Walter. Samast aastast oli Fortfengler tegutsenud paralleelselt Berliini Filharmoonikute ka Velgalaipzigike fantous orkestri ees, loobudes sellest Sisviini pisar Monikute kasuks. Kuid mõni aasta hiljem oli sunnitud neistki loobuma, sest Berliini orkestri rahastajad nõudsid tema suuremat pühendumist vaid nendega sõlmitud lepingulistele kohustustele. Mäng läbi koostöö Berliini Filharmoonikute ka kestis väikeste vaheaegadega poliitilistel põhjustel ühtekokku pea 33 aastat, kuni tema surmani 1954. Esimest korda oli ta nende ees seisnud 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ja juhatanud juba sel hooajal tervet kontserdisarja. Fort Wengeri valitsemisaja algus langes kokku suure inflatsiooniga Saksa majanduses ja 1929. aastal elas orkester üle omas suurima majandusliku madalseisu. Kolm aastat hiljem pakkusid natsivõimud neile rahalist toetust, mille hinnaks oli orkestri rakendamine fašistliku kultuuripoliitika teenistusse. Kunstilises mõttes olid aga just kolmekümnendad aastad nõnda viljakad, et Berliini Filharmoonikute hakati mitmete välisreiside järel kõnelema kui maailma parimast orkestrist. Kas selline hinnang on enam kehtib ka täna päeval, on võimatu öelda. Kuid on tõsiasi, et Berliini Filharmoonikute peadirigendikoht on maailmas üks ihaldusväärsemaid. Ja läbi aegade ongi orkestri seisnud oma põlvkondade silmapaistvamad esindajad. Fortwangleri järel Karajan siis Claudio Pado ja 2002.-st aastast saime läks. Kes kõik on Villem Fort vängerid pidanud üheks oma suurimaks eeskujuks. Väga tabavalt on tema dirigeerimis kunsti olemuse kokku võtnud üks legendaarse muusikuga nooruses ka ise kokku puutunud Daniel paarem point kes muide oli Claudio Abado kõrvalpüksorkestri favoriite peadirigendi valikul Karajani lahkumise järel 1989. aastal. Varem polnud kirjutas. Ja kui ma väga noore muusikuna tema Don Giovanni proovi külastada võisin, oli see, mida ma dirigeerimisest seni õppinud olin. Hoobiga üle parda heidetud. Fortfengler patustas kõigi dirigeerimist tehnika konventsioonide vastu. Alles hiljem pärast tema surmasalvestusi kuulates ja partituuri märkmeid uurides mõistsin seda filosoofilist substantsi mis tema näiliselt vastuolulise stiilidega peitu. Tema kirjutistest leidsin kinnitust sügavale veendumusele. Musitseerimisega ei ole midagi mehaanilist kordustest pole sarnasust. Senitundmatu oli tema agoogika ja tempude paindlikkus tema ebaselge dirigeerimine ja ekstsentrilise, kus on sama müütilised kui muusikalise väljenduse veenvus. Tema muusika filosoofia olid kujutluskõlast mitte kõla olemasolu, vaid selle kujunemine muusikaks. Ja on loogiline, et üht kõla, mis olematust tuleb, ei saa selgelt ja täpselt dirigeerida. See nõuab viivitus või kõhklushetke. Forthingleb mängis selliste hetkedega. Eriline fluidum, mis tema kõrgustesse ulatuvas isiksusest kiirgas, hämmastas ka kõige ägedamaid ründajaid. Kaasaegset meenutavad, et isegi kui tema ise päisemad tõlgitsused tõrksust tekitasid võis kontserdilt tulles neist ometi kaasa võtta midagi olulist ja unustamatut. Fort võngleri tõlgitsused lähtusid alati selgest ettekujutusest ja kindlalt põhjendatud interpretatsiooni ideest. Tema Beethoveni, Brahmsi, Schuberti, Schumanni, Bruckneri ja Tšaikovski esitustes oli alati tunda kõrge vaimsuse ja veenva eetose märk. Pürg jõud, mida ta eneses kandis, oli varjamatu. Ka Herbert von Karajan hindas oma eelkäija neid dirigendi omadusi kõrgeimalt. Nende isiklike suhete jäikusele vaatamata tunnustasid need suurmehed vastastikku teineteise erakordsust. Ka Fortlenglerile, nagu hiljem Karajanilegi heideti ette vähest huvi kaasaegsete loomingu vastu. Enamasti tulid need etteheited nende heliloojate poolt, kes tema autoriteedile lootes ootasid suuremat kõlapinda oma teostele. Kuid portfell, kiri repertuaari nimistud järgides oli ta 1941.-ks aastaks juhatanud ligi 80 elava helilooja ligi kahtsada teost sealhulgas Ravelli partokiga sella koda, hindemikija, Prokofjevi muusikat. Juba eelmises saates kõnelesime, et ka Herbert von Kareni repertuaaris oli kaasaegsete muusikal siiski märkimisväärne koht. Nende kahe dirigendi põhiülesandeks oli aga orkestrimuusika klassika väärtustamine ja propageerimine. Wilhelm Fort võngleri surma järel 1954. aasta novembris tõusis uue peadirigendi leidmine eriti teravalt päevakorda põhjusel et orkester oli siis valmistumas oma esimeseks sõjajärgseks ja poliitiliselt oluliseks kontserdireisiks Põhja-Ameerika linnadesse. Orkestri postiline Tase oli Ford Rangeri mõneaastase eemaloleku ja sõjapurustuste tagajärjel tuhmunud ning ettevalmistusaeg lühike. Berliini ajalehtedes käisid arutelud, olete kandidaatide ümber, püüdes neid tabavalt iseloomustada. Kas tõuseb uues ametis orkestri ette, nagu kirjutati, elegantne ja energiline karbee geniaalne Chili pedagooge, kes oli juba sõja ajal ja viis viimast sõjajärgset aastat orkestriga kõige püsivamalt töötanud või vähem tuntud, kuid südamlik Joosep kaelber või hoopiski saladuslik ja fastsineeriv Herbert von Karajan kellest juba 1938. aastal oli Berliinis räägitud kui erilisest imest. Orkester valis Karajani. Ja viimase kõigutamatu tingimus oli, et sõlmitav leping oleks tingimatult eluaegne ja peadirigendi võimupiirid ja õigused kohustused täpselt sõnastatud. Orkester vajas tol ajal nii koosseisu kui repertuaari uuendamist vajas kontserdisaaliks kohandatud kinoteatri asemel oma maja. Karajan oli aga ülimalt hõivatud. Ta oli ala linnakülalisdirigent Milano La skaalas. Ees ootas peadirigendi ja muusikadirektori koht Viini riigiooperis. Teda sidusid plaadilepingud Londonis ja tulevased kontserdireisid Londoni Filharmoonikute. Ka 1955. aasta alguses toimunud Ameerika reis oli kunstiliselt ülimenukas. Samas leidis orkester mitmes linnas lausa jäist vastuvõtu kohates loosungeid natsi kõhu. Kareni edu Ameerikas kasvatas peatne kontserdireis sinna Londoni Filharmoonikute. Berliini orkester oli aga see, mida ta kõige enam ihaldas nähes sellest tohutut potentsiaali ja oma tegevusele kaugeleulatuvaid sihte. Berliini orkestri tollane viiuldaja Dennis Stevens meenutas, et ka ära ja neil oli vaja juba veerand sajandit kestnud tööaastate jooksul kujunenud kõlakujutluste realiseerimiseks instrumenti mida sama peenelt vormima hakata, nagu ta seda Londonis oli teinud. Ka uue maja arhitektuurikonkurss tõi rahuldava projekti, mis realiseerus 1963.-ks aastaks. Berliini Filharmoonikute kontserdisaali peetakse nimeka saksa arhitekti Hans Sharoni üheks silmapaistvamaks ja akustiliselt õnnestunud maks tööks. Erakordse eneseorkestri distsipliini tulemusel kujundas Karajan juba esimese 10 tööaasta jooksul ainulaadselt heliseva kõla keha. Klanker nagu sakslased saavad öelda, mille eriliselt sügav täidetud hingestatud soojus ja pillirühmade tasakaalustatus juba 60.-te aastate heliplaatidelt vastu kajab. Karen on ühes 1967. aastal peetud raadiousutluses kõnelenud oma kümneaastasest tööst filon Monikutega järgmiselt. Jest mu ungi Febodzeeviaan väisist Janskina. Siis jälginud Vimend Liimgi vanduda. Nüüd tean ma üsna hästi, et ükskõik kuidas mu elu muutuda võib mind on osaliselt õigusega enamasti ebaõiglaselt hinnatud. Olen ma väga täpselt teadnud, miks ma mõningaid asju teen, mis on mõistetamatud, mida esmapilgul on palju. Tahtsin luua sellist aparaati, mille puhul teaksin, et see kogu aeg edasi areneb ja see on põhjus, miks siia jäänud olla. Orkestriga töötades piisab mulle 10-st 12-st päevast kuus ja me oleme aja jooksul koos repertuaari saanud umbes 80 sümfooniat. Mida õieti ilma proovideta mängida võiksime, kui see vajalik oleks. Erstes Wild Amblend tee filharmoonia sääskima auster filamu, nii kuidas Velva asendid Jets imi? Ja need korrad, kui orkester minuga kuhu tahes välismaale sõidab on saanud sündmusteks. Ja palun ärge unustage üht. Umbes kaks aastat on vändatud meie kontsertidest filme mis jooksevad kogu maailma telekanalit kui esmane pilk, kui embleem meie filharmooniasse. Ja see tähendab, et meid ostavad aastas 30 40 miljonit inimest. Kana unes kui öeldakse, et ma ei käi meelsasti inimeste seas, siis ei tule, on see sellest, et mulle ei meeldiks suhelda? Mul ei ole selleks aega. Ma ei või lihtsalt võtta partituuri ja juhatada seda läbi publiku või orkestri ees, nagu see on pikk töö ja nõuab palju kannatust. Leiba oht nihtsuve staabist minema lipsanud Rosnendanutuma Eila meelsasti linnas käin palju, loodus. Hõimkond on sageli liialdatud, kui öeldakse, et ma vaid oma lõpuks suusata. Seal kõrvaline mägedes viibimine on eluline vajadus. Ma pean värsket õhku hingama, muidu ei oleks mõõn, võisin lugeda Kons pinismist Lübi. Berliini Filharmoonikute ja Karajani enese külalisesinemiste geograafia ja esinemiste arv on tohutu. Üksnes Ameerikas juhatas ta aastail 1955 80 905 kontserti. 11 korda käidi filon Monikutega Jaapanis, kord ka Hiinas ja Koreas. Kõnelemata siinkohal arvukatest Euroopa reisidest. Ühtekokku juhatada tas Herbert von Karajan Berliini Filharmoonikute ees üle 1000 kontserti. Tema heli ja videosalvestuste kõneleme eraldi. Järgmises saates. Berliini Filharmoonikute ajaloost on ilmunud tervelt kümmekond raamatut neist ühe värvikama 2002. aastal ilmunud raamat filharmoonia autori Johannes Altofi rõhuasetus teleKarajani rolli hindamisel. Järgnevalt toetunudki. Kareni repertuaar orkestrimuusikas oli väga lai. Sama aukartust äratav oli tema vokaalsuurvormide hulk. Nende ettekandmisel ühendas ta mitmed kollektiivid, kõige sagedamini Berliini, Filharmoonikute ja Viini muusikasõprade ühingu koori, nagu seda kuulete katkendis Johannes Brahmsi Reedki. Eriliselt peene kõlakoloriidi kujundas von Karajan prantsuse heliloojate depressiierrabeli teoste interpreteeriks. TPS-i meri on ka üks hinnatumaid plaadistusi. Uus lehekülg avanes ka Berliini Filharmoonikute tegevuses. Kui Karajan pani aluse Salzburgi lihavõttepühadepidustustel. Orkestrile, tekkis võimalus mängida ooperis. Aastail 1967 70 juhatas ja lavastas Karajan ise kogu Wagneri Detroloogia Niibelungi sõrmus millele järgnesid Nürnbergi meisterlauljate loengrini ja Parcifali etendused. Neile lisandusid peagi Verdi, Straussi ja Putšiini ooperid tollaste suurimate ooperilauljate osalusel. Kõigi kohale jääb kõrguma nii muusikalise kui lava ja valgustehniliste uuendustega. Tetra loogiani talongi surnuks. Sisuliselt on Karajani ajastu lõpuks loetud aastad 1982 mil orkester tähistas oma sajandat sünnipäeva. Sealtmaalt said alguse Filharmoonikute dirigendid. Üha süvenevad vastuolud. Karajan oli vaevatud seljavaludest ja paljudest sellega kaasnevatest operatsioonidest. Kaheksakümnendatel eluaastatele läheneb maestro muutus tujukaks. Berliinis nähti teda üha vähem, mis ärritas linnast senatit, kelle eest dirigent oli kohustatud oma tegemistest aru andma. Kummatigi oli tema lahkumisavaldus ja eluaegsest töölepingust ülesütlemine 1989. aasta aprillis, ootamata nii orkestrile kui publikule. Oma viimase kontserdireisi oli Herbert fon. Vajan 80 aasta vanusena teinud 1989. aastal Ameerikasse mitte Berliini, vaid Viini Filharmoonikute ega kolme kontserdi kavas muu hulgas Schuberti lõpetamata ja Bructeri kaheksas sümfoonia. 23. aprillil. Juba 81 aastasena toimus tema viimane avalik esinemine Viini, Filharmoonikute ega Doonau linnas. Karen suri 16. juulil 1989. aastal Anifis. Samal päeval oli ta juhatanud Salzburgis Verdi maskiballi lavaproovis. Ta suri mõni kuu Berliini müüri langemist. 1989. aasta üheksandal novembril. Üks ajast oli lõppenud nii Saksamaa kui tema esindusorkestri elus. Mida vähem ta Berliinis ise juhatas, seda suuremad võimalused avanesid noorema põlve dirigentidelt, kelle järelkasvu eest ta oma loodud ühingu ja orkestriakadeemia ning suvekursuste ning omanimelise dirigentide konkursi toel oli aastaid hoolitsevad. Kui ka ära jäänud neli kuud pärast tagasiastumist ametikohalt Salzburgi lähistel suri liin täis kõrgepingelist elektrit uue peadirigendi ootuses. Seda kohta igatsesid paljud orkestri kosilaste hulgas. Nagu Berliinis öeldi Karajani enda üks lemmikõpilasi jaapanlane, seitse osava temast palju kuulsamat lorimaadel ja suvin Mehte berliinlased valisid itaallase Claudio paadunud hiljutisele skaala peadirigendi ja Viini riigiooperimuusikadirektori, kes oli ametis olnud ka Londonis. Apado tegevusaeg oli tema enese soovil juba palju lühiaegsel aastast 1000 992002. Claudio Abado tõi orkestri töösse ja repertuaari palju värskust, inimlikku lihtsust, pretensioonitust, kuid ka erakordse kunstilise nõudlikkuse. Karajani kuulsusesära parimas mõttes ei olnud tal mingit kavatsust tunnistada. Oma suhetes Berliini Filharmoonikute. Ka rääkides oli Karajan korduvalt toonitanud. Ma olen selles instrumenti palju armastust ja sama palju hoolt pannud. Tänane peadirigent Saimul Räkil ütles orkestri hiljutisel juubelisünnipäeval Karajani tähendust meenutades. Ta andis orkestrile ainulaadse kõla, andis isegi rohkem kui kõla, mis on alati osa orkestrist sünnipärasest õigusest. Tal oli väga sügav pulsitunnetus, mida inimesed kipuvad tema tööde puhul unustama. Tal oli tohutult tugev rütmiline impulsse selle pulsitunnetuse all. Ja sellepärast saatiski ta tihtipeale dirigeerida väga pehmel viisil. Krajani viimaseid aastaid meenutas Räkk maestro enese poolt talle kunagi öelduga on kerge laulda kui lind. Kui sa oled noor kui lind. Kui sa oled kohanud elu, tragöödiaid, on palju raskem laulda. Ja lõpetuseks Karajani sõbra Timpani mängija Werner Terhini sõnadega. Ma olen täiesti kindel, et see mees juhatas omaenda elule. Te kuulsite saadet legend Herbert von Karajan ja Berliini Filharmoonikute saates mängisid Berliini Filharmoonikute oma kunagiste peadirigentide Artur Nikishi Wilhelm Fort mängleri ja Herbert von Kareni juhatusel. Ajaloolised helidokumendid olid pärit aastatest 1000 913983. Saate autor oli Maia Lilje ja helioperaator Katrin maadik.